Lapsed

Nii, Karli 1.sünnipäev edukalt üle elatud.
Lapsed on ühed ütlemata armsad olevused, midagi pole öelda. Aga endal on siiski hirm neid saada. Ei teagi miks. Mida vanemaks saan, seda rohkem pelgama hakkan.

Olen juba nii harjunud oma maailmaga, et ei kujuta hästi ettegi sellist suurt muudatust. Samuti ei ole ma väga seda tüüpi, kes midagi beebilõhnast õndsalt ohkaks ja beebisid väga fännaks. Muidugi on nad jube armsad ja vaatad neid heldimusega, kuid ise eelistaksin selle etapi vahele jätta ja tegeleda lastega, kellega juba suhelda saab. Ja koos joonistada ja ehitada ja kastanimunadest loomi meisterdada ja sügisvärvilisi lehti korjata... Matemaatika ülesanded... Keemilised katsetused...

See osa mulle väga meeldib, kuna selles vanuses lastega oskan juba suhelda, beebisid natuke pelgan.

Praegune elu on selline, et kõige paremad mõtted ja kuhugi minemise ideed tekivad ikka suvalisel ajal ja ootamatult, vaba aja planeerimisega ma ei tegele. Ja enamasti on toimetamised hilisõhtused. Tüüp "öökull". Millele järgneb magus ööuni hommikuni välja. Kui miski mind öösel äratama juhtuks, oleksin suhteliselt urisev.

Ja kujutame nüüd minu isekasse maailma last... Ei saa enam suvalisel hetkel kuhugi minna, kuna peab arvestama lapsega. Kas teda on kellelegi hoida jätta või kas tema kaasa võtmine oleks lapsele ok või liiga kurnav (ebasobiv kellaaeg või keskkond, nt olen siiani harrastanud hilisõhtuseid kinoskäimisi ja õhtul hilja kusagil väljas söömist - ei ole just keskkond beebile, ega ju). Ja siis veel see öine ärkamine. Ja ma EI SAA teist külge keerata vaid PEAN tõusma ja temaga tegelema. Ma ei tea...

Räägivad lapsevanemad, et pole see nii hull midagi, et kui endal laps käes, siis maailmapilt muutub ja kõik tundub järsku loomulik. Täitsa võimalik. Eks ma ka kunagi siis kogen selle ära, kuid ikka veel tahaks seni vabadust nautida. Sest kui laps käes, siis ta mul on ja jääb. Ja sellepärast võin ju sellega ka oodata, hoolimata sellest et aina rohkem on hakatud survet avaldama. Ok, vanus kihutab kiirrongina, kuid ega see sellepärast tegemata jää ja ega ma nüüd nii vana ikka ka veel ole. Et jõuab veel. Ma pole üldse laste vastane, hirmsal kombel nad meeldivad mulle, kuid ise pole selleks vist veel valmis. Imetlen oma hiljuti lapsevanemateks saanud tuttavaid, kuna ise ei kujuta tõesti veel ette sellist lisakoormust oma ellu... Usun, et kui see krõks käib, siis olen valmis, kuid kuni krõksu pole, niikaua elan veel vanaviisi:)

Aga jah, Karli sünnipäeval tabas mind tõsine shokk! Karl ise juba vudib niimoodi ringi, et pidevalt peab silm peal olema, kuid seal oli neid vanuses 1-4 lausa 6 eksemplari! Täiskasvanuid oli 16 ja neid ei märganudki, 6 lapse asemel aga tundus neid kohal olevat 60! Hämmastav! Istusin ja vaatasin silmad punnis peas:DDD

Tõde tunnistades - omamoodi oli vahva! Ja ega neid ju iga päev elamises 6 (loe: 60) ole:) Ühe lapsega korraga suhelda on hirmus vahva, eriti nt kui Karl kelmika näoga suud mopsutab ja kusagile vudib, et aga käekesed millelegi keelatule taha saada!!! Ja kuidas preilid Mona ja Mia on juba täitsa pisikesed preilnad valmis! Nii viisakalt ulatati üksteisele mänguasju...

Jääme siis krõksu ootama... Seni vaatan tuttavate pealt:) Ja tuleb tunnistada, et mida vanemaks nende lapsed saavad, seda vastuvõetavamaks mõte muutub:) Mine tea, äkki ühinen nendega teise ringi ajal;)