Päevakajaline

Presidendiproua ütlustele tuginedes on meililistides üks ääretult päevakajaline huumor ringlemas:)

Emotsioonid

Emotsioone tekitab enamus meie ümber toimuvast, eksole. Inimesed, olukorrad, misiganes. Kõigest kribada ei jõua elu sees, kuid mõned viimase aja emotsioonidest tahaksin siia jäädvustada.
Tallinnas elatud 13 aasta jooksul on tekkinud üksjagu kola, mis erinevate kolimiste käigus hoiule jäänud. Mingi osa aastaid eksabikaasa juures pööningul kastidesse pakitult seisnud.
Nüüd ehitab ja möllab ning eks kola jääb ette. Aeg- ajalt ilmub mulle ukse taha hunniku kottide või kastidega. Mina siis revideerin neid ja naeran kõhtu kõveraks, mis asjad kõik säilunud on. Mõnda teadsin hoiul olevat, mõni üllatab. No milleks olen pakkinud ja tuleviku tarbeks säilitanud kardinaid või nt uunikum-fööni, millega võiks kedagi surnuks visata (ja mille käes hoidmise tulemusel võib tõsised musklid saada)?
Nii ma siis koorman omi prügivedajaid.

Viimase laadungiga jõudsid kohale aga ka minu vanad päevikud. Lugeda oma esimesi regulaarse töö ja kollektiivi sulandumise emotsioone 14-aastaselt (olin siis suviti ühes kaupluses müüja -enamasti liha-vorsti letis - ning võin vist siiani üsna täpselt lati otsast 300g vorsti maha kaksata:D). Mäletan ka seda, et oma esimese palga eest ostsin hiiglasuure punaseruudulise vihmavarju (huvitav valik teismelisel, eks), mis siiani väga aktiivselt kasutuses:)
Veel on seal päevikutes kajastatud tunded seoses poiss-sõpradega. Ning esimene tõsine armumine ja isegi süütuse kaotamine. Samuti esimene suur hingevalu ning taipamine, kuidas täiesti tahtmatult (mõtlematult) olen kellegi teise südame väga katki teinud... Ohh, noorus:)

Tegelikult olen väga rõõmus, et kunagi päevikuid kasvõi käsikirjaliselt pidasin, kuna nüüd üle lugedes meenub nii tohutult paljut, mida ammu enam ei mäletanud. Ja mäletada on ju vahva.
Njah, blogimist vaadates saab aimu, et pole see päevikuvajadus kusagile kadunud. Nüüd vaid ei kirjuta enam nii isiklikult kui tollal, kuid eks ma ise tean mis teatud avalikkusele mainimise ümber lisaks see tegelik vaht on. Nii et vähemalt täna võin ma kasvõi esimesi blogipostitusi lugedes end suurepäraselt tollesse aega istutada. Näis, kas see märksõnaline mälu ka pikemas perioodis säilub.

Üleeile sattusin vaatama “Ringvaadet”, kus otse loomulikult oli avateemaks Estonia katastroofi 15.aastapäev. Vaadata neid kaadreid laintesse viskuvatest päästjatest ja mäslevates vetevoogudes leludena hulpivatest parvedest... minu silmad igal juhul olid vett täis. Ma ei kujuta ettegi mis tunne neil seal olla võis. Ometigi on sellest 15 aastat ja see ei tohiks mind isiklikult kuidagi mõjutada. Kokkupuudet õnnetusega ju ei olnud, kui vaid välja arvata ühe endise klassivenna isa uppumine ning 2a hiljem tõdetud teadmine, et mu eksabikaasal ja tema sõbral M-il olid piletid samale reisile. Suundusivad Rootsi õppima. Õnneks aga tekkis viisajama, mistõttu sõitsid päev-paar hiljem ja üle Soome hoopis. Kes teab, kuidas muidu oleks läinud...
Aga siiski see teema kisub mu silmi veekalkvele. Ok, kukuvad tornid, värisevad maad ja pühivad tsunamid kõik oma teelt... aga see konkreetne katastroof on meie isiklik, lähedane ja mõjub kuidagi tugevamini... Njah, tahaksin väga, et nad ükskord selle uurimisega kusagile ka jõuaksid. Olen sinisilm, ma tean...
Aga “Ringvaade” mulle meeldib. Täitsa üritan seda vaatama sattuda.

Armastan inimesi.
Tõepoolest, ma lihtsalt armastan inimesi.
Hoolimata mu enamasti positiivsest hoiakust ning rõõmsast meelest on praegu siiski üks raskemaid ja ebakindlamaid aegu mu elus.
Ebakindlus tuleviku ees on see, mis ei lase elu täiel rinnal nautida.
On olnud erinevaid perioode mu elus, mis kurvastavad. Just isikliku elu rindel, kuid nendega tundub olevat küll südames valusam, kuid tegelikkuses lihtsam hakkama saada. Nt mõningad valusamat sorti lahkuminekud, mida on iga inimese elus. Jätavad hinge haava, kuid lasevad sul siiski kindlalt tulevikku vaadata.
Täna aga on ebakindlus tuleviku ees. Tõsiselt. Võin ju õitseda ja kõigile positiivset muljet jätta, kuid nii kord nädalas tuleb ette õhtuid, mil paanika paisub hirmutavalt suureks. Mis minust saab? Kas ma olengi enam keegi? Kas ma hakkan enam kunagi peeglisse vaatama, kindlusesäde silmis? Täna tundub, et olen 31-aastane lahutatud ja lasteta vanatüdruk, kes kolib tagasi vanemate juurde... Ei ole just kõige nina püstiajavam kirjeldus ühele tänapäevasele tütarlapsele, ega ju:)

Olen ka varem koondamise üle elanud. Tookord aga täiesti teadlikult, suunatult ja olgem ausad – strateegilise õelusega. Nimelt ei saanud ma teatud isiklikel põhjustel kohe üldse mitte lävitud ülemuseks saanud isikuga ning vastastikuse üliinimliku antipaatia mõjul olime mõlemad rõõmsad, kui töösuhte lõpetada otsustasime. Leppisime teede lakuminekuks kokku koondamises, kuigi minul olid uue kohaga juba käed löödud. Mida ma muidugi ei avalikustanud. Lasin endale 4 kuud hüvitist väga kopsakas summas maksta, puhkasin pool kuud, šoppasin ja asusin uuele postile. Et jah, ei ole ma midagi nii siiras ja positiivne... Vahel suudan ka õelalt kalkuleerida... (ei ole uhke selle üle).

