neljapäev, juuni 14, 2007

Eestimaa


Eestimaa on elamiseks üks ütlemata ilus paik.
Siin on kõike peale mägede ja palmide (samas on meil tuhamäed ja botaanikaaed:DDD)
Merepiiri nii et tapab, saari-laide nõrkemiseni, järved, jõed ja muidugi meie lokkavad metsamassiivid.
-
Ilma on ka seinast seina. Kuumalained ja külmahood, kõrbekuivus ja üleujutused, tuuleiil, mis tõstab su õhku kui Mary Poppinsi ning sumedad suveõhtud, kus ka kõige õrnemad lilleõied ei leia kübetki liikuvat õhku, mille toel end õõtsutada. Võikski kirjeldama jääda, niivõrd võrratu on kodune Eestimaa.
-
Kunagi mult küsiti, kas ma oleksin nõus kodumaast lahkuma kui mulle tehtaks mujal hea pakkumine. Hetkeks unistasin soojast kliimast (meeletu soojalemb - mul pole vist kunagi palav...) ja tahtsin vastata jaatavalt, kuid pidurdavaks said lähedased. Tean, et ma ei suuda neist pikka aega eemal olla, pean teadma, et nad on mul käeulatuses. Sest inimesed on mulle siin elus kõige olulisemad kõigest.
-
Nüüd aga mõtlen, et ega Eestimaastki lahkumine kerge oleks. Vaheldusrikkus tänu aastaaegadele. Ei teagi milline aastaaeg see lemmik võiks olla - igal ajal on omad võrratud eelised ja esteetilised naudingud.
Aga ilus on see Eestimaa.
-
Taaskordse kinnituse saime möödunud nädalavahetusel. Mul oli reede pikendatud nädalalõpuks vaba ning algselt oli plaan põigata kiirelt Eestist väljapoole. Kuna aga R.-il oli reede hommikul vaja Tartus koosolekul olla, siis muutsime plaani ning liikusin samuti Tartusse. Jälle:)
-
Nautisin omapead äsjaavastatud linna ning kui R. vabanes, kihutasime lõunasse. Mõtlesime, et ei tee seekord kindlaid plaane, võtame vabalt ja vaatame kuhu viivad rattad ning millises teeotsas kerkib emotsioon pöörata. Võrratu! Planeerimata on hea... Ei ole ajagraafikut, ei ole pingeid. On vaid vaba tahe ja siiras emotsioon.
-
Sattusin esimest korda elus nt Elvasse. Olen juba keskkoolist alates mõelnud sinna minna, kuna keemia-bioloogia eriklassis õppides jäi kuidagi eriliselt eredalt meelde, et Elva ümbruses on Eesti kõrgeima boniteediklassiga männikud. Jabur, mis? Aga olin sellele aegu mõelnud ja nüüd siis lõpuks sai see trip ette võetud:)
-
Eredaks elamuseks oli ka Tõrva. Hästi armas väike asula. Ja sealne Pühajärv oli juba täiesti ujumiskõlbulik:) Natuke ürgoru tüüpi...
-
Õhtu lähenedes tekkis vajadus leida ööbimiskoht. Valisime peatuspaigaks Viljandi. Linnake, kust mul alati pärinevad väga head emotsioonid.
Kuna eeltöö oli tegemata ja polnud aimugi kus Viljandis saab ööbida, leidsime Grand Hotel Viljandi.
-
Osutus väga mõnusaks peatuspaigaks:) Ainult madrats oli natuke liiga pehme, kuid mind isiklikult see ei seganud. Õnneks olen veel selles "eas" kus kodust eemal magamine raskusi ei tekita. Ja kuna ma R.-i kombel 100kg ei kaalu, jäin ma madratsi suhtes siiski "pinnale".
-
Öine pitsasöömine lossimägedes ja seejärel tavapärane "Suure Venna" pubi, kus tantsuks mängis Uno Kaupmees. Jeerum kui lahe pidu! Ikka tõsine jämm käis ja siukest tantsu tehti et hullumaja! Samm-sassis-triiksärgistatud-viigipüksistatud-härrasmehed ja muu rahvas. Hiigelsuur ülisõbralik turvamees. Ütlemata fun!
