Tallinna liiklus

Võehh, ma teile ütlen!
Ja võehh, et veel 5 aastat tagasi olin ma sama nähtuse ehedakujulisim tõestus!

Kuna Must Nool jääb nüüd poistele mängimiseks ja maasturist üksi ei piisa maakatele (no ei peatu ju tramm iga 10min tagant ukse ees...), tekkis vajadus veel üks suksu perre soetada.
Nii ma siis täna kell 7 kodust startisin, et 7.20 teha check-in ning 7.35 lennukiga maapinnalt tõusta. Kell 8 maandusin Tallinnas, et uuele suksule hääl sisse lüüa ning peale mõningaid käike ta kodusaarele tuua.

No sa püha issanda vägi, mis toimub? Esiti tiirutasin mööda linna ringi, et massinat tundma õppida ning piirid paika seada. Enese üllatuseks avastasin, et esimene pool tundi kippus kõhu sees miskine õõnes koht olema. Olin üllatunud, kuna ega nüüd nii kaua ka sest möödas pole, kui igapäevaselt mööda pealinna kruiisisin, kuid kuna Hiiumaa liiklus on kordades teisem ja ruumi laialt käes, tekkis sellist küljetsi ahistust küll. Sellest ka veider paanika kõhus. Ja muidugi sellest, et ei tunne ju autot veel ja siis kohe sellega närvihaigete sekka suunduda...

Mõne aja möödudes õnneks kindlustunne taastus ja siis sai juba sujuvalt liiklusesse sulanduda. Ilma õõnsusteta.
Küll aga üllatasid mind kaasliiklejad. Ma kippusin 60-ga sõites paljudele jalgu jääma. Ronisid niimoodi peput nilpsama, et väga häiriv oli. No mida sa närveldad mul sabas, kui ma niigi ületan kiirust? Kui kiiresti ma siis sinna järgmise punase foorini sõitma pean? Misajast see pidurdamine nii fun on, et seda järjest ja järjest tegema peab? Läheks äkki ühtlaselt ja voolaks lihtsalt sealt roheldunud foori alt läbi...

Asjatoimetused toimetatud, suundusin linnast välja. Ja vot seal olin ma kohe eriline tiguliikur. 90-ne alas 90-ga sõites läksid ABSOLUUTSELT KÕIK, VIIMANE KUI ÜKS minust vuhinal mööda. Ja neid oli ikka üksjagu. Jäin nagu tohlakas sinna 90-ga vurisema, ise imestades, et kas tõesti olen mina niipalju muutunud või on see ilm mu ümber sellises kaoses?
Seal üksi jäänuna vurades tekkis kange igatsus rahuliku Hiiumaa järele, kus turismihooaja lõppedes taastub normaalne ja arvestav liikluskultuur ning kuhugi jõudmiseks astutakse lihtsalt paar minutit varem uksest välja.

Õnneks olingi ma teel koju.

Kiiresti kasvavad...

Istub Vanem Poiss mõtliku näoga diivanil ja vahib kaugusse.
Küsin: "Mis teed, D?"
"Mina teen päevaks plaane!"

Vaatab aknast, kuidas issi hommikul tööle minnes end autosse asjatab ning lehvitab enne omadele toimingutele jooksmist: "Sau-sau, issi! Ole tubli! Sõida ilusti!"

Olen palunud Vanamehel üleval toas üht-teist teha, et saaks magamistube kolida ning Vanem Poiss asjatab sealsamas. Korraga käivad miskid mürtsud ja Vanem Poiss jookseb trepile: "Emme, kas sa saad tulla? Issil lähevad asjad katki, kas sa saad tulla?"

"Emme on tubli naine!" - perioodist kes on mees-naine-poiss-tüdruk

"Mina ajan udujuttu!" - siiani imestan, et nii väike selliseid seoseid loob. Ma ikka vist alahindan neid väikeseid tegelasi :D

Jaurab järjekordselt mingil suvalisel teemal. Ei kuule, ei näe, ainult jaurab. Lõpuks virgub ja hakkab "normaalseks". Vaatab suurte silmadega otsa ja imestab: "Mis D-l hakkas? D viskas banaani põrandale! Mis D-l ometi hakkas?"