Nüüd aga, kui päriselt ka ebakindlus ja mure silmapiiril, üllatavad mind inimesed oma hoolimisega. Ok, oma pere on mul nagunii üle igasuguse prahi, neile saan alati kindel olla ükskõik kui raske ka ei oleks. Aga just teised üllatavad. Juba mitmed inimesed annavad teada, kuidas nad üritavad mulle siinkandis töökohta aidata leida, et ma vaid lähedusse jääks. Ausalt öelda ei oskagi regaeerida muudmoodi kui öeldes “ahahh...”. Sisemaailma see aga raputab. Pärast aega, mil oma depressiooni suutsin seljatada (ma pole ikka veel suuteline sellest täpsemalt kirjutama, ehk kunagi hiljem), olen küll inimestega suurepäraselt läbi saanud, kuid mul polnud aimugi, et minust niiväga hoolitakse. Ja selle adumine võtab salamisi lausa silma märjaks. Mine tea kuidas läheb...

Viimasena üllatas mind mu korteriomanik. Teatasin talle, et seoses oludega kolin hiljemalt okt keskel välja. Ükspäev ta aga helistas ja pakkus välja, et kui ma soovin siin pealinna kandis töövestlustel käia ja natuke veel lisaks siin olla, siis võiksin ilma kuludeta elada korteris sees näiteks oktoobri lõpuni. Hmm. Täiesti võõras inimene, kellel võiks minust ju sügavalt savi olla. Eriti kuna tal juba tükk aega keegi soomlanna ihub korterile hammast ja on nõus palju rohem maksma kui mina täna maksan. Tema aga hindab seda, et mina saarlane (hmm, olen varemgi täheldanud, et päritolu võib osutuda trumbiks) ja juba aastast 2003 olnud talle korralik üürnik, nii et isegi vahepealsete hinnarallide tõttu pole ta kordagi mul üüri tõstnud. Maksin ka tippaegadel sama üüri mida aastal 2003 ja nüüd aastal 2009 ning nüüd oktoobris lastakse puhta tasuta elada. No mida ma oskan kosta??? Miks peaks keegi võhivõõras 70-aastane vana mees minusse niivõrd hoolivalt suhtuma? Inimesed on imelised... Lihtsalt imelised.

Näha kõikjal oma ümber toetavat suhtumist, tunda, kuidas hoolitakse. Pakutakse kasvõi killukest abi, head sõna või soovitust ja sellest juba piisab:) Ja uskuge mind, ma ei unusta seda. Alati valmis või palitu seljast andma selliste inimeste tarvis.

Seoses sellesama koondamisega kurvastavad mind mu osakonnakaaslased. Ei ole neil mõnus... Palka vähendati (ja võimalik, et vähendatakse veel) ning minu arvelt saavad tööd juurde.
Meie osakonnast läheb kaks kohta. Tänasest.

Miks just mina? Eks põhjuseid on erinevaid, kuid oluline on kindlasti see, et olen tulijatest viimane, inimlikult vaadates ei ole mul peret toita ning minu ülesandeid on kõige lihtsam jagada. Teistel omad kindlad valdkonnad, minu ülesanded kujunesid aga neist, mida keegi teine ei tahtnud ehk siis mitmest asjast kokku. Neid ka kõige lihtsam nüüd olude sunnil erinevate inimeste õlgadele jaotada.
Aga inimesed on mures. Saavad enda kaela igasugu uut. Nii ma siis need viimased päevad kulutan “järglasi” juhendades. Samas püüaks ise võimalikult palju veel ära teha ja nii avastan end mitte väga harva viimase inimesena majast. Mõned päevad seevastu vaevlen motivatsioonikriisis ja need päevad kuluvad enam-vähem niisama venitades ja pool tunnikest hilinedes/varem lahkudes. Tundeid on seinast seina. Aga inimesed on väga armsad:) Lilled-kingitused-maiustamine ning järjest läbi astuvad kallistavad inimesed. Kestab juba vähemalt nädalajagu:)
Ainult üks inimene ajab hulluks. Käib ja haliseb... Saan aru, et tunnetab meid saatusekaaslastena (tema ka koondatute sellekordses laines), kuid mulle kohe üldse ei meeldi halisemine. Ei saa halvasti ka öelda, eks ta vajab seda ja mis siis muud kui kuulan ära ja suunan vaikselt minema.

Ahjaa, täna küll viimane tööpäev, kuid reedel siiski lähen veelkord tööle. Vaja veel asju üle anda ja selle arvelt lähen täna alles alates lõunast:)

Aga aina enam ja enam inimesi üllatavab mind, kui uurivad, et kuidas mul läheb või blogist loevad, et ma ka nüüd töötute seas. Tervitades klubissetuleku puhul. Mida??? Jap, nemad ka. Kes ammu, kes äsja. Mul polnud aimugi, et mu tuttavate seas neid nii palju on. Eks ta ole, et naljalt ei räägita ju. Ei meeldiks mullegi sellest rääkida, kuid olen valinud tee olla avameelne – mine tea kellele mina vajalikul hetkel meenuda võin:) Rasked ajad nõuavad avameelseid meetmeid.

Aga üldiselt on elu lill ja nagu laulab Allan Vainola: “Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head”. Tõsiselt. Ja nad ikka üllatavad mind oma hoolimisega. Võtab jalust nõrgaks. Ja ei unune...

Nonii, kohal...

... see sügis. Minu akna taga koliseb rahe. Ja mul pole täna isegi mitte vihmavarju kaasas.

Eks koju jõudes olen siis sinikaid täis, mis muud.

Tartu Rattamaraton

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, kuidas omal ajal meelitasime isa Soome rattamatkadele kaasa. Sai pisiku külg ja hakkas rattast väntama aina enam ja enam. Kevadisest rattarallist sellega seoses juba kirjutasin, nüüd aga kirjeldan veidi järgmist üritust.

Nimelt veetsin saares oma suvepuhkust, kui isa küsis, et kas mul A telefon on (A on Lõuna-Eesti noormees, kes meil jaani ajal külas oli ja kellega isa rattasoonele sattus – A nimelt päris kõva sõitja). Andsin numbri ja nii nad omavahel kokku leppisid väikeses treeningus Otepää kandis. Et sügist rada veidi tundma õppida.

Septembris oli aeg taas rattad sinnakanti seada, kuna 20.septembril toimus Tartu Rattamaraton, mis lausa Euroopa MV etapp.
Kuna aga isal oli tarvis mind auto Otepäält Elvasse liigutamiseks ja meie pisike Sofia on pealinnas, veeretasid vanemad end esiteks Tallinna. Isa ajas hetk omi asju ning meie emaga käisime tõeliste naistena selle aja see saapaid šoppamas. Hooaeg tahab ju ette valmistamist, eksole:) Kole lugu, kahepeale soetasime 3 paari talvesaapaid ja ühed kodukingad:) Naised...
Edasi näppisime-nunnutasime Sofiat ning seejärel Viljandisse, kus tädimehe juures öömajal olime.