-
Hommikune elamus oli hotelli buffeelauas. Harjumuspärast kohvilaket polnud kusagil. Ähh, ei hakka küsima ka, ongi parem sellest mürgist hoiduda.
Valin hommikusöögiks meelepärase ja istun lauda. Ilmub sõbralik teenindaja, kes eelistuste vastu huvi tunneb. Kui kohvi mainitud, tuuakse lauale pressitud kohv keraamilises kannus ning pannakse soojendusalusega lauale. Oma isiklik piimapotsik kõrval ja puha. Vot sellised pisiasjad avaldavad mulle mõju:)
-
Aeg tagasi sõita. Vaja jõuda ekskaasa sünnipäeva tähistamisele.
Aga ei taha Tart mnt-d valida. Mina olen seda mööda viimasel kuul sõitnud juba 2x (ühes suunas siis, tagasi ka ju...), R. aga juba 4x. Ei taha seda rekkasid täis maanteed näha ka mitte.
Valime marsruudi läbi Suure-Jaani, Vändra, Järvakandi ja Rapla. Kas ma juba emotsioonitsesin kui kuramuse ilus on Eetimaa?!!
-
Kiire dush kodus ja ekskaasa sünnale. Pagan, ta on ikka tõsiselt hea kokk. Oleks pidanud ikka kokanduse valdkonda tööle minema, mis möllab oma muude asjadega. Aga noh, õnneks tuleb tal alati kõik välja, ükskõik mis alaga siis tegemist pole. Aga siiski oleks tal kokanduses lööki, usun siiralt. Ise nagu silguniisk samas...
-
R. oli sünnal kogemata koera- ja lapsevalvesse sattunud. Külaliste seas oli M.-L.-i pisike taksikutsik ja sellega sai iganes hullatud. Armas vaadata kuidas suur elukas pisikese elukaga tegeleb:)
-
Mingi hetk lahkus R. seltskonnast ja asus koos mu ristipojaga liivakastis asjatama. Ehitasid seal ja vestlesid niipalju kui kellelgi sõnavara oli;) Seda nähes kukkus eksabikaas kohe seletama, et "näe, isegi R. tegeleb lastega rohkem kui sina, sa ikka pead ka asja käsile võtma". Appi!!! Tavaliselt ajavad naised sellist juttu, nüüd survestavad juba ka meesolendid. Teadmiseks kõigile - ei veel! Aega on selle kiire asjaga ja pealegi pelgan ma beebisid. Ma oleks lapsega hommepäev nõus, kui ta toodaks mulle nii paari-kolmeaastasena. Et see beebipuudri ja mähkmete aeg oleks möödas. Ma kadan beebi katki teha ja kuna ta ei suuda väjenduda mulle arusaadavas keeles, siis pole see veel minu koht. Järelikult bioloogiline kell veel ei survesta.
-
Heaks näiteks oli piiga M. Kohe 2-seks saav preili oli juba päris asjalikuks kaaslaseks;) Temaga sai asju arutada, temaga sai tema uusi asju imetleda ja ka kiikudes oli meil tore omalaadne vestlus. Arusaajate värk. Natuke veel ja ka mu ristipoeg jõuab ikka, kus me ei vaata üksteist arusaamatult ja paanikas vaid võime omavahel ehk ka ilma vanemateta aega veeta. Ootan juba seda aega, ikkagi olulise poisipõnniga ju tegu:) Lihtsalt praegu veel ei oska ja kuna ei evi ematundeid ja väike paanika ka laste suhtes, siis kardan teda... Imelik ju tegelikult väikest inimest peljata...
-
Aga jah. Nüüd tekkis küll kindel idee, et suvisel ajal püüda ikka võimalikult palju kodumaad nautida ja ka edaspidi valida välja lihtsalt suund ning minna. Midagi planeerimata. Sest nii on hea:)