Teemaks suured ja väikesed inimesed. Olen rääkinud, et naistele võib alati öelda, et nad on väikesed, see ei pahanda neid vaid pigem meelitab.
Tuleb siis järjekordselt ühel heal päeval, istub kaksiratsa sülle ja teatab: "Issi on suur. Emme on väike. D on suur ja T on väike. Aga ainult issi on suur, emme on väike". Mina siis imestama, et kust sa sellist asja nüüd võtad? "Mina meelin emmet!" Et siis siuke meelitaja :D Ja mäletas meie jutuajamist sel teemal...

Sööme peale sauna kana ja kastet ja kartulit. Vanem Poiss soovitab soojalt issile: "Kullake, võta kartulit ka! Võta kastet ka, kullake!" - ja nii see kullake muudkui lendas.
Hetk hiljem vaatab üle laua mulle otsa, kes ma olin asunud kanaliha riismeid manustama ja naerab laialt: "Hahahaaaa, naine sööb konti! Naine sööb kana konti!"
No kust krt see "naine" tuleb??? Vanamees vahel itsitab sel teemal, kuid üldiselt me nii ei räägi :)

"Ole pai, tule aita mind siit alla! Kas sa saaksid palun mind aidata! Ole pai!" - no ilmselgelt minust...

Vaatab õues muru niitvat Vanameest. Seletab, et niiduk niidab muru. Telekas mängib mingisugune loodussaade ja seal söövad kanad muru. Seletan, et kanad ka söövad muru ja selle peale teatab kelmikalt naerdes (udujutt ju): "Muruniidukis on ka kanad! Teevad nokk-nokk-nokk ja söövad muru ära!". Kahepoolene.....

Ja kõige lõppu siis ka esimene avalik piinlik juhtum.
Oleme kohalikus poes ja enne kassasid suundun leiba valima. Selja taha jäävad riiulid alkoholiga. Vanem Poiss hüüab üle poe: "Emme tahab veini ka!"
Njah. Valin siis veini välja ning seda kassast läbi lastes itsitab ka müüja: "Noh, see siis ongi see vein, mida emme tahab?"
Kust ta sellise asja peale tuli??? Olime küll enne pooditulekut Vanamehega arutanud, et äkki võiks veini kah koju tuua, kuid ma küll ei mäleta, et lapsed oleks sel hetkel ligi olnud... Ja ei ole nii, et ma iga kord võtan veini, seekord unustasin ja laps aitas meelde tuletada :D
Igatahes tsipakene piinlikkustunnet kerkis kõrvadest kõrgemale küll :D

Puhka rahus, puhka purgis...

Angerjas Ändi

Eile saime kõne, et kaluritele on mõrda jäänud ettetellitud angerjas. Ega neid viimastel aastakümnetel enam lademetes leida ole ning seega oli mõistlik kalapoodi tellimus anda.

Eile oli natuke kiire ja leppisime kokku, et täna omikupoole kohalikku päälinna kala järele. Minekule sattusin tänu muudelegi asjatoimetustele mina, kuigi ma ise ei oska angerjat eriti hinnatagi. Vanamees aga igatses teist jõuluajaks purki teha ja oli omadega sillas mis sillas.

Noh, käisin siis kala koju toomas. Oli kenasti jahedas ja kilekotis öö veetnud. Isegi puutusin teist läbi koti ja mõtlesin, et tea kas ma ikka võiks ka jõuluajal mekkida. Et äkki ikka maitseb. Lapsepõlvest eriti ei mäleta, kuigi tollal vanaisad seda ikka püüdsid ja paljud ümberkaudsed delikatessiks peavad.

Mind muidugi ajas silmi krõllitama hind. Mismõttes maksab kilo 30 raha? Ok, Selveris on 45-47, kuid ikkagi! Ja meie kala veidi enam kui meeter pikk ning 1,35kg... Siuke 40+-eurine amps jõululauale, eksole. Ei ole just ahvatlev mõte, kuid kuna kallis abikaasa säratas silmi, pigistasin omad silmad kinni.

Jõuan siis kalaga koju ja Vanamees hakkab "tundma". Ta mul selline põki väljanägemisega tundeinimene. Temal vaja kohe kala hellalt kraanikaussi asetada ja teist seal solberdama hakata. Ja vada kurja! Hingabki! Hakkab aina enam eluvaimu ilmutama! No sa püha taevas küll, eksole.

Ei muud, kui kalale hapnikurikas vesi peale ja ajud tööle. Mida nüüd siis edasi teha? Kala aina enam virgub ja ujub kraanikausis veidi ringigi. Seame talle sisse suuremat sorti jälgimisvanni ning päeva jooksul valame korduvalt värsket vett peale. Ujub ja toimetab ja hingab. Minagi käin teist iga tunni tagant uurimas.

