Paabel

Möödunud nädalal sai vaadatud filmi nimega "Paabel".

Väga raske oli seda filmi vaadata. Valus. Näha kuidas nii palju on mõttetust... Ja kuidas ühest väikesest valest teost võivad tulla sellised tagajärjed, mis toovad pöördumatut kahju. Seega ei maksa teha midagi valet seepärast, et hetkel on nii kas lihtsam või ei mõelda tagajärgedele. Üldse olen hakanud viimasel ajal nägema, et inimesed ei mõista lihtsat tõepära - tegu = tagajärg. Tehakse midagi ja eelnevalt ei kaaluta mis võiksid olla tagajärjed. Ja pärast on kogu maailm süüdi et halvasti läks. Ja siis halatakse ja vihatakse ja mida iganes veel.

Millalgi elus õppisin isiklikult küll ära, et igal teol on tagajärg. Aga selleks ongi alati vajalikud isklikud õppetunnid... Näiteks kui keegi vajab abi, siis ma ei mõtle mis ma selle eest vastu saan. Usun, et see tuleb mulle õigel hetkel ringiga tagasi. Ja kui ei teki tagasitulemise vajadust, siis jumal tänatud selle eest! Samuti kui teen kellelegi halba, tuleb see kuidagipidi tagasi mulle endale. Kas siis minu või mulle olulise kaudu. Ainsaks pääseteeks oleks püüda tehtud halba heastada nii suures ulatuses kui võimalik. Ja siiralt, mitte hirmust tagajärje ees. Seega ei maksa seda laviini aluseks olevat lumepalli isegi mitte tekitada.

Kõige suurem vihkamine käivat koos armastusega. On olnud elus hetki, kus olen tahtnud vihahoos ja suure riiu käigus öelda teisele midagi sellist, mis teisele poolele kindlasti kohutavalt haiget teeks (antud hetkel oleks see ju eesmärk), kuid alati olen end tagasi hoidnud ja seda lihtsal põhjusel - pärast tüli tuleb homne päev, kuid väljaöeldud sõnu enam tagasi võtta ei saa ning need jäävad teisele hinge. Liiga hinge. Öeldakse ju, et läheb vaja tuhandet sõna et tagasi võtta üht. Seega olen siiani suutnud end valitseda. Enesevalitsus on ütlemata raske kuid ütlemata vajalik isikuomadus...
Küll aga leian ma, et karm ja otsekohene võib olla nendega, kes minu ellu püüavad oma nina toppida. Näiteks on mul üks meesolend minevikust, kes kuidagi ei suuda mõista, et olen eluga edasi liikunud ja temal minu elus enam nii lähedast kohta ei ole. Ta peab ikka ennast minu jaoks kõige-kõigemaks, hoolimata sellest et tema ponnistused pole siiani vilja kandnud. Aga kuna tema järjekindlus mind natuke häirib ja kuna ei maksa inimesel lasta unistada, kui tõesti kohta pole, siis olen hakanud talle väga valusalt asju selgeks tegema. Tundub et hakkab aru saama. Ehk siis mulle küll ei meeldi inimestele haiget teha, kuid vahel on see vajalik. Sest mõned inimesed on lihtsalt võimetud mõistma, et elu läheb edasi ka ilma nendeta.

Samuti tõusetus minu jaoks filmis teravalt taas see Ameerika teema. Ja meeletu terrorismipaanika. Kuidas ikka kõik tahavad neid rünnata ja kõige taga on terrorism. Ja kuidas lihtsad inimesed selle all kõige rohkem peavad kannatama. Oi ma ei kannata seda Ameerika teemat! Topivad oma nina kõikjale ja kujutavad ette, et neil on selleks õigust. Oehh.... Lihtsad inimesed on seal kindlasti toredad (kuigi minu isikliku arvamuse järgi massidena keskmisest rumalamad), kuid nende poliitika teema on ikka üle piiride igas mõttes. Aga see selleks.

Veel oli seal suurepäraselt kajastatud kurtide maailma. Vaadatud/kuuldud elu läbi nende silmade ja kõrvade. See oli hämmastav kogemus minu jaoks. Ja pani mind paratamatult mõtlema sellele, et mida annab meile kuulmine? Ok, kuuleme välismüra, kuid inimesi me ju ei kuule... Tundub, et kuulame teisi inimesi nii pinnapealselt, et suur osa tegelikust infost läheb kaduma. Appi kui tühised ja egoistid me siiski oleme... Ei märka isegi inimest enda kõrval.