Varahommikul suund Otepääle.
Võehh, nomaivõi... Järjekordselt niiiii palju ilusaid prinke lihaseid, et... Mul kael käis nagu vurrkann soojendust tegevate pedaale sõtkuvate reielihaste vahet... Ei tea kohe kuhu silmi pöörata – kõikjal nii palju ahvatlevat liha:)
Igatahes, stardi ajaks ajasime end Tehvandi suusastaadioni serva ja lasime pikale distantsile minevad tuhanded enese silma alt läbi voorida.

Alles naerusuine iss

Minu lemmikuks kujunes tegelikkuses üks klubisõitja, kes seekord cruiseriga pullitas, korv õllesid täis
Eelisseisus keegi austerlane, keegi lätakas ja meie Kirsipuu

Igasugu murjaneid oli:)

Seejärel linna peale. Nautisime tõeliselt ilusat suveilma, misjärel oligi juba aeg keha kinnitada.

Edasi suundusin isa “laeva” rooli ja hakkasime Elva (kus oli finiš) poole kulgema. Juba mõne kilomeetri pärast aga sõit katkes, kuna avastasime paiga, kus ratturid parasjagu maantee äärest ja alt läbi olid kulgemas. Auto teepervele, fotokas kaenlasse ja kraavi kükitama. Sattusime mingi ojanire lähedusse, kus vahetult peale 90-kraadist kurvi järjest ja järjest libastumisi ning ka päris üle lenksu käimisi oli. Põnev:D Jälle keegi mudas püherdamas ja ülejäänud teisi valjude hõigetega hoiatamas “kukkumine, kukkumine!” ning sellele järgnevad pidurite valjud oiged.

Minu lemmikul on korv tühjaks saanud

Igal juhul õnnestus meil kõhutundele tuginedes ootama jäädes ka isa ära näha:) Olime käeulatuses, kuid tema meid ei märganud, eks ei osanud lihtsalt oodata.
Edasi suundusime juba finišisse, parkisime auto ja jäime ootele. Ja sealt ta tuligi! Isegi mitte ei hingeldanud, kuid näol oli suht tüdinud ilme küll;)

Hiljem kirjeldas, et maanteesõit meeldib talle ikka rohkem. Pidevalt olla seekord mingi ikaldus mäkketõusudega, kus saab hea hoo üles ja siis jääb kitsal rajal koperdama kellegi sappa, kes “ratast kaenlas mäkke tassib”. Et ei saanud sõita nii nagu soovis ja ega ei julgenud ka pingutada, kuna esimene kord ju ikkagi maastikul massides sõita... Lisaks oma pere mutid olid muudkui sõnu peale lugenud, et paps end surnuks ei pongestaks.

Tagantjärele ei olnud rahul, et oleks ju palju kiiremini võinud distantsi läbida.
Üle lenksu käis ka. Keegi ta ees oli kukkunud ja ei saanud õigel ajal pidama, lendas pea ees mutta. Käsi oli lõhki, kuid see seik vähemalt lõi tal silma särama:)

Ehh jah, iss on meie peres see poisike:) Aga ütlemata lahe mu meelest. Mina iga kell nõus toetama ja kisakooriks/auto liigutajaks käima.

Mõni vananedes hakkab jooma, mõni teleka ees kõhutama, mõni 20-aastseid tibisid põrutama – meie oma läks “lolliks” sportides.

Ma parem sellest teile ei räägigi kuidas ta mägedes suuskamas käib ja vaid musti radu laskumiseks kasutab ning vahelduseks ka luid murrab ja äsja kipsist vabanenult suusamaratonile liipab...

Veri + vampiirid = kino

Möödunud nädalal sain taaskord kinnitust oma foobiale. Pean seda veidi lahti seletama (olen seda küll ka varem teinud, kuid uutele lugejatele järgneva sissejuhatuseks), kuna ega see kuidagi loogiline ole. Endalgi keeruline seda mõista:)
Nimelt kardan ma vampiire. Ei, ma kohe üldse ei usu, et nad eksisteeriksid. Ja nt nahkhiirtega probleeme ei ole... Tean-tean, jabur kiiks.

Lapsena oli perioode, kus hoidsin risti padja all. Olin kuulnud, et vampiirile risti näidates pidi temast lahti saama. Samal põhjusel mingil teisel perioodil oli padja all peegel. Kolmas ja kõige absurdsem “kaitsevahend” oli puust voolitud nui, millega tuli vampiirile otse südamesse äsada.

Terve oma teadliku elu (siiani) olen maganud nii, et teki serv katab kaela. Kui teki kaelani sikutamiseks on liialt palav, on kaelal vähemalt üks juuksesalk. Kõik selleks, et siis tunnen kui vampiir (keda ei ole olemaski) tahab kaela kallal maiustama hakata ja juuksed/teki kõrvale lükkab.
Ühesõnaga on kael minu hell koht. Samas õelal kombel on kael minu jaoks kukla kõrval vist kõige tundlikum ja tuleb tunnistada, et vist ka üks erogeensemaid piirkondi kehal. Tänu oma vampiirihirmule aga ei suuda oma kaela eriti kellegi meeldevalda usaldada, ikka on mingi kramplik kaitse sees. Ehk siis kui usaldavalt oma kaela kellegi puudutuse all välja sirutan, on see suurim usalduse märk minu poolt üldse. Mille kallal on vahel enda arust nalja tehtud ja minu paranoiat teades hambad kaela löödud. Ütleme nii, et sellist hüsteerilist ja tigedat mind ei ole vaja välja meelitada, kui õhtu veetmise eesmärgiks ei ole pisaraisse uppuvat tütarlast lohutada. Tõepoolest, see ei ole naljakas, täiesti tõsine (kuigi ülimalt loll) foobia.

