Täidan lubaduse

Nonii, lubasin K-le, et kirjutan Rööbiku tegemistest ajaks, mil M Hiinast naaseb.
Üritan siis, kuigi elu temaga on kui Ameerika mäed:)
.
Söömine – noh, titetoitu pole mõtet muretseda. Lolli järjekindlusega söövad nad siis nii, et Vidrik sööb titetoitu ja Rööbik suure kassi oma. Lisaks toimub mingisugune võistuõgimine. Vanasti ei kulunud peaaegu üldse kassitoitu, nüüd aga tunne, et läheb 6-e kassi jagu. Igas päevas süüakse lisaks konservile 2-peale ära ka kausitäis krõbinaid. Hämming!
Ok, toit toiduks, kuid see tahab ju ka väljuda...Ja nii tulebki kogu aeg sitakastis noppimas käia... Ja see tüütab küll.
Usun, et kui nad enam nii palju ei kargle, siis ka söömise ja kakamise vajadus väheneb.
.
Tramburai – vahel on tunne, et kohe lähen hulluks. Et nad viitsivad nii palju möllata... Aetakse üksteist taga, maadeldakse, viskutakse teineteise embuses poole meetri kõrgusele õhku ja prantsatatakse hirmsa kondikolina saatel maha... Enamasti lasen neil möllata - nende kodu ja elu ikkagi. Vahel aga saan kurjaks ja röögatan: „kaaaasssssiiid!!!“ Selle peale reeglina taltutakse.
.
Millegipärast meeldib neile voodis maadelda. See aga ei sobi kohe kuidagi mulle. Ei taha pärast seal karvade vahel puhata. Seega voodis on luba olla vaid siis, kui käitutakse viisakalt, ilma karvu maha poetamata.
Vidrik juba teab teemat ja käitub teki peale pääsedes laitmatult. Rööbik aga ei matsa veel ja tuleb suure hooga Vitjale peale ja kukub maadlema. Tavaliselt piisab, kui ütlen nõudliku tooniga: „voodis ei kakelda“. Selle peale Vitja kohe lahkub voodist, kuna teab, et madina jätkumisel saavad mõlmad veepritsist sahmaka vett kaela. Vahel aga, nii õpetuse huvides, ei ütle ma miskit ja sutsan kohe sahmaka vett. Seepeale on kõik 8 jalga lidumas ja kord majas:)
Üldiselt minu sõna kuulavad nad hästi:) Teavad, et pole mõtet vägikaigast vedada.

Vahepeal oli neil loll komme hommikuti veidi enne mu ärkamist tulla ukse taha kraapima ja sisselaskmist nõudma. Eriti ebameeldiv oli see koolivabal nädalavahetusel. Niigi haruharva võimalik hommikuti magada.

Kui algul sai üritatud neid lihtsalt ignoreerida, siis mingi aeg väsisin sellest surnu mängimisest ja hakkasin kraapimise peale ust paotama ja sutsakat vett laskma. Ja kohe uks tagasi kinni. Ei meeldinud neile see asi ja kratsimine kadus. Nüüd oodatakse viisakalt mil neile armulikult uks avatakse. Tublid! Käituda oskavad kassid mulle sobivad. Seepärast tulebki algul nende koolitamisega vaeva näha, siis elu hiljem lihtsam:)

Vitja õnnis hetk voodil. Nagu vanamees, pista vaid telekapult ja õllepudel pihku.

Mis veel? Vidrik mul ju hääletu, seega Rööbik siis vestleb mõlema eest. Omaette jalutab ja muudkui seletab midagi. Vahel on nii naljakas:) Ja siis kui temaga miskit vestelda, kukub veel enam seletama. Mille järgselt pressib end sülle ja kukub vingerdama. Hull vingerdis ja sõtkuja.
Veel meeldib talle musitada. Oma niiske nina surub sulle näkku ja muudkui mopsutab. Suure nurru saatel.
Vahel tuleb tal käpakest hoida, kui sülle kaissu keerab. Ta on kohe eriliselt rahulik, kui käpakese sulle pihku poetada saab. Nii me siis istume nagu armunud koos. Ja kui selili visata, siis tuleb ja surub oma näokese vastu nägu, käpake pihku ja idüll missugune:)

Hull süleloom. Elaks või süles.
Ahjaa, vahel ta kammib mu juukseid. Sirutab käpakesi, ajab küüned laiali ja tõmbab läbi juuste. Äärmiselt hoolitsev.

Vahel seisab kahel jalal ja uudistab maailma nagu surikaat. Vahel nad lebavad ja lihtsalt kallistavad omavahel. Endiselt peseb suur väikest. Surub ta kindla liigutusega endale kaissu ja kukub pesema.
Süüakse ka kõike. Kui Vitja nt vähemasti tomatipastat ei söö, siis Rööbik ajab ka seda kahe suupoolega sisse. Vaene näljas hoitud loom:)))
Ühel õhtul ma ei märganud ja pisike oli end veinist peaaegu purju joonud. Muudkui aga käpake veiniklaasi ja suu vahet. Pärast tuigerdas. Igaks juhuks enam klaasi põrandale ei toeta.

Kui ilm ilus, siis rõduuks pidevalt lahti. Käivad seal linnukesi tšekkamas. Ja istuvad niisama ja vahivad maailma. Ja ronivad mööda rõduserva, mis on metallist. Seega küüntest pole miskit kasu, ainult tasakaalust. Kui ma varem olin seda vaadates infarkti äärel, siis enam pole miskit. Kuigi 3. korrus.

Kõige vastu saab veega. Vanasti näris juhtmeid ja kiskus pesu kuivatusrestilt alla. Need „toredused“ kadusid kiiresti. Alguses oli muidugi vaja rõdul kõikides lillekastides korralik lament korraldada. Õnneks möödus ka see.
Üldiselt tundub, et suudab kiiresti õppida ja kiusu ei aja. Meeldib, kui temaga suhelda. Siis teeb rõõmsasti koostööd.Kui kordusvaktsineerimisel käisime (ta ju nüüd juba 4-kuune), teatas arst, et temast tuleb väga suur kass. Käpad nii suured ja lõvi nägu ja nahka jube palju üle. Arvestades, et ka Vitja on tavalisest kassist suurema kondiga, saab mul kaks hiigelkassi olema:) Lahe! Üks ilves ja teine lõvi.

Rõdul päikesevanne nautimasVitja on pidevalt sellise imestunud näoga;)

Annan alla!

Oehhhh..... elu on lill!

Pst! Saladust tead?

mmm, šokolaad.....

Proovin ka ühe tüki

Võehh mis rõvedus!

Mul on vahel nii siiber, et see väike valge elukas mul aina seljas elab... krt, lase elada!