 |
| Päikesepoiss. Pildistas vennanaine |
Tänasest alates on Noorem Poiss 1 aasta ja 1 kuu vanune. No mida ma oskan kosta...
Strateegilised andmed ning võrdlus samavanade Vanema Poisi ja minuga:
Pikkus 79cm (Vanem Poiss 82cm, mina 73cm)
Kaal 11,6kg (Vanem Poiss 12kg, mina 9,4kg)
Pea ~51cm (Vanem Poiss 48,5, mina teadmata, kuid samuti suurepealine)
Hambaid 9 (Vanemal Poisil 13, minul 7)
Tänaseks on Nooremal Poisil hambaid suus 16. Vaene laps, ühe kuuga 7 hammast. Aga noh, eks ta kräunub ikka vahel ka... :(
Kõndima hakkas 11 kuu ja 1 nädala vanusena. Vanem Poiss alustas 10 kuu ja 2 nädalasena ning mina 1 aasta ja 15 päeva vanusena. Seega igati normis.
Tema puhul oli paras hirm küll, et hakkab 7-kuusena käima ja rikub oma luud+toetajalihased ära, kuna toe najal ajas end püsti 1. janauaril ehk oma 5.kuu sünnipäeval. Õnneks aga taipas siiski pikalt käputada ja trenni teha.
Nüüd muidugi ei peata teda miski - vudib ja kihutab oma harkis jalgadel ringi ning üritab oma alati kiirustava venna kombel jooksma hakata.
Üks vastik-vastik-vastik komme on tal küll - ronib nagu segane! Vanem Poiss oli suht mõistlik, kuid see sell ei peatu millegi ees - kui aga ronimismaterjali jagub, siis tema läheb. Laeni välja, kui võimalus anda. Ja kuna ta lohistab ka toolid enesele sobivasse ronimise alguspunkti, siis näeb meie elamine hetkel välja nagu oleks siit üks suuremat sorti pidu üle käinud - kõik toolid on pikali maas. Raskeid puidust toole ta üksi veel püsti ei ubi ja nii need püsti saavadki vaid söögi- või muudeks vajalikeks hetkedeks, et seejärel taas laua alla lamanduma asetuda.
Hääl on hull. Juba sünnist saati. Ei karju palju, kuid kui midagi öelda tahab, siis ikka möirgab. Hääl ON vali :)
Muidu sõnu vähevõitu. Või noh, plääraläära venna kõrval tundub see nii. Esimene sõna oli kunagi ammu "aitäh", millalgi lisandus meie peres klassikaline "lamp" ning muidugi "emme" ja "mämm-mämm" on oma koha leidnud. Korra eksis sekka üks kahesõnaline väljend, kui ütles "emme oppa!" ja ronis Vanamehele sülle, kuid usume, et see oli pooljuhuslik venna jäljendamine. Ca aastasena siis.
Muidu on jah üks särasilmne ja kelmikas, teisalt jälle parajalt ülbe nunnukas. Hirrrrrrrmus kallistaja. Tuleb ja poeb kaissu ja sülle ja elab/aeleb sul otsas ja klammerdub kui koaalapoeg. Kalli-kalli on igapäevane väga sage teema. Erinevalt oma kiire loomuga vennast, kes muudkui ringi jookseb ja kusagil paigal ei püsi :)
Ahjaa, rinnapiimaga sai kah lõpparve tehtud. Oli teine küll paras sõltlane ja tõeline nautleja, kuid mina igatsesin natuke vabadust ja tahtsin teha ettevalmistusi oma väikeseks puhkusereisiks, et mitte plahvatavate rindadega reisil piinelda. Seega aastaseks saades jäi see lõbu ära. Oli ikka kahju küll ka endal (mis mind vägagi üllatas), kuid minu jaoks läks asi natuke naljakaks siis, kui tüüp peale piima joomist end püsti ajades viisakalt "aitäh" ütlema hakkas :D :D :D Tekkis mõte, et ehk on piisavalt suur ja ma saan oma praemunad taas enda käsutusse :)
Et siis selline imeline lõvikutsikas :)
 |
| Tuulehaug suuluisuks |
3 kommentaari:
Uhh, ma pean sult nippe küsima selle imetamise lõpetamise kohta, et ISE kõigepealt selleks valmistuma hakata. Ja kuivatatud kala on meie peres ka hitt. Kui härra Mesilase käest vobla ära võtab, on kisa taevani. Poiss homme 7-kuune, loodan, et tema ka hoo maha võtab ja käputab veel mõne kuu. Praegu igal võimalusel püsti!!!
Kui armsad pildid! Ja muidugi ülim põhjalikkus kõik see võrdlus ära teha. Mul poleks kuskilt nt enda andmeid võtta vist? Igatahes tubli ema! Maaelu paistab ilgelt äge ka :)
Ohh, Herz... see ISE ongi kõige raskem. Ja nipivaba. Sisetunde küsimus.
Mind aitasid tugevalt tulevane puhkusereis ja see, kui sellike pärast sööki "Aitäh!" ütlema hakkas. Ajas nagu paika. Ja motivatsioon mitteplahvatavateks rindadeks kah päris asjalik :)
Muidu aga füüsiliselt hakkasin talle hilisõhtuti pudelit pakkuma. Algul solvus, varsti leppis. Ja siis öösiti lonks vett, mitte kohe tissi. Lõpuks hakkas toimima. Siis harvendasin päevaseid kordi ehk asendasin pudeliga ja nii ta läks. Tasa ja targu...
Ja meil aitas poissi käputamas hoida kasvõi see, et ma ei lasknud kõigil soovijatel talle tipa-tapa teha. Vot ei hoia kätest ja ei soodusta kõndima hakkamist! Nii ta siis tugede najal küll astus, kuid tube ületas õnneks käpuli :)
<->e... nii armas :)Aga mul emal õnneks minu kohta mõned andmed olemas, ega ma ise neid tõepoolest ei teaks :) Oma poiste suhtes olen aga tunduvalt süsteemsem ja panen kirja :)
Postita kommentaar