Vampiirid imevad ju verd, eksole. Seetõttu kardan ma ka verd. Vere “imemist” just. Võin südamerahus vaadata verd lahmavaid haavu, jälgida lahtilõigatud kõhu opereerimist, näha kuidas filmides kehaosad küljest lendavad, ärarebenenud jäsemetest pulseerivat verd pritsib vmt koledat. Samuti lõiguvad telekas üksteist nugadega, lasevad kuule kõhtu... Ei avalda mõju. Aga vot veri süstlas või voolikus... ja minul pilt taskus:)
Kusjuures oma hirmuga võitlemiseks olin aastaid doonor. Heitsin aga rõõmsalt pikali, palusin verd võtval õel ja teistel ruumis viibijatel endaga pidevalt lobiseda ja pumpasin veene üles. Nõel sisse, mokalaat kestab ja kotike täitub verega. Seda voolikut vaadata ei suuda siiski siiani. Peale protseduuri lõppu mitu katset püsti tõusta, mille tulemusel mind vist iga kord on viidud kõrvalruumi, antud omaette voodi ja jäetud edasi üritama. Nad on alati väga armsad ja käivad minuga lobisemas ning poole tunni kuni tunni pärast saan jalad alla. See on täiesti veider, kuna pikali olles on tuju hea ja nali lendab, nii kui püsti tõusen, läheb jalg alt.
Sama lugu on vereanalüüsidega – juba enne nõela torkamist küsin endale nuuskpiirituse kaltsu ja topsi vett valmis. Enamasti jääb pilt alles, kahjuks mitte alati:)

Usun et mõistate, et filme vampiiridest ei suuda ma vaadata. Ka naljakaid mitte. Küll aga on üheks minu ennastületavaks sooviks käia ära Dracula lossis Rumeenias. Jajaa, tean küll, et see pole päris, kuid need, kes juukseid kaelalt eemaldavad, matsutades kaela kallal maiustavad ja puuvaia südamesse ootavad, pole ju samuti päris. Ehk siis oleks see minu jaoks veel üks viis püüda oma foobiaga võidelda.
Et siis sellised lood mul vere ja vampiiridega.

Ja see oli alles sissejuhatus:) Asjast siis.
Nimelt oli möödunud nädalal taas filmirahvaga kohtumine. Alustasime suurel ekraanil lühifilmide vaatamisega. Mõne filmi pärast tuli aga film tänapäevastest vampiiridest. Kes mitte ei näksi kaelu vaid teevad töö ära nõelte ja voolikutega.
Kuidagi nii ehedalt oli see tehtud, et ma mitte lihtsalt ei saanud vaadata vaid tundsin kuidas läksin ise sinna sisse. Mille peale hakkas pilt eest ära minema... Istun rahva keskel keset väga pimedat saali ja kaalun variante, kuidas ära vajudes kõige vähem silma torgata. Ja kas ma ikka suudan end niimoodi sättida, et seelik viisakasse asendisse jääks (enamus ju mehed ümberringi). Samas ei taha ka teisi katkestada ja sundida neid tulesid põlema panema, et mind toibutama hakata. Ikka tõsised mured olid peas:D Lõpuks surusin pea põlvedele ja püüdsin vereringet veenda verd pähe tooma. Mingiks hetkeks lahkus pilt mu juurest, kuid vist lühikeseks ajaks, kuna keegi polnud midagi märganud ja mina olin ikka samas asendis. Kohutavalt rõve on see tagasi tulemine, keha läheb hetkega üleni märjaks ja kattub täiesti külma higiga. Vastavalt sellele, kuidas pilt selgineb, kaob ka niiskus nahapinnalt. Nagu imenduks tagasi. Ei oska seletada, kes teab, see teab. Igatahes on see tunne täiesti kohutav, kuid samas rõõmustav. Sest tähendab see ju selginemist.

Nonii, hakkab nagu parem ja piilun silmanurgast ekraanile. Viga! Kirsimahl voolab parasjagu himura vampiiri silma all läbi voolikute ning minu pilt kaob uuesti. Veel üks kord tagasi tulemist ja enam ma silmi ekraanile ei tõsta.
Järgmisi filme vaatan juba rahulikult edasi ja pole mingit tahtmist pead tooli alla pista.

Pärast filme suundume kitsamas ringis pubisse. Seal räägin oma elamusi seoses filmiga, misjärel Tanel tunnistab, et ta vaadanud jah misasja ma seal toolide all niiväga otsin... Nii et päris märkamatult mul see minestamise toimetamine ei õnnestunud.

Öövihmas sõidutab Heikki, üks filmi autoritest, mind kodu poole ja ei suuda kuidagi üle saada filmi mõjust mulle. Et on see nüüd hea või halb, ei oskavatki hinnangut anda. Et võib ju olla tegu lihtsalt juhusega, kuid võib ka olla, et filmidega suudetakse isegi enese teadmata mõjutada rohkem kui arvata võiks. Mina siiski olen veendumusel, et asi oli tehtud lihtsalt tõsiselt realistlikult. Ma küll ei saa/taha enamasti selliseid asju vaadata, kuid ma kindlasti ei minesta telekast/kinolinalt nähtu peale. Aga sinna läksin lihtsalt nii täielikult sisse.
Igatahes leppisime kokku, et teinekord vaatame seda nii, et seltskond on ümber, tuled põlevad ja ma võin iga kell pausinuppu vajutada:) Sest kindlasti tahaks ära näha, kui omad inimesed selle teinud on.

Palju lihtsam ja loogilisem oleks nt hiiri, ämblikke või madu-usse karta ja neid nähes karjudes jooksma pista. Hiiri ma aga lausa armastan, ämblikud transpordin alati turvalisemasse paika ning madusid vaatan imetlusega. Kui neist vampiiridest ka kuidagi lahti saaks. Neist, kelle olemasolu ma isegi mitte ei usu...

Nädalavahest mõni emotsioon

Hiljuti küsis A, kas saaksin talle abikäe ulatada. Temal kavas fotosessioon lapse 7. kuuseks saamise puhul ning keegi peaks tüdrukuga tegelema ajal kui emmet ilusaks tehakse.
Loomulikult, pole probleemi:)
Laupäeva varalõunal vedasin end Eesti Fotosse kohale. A istus meigitooli ning meie LL-iga uudistasime ringi.
Kui emme sätitud, algas sessioon. Minust sai järsku fotograafi assistent, kes vaheldumisi sättis last, lapse riideid, emme juukseid, kamandas emme põlvi ja aitas fotograafil mööblit ja lisandeid fotole sättida ning tausta vahetada. Lisame sinna lapse naerma ajamise üritamise, milleks oli vaja fotograafi selja taga (lapse pilgu suund), mängukaru käes, karelda, hüpelda, lollitada ja tõsist aeroobikat teha. Naha sain ikka korraliult märjaks:D Aga laps itsitas peale esialgset hämmeldust mõnuga. Ju siis lollitamine ja mõmmi hüplemine fotograafi pea kohal olid mõjusamad katkematult näkku sähvivast välklambist. Minu jaoks igatahes oli see sebimine ja pidev lidumine/sätitamine ütlemata mõnus. Tippelamuseks sai kõhuli põrandal roomamine (et mitte kaadrisse jääda) ja lambanahaga vooderdatud piknikukorvi, kus plika sees, paari sõrmega üleinimliku jõuga kaldes hoidmine. Ikka parema tulemuse nimel:)

