Mehed

Mehed on ühed naljakad olevused.
Teevad näo, et kuulavad sind, noogutavad ja justnagu saaks aru, kuid tegelikult...
Ok, vahel ikka saavad ka aru, kuid...:)

Viimane mugistamistväärt juhus oli hiljutine telefonikõne Vanamehega. Teadsin, et tal õhtul trenni minek, kuid olin kimono just ära pesnud ja teadsin, et ise ma piisavalt vara koju ei jõua, et kuivamast võetud riiet triikida. Paanikat ennetades tegin kaine kalkulatsiooniga telefonikõne: "Kle, kui sa kimonot triikima hakkad, siis triikraud asub seal toas, kus pesu kuivab. Igaks juhuks annan varakult teada".
Jajaa, loomulikult, ta saab suurepäraselt aru ja loogilinegi, et see seal on.

Tund enne trenni saan telefonikõne, kus Vanamees ise kõõksub naeru käes: "Kle, nüüd on paanika! Ma tean küll, et sa rääkisid enne midagi triikrauast, kuid kus kuradi kohas see asub? Kust seda otsida?"
Ehk siis - kuulis, kuid ei kuulanud:D Nii kui telefonitsi ta õigesse tuppa juhatasin, oli triikraud leitud:)

Teistest meestest ka tiba.
Ma nimelt loen kolme tegelast enda eksideks. Eks kauges nooruses ole mõni suhe veel olnud, kuid suurema jälje on jätnud siiski ekskaasa I, aastatepikkune kokku-lahku-eisaakoos-eisaailma V ja viimane elukaaslane R.
Suhtlen nende kõigiga mingil määral, vahel sagedamini, vahel pikemaid pause pidades. Toredad ja olulised inimesed, kes mu elu vürtsitanud, eksole.
Neil omavahel on mingi kummaline side. Küllaltki sageli juhtub, et võtavad ühendust lähestikusel ajal.
Eriti lõbustav oli mu jaoks üks paari nädala tagune laupäev, mil ärkasin Saares käimas olles V-lt saabunud sõnumite peale. Õhtupoole helistas I ja küsis endale vajalikud küsimused ning distantssuhtlust arvestades mõtlesin magama minnes, et eriti jabur oleks, kui R oleks täna kirjutanud, siis täiskomplekt. Meili ei viitsinud jupp aega minna ja kui läksin, avastasingi R-i kirja tolleltsamalt päevalt:D Nunnu kooslus, kas pole:)

Aga tegelikult on meesolevused lahedad:) Eriti siis, kui nad sind hoolega "kuulavad":)))