Tekib kange kiusatus tema valikut aktsepteerida ja ilma mingi kõhkluseta sünnib otsus angerjas lemmikloomana ellu jätta. Teatavasti on juba sajandeid angerjaid salvkaevudes peetud, kus nad hoolsasti vett puhastavad. Kuna meil kaev turvaliselt kaetud, otsustame hakata talle süüa andma. Vaevalt et konnad sinna ise väga satuvad, kuid kalarappe kaevu heita tunduks kummaline. Seega jäävad vihmaussid - puhas toode ja hea nii angerjale kui meile. Plaan tore missugune :)

Kui lemmikloomaga tegu, tuleb ka nimi anda. Mõlemad arvame, et emane, kuid kuna kindel ei tea olla, ei saa teda Angerjas Angelaks nimetada. Angerjas Andres oleks kah meelevaldne sooline määratlemine, seega jäävad kas Andy või Andie? No kurja, mida me peenutseme - tema nimeks saab Angerjas Ändi.

Loeme angerjate kohta, et ca oktoobrist aprillini on nad talveunes ja näituseks vedelevad mudas sellal. Ja peavad vastu. Angerjas ju teatavasti paneb kuivanud lombist haistmise järgi plagama kah - ikka vee suunas. Seega praegu vajaks ta paar kuud nuumamist (liha, mitte taimne värk), enne kui tuttu läheb.

Noh, jätame siis mõneks ajaks jälgimisse, enne kui kaevu heidame. Tulevikus kolime ta tiiki ümber, kuna täna meil tiiki veel ei ole. Seda minu kui kanaema jonnimise tõttu, kes kahe totu-eas marakrati kasvamise ajaks ühtegi tiiki maja lähedale ei luba. Mitte enne, kui poistel ujumine selge. Selleks aga kulub natuke aega ja ujumistrenni (kuhu nad lähevad nui neljaks! muid trenne valivad ise, kuid ujuma õpivad minu sunnil, havi/angerja käsul!)

Lepime kokku, et kevadeks, kui Ändi ärkab ja taas ringi toimetama hakkab, olen ma nõus mini-tiigiga. Hoovile. Selline ilutiik. Ühele angerjale piisab. Ja tiik nii silma all, et kanaema rahul.

Saabub õhtu. Poisid magamas ja palun Vanamehel Ändit vaatama minna. Mingil täiesti arusaamatul põhjusel on aga Ändi kõhu püsti visanud ja peesitab kuuvalgel. Kas hapnikuta olemise periood oli siiski määrav? Moodsas keeles ajukahjustus??? Mina muretsen, et kas me tegelesime nüüd kala piinamisega, kuid Vanamees lohutab, et me andsime Ändile võimaluse valida. Tema valis siiski purgi. Noh, nii on. Nüüd on ta külmikus. Homme purgis.

Kummalisel kombel aga on seda siin raske kirjutada. Aga tahan kirjutada.
Ma veel vaatan, kas ma suudan end sundida Ändit kahvliotsaga mekkima, kuid selles olen ma nüüd enam kui kindel, et ükspäev jõuab meile uus Ändi, kes tunduvalt kiiremini ja teadlikumalt tagasi vette saab ning oma elupäevad meie lemmikloomana veedab...

Mina plaanisin täna öösel jõulude tarbeks verivorsti kõrvale pohlamoosi vaaritada. Las need pohlad oodaku. Mul on peied.
R.I.P, Ändi.

PS: Olen päris kindel, et tellime uue angerja ning niipea kui tolle saabumise kohta tuleb teade, lendab üks või teine meist ülehelikiirusel meie uuele lemmikloomale järele :D Ändi vol 2...

Natuke piinlik on nii plont olla

Öeldakse, et noorem põlvkond areneb meie jaoks uues alati kiiremini ja ma ei kahtlegi selles, kuid et meie kaks alla-meetri-meest meid juba täna üle trumpavad, ma arvata ei osanuks.

Ok, nad mõlemad käivad tähtsa näoga toas ringi, suvaline ese kõrva äärde tõstetud ja "räägivad tähtsat juttu". Näod sellised peas, et ära parem sega, liiga oluline kõne.
Mõlemad libistavad telefoni ekraani sujuva liigutusega ja millegipärast üritavad ka peegelkaamera ekraani elegantse näpuliigutusega pilti vahetama sundida :)
Et nad aga ahju programmeerivad, ei osanud me aimatagi...