Elamus missugune! Varsti näeme pilte kah:)
Ahjaa, lõpuks kärutas fotograaf mind ennast ka veel pildile, kuigi olin täiesti vales riietuses. Poseerisin siis kohmetult koos lapsega ning lõpetasime seeriaga, kus A-ga teine teiselt poolt plika põski musitame. Usun, et sai väga armas:)

Lõpetuseks sain aimu, et ega see emaks olemine ja nt üksi linnas liikumine kõige lihtsam ei olegi... Nimelt jäi A üles asjatama ning mina lapsega hakkasin õue minema. Laps ühel puusal, kott teisel õlal ning suur vanker lohinal järgi, pressisin end läbi kolmest sulguritega uksest ja tulin alla kahest trepist. Loomulikult on see võimalik, kuid kindlasti mitte mugav tegevus. Ma küll alati aitan vankritega emasid bussides ja uste vahel, kuid nüüdsest püüan igatahes veel rohem abikätt ulatada.

Peale kiiret kohvikutuuri kappasin selleõhtusele sünnipäevalapsele kingitust ostma, koju riideid vahetama ning juba oligi aeg all ootavasse “tõlda” istuda ja lasta end sünnipäevale sõidutada. Ütleme nii, et vahepeal väga hästi toimimist alustanud dieet lendas sel õhtul perenaise kokaoskuste toel vastu taevast. Aga sõpru oli taas vahva näha ning plaani sai võetud isegi üks väike Ruootsi-trip lähikuudel. Ehk näkkab meil ühise aja leidmisega:)

Pühapäeval helistas R, et läheks loomaaeda. Sinna olevat uus jääkaru toodud. “???” Mhmhh, on ta jah nii kursis iga uue ja vana isendiga... J Aga kuna ilm oli päikest täis ning minu viimane loomaaiakülastus päädis tunde väldanud paduvihmaga, siis miks ka mitte. Algselt oli küll plaan mõnel vabal päeval hoopis kalale minna, kuid seekord ei olnud aega nii vabalt käes ja piirdusime linnasisese lõbuga.
Mitteharjumuspäraselt sattusime nägema, kuidas üsna mitmes paigas käisid inisevad-vigisevad isasloomad emastel ninapidi sabas, selga ronimisest keeldumise korral järjekindlalt ruiates ja oma rahulolematust väljendades lolli järjekindlusega edasi üritades. Nt jääkaruhärra ronis lausa mööda seina üles ja päris hulludes nuuskis läbi võre emase lõhna, kes kõrvalpuuris õiglase und magas. Ikka tõsine elu käis selles vallas, polegi loomaaias varem sellist nalja näinud. Eks vaja vist järgmise kevad-talve tited hakkama panna.
Aga muidu olid loomad ja muud elukad nagu ikka. Kahjuks seebikas läbi klaasi ei tee maailma selgeimaid ülesvõtteid:

Ei ole plastmassist konn, täitsa päris

Maiustavad
Lebo klaasil

Poseerib ühtpidi...

...ja teistpidi

Teda pildistan vist alati:)

Hellõu!

See loom on tegelikult hiiiiiglasuur. Kraavi põhjast ulatus servani. Mul muidugi oli vaja teda katsuma minna

Kummaline asend magamiseks

Keelevääratused

Keelevääratuste edetabel (allikas: delfi.ee)

4000 internetikasutajat valisid USA endise presidendi George W. Bushi, California kuberneri Arnold Schwarzeneggeri ja endise kaitseministri Donald Rumsfeldi ingliskeelsete ebardlausete edetabeli etteotsa.

Bushile tõi AFP teatel edu lause: «Meie vaenlased on uuenduslikud ja leidlikud nagu meiegi. Nad ei loobu kunagi mõtlemast uute viiside peale meie riiki ja rahvast kahjustada nagu meiegi.»

Schwarzenegger aga ütles 2003. aasta valimiskampaania ajal: «Arvan, et homoabielu peaks olema mehe ja naise vahel.»

Edetabelis järgnesid neile:
3. Rumsfeld 2002. aasta veebruaris: «Teated, mille kohaselt midagi pole juhtunud, pakuvad mulle alati huvi, kuna teatavasti on olemas teadaolevad teadaolemised ehk asjad, mida me teame, et me teame. Me teame ka, et on olemas teadaolevad teadmatused; s.t. me teame, et on asju, mida me ei tea. Kuid on ka teadmata teadmatused: need, mida me ei tea, et me ei tea.»

4. Motospordikommentaator Murray Walker: «Juhtiv auto on täiesti unikaalne, välja arvatud selle taga olev auto, mis on sellega identne.»

5. Jalgpallikommentaator John Motson: «Teile, kes te vaatate mustvalget pilti - Spurs mängib kollases.»

6. Briti peaminister Gordon Brown juulis parlamendiliikmetele eelarvest rääkides: «Kogukulutused jätkavad tõusmist ning 2013-2014 jõutakse nullprotsendise tõusuni.»

7. USA ekspresident Bill Clinton 1998. aastal Monica Lewinsky kohta tunnistusi andes: «See sõltub sõna «on» tähendusest. Kui «on» tähendab «on ja pole kunagi olnud», on see üks asi; kui see tähendab «pole ühtegi», oli tegemist täiesti ausa avaldusega.»

8. Prantsuse jalgpallur Eric Cantona 1995. aastal: «Kajakad järgnevad traalerile, kuna nad arvavad, et sealt visatakse merre sardiine.»

9. Bush 2001. aasta juulis: «Ma tean, mida ma usun. Ma sõnastan ka edaspidi seda, mida ma usun ja mida ma usun - ma usun, et see, mida ma usun, on õige.»

10. Londoni linnapea Boris Johnson 2003. aastal Briti telesaates «Have I Got News for You»: «Ma ei suudaks teiega vähem mitte nõustuda.»

Tahtsite uudiseid? Saate...

Nonii, lubatud uudisest siis ka.
Enne seda, kui suundusin oma minipuhkusele Suoomemaale, sain kinnitust millelegi, millega olen salamisi arvestanud juba möödunud aasta lõpust.
Nimelt hakkan ma kolima. Pagendusse koduste rannakadakate vahele.
Koondamiste laine on jõudnud minuni. Kuna minu töötasu sõltub otseselt riigi rahakotist, ei jäta igasugused miinustega lisaeelarved meid siin puudutamata. Kaks rammusamat lainet on meil olnud, kolmas nüüd käsil ja seekord olen ka mina potis.

