Hirmus-hirmus-hirmus...
Olen siin ikka imestanud, et miks inimesed täiesti valimatult igasugu infot Facebook'i postitavad. Ja oma käikudest tšekkinnidega detailse ülevaate annavad. Siis on ju info tõenäolised (sest olgem ausad, kui paljud seda ikka detailideni filtreerivad) jälgijad ülimalt laiast kodanikeringist. Alates perekonnast ja lõpetades endiste õpetajatega ehk. Jätta/anda sama teadmine kõigile...
Samas, mida see blogi teistmoodi on. Täpselt samasugune liputamine ja oma tegemiste/olemiste jagamine. Ainult et mulle tundub, et blogi loevad need, kes ühel või teisel põhjusel huvi tunnevad, FB uudisvoos on nähtaval igasugune p*** lisaks huvipakkuvale. Muidugi saab voogu peita ja teen seda minagi jõudsalt, kuid samas on inimesi, kelle tegemisi on vägagi armas jälgida.
Õnneks mu "valitud tuttavad" on enamasti piisavalt tunnetavad tegelased. Mida muidugi ei saa öelda "mittevalitud kontaktide" ehk nende kohta, keda elu on aegade jooksul ette söötnud. Nende seast leiab nii karvaseid kui sulelisi. "Turn off notifications" aitab muidugi sellisel puhul, kuid jah, see ei ole piisav.
Ja siit jõuame mu enese loomuse juurde - mingil imelikul põhjusel on aegade jooksul FB-fenomen end ka mulle kusagile ajurakkude vahele sisse söönud. Kummalisel kombel ei möödu tänaseks vist päevagi, kui ma FB-d ei ava. Enamasti teen ma seda õhtuti teki all, kui unemaailma suundumiseks valmis olen ning tõele au andes enamasti ma sinnasamma voo kerimisse uinungi... et siis ühe või teise poeglapse kägina peale virgudes avastada oma kõhult telefon ning see sulgeda ja põrandale asetada.
Ja kui nüüd tõele au anda, siis on mitmeid päevi, kus ma näpin FB-d läbi nuti ka keset päeva... Masendav!!! Mina, kes ma ei taha arvutitki avada laste juuresolekul, näpin nutti nii, et lapsed samas toas toimetlevad!
Et siis jah. Miski imelik palderjanilaadne peab ses jamas sisalduma. Sest no olgem ausad - mille kuramuse pärast peaksin ma tundma huvi teiste inimeste tegemiste vastu? Aga vot tunnen. Piilur missugune!
Täna postitan ma ise miskit keskeltläbi korra aastas. Noh, näiteks sünnitades või abielludes. Mine tea, kui nii edasi läheb, hakkan kah iga oma käiku tšekkinnima: "Olen siin poes"; "Vaatan kodus seda filmi"; ""Täna olen Saares"; "Nüüd olen praamil teel mannergule" jne jne jne. "PS: Keda huvitaks mu hoovil lahtiselt vedelev ja lukustamata vara, olge head ja astuge ligi! Maja kah täna-homme-ülehomme valveta, proovige mõnd sissepääsu, vabalt võib akengi lahti olla!"
Njah. Ei teagi mida sest arvata.
Millegipärast ma aga ei usu, et kedagi eriti huvitab kus ma olen või mida teen. Peale mu oma pere. Ja nemad teavad enivei.
Sry, ma tähistan seda, et tited magavad, mina saan peale igavesena tunduvat rase/imetaja-rallit veini mekkida ja mul on kõigi klientide TSD-d ilusasti esitatud. Seega võtan aja, et kobiseda. Kergetel teemadel. Sest rasketel ei jaksa.
Seda, et töö uputab mu kusagile mittemagamise mülkasse niiehknii, ma täna ei mõtle. Sellega tegelen homme edasi :) KMD-d lähenevad ka kuratliku tempoga.
Nagu ka kerge puhkus... Selle kohta hakkab esialgse paanika järgi (Kuidas ma ometi lähen??? Ei taha minna!) asemel tekkima (Jehuu, ei jõua ära oodata!!!) ootusärevus :)
Olen siin ikka imestanud, et miks inimesed täiesti valimatult igasugu infot Facebook'i postitavad. Ja oma käikudest tšekkinnidega detailse ülevaate annavad. Siis on ju info tõenäolised (sest olgem ausad, kui paljud seda ikka detailideni filtreerivad) jälgijad ülimalt laiast kodanikeringist. Alates perekonnast ja lõpetades endiste õpetajatega ehk. Jätta/anda sama teadmine kõigile...
Samas, mida see blogi teistmoodi on. Täpselt samasugune liputamine ja oma tegemiste/olemiste jagamine. Ainult et mulle tundub, et blogi loevad need, kes ühel või teisel põhjusel huvi tunnevad, FB uudisvoos on nähtaval igasugune p*** lisaks huvipakkuvale. Muidugi saab voogu peita ja teen seda minagi jõudsalt, kuid samas on inimesi, kelle tegemisi on vägagi armas jälgida.
Õnneks mu "valitud tuttavad" on enamasti piisavalt tunnetavad tegelased. Mida muidugi ei saa öelda "mittevalitud kontaktide" ehk nende kohta, keda elu on aegade jooksul ette söötnud. Nende seast leiab nii karvaseid kui sulelisi. "Turn off notifications" aitab muidugi sellisel puhul, kuid jah, see ei ole piisav.