Et muud juttu ka ajada, pean alustama sellest, kuidas pikka aega omavahel klappivaid retrostiilis ahju ja gaasipliiti otsisin. Ja eelistatult mingit muud värvi, mitte valget ega metallikut. Noh, et ikka eristuda, nagu mul miskine kiiks on.
Leidsingi lõpuks vaniljetoonis komplekti ja ahi jõudis meie koju möödunud aasta septembris. Ja nüüd, augusti viimastel päevadel lakkas töötamast. Mismõttes???
Õnneks garantii ju veel kehtib ja pika sebimise peale suutsime tarnijaga läbi rääkides leida koha Hiiumaal, kes meie ahju garantiiremonti võtaks. Ise jube kurvad, kuna ahi meil sagedasel kasutusel ja tõepoolest ülimõnus oma funktsioonide ja kiirusega.

Ahjule tehti põhjalik üle/läbivaatus ja mõned päevad tagasi vabanes siis "remondist". Ühtegi viga ei leitud, ahi igati korras. Ainult et... kellegi väikesed näpud olid kella seadistanud selliselt, et ahi hakkab tööle kindlal kellaajal. A la kui tahad hommikuks värsket saia, siis paned tavaari ahju valmis ja öösel alustab siis küpsetamist. Ja kui seda maha ei võta, siis ei saagi ju tööle hakata...

Kõige piinlikum selle juures on aga see, et me ise ei ole mingitesse mugavusfunktsioonidesse üldse süveneda viitsinud ja meil puudus üldse aimdus, kuidas ja mida näppima peaks. Ja siis tulevad need allameetrised ja seadistavad ahju nii, et vanemad piinlikkustundega silmi maha lüües ahju "remondist" ära toovad :D

Sõltlane?

Hirmus-hirmus-hirmus...

Olen siin ikka imestanud, et miks inimesed täiesti valimatult igasugu infot Facebook'i postitavad. Ja oma käikudest tšekkinnidega detailse ülevaate annavad. Siis on ju info tõenäolised (sest olgem ausad, kui paljud seda ikka detailideni filtreerivad) jälgijad ülimalt laiast kodanikeringist. Alates perekonnast ja lõpetades endiste õpetajatega ehk. Jätta/anda sama teadmine kõigile...

Samas, mida see blogi teistmoodi on. Täpselt samasugune liputamine ja oma tegemiste/olemiste jagamine. Ainult et mulle tundub, et blogi loevad need, kes ühel või teisel põhjusel huvi tunnevad, FB uudisvoos on nähtaval igasugune p*** lisaks huvipakkuvale. Muidugi saab voogu peita ja teen seda minagi jõudsalt, kuid samas on inimesi, kelle tegemisi on vägagi armas jälgida.

Õnneks mu "valitud tuttavad" on enamasti piisavalt tunnetavad tegelased. Mida muidugi ei saa öelda "mittevalitud kontaktide" ehk nende kohta, keda elu on aegade jooksul ette söötnud. Nende seast leiab nii karvaseid kui sulelisi. "Turn off notifications" aitab muidugi sellisel puhul, kuid jah, see ei ole piisav.

Ja siit jõuame mu enese loomuse juurde - mingil imelikul põhjusel on aegade jooksul FB-fenomen end ka mulle kusagile ajurakkude vahele sisse söönud. Kummalisel kombel ei möödu tänaseks vist päevagi, kui ma FB-d ei ava. Enamasti teen ma seda õhtuti teki all, kui unemaailma suundumiseks valmis olen ning tõele au andes enamasti ma sinnasamma voo kerimisse uinungi... et siis ühe või teise poeglapse kägina peale virgudes avastada oma kõhult telefon ning see sulgeda ja põrandale asetada.
Ja kui nüüd tõele au anda, siis on mitmeid päevi, kus ma näpin FB-d läbi nuti ka keset päeva... Masendav!!! Mina, kes ma ei taha arvutitki avada laste juuresolekul, näpin nutti nii, et lapsed samas toas toimetlevad!

