Vahepealsest

Pöial ikka veel valutab, kuigi enam ei ole paistes. Ühtki korki ka veel keerata ei saa ja ei paindu teine samuti. Kui millegi vastu hoogsamalt puutun, käib terav valusähvakas läbi ja tükk aega vaata siis vingus näoga ringi.

Aga arsti juurde ka ei lähe. Vot ei lähe ja kõik. Eriti peale seda, kui sõbrantsiga poole ööni erinevate arstide ja haiglate vahet sõitsime ja tema valudele abi saada soovisime. Kui esimesed arstid tahtsid kohe haiglasse sisse kirjutada ja noa alla saata, siis viimaste puhul jäi juba mulje, et ise simulant ja hobi korras jookseb haiglaid mööda. Kamoon, kuidas saab 5-l erineval arstil olla erinev diagnoos? Lisaks ei suudetud veerand tunni jooksul verd kätte saada ja tehti erinevatesse kohtadesse 5 auku lausa. Ärme räägi lisaks loomaaia tundest, mis ootesaalides tekis. Kohutavalt vastik kogemus.

***

Paistab, et Pariisis olemise ajal tundsid kassid must puudust. Peale reisi tahavad kangesti mul kõhul magada ja üleüldse kuidagi nunnutajateks hakanud.

Pisil on tekkinud viimase nädala sees ka paar lolli harjumust;) Nimelt ei lase ta rahus õlut juua - hakkab hirmsa entusiasmiga pudelit ründama, et seda lakkuda. Meeste värk, mis teha. Pole tal ju veel juhtmed läbi naksatud:)

Teine lollus on fanatism minu juuste suhtes. Surub väevõimuga oma peakese mulle juustesse ja siis suure hoo ja lätsutamise saatel kukub närima. Nurr ja lätsutamine koos teevad päris koomilise heli. Ja ära peab teda sealt sikutama, ükski keelamine ei aita. Siis venita teist nagu kaani enese küljest ära.

Kui isaga lõunal olin, küsis too, et "kuidas läbipaistev elab?". Njahh, tal on õigus. Kuigi Rööbik sööb nagu loom ja ta aina sööb, on ta tohutult õhuke. Sale ja pikajalgne. Ja ilmselgelt gei, kuna Vitja taguotsa nuuskimine huvitab teda kohe eriliselt. Õlle ja minu juuste järel siis.

Ahjaa, hiljuti avastas ta kraanikausi mõnud. Panen vee jooksma ja hea rahu tükk aega - seal ta siis püüab seda vett ja kui kraan kinni keerata, lakub kraanikausi kuivaks ja viskab end sinna rulli. Chill! Vitja samal ajal vahib minu duššitamist kabiini servalt lae alt. Kõõlub seal nagu hiinlasest tsirkuseartist.

***

Kohe üldse ei ole viitsinud pikemat aega filme ja etendusi kajastada. Kahest viimasest filmist aga põgusalt räägin.

Eelmine oli see, kus kaks vanameest enne surma elu naudivad. Nime ei mäleta, päris humoorikas vaadata.

Äsja aga oli kavas "Pildid teispoolsusest". Jaapanlaste õudukad mulle meeldivad. See on film neile, kellele meeldivad "Ring" ja "Vimm" jmt. Selline närvidel mängimine. Nt verised õudukad ei paku mulle grammi eest ka midagi. No ei hirmuta, noh. Pigem vastik on. Need japsid aga ajavad judinad seljale. Lisaks on asiaatidest naised minu meelest maailma ilusaimad, nagu olen korduvalt reetnud.

See film õpetas mulle üht - et isegi on hästi läinud, kui probleeme tekitavad meeste eksid on elavate kirjas - surnud eksemplarid on pire hullemad:)

Samuti meenus mulle selle filmiga halva aura värk. Kardan nimelt, et mul kah "needus" peal. Jah, tobe, kuid enam ei julge ma kusagil tantsutrennis käia. Kursustel, ok, kuid mitte trenni ja esinemistega.

Nimelt tegelesin aastaid rahvatantsuga ja aastaid võistlustantsuga, kuid tänaseks on mõlemad mu pikaaegsed partnerid surnud...

***

Viimasel ajal olen kuulnud uudiseid "Heliseva muusika" teemadel, et popid kohad sellega seotud ja turistide hordid jne... Huvitav kas ma olen ainus matsiplika kes selle filmi fenomenist aru ei saa? Minu meelest kohutavalt igav ja leelotosi täis. Aga ega ma peagi kõigest aru saama...

***

Kui tahate tõeliselt head massaaži nautida, minge aadressile http://www.orientalhouse.ee/ ja buukige enesele aeg.

Teiega tegelevad imeilusad pisikesed diskreetsed tailannad ja kogemus on ütlemata nauditav.

Asi algas minul hellitava jalgade pesuga roosiõievannis (samal ajal merevaadet nautides) ning lõppes portselanserviisist tee joomisega lebasklemisdiivanil.

Sinna vahepeale jäi tunnike kogu keha mudimist. Eriti nautisin ma seda, et sain lebada tekkidel ja patjade vahel, mitte ei pidanud oma nägu hoidma sellel tobedal prillaual, mis harjumuspärase massaažilaua juures on.

Vahepeal oli kõdi, vahepeal natuke valus, kuid enamasti oli nii mõnus, et tahtsin uinuda. Ja see, et nad ei lobise... Tõeliselt rahulik, nauditav ja ehe kogemus oli! Soovitan siiralt.

Asub endise Patarei vangla lähedal, Linnahalli ja Kalamaja vahel.

***

Mul on kinnisidee ühest kleidikesest. Suvisest. Meil on neid veel vähe, Pariis aga kubises neist. Tahtsin ka enesele sealt osta, kuid täielik müstika - kleidid, mis neil olid pea põlvini, olid mulle nii minid, et häbene silm peast välja. Jah, olen küll oma 167,5-se pikkuse juures paras Koljat (vähemalt tunnen end nii), kuid Pariisis olid naised eriti miniatuursed ja mina kõrgusin seal nagu nende Eiffel. Nii et sealt ma kleiti ei saanud, kuna kannikapaljastamisega tegeleda ei taha. Pole enam selles eas:DDD

Täna aga leidsin Oma Kleidi. Bastionist. Täpselt see mida vaja. Aga hind oli nii kole, et oli kohe kole. No ei tahaks kuidagi see kukkur avaneda selliseks summaks klieidnatukese eest, mida saab kanda hooaja, max kaks ja kaks kuukest vaid. Pagan küll, isegi kalliks peetud Pariisis on hilbud odavamad kui meil siin perifeerias! Tõestuseks see, kuidas läksin suure kohvriga, mis oli pea tühi, kuid naastes pungitas hilpudest...

***

Täitsa pees, seda jutukest treides jõudsin ära tarbida pea terve 0,75-se pudeli siidrit. Päris siidrit, toda purgis müüdavat alternatiivi ma juua ei suuda.

Joodikas... Seda see piirang minuga teeb, mis teha.