Võehh, ma teile ütlen!
Ja võehh, et veel 5 aastat tagasi olin ma sama nähtuse ehedakujulisim tõestus!
Kuna Must Nool jääb nüüd poistele mängimiseks ja maasturist üksi ei piisa maakatele (no ei peatu ju tramm iga 10min tagant ukse ees...), tekkis vajadus veel üks suksu perre soetada.
Nii ma siis täna kell 7 kodust startisin, et 7.20 teha check-in ning 7.35 lennukiga maapinnalt tõusta. Kell 8 maandusin Tallinnas, et uuele suksule hääl sisse lüüa ning peale mõningaid käike ta kodusaarele tuua.
No sa püha issanda vägi, mis toimub? Esiti tiirutasin mööda linna ringi, et massinat tundma õppida ning piirid paika seada. Enese üllatuseks avastasin, et esimene pool tundi kippus kõhu sees miskine õõnes koht olema. Olin üllatunud, kuna ega nüüd nii kaua ka sest möödas pole, kui igapäevaselt mööda pealinna kruiisisin, kuid kuna Hiiumaa liiklus on kordades teisem ja ruumi laialt käes, tekkis sellist küljetsi ahistust küll. Sellest ka veider paanika kõhus. Ja muidugi sellest, et ei tunne ju autot veel ja siis kohe sellega närvihaigete sekka suunduda...
Mõne aja möödudes õnneks kindlustunne taastus ja siis sai juba sujuvalt liiklusesse sulanduda. Ilma õõnsusteta.
Küll aga üllatasid mind kaasliiklejad. Ma kippusin 60-ga sõites paljudele jalgu jääma. Ronisid niimoodi peput nilpsama, et väga häiriv oli. No mida sa närveldad mul sabas, kui ma niigi ületan kiirust? Kui kiiresti ma siis sinna järgmise punase foorini sõitma pean? Misajast see pidurdamine nii fun on, et seda järjest ja järjest tegema peab? Läheks äkki ühtlaselt ja voolaks lihtsalt sealt roheldunud foori alt läbi...
Asjatoimetused toimetatud, suundusin linnast välja. Ja vot seal olin ma kohe eriline tiguliikur. 90-ne alas 90-ga sõites läksid ABSOLUUTSELT KÕIK, VIIMANE KUI ÜKS minust vuhinal mööda. Ja neid oli ikka üksjagu. Jäin nagu tohlakas sinna 90-ga vurisema, ise imestades, et kas tõesti olen mina niipalju muutunud või on see ilm mu ümber sellises kaoses?
Seal üksi jäänuna vurades tekkis kange igatsus rahuliku Hiiumaa järele, kus turismihooaja lõppedes taastub normaalne ja arvestav liikluskultuur ning kuhugi jõudmiseks astutakse lihtsalt paar minutit varem uksest välja.
Õnneks olingi ma teel koju.
Ja võehh, et veel 5 aastat tagasi olin ma sama nähtuse ehedakujulisim tõestus!
Kuna Must Nool jääb nüüd poistele mängimiseks ja maasturist üksi ei piisa maakatele (no ei peatu ju tramm iga 10min tagant ukse ees...), tekkis vajadus veel üks suksu perre soetada.
Nii ma siis täna kell 7 kodust startisin, et 7.20 teha check-in ning 7.35 lennukiga maapinnalt tõusta. Kell 8 maandusin Tallinnas, et uuele suksule hääl sisse lüüa ning peale mõningaid käike ta kodusaarele tuua.
No sa püha issanda vägi, mis toimub? Esiti tiirutasin mööda linna ringi, et massinat tundma õppida ning piirid paika seada. Enese üllatuseks avastasin, et esimene pool tundi kippus kõhu sees miskine õõnes koht olema. Olin üllatunud, kuna ega nüüd nii kaua ka sest möödas pole, kui igapäevaselt mööda pealinna kruiisisin, kuid kuna Hiiumaa liiklus on kordades teisem ja ruumi laialt käes, tekkis sellist küljetsi ahistust küll. Sellest ka veider paanika kõhus. Ja muidugi sellest, et ei tunne ju autot veel ja siis kohe sellega närvihaigete sekka suunduda...
Mõne aja möödudes õnneks kindlustunne taastus ja siis sai juba sujuvalt liiklusesse sulanduda. Ilma õõnsusteta.
Küll aga üllatasid mind kaasliiklejad. Ma kippusin 60-ga sõites paljudele jalgu jääma. Ronisid niimoodi peput nilpsama, et väga häiriv oli. No mida sa närveldad mul sabas, kui ma niigi ületan kiirust? Kui kiiresti ma siis sinna järgmise punase foorini sõitma pean? Misajast see pidurdamine nii fun on, et seda järjest ja järjest tegema peab? Läheks äkki ühtlaselt ja voolaks lihtsalt sealt roheldunud foori alt läbi...