Et siis jah. Miski imelik palderjanilaadne peab ses jamas sisalduma. Sest no olgem ausad - mille kuramuse pärast peaksin ma tundma huvi teiste inimeste tegemiste vastu? Aga vot tunnen. Piilur missugune!
Täna postitan ma ise miskit keskeltläbi korra aastas. Noh, näiteks sünnitades või abielludes. Mine tea, kui nii edasi läheb, hakkan kah iga oma käiku tšekkinnima: "Olen siin poes"; "Vaatan kodus seda filmi"; ""Täna olen Saares"; "Nüüd olen praamil teel mannergule" jne jne jne. "PS: Keda huvitaks mu hoovil lahtiselt vedelev ja lukustamata vara, olge head ja astuge ligi! Maja kah täna-homme-ülehomme valveta, proovige mõnd sissepääsu, vabalt võib akengi lahti olla!"
Njah. Ei teagi mida sest arvata.
Millegipärast ma aga ei usu, et kedagi eriti huvitab kus ma olen või mida teen. Peale mu oma pere. Ja nemad teavad enivei.

Sry, ma tähistan seda, et tited magavad, mina saan peale igavesena tunduvat rase/imetaja-rallit veini mekkida ja mul on kõigi klientide TSD-d ilusasti esitatud. Seega võtan aja, et kobiseda. Kergetel teemadel. Sest rasketel ei jaksa.
Seda, et töö uputab mu kusagile mittemagamise mülkasse niiehknii, ma täna ei mõtle. Sellega tegelen homme edasi :) KMD-d lähenevad ka kuratliku tempoga.
Nagu ka kerge puhkus... Selle kohta hakkab esialgse paanika järgi (Kuidas ma ometi lähen??? Ei taha minna!) asemel tekkima (Jehuu, ei jõua ära oodata!!!) ootusärevus :)

Zutzu-lainel

Täna käisin koos poistega torkimas.
Noorem Poiss sai oma aastase vaktsiini kätte (kuu hiljem, kuid õigel ajal oli palavikus), Vanem Poiss ja mina puugivaktsiinid.

Tean, et sellesse alla 3-aastaste puugivaktsineerimistesse on erinevad hoiakud, kuid ma eriti ei viitsi hakata end kommentaariumis eraldi õigustama, miks ma selle tee valisin. Seega kirjutan siia:

Jah, ma olen teadlik, et sageli põevad nii pisid selle nö muuseas läbi, sageli on vaktsineerimise mõju tugevam kui oleks entsefaliidi põdemine, nii noored ei põegi seda jne jne jne.
Meie poisid on seni kõik vaktsiinid väga hästi vastu võtnud, ei mingeid palavikke/muid jamasid.

Point selles, et me elame metsas, meie lapsed jooksevad nii nagu nemad tahavad ja seda looduses, mitte asfaldil/tagaaiamurul ja meil on lisaks ka kassid. Mõlemal poisil on sel aastal olnud 2x kinnivõtnud puuk küljes, mis tõenäoliselt saadud kas hoovialalt väljudes pika rohu sisse minnes või kasse kallistades. Jah, kassid meil regulaarselt (märtsist novembrini) kõige efektiivsema/kallima/juneimit ampulliga puukide eest kaitstud, kuid see ei tähenda, et nad reisihimulisi puuke kaasa ei tooks. Poisid aga kallistavad/miilustavad kasse ja nii need kinni-imemata rändurid üle tulevadki. "Äge! Karvutu ja õrn nahk? Kolin ringi!"

Igatahes... möödunud kevadel sai Vanem Poiss esimese sutsu, suvel teise ja nüüd sel sügisel siis kolmanda. Alla aastaseid ei vaktsineerita, seega Noorem Poiss alustab tuleval aastal. Rasedaid ja imetaja-olendeid ka ei vaktsineerita, seega sain mina alles nüüd tagasi ree peale ja lasin kohe kiiresti nõela õlga suruda. Vanamehele lasin määrata veretesti, enne kui teda vaktsineerima hakkame. Ma üldse mitte ei saa imestada/välistada, kui/et  ta selle püstijalu läbi põdenud oleks.  Seega teadmine ennekõike.

Ja kindlus ennekõike. Sest jah, enamasti pole miskit. Enamasti alla-kolmesed ei nakatu. Aga olgem ausad - enamik neist ei kobista ka mööda metsa ringi. Käivad viksilt mänguväljakutel ja toimetlevad asfaldil.
Mina aga ei taha mõeldagi sellele, mis juhtub siis, kui toimub nakatumine ja põdemine ei lähe kergelt. See on liiga kohutav. Ja kui ma saan seda välistada, siis seda ma ka teen. See 30+ € inimese kohta ei tee mind vaesemaks, mittehaigestumine aga rikastab kordades ja kordades ja kordades...