Ja siit jõuame mu enese loomuse juurde - mingil imelikul põhjusel on aegade jooksul FB-fenomen end ka mulle kusagile ajurakkude vahele sisse söönud. Kummalisel kombel ei möödu tänaseks vist päevagi, kui ma FB-d ei ava. Enamasti teen ma seda õhtuti teki all, kui unemaailma suundumiseks valmis olen ning tõele au andes enamasti ma sinnasamma voo kerimisse uinungi... et siis ühe või teise poeglapse kägina peale virgudes avastada oma kõhult telefon ning see sulgeda ja põrandale asetada.
Ja kui nüüd tõele au anda, siis on mitmeid päevi, kus ma näpin FB-d läbi nuti ka keset päeva... Masendav!!! Mina, kes ma ei taha arvutitki avada laste juuresolekul, näpin nutti nii, et lapsed samas toas toimetlevad!
Et siis jah. Miski imelik palderjanilaadne peab ses jamas sisalduma. Sest no olgem ausad - mille kuramuse pärast peaksin ma tundma huvi teiste inimeste tegemiste vastu? Aga vot tunnen. Piilur missugune!
Täna postitan ma ise miskit keskeltläbi korra aastas. Noh, näiteks sünnitades või abielludes. Mine tea, kui nii edasi läheb, hakkan kah iga oma käiku tšekkinnima: "Olen siin poes"; "Vaatan kodus seda filmi"; ""Täna olen Saares"; "Nüüd olen praamil teel mannergule" jne jne jne. "PS: Keda huvitaks mu hoovil lahtiselt vedelev ja lukustamata vara, olge head ja astuge ligi! Maja kah täna-homme-ülehomme valveta, proovige mõnd sissepääsu, vabalt võib akengi lahti olla!"
Njah. Ei teagi mida sest arvata.
Millegipärast ma aga ei usu, et kedagi eriti huvitab kus ma olen või mida teen. Peale mu oma pere. Ja nemad teavad enivei.
Sry, ma tähistan seda, et tited magavad, mina saan peale igavesena tunduvat rase/imetaja-rallit veini mekkida ja mul on kõigi klientide TSD-d ilusasti esitatud. Seega võtan aja, et kobiseda. Kergetel teemadel. Sest rasketel ei jaksa.
Seda, et töö uputab mu kusagile mittemagamise mülkasse niiehknii, ma täna ei mõtle. Sellega tegelen homme edasi :) KMD-d lähenevad ka kuratliku tempoga.
Nagu ka kerge puhkus... Selle kohta hakkab esialgse paanika järgi (Kuidas ma ometi lähen??? Ei taha minna!) asemel tekkima (Jehuu, ei jõua ära oodata!!!) ootusärevus :)
4 kommentaari:
Muhahhahahahaahaa @ "Täna postitan ma ise miskit keskeltläbi korra aastas. Noh, näiteks sünnitades või abielludes."
Mul on ka see sõltuvus, ma ei tea miks. Kellegi albumeid ma vaadata niiehknii ei viitsi. Kui on postitatud 1 pilt, seda ikka siis uudisvoos vaatan. Kui juba rohkem, siis ei viitsi. Aga samas ikka hea teada, et keegi sünnitas või abiellus :) Paljud ei jaga ootusaja infot nt (mis on igati teretulnud, vastandudes nendele, kes iga UH detailidega üles riputavad, online-sünnitusest rääkimata).
Ja siis on mul see dilemma ka, et vahel tahaks ju infot jagada (FBs enam mitte nii väga, pigem see blogi-needus), aga justtäpselt see: "PS: Keda huvitaks mu hoovil lahtiselt vedelev ja lukustamata vara, olge head ja astuge ligi! Maja kah täna-homme-ülehomme valveta, proovige mõnd sissepääsu, vabalt võib akengi lahti olla!"
Puhkusepaanika :)
Ma pean sulle juba enda juures midagi kangemat sisse jootma :) ei ole mõtet sellega lennukini oodatagi :)
FB-s imestan ka nende üle, kes kogu avalikkusele, tundub et filtreerimata kõike kuvavad. Ise kasutan enamasti võimalust, et postitus on nähtav valitud gruppidele või isikutele, mitte kõigile sõpradele. Pole vaja kõigil kõike teada :)
No just, eksole :D
Ja no tõele au andes on ju tore teada küll, kes sünnitas, kes abiellus ja kes muidu millegi igapäevasest erinevaga hakkama sai. Seda ma siis tõenäoliselt piilumas käingi. Inimlik uudishimu :)
Aga seda, kes mis jalaga voodist kuhu suunas astub või mida parasjagu poes korvi tõstab, ma vägisi näha ei tahaks. See lihtsalt on kurnav minu isiklikule pöidlale, mis väsib uudisvoos p***st ülekerimisel. Aga kerimata ei saa kah jätta, kuna äkki keegi abiellus või sünnitas või tegi muud "pulli" :D
Needus ja sõltuvus käivad ikka käsikäes :D
Oojaa, Efku, võid kindel olla, et kerge vein saab alguse juba enne lendu :)
Meil on vaja puhata ja rääkida. Mõlemat ja palju...
Postita kommentaar