Ei ole seda varem blogis välja kiljuda tahtnud, kuna nii mõnedki lähedalseisvad isikud olid privaatselt veel teavitamata ja ei tahtnud et nad seda blogist loevad. Tahtsin neile ise otsa vaadates kinnitada, et ma ei hakka surema ja et tegelikult on minuga kõik ok. Kahju on see, et pigem on nii mõnigi teavitatu olnud uudise peale kohe-surema-hakkava näoga. Ei meeldi mulle viia inimestele uudiseid, mis neil ilme mustaks või silmad veekalkvele ajab…

Aga jah, oktoobrist olen vaba pliks ja hakkan kodinaid pakkima. 13a päälinnas elamist tuleb kastidesse mahutada ning koos võimsa lilleaia ning koduloomadega ää kolida. Kuu keskel tellin kaubiku ette ja minek.

Mul nimelt ei ole mingit mõtet siin kärbitud sissetulekutest 50-ne ja varsti lausa 40%-lise osa otsas korterit üürida. Eriti kui ma ei tea sedagi, kuhu oma jalakesed suunata võiks. Tõenäoliselt kuhu huvitav pakkumine tuleb, sinna suundun. Tallinnas ei hoia mind reaalselt midagi kinni, seega miks mitte. Kas kunagi enam päälinna tagasi kolin, pole aimugi.

Vot sellised on lood. Enamasti on tuju täiesti ok, käin laialt naeratava näoga endiselt edasi ja kepsutan rõõmsal meelel sügist nautides ringi. Vahel satub sekka ka halvemaid päevi, kus maa tundub must, taevas hall ja silmapiir hägune, lisandiks väike paanikapilv pea kohal. Eks see ole inimlik, kuid enamasti väikese muretsemise järel lükkan oma nöpsnina taas taeva poole, mõtlen silma särama ja lendlen edasi:)

Üldiselt olen ma väga paljudega võrreldes ikka väga heas seisus. Mul ei ole eluasemelaenu, millega laulatatud oleksin, mul ei ole laste näljaseid suid toita ega muud, mis seoks või ahistaks. Lisaks on mul suurepärane pere, kellega üksteise jaoks alati olemas oleme ning seega on mul koht kuhu suunduda ajani, mil edasi liigun. Kuskile…

Saares on küll mu pere, kuid hakkan väga igatsema oma sõpru/tuttavaid. Need eranditult kõik siinkandis. Ehk siis pere on mul küll saares, kuid elu on siin. Samuti on enamus koolitusi vmt, millega aega sisustada, pealinnas.
Aga noh, eks siis vahelduseks saab lihtsalt vähem kohtuda. Ega elu sellest seisma jää:)

Seetõttu ongi mul taaskord kalender väga tihedaks läinud. Vaja erinevate inimestega kohtuda, teadmata ajaks viimased näost-näkku tšätid teha, viimased kallistused kallistada. Tempo-tempo-tempo…

Aga kuna olen õppinud end püüdma igas asjas midagi head näha, siis usun, et iga lõpp on millegi algus. Võimalik, et mu unistuste töökoht jääks mul vastasel juhul märkamata. Võimalik, et kohtun mingi suure ja rasvase uue armastusega tänu kolimisele. Võimalik, et juhuse avanedes vahetan asupaika ja miks mitte kasvõi piiri taha. Kõik on võimalik:) Muidu ma võib-olla ei liigutaks oma mahlast taguotsa, eksole:)

Ahjaa, kui keegi kuskil kuuleb et keegi kedagi otsib ja mina vaimusilmas kangastun, siis pöörduge julgelt:)

Laupäevadest

Sel sügisel on meid õnnistatud vahetevahel piiluvate suhteliselt ilusate nädalavahetuse ilmadega, mida ei saa kohe kuidagi nautimata jätta.

Seetõttu olen minagi end koristamise lainelt kõrvale lükanud ning pigem inimestega suhtlema suundunud.

.

Ühel imelisel laupäeva hommikul suundusime A-ga Rotermanni turgu avastama. Me kumbki polnud seal kunagi käinud ning miks mitte ilusat päeva sellega tutvumisele kulutada.
Kohtumisest alates ma iseendastmõistetavalt hõivasin kärus magava LL-i (põhjendusega, et “sina saad temaga iga päev tegeleda, täna on minu kord”) ning suundusimegi turule.
Ütleme nii, et turg oli küll tilluke, kuid äärmiselt meeldiv. Kõiksugu huvitavat ja kohati isegi kiiksukat mahepõllundust müüdi ja šoppasime meiegi. Eriti jäid mulle tuleviku tarbeks silma kõiksugu päikesekuivatatud jõhvikad-kirsid-porgandid, mis suhkruga kaetult mõnusad kommide aseained...
A ostis lapsele püree valmistamiseks vajalikku ning mina ei saanud mööda mustikatest.

Mingis kvartalisiseses välikohvikus nautisime paar latte’t ja üllatusime suurlinnalikust noorte käitumisest. Pole sellise vaatepildiga harjunud, kuid avaldas muljet – nimelt olid noored ühel platsil muusika mängima pannud ning tantsisid. Mingit hip-hoppi nagunii, kuid minu pea käis nagu kruvikeere, kui üks noorpaar rumbat tantsima hakkas. Ikka kohe pikalt ja päris profilt... Impressive!
Väike LL hakkas vankris kõhulihaste harjutusi tegema ning lapse uinutamiseks suundusime Shnelli parki jalutama. Peale pikka ja põhjalikku mokalaata saatsin A trollile ning võtsin tavapäraselt jalutades suuna oma kodusele Pelgulinnale.
.

Olles mõnda aega jalutanud, peatus järsult mulle selja taha jõudnud jalgrattur. Tõstsin juba käe, et žesti kaasabil anda mõista "sry, ma ei soovi täna kellegagi tutvuda, aitäh!", kui avastasin enda kõrvalt laialt irvitava eksabikaasa. Oli teine sõitmas olles teisel pool teed mind märganud.
Egas midagi, ronis kahele jalale, mina avasin oma ligi kilose mustikakarbi ja jalutasime marju nosides minu kodu poole.
.
Nagu selle sügisega on, hakkas vihma tibama. Varsti aina rohkem ja rohkem. Läksime puu alla varju. Varsti tuli järgmise, veidi tihedama puu alla ringi kolida. Kui vihm mõneks hetkeks järele andis, leidis I, et juhust kasutades peab mind kiiresti koju saama. Ju ma olen siis enese teadmata suhkrutükina sulav:) Kuivatas pakiraami ja teatas, et ma pean sinna istuma. Mida??? Mina oma valgete laiade pükste ja tipsorkidega kingadega pakikale? Kuna I vastuvaidlemist ei kannatanud ja tegelikult ju head soovis, andsin alla. Ilusti viksilt jalad ühel küljel, sirutatud jalgadel valged püksid laialt lehvimas, sõitsime kodu poole. Vaatepilt võis olla otseses mõttes korraga võrratu ja naljakas, mul igatahes jagus lõbu laialt:) Koju jõudsin igal juhul kuivalt ja plekitult.
Ehk siis igast detailist päevas võib enesele emotsiooni luua:)

Teatud inimeste puhul oled lihtsalt siiralt õnnelik, et nad su elus olemas on. I on üks sellistest sõpradest.