Et siis jah, meil oli täna zutzu-eri :)

1a 1k

Päikesepoiss. Pildistas vennanaine

Tänasest alates on Noorem Poiss 1 aasta ja 1 kuu vanune. No mida ma oskan kosta...

Strateegilised andmed ning võrdlus samavanade Vanema Poisi ja minuga:
Pikkus 79cm (Vanem Poiss 82cm, mina 73cm)
Kaal 11,6kg (Vanem Poiss 12kg, mina 9,4kg)
Pea ~51cm (Vanem Poiss 48,5, mina teadmata, kuid samuti suurepealine)
Hambaid 9 (Vanemal Poisil 13, minul 7)
Tänaseks on Nooremal Poisil hambaid suus 16. Vaene laps, ühe kuuga 7 hammast. Aga noh, eks ta kräunub ikka vahel ka... :(

Kõndima hakkas 11 kuu ja 1 nädala vanusena. Vanem Poiss alustas 10 kuu ja 2 nädalasena ning mina 1 aasta ja 15 päeva vanusena. Seega igati normis.
Tema puhul oli paras hirm küll, et hakkab 7-kuusena käima ja rikub oma luud+toetajalihased ära, kuna toe najal ajas end püsti 1. janauaril ehk oma 5.kuu sünnipäeval. Õnneks aga taipas siiski pikalt käputada ja trenni teha.
Nüüd muidugi ei peata teda miski - vudib ja kihutab oma harkis jalgadel ringi ning üritab oma alati kiirustava venna kombel jooksma hakata.

Üks vastik-vastik-vastik komme on tal küll - ronib nagu segane! Vanem Poiss oli suht mõistlik, kuid see sell ei peatu millegi ees - kui aga ronimismaterjali jagub, siis tema läheb. Laeni välja, kui võimalus anda. Ja kuna ta lohistab ka toolid enesele sobivasse ronimise alguspunkti, siis näeb meie elamine hetkel välja nagu oleks siit üks suuremat sorti pidu üle käinud - kõik toolid on pikali maas. Raskeid puidust toole ta üksi veel püsti ei ubi ja nii need püsti saavadki vaid söögi- või muudeks vajalikeks hetkedeks, et seejärel taas laua alla lamanduma asetuda.

Hääl on hull. Juba sünnist saati. Ei karju palju, kuid kui midagi öelda tahab, siis ikka möirgab. Hääl ON vali :)
Muidu sõnu vähevõitu. Või noh, plääraläära venna kõrval tundub see nii. Esimene sõna oli kunagi ammu "aitäh", millalgi lisandus meie peres klassikaline "lamp" ning muidugi "emme" ja "mämm-mämm" on oma koha leidnud. Korra eksis sekka üks kahesõnaline väljend, kui ütles "emme oppa!" ja ronis Vanamehele sülle, kuid usume, et see oli pooljuhuslik venna jäljendamine. Ca aastasena siis.

Muidu on jah üks särasilmne ja kelmikas, teisalt jälle parajalt ülbe nunnukas. Hirrrrrrrmus kallistaja. Tuleb ja poeb kaissu ja sülle ja elab/aeleb sul otsas ja klammerdub kui koaalapoeg. Kalli-kalli on igapäevane väga sage teema. Erinevalt oma kiire loomuga vennast, kes muudkui ringi jookseb ja kusagil paigal ei püsi :)

Ahjaa, rinnapiimaga sai kah lõpparve tehtud. Oli teine küll paras sõltlane ja tõeline nautleja, kuid mina igatsesin natuke vabadust ja tahtsin teha ettevalmistusi oma väikeseks puhkusereisiks, et mitte plahvatavate rindadega reisil piinelda. Seega aastaseks saades jäi see lõbu ära. Oli ikka kahju küll ka endal (mis mind vägagi üllatas), kuid minu jaoks läks asi natuke naljakaks siis, kui tüüp peale piima joomist end püsti ajades viisakalt "aitäh" ütlema hakkas :D :D :D Tekkis mõte, et ehk on piisavalt suur ja ma saan oma praemunad taas enda käsutusse :)

Et siis selline imeline lõvikutsikas :)

Tuulehaug suuluisuks