Asjatoimetused toimetatud, suundusin linnast välja. Ja vot seal olin ma kohe eriline tiguliikur. 90-ne alas 90-ga sõites läksid ABSOLUUTSELT KÕIK, VIIMANE KUI ÜKS minust vuhinal mööda. Ja neid oli ikka üksjagu. Jäin nagu tohlakas sinna 90-ga vurisema, ise imestades, et kas tõesti olen mina niipalju muutunud või on see ilm mu ümber sellises kaoses?
Seal üksi jäänuna vurades tekkis kange igatsus rahuliku Hiiumaa järele, kus turismihooaja lõppedes taastub normaalne ja arvestav liikluskultuur ning kuhugi jõudmiseks astutakse lihtsalt paar minutit varem uksest välja.
Õnneks olingi ma teel koju.
2 kommentaari:
Ma olen ka olude sunnil praegu sunnitud iga tööpäev pealinna vahel töllerdama ja ka ei jõua seda idioodipolku ära imestada, kellel ühe punase tule alt teise alla kohutavalt kiire on.
Mind kohe intrigeeris see pealkiri ega suutnud jääda vaiki :D
Mina nimelt olen üks neist ka igapäevastest linnaliiklejatest ning tean hästi, et Tallinnas on veel täiesti normaalne võrreldes Harlemiga või Dubai ja LA-ga, rääkimata kaostest Indias või Moskvas või Bangkokis, kus ma kunagi sõitnud pole. Ma arvan, et ma annaks seal vist otsad või jätaks enda auto (või tuk-tuki) keset teed teistele ette ja jookseks käed kõrvadel kusagile lähima ühistransa suunas.
Aga kui ma suudan (ja USAs ma suudan), siis ma sõidan. Ja selle kiiruse vääriliselt.
Küll aga olen ma sõitnud Eestis üsna mitmes linnas ning alati kohanen sealse liiklusega - ma arvan, see ongi parim, mida saab enda heaks teha. Ei hakka ma Tartus mööda sõitma ega Pärnu väikestel tänavatel kihutama, aeg muutub kinldasti teiseks ka Hiiumaal või Viljandis või isegi Rakveres/Raplas olles.
Nii et seda ma ütlen - kui tunned, et jääd jalgu, tõsta tempot või mine tee äärde. Muidugi võib olla, et sul on spidokas paigast ära? Mul nt on umbes 5km maas ning pean seda pidevalt kompenseerima, et mitte jalgu jääda. Kuldreegel liikluses ütleb, et go with the flow, ning endalegi ootamatult võid tekitada liiklusohtliku olukorra teistest erinevalt (mitte ainult siis liigselt kiirustades, aga ka aeglaselt/korralikult sõites). Näiteks, vaatad juba kaugelt, et näe roheline vilgub, ja pidurdad 200 m enne. Kui ma ükskord USAs nii tegin, ehmatas mu kaasreisija kaameks ja ütles, et hea, et keegi meile praegu tagant sisse ei sõitnud. Sama on ka viimasel hetkel punasega üle lipsamisega, võid mõne jalakäija alla ajada... sest nemad siin Tallinnas oma kõrvaklappidega ammu enam kõrvale ei vaata. Samas on ka päris mitmel ristmikul juba kaamerad üleval. Nii et jah, torkab silma see aeglaselt sõitmine, hea et sa ei saanud veel signaali.
Usu mind, paari päevaga saaksid aru, et pealinnas on ka need 2-5 minutit väga olulised, et mitte jääda järjekordsesse ummikusse, rongi taha jne. Sa pead pidevalt mõtlema 5 sammu ette, sest tead hästi, mis kell kuskil ummik on, bussid liiguvad, laevad tulevad sisse jne. Näiteks on päris mitu eriti väikese välbaga foori, kust mõni sõidab uhkelt üksinda nagu hobukaarikuga üle, samal ajal kui normaalselt kiirendades jõuaks sealt 4 üle. Ühest sellest samast foorist kellegi pühapäevasõitja pärast maha jäädes võid kaotada päris palju aega oma trajektooril :)
Aga sul on õigus, nähtavasti on nii liiga kiireks kui ka liiga aeglaseks tagasi raske kohaneda. Ja õnneks sa olid siin ju vaid päeva ning said tagasi idülli, mida ma vahel taga igatsen - ei mingit närvilisust jne. Selles suhtes on meil pealinnas trammisõit täielik ajavõit. Asjad liiguvad, mitte ei seisa :)
PS mis toreda auto võtsid? Kas maasturi?
Postita kommentaar