Sel laupäeval käisime aga tüdrukutega kinos. Naistekat vaatamas. "Ettepanek" (Proposal) sai valitud ja no ma pole ikka aegu niimoodi naerda saanud! Kuigi süžee oli arusaadavalt ette teada (lihtsakoelistel filmidel ta seda ju alati on), siis naeruhooge see ei vähendanud. Üle aegade naersin nii, et täiesti tõsiselt pisarad jooksid üle põskede:) Selliseid kergeid ja rõõmu tekitavaid filme on hea vaadata.

Pärast oli kohvikus järjekordne mokalaat ning seekord sain hiilata - kellelgi polnud minu uudistele miskit vastu panna:) Aga ainult ühest neist kirjutan lähipäevil ka teile...

Suooomemaast

Kirjutaks siis augustikuu pikast nädalalõpust kah veidike.
Nädalalõpp algas kolmapäeva, 19.augusti õhtul, mil saarest tulnud vanemad mind auto peale korjasid ja koos laevale suundusime.
Laevasõidu aja kulutasime õgardlikule söömisele buffees ning kuna päevane söök oli kesiseks jäänud, tegid paar klaasi veini söögi kõrvale parajalt lõbusa tuju ning itsitamist jagus kauemaks. Vaene isa, see pidi oma kihistava naistekarja (2tk) sabas kannatlikult lonkima, et meil ikka silm peal hoida. Tema oli roolis ja jäi seega kogu lõbust ilma.
Kõikuvast laevast (ausõna, meri kõigutas laeva, mitte vein) turvaliselt Helsingisse maabunud, noppisime peale meile vastu tulnud isa õe ning suundusime tema poole.
Nagu meil ikka – juttu ja huumorit/irvitamist jagus kauemaks.
.
Oli aimata, et kuna 20. on eestlastel vaba päev, siis paljud neist on ülelahe-naabrite juures ostlemas. Et kaubandusvõrkudes eestlastega võidutunglemisele aega mitte kulutada, suundusime hoopis rannikuala uudistama. Valisime suunaks idapoolse Kuningatee ning alustasime tuuritamist Kotkast suunaga tagasi Helsingisse. Päevaseks tripiks paras.
.
Kotka on ikka tõsiselt parke täis. Eriilmelisi, erisisulisi.
Meie aga alustasime uudistamist hoopistükkis Maretariumist. See siis paik, kus saab eksootilise asemel vahelduseks tutvuda kohaliku mereeluga. Jeerum, ma ei teadnudki, et meie kant nii kalarohke on ja et selliseid hiidelukaid meil ujub! Kõige totram oli aga see, et neid rammusaid kalu vaadates ei tekkinud mitte vau-efekti, nagu eksootilistes akvaariumides vaid pigem hakkasid neelud käima:) Et kus alles mugiks, kui need ujujad korralikult ära küpsetada…

Kiire käik poodi ja otsisime välja sobiva pargi jahisadama ääres (Sapokka vesiaed).

Ilus oli:) Kuna ilm soe, tegime ühest laiast pingi moodi asjast laua, kuhu mina lausa jalgupidi peale ronisin ning asusime pidama piknikku jäätee, täidetud pannkookide, salati, õunte, mustikate, Valeri küpsiste ja punase veiniga. Ikka eriti hää piknik sai:)

Päike kuldas lauda ja keskpäevane pudel tummist punast veini mõjus kolmele naisele nii, et taaskord kaineks rooliks olnud isa ei osanud oma itsitava ja iga lille eufooriliselt nuusutava naistekarjaga (3tk) miskit suurt peale hakata. Klõpsis vaid pilte teha:)

Vein aitas kaasa ka soome keele oskusele ja tädile andsid meie variatsioonid sõnadest täislausete moodustamisel üsna head irvitamismaterjali. Minu lemmikväljendiks sealt pargist sai „kukat kukkivat“ ehk siis „lilled õitsevad“. No on ikka keel, ma teile ütlen:D
Ja üleüldse, pole tal irvitada miskit! Ise eestlane, kuid vahel ajab sellist juttu, et pooled sõnad lauses lähevad kaduma või siis järgneb väljaütlemisele meie homeeriline kooris naer. Eks ta ole, kui teises keelekeskkonnas elad, siis kipuvad sõnad vahetusse minema:) Kõrvalepõikena näiteks Austraalia-sugulaste väljend, et autoga sõitma minnes panevad nad oma 2-kuuse beebi kapslisse. No püha taevas, sellise jutu peale saadaks kohe lastekaitse kohale! Õnneks aga üritavad nad enda arust eesti keeles rääkida turvahällist…
.
Nii, Kotkast edasi suundusime tagasi mandri poole ning põikasime sisse keiserlikku kalastusmajja Langinkoskil .

Keiserlik kalastusmaja

Hirrrrrmsasti meeldivad mulle tule ja vee jõud. Ja vee jõudu sealses kärestikus tõepoolest oli. Veepadjad kummusid silma ees ning see jõuline vool oli lihtsalt nii kaunis:) Kuidagi ei tahtnud seal päikesekuumadel kividel lebotamist lõpetada.

Tagasitee valisime rannikuteena niipalju kui võimalik. Küllap vist ka tänu ilusale ilmale, kuid lahesopid vaheldumisi kuldsete viljapõldudega mõjusid kuidagi väga turvalis-koduselt. Oleks nagu Saaremaal olnud:)
.
Tegime kiired kohvid Loviisas jahisadamas ning edasi juba kõigile tuttav Porvoo oma vanalinna ning punaste jõeäärsete puumajadega.