8 kommentaari:

BigBlackCat ütles ...

See lastejutt kõlab sul väga otsitud vabandusena. Mis vahe on Karlil ja Monal? Suurt mitte midagi peale selle, et Mona teab rohkem sõnu. Kuid ei räägi ka veel piisavalt soravalt, et sinuga suurt juttu aretada. Kasvult ühesuurused (ei ole Karlil suuremat ohtu katki minna kui Monal), mõlemad mähkmetega "beebid". Kuigi ammu mitte enam beebid. Nii et selles väites, et 2-aastastega oleks oluliselt teistmoodi olemine, ei ole vähimatki loogikat. 3-aastaste jonniga hakkamasaamine on beebi mähkmete vahetamise kõrval juba kõrgem pilotaazh, hoolimata sellest, et ta juba räägib.

Pole vaja otsida vabandusi, kui lapsed lihtsalt ei meeldi. Ma olin ka kunagi selline nagu sina. 10-5 aastat tagasi. Kõige lõbusamaks/olulisemaks asjaks elus oli oma autoga ringikihutamine. Lapsed olid viimane asi mida endale tahta. Peas oli täis vaid beibemõtteid.

See võib olla mööduv faas, võib ka mitte olla.

Ja see, et R. Karliga nii vahvasti liivakastis mängis, oli lihtsalt üliarmas. Sellega tõusis R. minu silmis raudselt meeste TOP 2-e peale Ivarit:)

Karlile muuseas meeldibki rohkem koos meestega meeste asju toimetada. See naiste sädistamine talle peale ei lähe. Jällegi emalt päritud.

Sipsik ütles ...

Njah...
Kas ongi mõtet midagi kosta? Veidi järele mõeldes teen seda siiski.

Antud juhul kirjutasin enda emotsioonidest lastega suhtlemisel. Ja minu siiralt rõõmsast avastusest, et ma ei olegi nii lootusetu, et ehk siiski olen ma võimeline lastega tegelema. Minu jaoks on vahe. Mida teised "reaalselt" kõrvalt näevad, ei oma ju tähtsust. Tegu oli minu avastuse ja minu emotsiooniga. Ja see 3-aastase jonni keerukus - mis mul sellest? Praeguses seisus ulatan siis jonniva lapse tema emale ja ongi kogu lugu.

Kurb tunne on, et minu siiras rõõmustav emotsioon jalge alla trambiti ja sellest heast tundest ei jäänud kahjuks midagi järele.

Ja ma usun, et väita, nagu ma otsiks vabandusi kui lapsed lihtsalt ei meeldi, on liiga läbimõtlematu. Enne sellist väljaütlemist maksaks ehk paar sõna vestelda inimestega kes mind tunnevad. Rohkem kui vaid mask näidata laseb. Vaid nemad teavad milliseid emotsioone tekitavad minus lapsed ja nendega seonduv. Kõik lihtsalt ei käi siin elus nii kergelt ja mõne inimese jaoks võib temaatika olla ehk isegi kõige õrnemaks kohaks. Ja laste aja jooksul pelgama hakkamine kaitsevalliks.
Vahel maksab mõni lause endale hoida...

Tahan veel öelda, et lõiku - "Ma olin ka kunagi selline nagu sina. 10-5 aastat tagasi. Kõige lõbusamaks/olulisemaks asjaks elus oli oma autoga ringikihutamine. Lapsed olid viimane asi mida endale tahta. Pea oli täis vaid beibemõtteid" - võtsin ma tõsise isikliku solvanguna.
See, et ma siin blogis vaid pealiskaudsetest asjadest kirjutan, ei saa ju anda lõplikku ülevaadet. Ei ole ju mõeldav et hakkaksin siin lehvitama sügavalt isiklike teemadega.
Sinu suureks kurvastuseks pean tunnistama, et elus on ikka olulilleliselt muid väärtusi. Beibemõtted ja kihutamine on kusagil ütlemata tagumises otsas. Mõtle hetkeks kui palju sa tunned tegelikku mind et sellist asja väita?
Minu mõttemaailma, vajaduste, arvamuste-suhtumiste ja ka laste teema koha pealt võid küsitleda oma meeste top2-te. I. v-o annab tänaseks küll teistsuguseid hinnanguid, ma ju ei tea, kuid usun, et R. suudaks sulle kõige paremini mind tutvustada. Samuti tunneb Ef tegelikku mind. Usun, et üllatuksid siiralt.

Blogi mõte ongi kirjutada pealiskaudset huila-muila juttu. Sealjuures mitte isiklikuks minnes ja mitte silte kleepides.

Ei oleks uskunud et nii lähedalt selline hoop tuleb. Lähen nüüd haavu lakkuma. Et liiga tundlik olen? Loomulikult olen... Ei ole vaid beibemõtted, täiesti siirad ja tugevad emotsioonid pinna all peidus.

BigBlackCat ütles ...

Vabandust. Pidasin silmas sarnasust kunagise endaga eelkõige laste koha pealt. Sorry, selline mulje on mulle jäänud. Ma tean I. suhtumist sinusse, kuid paratamatult mul kujuneb sõltumatult arvamus. Vabandan veelkord, kui see vale on.

Sipsik ütles ...

Tegelikkus on kahjuks see, et ma annaksin ükskõik mida selle eest, et mu kaks enne sündimist surnud last oleksid täna minuga. Igal aastal vastavate kuupäevade saabudes kummitab mind teadmine, et "täna saaks ta nii vanaks". Liigagi sageli kujutan ette millised nad oleksid ja mida me koos selles ja selles olukorras teeksime. Usuvad mind tundvad inimesed ja varem uskusin ka mina, et ma oleksin suurepärane ema. Enam ma seda kahjuks ei usu.

