Pöial ja kontsad

Kevadeti tekib sageli tuhin suurpuhastust teha.
Rõduuks valla, aknad pärani, päikesevalgus tubasid üle ujutamas, kassid rõdul nautlemas, lemmikmuusika üürgamas ja mina laamendamas. Justnimelt laamendamas, kuna sellises olukorras tekib mul alati vastupandamatu vajadus kõik mööbliesemed ringi tõsta ja elamisele uus ilme anda. Ma kohe kuidagi ei saa selle vastu. Hiljem küll on veidi keeruline mõistatada kus miski asub, kuid see pole märkimisväärt.

Nii ka möödunud nädalavahetusel.

Küll aga läksin ma diivanit ringi paigutades veidi liiale. Igavesti raske teine ja kogu kehaga punnitades libisesin ning maandusin tuge otsides kättpidi omaenda käekestega valmistatud keraamilisse kaussi. Pöial tagurpidi ja kauss kildudeks.
Vigisesin siis natuke omaette, kuna pöial tegi põrguvalu. Leotasin teda külmas vees, kuid nüüd ikka poole käega.

Tänaseks on siis pöidla padi potisinine, veidi hakkab ilmuma ka rohelist tooni (vähemasti ilus värviline) . Oli ja on kena kõva pallike. Ilus ümar. Kuigi õrnalt juba "vajub tagasi". Enam põrguvalu ei tee, pigem tuim.

Kuidas krt on võimalik sukka jalga tõmmata, kui ühe käe pöial ei toimi? Vastus - ei olegi võimalik. Õnneks on võimalik mõningaid riideid selga sikutada ülejäänud sõrmi labidana kasutades, seega ilma püksata ei ole jäänud.
Mitte miskit haarata ei saa selle käega, kohe mitte miskit. Ja kui unustad ära ja haarad, käib pöial aga jälle tagurpidi. Vot siis on valus:(

Ja see on vaid ajutiselt ühe hädise pöidla probleem. Südamest imetlen neid, kes puuduvate jäsemetega või nende osadeta toime tulevad. Respect. Ise võtad kõike nii endastmõistetavalt ja kui ei toimi, siis imestus suur.

***
Teate, see keskkonnasõbralikkus hakkab mulle vaikselt närvidele käima. Räägitakse, et kasutage ühistransporti jne. Mina ju ka juba kuu aega kasutan, hetkel hädavajadus, kuid alguses tundus rõõmustav. Enam niiväga mitte.
Vahva on inimesi näha. Vahva on peatuse ja sihtkoha vahel jalgsi liikuda. Vahva ei ole aga graafikutest aru saada.

Igas peatuses on väljas ajatabelid. Mina oma algajalikkuses eeldan, et need on seal selleks, et siis tead millal milline transport nimetatud punktist läbi sõidab. Lihtsameelne:) Kuidagi möörfilikult on ikka nii, et kui saabud peatusesse õigeks ajaks või mõni minut enne, näed lahkuva bussi tagumenti. Kui siis eeldad, et järgmine buss tuleb ka graafikust varem, siis see tuleb tingimata hiljem. Ainus aeg, mil ta tuleb varem, on siis, kui otsustad passimise asemel järgmisesse peatusesse jalutada. Siis tegeled jälle kontsadel kiirusrekordite püstitamisega, et bussiga üheagselt peatuses olla. Sest ega sind keegi ootama ei jää, sulgevad ka nina alt ukse.

Üldiselt olin ma juba unustanud kui kiiresti ma suudan kontsadel joosta. Tegelikult ikka kohe päris kiiresti:) Ma ei ole kindel et ma tossudes kiirem olen.
Kuna see lidumine on iga hommiku lahutamatu osa, siis võin kiidelda, et viimased nädalad tegelen hommikuse virgutusvõimlemisega. Pulsi lööb küll korralikult üles, kuid vähemasti on uni silmist pühitud, kui lõõtsutades ja võidurõõmust särades kättesaadud bussi astun.
Et siis kui Vabaduse platsi kandis näete keset hommikusagimist hirmsa kontsaklõbina saatel ja mantli lehvides üht sprinterit ajarekordeid püstitamas, siis võite üsna tõenäoliseks pidada, et sattusite minu treeningute tunnistajaks.

Loodan olla mõistev ja vahel ka edaspidi ühistransporti kasutada, kuid karta on, et see saab olema pigem siiski erand kui reegel. Enne peab ühistransport kasutajasõbralikumaks muutuma.
Aga seniks õhtuti, kui kusagile kiirustada ei ole tarvis, sõidan vaid kesklinnani ja sealt edasi koju lähen jalutades. Paar sammu üle Toompea ja kohal. Äärmiselt nauditav.