Porvoos avastasime ka vinoteek-kohviku, kus saime tõeliselt head cappuccinot. Üleüldse on mu meelest Soomes kohviga halvad lood – enamik kohti pakub kohvi pähe mingit laket, reeglina läbi filterkannu tehtut ja siis kuumaalusel läppunult soojas hoitut. Käisime nagu pepstükid erinevates kohvikutes üle lettide kiikamas, et vähemalt korraliku kohvi tegemiseks vajalikku masinat tuvastada.
Seega too cappuccino, mille avastasime, oli kohe tõeliselt heaks saagiks. Nüüd teame, kuhu tagasi minna, kui sinnakanti sattumist.
.
Reedese päeva kulutasime aga šoppamisele. Ma vist olen ainus eestlane, kes pole kunagi ühtegi Ikeat külastanud ja seekord siis põhimõtteliselt tuli sealt läbi lipata. Noh, on ja ei ole ka. Mööbel minus erilist elevust ei tekitanud, kuigi eks sealt otsimise peale kindlasti leiab piisavalt endale vajalikku, küll aga erutasid mind kõiksugu köögitarvikud. Neid oli päris huvitavaid ja no tüüpilise naisena ei suuda ma neist kuidagi külmalt mööduda. Ja no mööda ei saanud muidugi ka garderoobisisudest - pani kohe unistama, et "kui oleks ruumi garderoobile, küll siis...". Minu erilised punktid lähevad kingahoidjatele, mida leidsin igas mõõdus. Nt kui oleks garderoobis selliseid, mis mahutavad 18 kingapaari, nii 3tk, siis saaksin oma kingavarud enam-vähem ilusasti ära paigutada ning ei peaks tuhlama kunkus virnas seisvates kingakarpides. Ohh, unistused...

.
Õnneks see pood oligi mõeldud läbijooksmiseks ning edasi suundusime suurde kaubanduskeskusesse. Isa poetas meid emaga maha ja pakkus, et eks ta tuleb nii 6-8 tunni pärast järele, ehk oleme siis valmis. Me pröökama, et mis ta meist õige arvab ja et eks me oleme nii kolme tunni pärast valmis. Kolme tunni pärast uurib isa, et kas suundume mujale? Eeee….. meil oli täpselt 3 poodi selleks ajaks läbi kobistatud… Suurem enamus alles ees. Lasime aga kõrvad lonti, tunnistasime, et isa tunneb meid paremini ning saime linnaloa niikauaks kui soovime. Kokku kulutasime šoppamisele ei rohkem ega vähem kui 10 tundi:DDD Aga sai ka seda väärt:)
.
Navigatsiooniseade autos otsustas miski hetk lolliks minna, mistõttu ei saanud enam selle järgi orienteeruda ja tagasi tädi juurde minekuks tekkis autosolnute arvule vastavalt 3 arvamust marsruudile. Kust peale ja kust maha keerata, sõita itta või läände jne. Igaüks sikutab omas suunas ja nii me siis tutvusime Helsingiga:D Sattusime kohtadesse kuhu muidu ei satuks ning väikese tiirutamise tulemusel hakkasime lõpuks ka tuttavaid paiku tuvastama. Õnnelikult tagasi:)
.
Hilisõhtul jätsime isa, telekapult kaisus, diivanile norisema ning suundusime kesklinna. Helsingi olid vallutanud taidlejad, oli mingi hiiglaslik kogu-linn-pidutseb teema. Kavade järgi varaste hommikutundideni välja.
Hullumaja kui palju rahvast! Tekkis kahtlus, et kogu Soome rahvastik on kohale valgunud öötundidest hoolimata. Iga nurga peal keegi laulis, keegi taidles miskit ning rahvas lihtsalt tantsis, kus vähegi ruumi oli. Meie asusime hoopis pubirallile, üritades kusagil leida ainsatki vaba lauakest, kus veidi siidrit mekkida. Peale mitmekümne koha läbivaatamist märkasin üht vaba lauda ning sööstsin kui keravälk seda hõivama. Jess, õnnestus! Siidrikannud ees, asusime meestest rääkima. Minu meelest on nii huvitav rääkida endast eelmiste põlvkondadega meestest ja suhetest. Sellest, kuidas nad oma kaasadega tutvusid, mis teemad enne seda on olnud ning mida üldse suhetest arvavad. See on veidi teisem kui tänapäeval ja kahjuks pean tunnistama, et veidi rohkem minu vaadetele omane…
.
Laupäevase ennelõuna kulutasime Heurekas. Mina oma lapsemeelsuses leidsin seal päris palju taidlemist ning huvitavat infotki, mida kooliajast küll mäletad, kuid mida on ikka põnev meelde tuletada ning ka oma käega nt katsuda.

Vargaplika - oli tarvis teatud aja jooksul turvakiirtest end üle-alt-mööda vingerdades lõppu jõuda, hakkama sain:)

Stimulaatoris - tõrjun väravas peaga palle - vahel visati mõni saabas kah vastu kolpa...

Jalgrattaga lae alla trossile sõitma - ma pean ikka kõik lollused ära katsetama

Tegime ka füüsisele tugineva vanuse testi. Hmm…. Minu vanuseks tuli 23, pole just paha 31-sele, kuid isal, kes on meil tervislike eluviisidega spordihull 55-ne, tuli vanuseks 29… Vot see on tase!

Peegelpildis emaga - kahest näost kokku saime üht sugulast meenutava tulemuse...

Perepilt soojuskaamerast

Õhtul rahuldas tädi mu kalaneelud, pakkudes suussulavat ahjukala, mille eriti heaks ja vägagi üllatavaks lisandiks oli konjakiga sinep, mille poolsalaja poes korvi olin poetanud. Selline mee maitsega, kuigi mett ei sisaldanud. Tõeliselt hea sinep oli:)

Skype’i vahendusel saime ka Austraalia-beebiga suhelda ning hakkaski meie väike puhkus lõppema. Lasime veerema mõtte järgmisel aastal meie traditsiooniline tädi-külastus veeta hoopistükkis rataste seljas Turu saarestikus. Loodetavasti õnnestub meil oma puhkused klapitada ja kui ilm kannatab, siis istume aga sadulaisse ja kulgeme mööda kaunist maastikku.
.
Pühapäeval polnud muud, kui suund laevale. Soomlased on ikka hämmastavad – laev polnud jõudnud veel mootoreidki tööle panna, kui juba täitus tantsuplats üksteise embuses keerlevate inimestega. Tuletame meelde, et oli alles hommik…
.
Tagasi Eestimaa pinnal, sõitsime venna juurde Sofiat vaatama ja vennanaise küpsetatud lõunat mugima. Sofia juba keerab mõnda aega ning nüüdseks ka roomab:) Esialgu küll vähikäigul tagurpidi, kuid kaugel see teisipidigi on:)

.

Igatahes oli taaskord kvaliteetaeg perega ja väike puhkusejupike sinnajuurde.

Ütlemata vahva, et mul olemas olete:)