Minu sõrad-vastu-teema tulenebki kaitsest. Et kuna need kaks otsustasid siia ilma mitte sündida, siis ju ma ei kõlbaks lapsevanemaks. Aina enam tekib selline tunne ja aina enam olen hakanud seetõttu väikeseid inimesi pelgama. Nad vaatavad mind justkui sellise pilguga, et nad teavad et ma ei kõlbaks. A la "mida sa mutt endale ette kujutad". Ja aastate minnes taban end aina harvemini mõttelt, et võiksin siiski kõlbulik olla. Ja aina enam pelgan lapsi, kuigi olen kogu oma teadliku elu lastega ülihästi läbi saanud. Peale esimest kaotust hakkas asi allamäge minema, peale teist aga muutus paanikaks. Üks võib olla juhus, kaks juba aga korduvus.

Sellest ka minu paanika ja kaitsevall. Pean end korralikult ületama, et see asi kunagi ette võtta. Sest kolmandat kaotust ma ei teaks kuidas enam üle elada.

Usun, et just sina kõigist mu tuttavaist peaksid enim teadma(mäletama) mis on kaitsevall ja mask. Ja et seal taga võib olla midagi väga muud. Mina väga tahtsin näha sinu maski taha, kuna tean kui oluline I.-le oled. Ja kuna tema jääb alati oluliseks mulle. Ja mulle tundus et vahel mul õnnestus sinna piiluda ja ma olin positiivselt üllatunud. Kahju et see vastasikuseks ei osutunud.

BigBlackCat ütles ...

Mul on äärmiselt piinlik ja ma tunnen end kohutavalt halvasti. Anna mulle andeks et sind solvasin ja anna mu väikesele ajule andeks et ma ise sellest arugi ei saanud. Nüüd mõistan ma, et asjad pole alati nii kuis näivad.Ma ei tajunud oma tundetu ajuga, et see nii hell teema on. Ma teadsin küll fakte, kuid ma pole asja emotsionaalsest tõsidusest aru saanud. Mul on kahju, et ma olen niivõrd empaatiavõimetu inimene. Ma suudan kõike võtta vaid enda mätta otsast. Mina näiteks olen niivõrd tundetu inimene, et abort ei tekitanud minus mitte mingeid emotsioone. Mul polnud mõnenädalase lootega tekkinud veel mingit sidet. Karliga side tekkis ka põhiliselt peale tema sündi. Ma mõistan nüüd, et mitte kõik pole sellised nagu mina ja et sulle on see valus teema. Ma palun sellepärast südamest vabandust ja andestust selle eest et ma tundetu ja südametu mõrd olen.

Mul polnud mõttes pahatahtlikkus ega soovi solvata. Ilmselt oli mul hinges okas, et ma vahepeal lootsin su peale Karli asjus, kuid mu lootused luhtusid. Mul oli väga raske periood kus ma pidin ainult üksinda lapsega kodus istuma ja polnud mitte kedagi, kes oleks Karliga kasvõi paariks tunniks jalutama läinud. Siis tekkis valguskiir, kui sa end abiks pakkusid. Aga sinna see jäi ja abi jäi tulemata.
Aga ma mõistan sind nüüd.
Ma olen täiesti veendunud, et sa saad emaks ja oled väga hea ema.

Sipsik ütles ...

Kindlasti ei taha ma, et sa minu probleemide pärast ennast halvasti tunneksid. Ja loodan väga, et sa ennast enam tundetuks mõrraks jne ei nimeta, kuna sa ju tead, et tegelikult sa seda pole.
Eks me kõik kipu asju oma mätta otsast vaatama ja olgem ausad, ma reageerisin ka parajalt üle. Oleksin võinud asja võtta külma kõhuga, nagu ma välja näidata üritan. Lihtsalt otsetabamus oli, sellest ka kaitsemaski langemine.

