Õlinäplusest ja vandumisest

Möödunud reedel sain siis auto kätte. Oleks vast esmaspäevale veninud, kuid nõutasin kangesti ikka reedel ja tööpäeva viimastel minutitel sain oma tahtmise!

Pidin laupäeva hommikul Rakverre sõitma ja vastasel juhul oleksin neilt tasuta asendusauto nõutanud. Tahavad klienti säilitada või ei. Mina olin ju arvestanud, et saab.

R. oleks oma autot ka laenanud, kuid tal asutuse masin ja minu kätte andes poleks kasko kehtinud. Ja hiljutisele tuginedes ei julenud, lihtlabaselt.

Õnneks sain siiski enda auto kätte. Pagan, kodu poole sõites sõelusid püksid püüli (kandsin küll seelikut) ja no karm algaja paanika oli kätes ja jalgades. Hoidsin sellist pikivahet, et kõik muudkui trügisid vahele. Ega ei saa neid süüdistada ka.

Lõpuks aga hakkas sõidujulgus tagasi tulema.

Kohe uus mure - olin auto dokumendid kusagile müstilisse kohta kaotanud. No mitte kusagil ei ole, noh!

Lõpuks selgus, et kassipoeg oli need mänguhoos diivani sisse ää peitnud:)

Seega - laupäevahommikune võis jätkuda kavakohaselt.

Või siiski mitte...

Nimelt meenus, et matsust alates ju talverehvid all, käes aga 02.mai ja suverehv muutus kohustluslikuks eilsest. Ahah...

Paistab, et hiliseid ärkajaid oli rohkem kui küll, kuna kõikvõimalikud rehvivahetused olid kas täis buukitud või elava järjekorraga paikades oli saba nii pikk, et ei tahtnud vaadata ka mitte. Ja mul enne väljasõitu tarvis...

Ei muud kui laupäeva hommikul kell 8 kohale. Õnneks oli minu ees vaid üks masin, peale mind ilmus taas korralik saba.

Aga oleks see siis niisama lihtsalt käinud. Oh ei.

Alguses oli kõik ilus. Päike siras ja oma korda oodates naeratasime rehvipoistega üksteisele korduvalt ja kõik tundus broo.

Kuni ilmusid kaks vanameest. Vahetuse aeg.

Ja need vanamehed ei olnud üldse mitte hommikuselt värsked. Kõigepealt oli vaja hakata kohvi jooma. Minu auto jõuti küll üles tõsta ja kaks esiratast alt minema veeratada. Seejärel sai vist kohv valmis. Misjärel jäid tööriistad auto ümber vedelema ja mina päikest nautima. Kuni vaatan, et ei liiguta ega liiguta keegi.

Olin tige ja käisin ukse vahel vaatamas. Küsida ei saanud miskit, kuna mina vene keelt ei mõika ja nemad ei paistnud jeesti kjeelt rjaakivat. Jõid hoopis kohvi. Põrnitsesin neid kurjalt, kuid osavalt välditi mu pilku. Selge.

Jalutasin paar närvilist tiiru ümber auto. Muutusin kurjaks ja seni püsinud naeratus kadus kulmukortsutuse taha.

Mõtlesin mida teha. Sõidaks minema, kuid kuhu sa sõidad, kui rattaid all põle.

Uurisin siis tööriistu veidi. Ei olnud keerulised. Saaksin ilusasti hakkama nii mutrite keeramisega kui seejärel auto pukist alla laskmisega.

Veeretasin siis ühe auto kõrval vedeleva ratta tagasi auto juurde, asetasin paigale ja võtsin selle asjanduse, millega neid va mutreid keerata. Noh, et panen rattad alla tagasi ja sõidan minema. Las kohvitavad siis, ei saa ju härrasid segada.

Uristasin alustuseks selle drelli moodi asjandusega, mispeale tüübid olid sekundiga väljas. Vabandava naeratuse saatel olid mul veljed ja rehvid vahetatud välgukiirusel. Ja tüübid käisid ja koogutasid ette ja taha. Olin rahul.

Otsustasin kinkida neile siis ka ühe naeratuse.

Lõpp hea, kõik hea:)

Õhtul koju tagasi jõudes valdas mind õudne eelaimus, kui nägin magamistoa ukse lahti olevat. Kassirajakad olid selle kuidagi suutnud lahti muukida (ok, ju oli halvasti kinni tõmmatud) ja otse loomulikult asunud keelatuga tegelema.

Voodipealne oli karvameri. Seal oli ikka kohe mõnuga müdistatud. Ja minu ilus draakonipuu koos vääääga raske ümbrispotiga oli tõmmatud tualettlaualt voodisse. Voodi täis mulda, kive, vett ja räsitud lille. Lisaks oli siis neid servast saagjaid lehti manustatud ja pärast keset põrandat välja ropsitud.

Mõnus kojutulek...

Lihtsalt röökisin mööda tube ringi käies ja saatsin kõiki p****. Kassid hoidsid targu eemale, kes kapi alt suurisilmi uudistades, kes ettevaatlikult sabas käies ja minu reaktsioone piieldes.

Terve see aeg, kui seda segadust koristasin, vandusin nagu ma ei teagi kes. Mingi ropp eit igatahes.

Tol õhtul ei saanud kassirajakad ainsatki paid. Ega järgmisel päeval. Järgmisel õhtul esimest korda olin nõus nendega kontaktis olema, ehk siis oli võimalik mu käest pai saada ja ka esimesed pilkkontaktid olid alles siis.

Ei usu, et nad sellest miskit õppisid, kuid minul oli vaja see emotsioon ja viha endast välja elada. Lollust ma ei talu.

Nüüd alati kontrollin kas uks tuli ilusasti kinni... Et kui ei õpi kassid, õpin mina:)