Vahelepõikeks meenub mulle sügisene juhtum Mustamäe haigla juures, kui ma ennast pärast vihkasin.
Hakkasin autosse istuma kui minu juurde astus memmeke ja küsis midagi vene keeles. Oli teine sellise räsitud olemisega. Kiirustasin ja oleksin peaaegu ta venekeelsele pobinale käega löönud (eriti kuna minu vene keele oskus on nullilähedane), kuid siiski peatusin ja otsustasin ta ära kuulata. Sain lõpuks aru, et ta soovis teada kust läheb buss nr 17. Rääkis veel et sai just haiglast välja ja oli seal südamega sees olnud ja nüüd tahab koju minna, kuid ei oska orienteeruda ja bussipeatust leida. Viiplesin seal siis nagu oskasin ja juhatasin talle bussipeatuse kätte. Ise istusin sooja autosse ja sõitsin minema.
Ma ei teagi kas ta bussipeatuse leidis, kuid mina nutsin koju jõudes korraliku peatäie. Ma ei suutnud taibata kuidas ma sain olla memmekese vastu nii hoolimatu. Mis häda oleks mul olnud talle üritada seletada, et istu auto peale ja ma viin su sinu koju ära. Oleks see mul tükki küljest võtnud? Kindlasti mitte. Pigem võttis mul tüki küljest see, et ma ei teadnud kuidas ennast talle arusaadavaks teha... Ja hiljem olin nii endast väljas seepärast, et ma isegi ei üritanud...

Tagasi filmi juurde - minu jaoks oli sellel filmil kaks suurt mõtet - esiteks siis see, et ära tee valesid lükkeid lihtsalt sellepärast, et nii võib sulle hetkel lihtsam tunduda ja teiseks - ela tänases päevas, kuna homset ei pruugi tulla. Ei saa asju lükata määramatusesse, kuna hiljem võib seda nii rängalt kahetseda. Kui oled kellagagi tülis, lepi temaga täna ja ütle lähedastele et armastad neid nii sageli kui võimalik. Sest me ei tea kunagi milline juhuslik asjaolu võib viia asjade kardinaalse muutumiseni. Nn liblikaefekt...

Veel oli huvitav see, kuidas lihtsad inimesed tunduvad olevat palju õnnelikumad. Seal filmiski elasid ühed oma savionnides kusagil Marokos ja teised pidutsesid Mehhiko pulmas, samal ajal kui liiva keerutas platsil ja pruudi kleidis ja nad olid õnnelikud. Neil oli oma elutarkus ja nad elasid lihtsalt. Neil ei olnud olelusvõitlust ja tobedaid vajadusi.
Võtan taaskord ennast lahkamiseks - materiaalse poole pealt, mida inimsuhetest kiputakse olulisemaks pidama, on mul ju tegelikult kõik vajalik olemas. Katus pea kohal, rattad all, ostan igasugu mõttetut nänni kokku, kuna tundub jube lahe, palka saan mitmekordset eesti keskmist, söön sageli väljas, kuna kodus ei viitsi teha jne jne jne. Aga miskipärast ei tunne ma end õnnelikuna. Ise ka ei tea miks. Samal ajal on mu perekond minust mitmesaja kilomeetri kaugusel ja tänu kiirele elutempole (milline loll jutt!!!) näen neid korra kuus või harveminigi. Telefonisuhtlus pole ju päris see... Lisaks ei julge ma päris oma peret luua, kuna see võtaks ära suure osa minu mugavusest. Ajuvaba või mis? Olen kõige ehedam näide inimesest, kes ei oska oma elu õnnelikult elada.

Kuna nii palju on viimasel ajal tekkinud mõtlemisainet, siis olen otsustanud end käsile võtta. Ja hakata elama nii, et tunneksin ka vaimset rahulolu. Sest see on siiski olulisim, usun mina...

Soovitan seda filmi südamest kõigile, kes tahavad olla paremad inimesed. Sealt on nii mõndagi õppida...