Asi ongi selles, et kuna see liiga tundlik koht mu jaoks, on palju lihtsam maailmale näidata, et kama kaks ja ma ei tahagi. Tegelikult on selle taga aga paanika.
Seepärast ma nii rõõmustangi, et poisinaks mühinal kasvab. Varsti on ta eas, kus ma teda ehk enam ei karda nii paaniliselt.
Ja see abistamise asi - väga tahtsin et saaksin abiks olla. Mitte vaid ristiema kohustusi täites vaid lihtsalt väikese inimesega tutvudes. Mäletan seda üheaegset rõõmu ja paanikat kui temaga mõned korrad jalutamas olen käinud ja korra sõitmas. Samas valdas mind suur rõõm, et näe, saangi lapsega hakkama, teisalt aga kartsin paaniliselt et äkki hakkab nutma ja mul ei õnnestu teda rahustada. Ja ma ebaõnnestun. Jälle... Seetõttu olingi hullult pinges..
Sealsamas liivakasti äärel oli ka kõnekas juhus - läksin minagi sinna, et poisiga mängida, kuid pilk mis mulle osaks sai, oli kõnekas: "mis sa siit tahad, meil R.-ga on omad, poiste asjad käsil". Ja jälle tundsin end alaväärsena.

Samas valdab mind tohutu rõõm kui mul õnnestub poisil nägu naerule saada või tema tähelepanu pälvida.
Tegelikult ju tean, et nii pisike inimene ei saa nii kõikvõimas olla, kuid hirmul on suured silmad. Ja eks laps tunnetab ju minu suhtumist ja reageerib sellele. Seepärast olengi avastanud viimastel aastatel, et inimkeeli suhtlevate lastega tekib mul sagedamini võrratu kontakt ja seetõttu olengi hakanud arvama, et väikesed pole mulle.

Mida vanemaks inimene saab, seda hullemaks tema kompleksid muutuvad.
Seega aina enam kardangi ise lapse saamise võimalikkusele mõelda ja seda hullemini mõjub, kui kaaskodanikud küsivad, et miks sa siis ei taha. Siis tekibki kaitsevajadus ja ütlengi, et pole vaja. Sest sageli on see küsimus niisama ja tundetult õhku visatud. Ja siis ei hakka ju oma haavadest rääkima.
Kergem ongi oma liiga pehmet poolt varjata ja jätta mulje ükskõiksest pealiskaudsest bitchist. Sest kahjuks kipub inimkond nõrkuse nägemist ära kasutama ja selle peal trampima. Kui aga jätad mulje, et oled bitch, ei torgi keegi.

Loodan väga, et mu reaktsioon meievahelisi suhteid ei mõjutanud. Mul on kahju et nii teravalt reageerisin ja sa selle pärast end pahasti pead tundma. Ära tunne. See on minu probleem et ma nii kinni olen. Ja ma siiski loodan et saan ajaga poisiga parema kontakti, tegu ju siiski ühe väga erilise väikese inimesega. Ja see tuli praegu südamest.
Kui ma vaid oma hirmust laste ees üle saaksin...

Sipsik ütles ...

Ma kohe ei saa pidama ja tahtsin ringi sõnastada oma vabandust - oleksin pidanud reageerima vastavalt sellele millist muljet endast jätta üritan. Mitte aga nii tundlikult. Lugesin ka sinu blogis olevat samasisulist postitust ning eks ta õige ole - teistele jäetav mulje on ju teiste suhtes olulisem, mitte see mis sa sisemiselt oled. Sest ega teised saa iseenesest näha sinu tõelist olemust.
Miskipärast kipun ma eeldama, et mulle oluliste inimeste ringi kuulujad tabavad mu tõelist palet automaatselt, ka siis kui ma üritan endast teist muljet jätta. Pikaaegsed tuttavad juba teavad mida miski tähendab, lühemaajalised mitte. Selles mõttes olen käitunud väga ebaõiglaselt, et oma tegelikku mina varjan ja samas eeldan et seda nähakse. Eks see on vist eestlaslik kinnisus. Hoolimata sellest kui üritatakse endast avatud muljet jätta.

Üks meenutus veel - mäletan kuidas jalutasin Karliga kui sina SEB-i jooksul olid. Jube uhke tunne oli:DDD Ega ümberkaudsed ju teadnud, et beebi seal kärus pole minu jagu... Laenatud lapse efekt. Kes paneb poe ukse eest lapsi pihta, kes laenab sõpradelt:)

BigBlackCat ütles ...

Ma arvan juśt vastupidi, et bitchide peal trambitakse, mis ei ole just eriti meeldiv kui sa ka tõeliselt nii tugev pole kui näidata üritad. Ja püüdes näida bitch, sunnib see ka sind nii käituma, sh vastureaktsioonina nende peal trampima. Inimliku pale näitamise julgus seevastu pälvib kaaskodanike austuse. Siirus on üks harvaesinevaid vääriskive.

Jõudu sulle ja positiivseid mõtteid!