Puhka rahus, puhka purgis...

Angerjas Ändi

Eile saime kõne, et kaluritele on mõrda jäänud ettetellitud angerjas. Ega neid viimastel aastakümnetel enam lademetes leida ole ning seega oli mõistlik kalapoodi tellimus anda.

Eile oli natuke kiire ja leppisime kokku, et täna omikupoole kohalikku päälinna kala järele. Minekule sattusin tänu muudelegi asjatoimetustele mina, kuigi ma ise ei oska angerjat eriti hinnatagi. Vanamees aga igatses teist jõuluajaks purki teha ja oli omadega sillas mis sillas.

Noh, käisin siis kala koju toomas. Oli kenasti jahedas ja kilekotis öö veetnud. Isegi puutusin teist läbi koti ja mõtlesin, et tea kas ma ikka võiks ka jõuluajal mekkida. Et äkki ikka maitseb. Lapsepõlvest eriti ei mäleta, kuigi tollal vanaisad seda ikka püüdsid ja paljud ümberkaudsed delikatessiks peavad.

Mind muidugi ajas silmi krõllitama hind. Mismõttes maksab kilo 30 raha? Ok, Selveris on 45-47, kuid ikkagi! Ja meie kala veidi enam kui meeter pikk ning 1,35kg... Siuke 40+-eurine amps jõululauale, eksole. Ei ole just ahvatlev mõte, kuid kuna kallis abikaasa säratas silmi, pigistasin omad silmad kinni.

Jõuan siis kalaga koju ja Vanamees hakkab "tundma". Ta mul selline põki väljanägemisega tundeinimene. Temal vaja kohe kala hellalt kraanikaussi asetada ja teist seal solberdama hakata. Ja vada kurja! Hingabki! Hakkab aina enam eluvaimu ilmutama! No sa püha taevas küll, eksole.

Ei muud, kui kalale hapnikurikas vesi peale ja ajud tööle. Mida nüüd siis edasi teha? Kala aina enam virgub ja ujub kraanikausis veidi ringigi. Seame talle sisse suuremat sorti jälgimisvanni ning päeva jooksul valame korduvalt värsket vett peale. Ujub ja toimetab ja hingab. Minagi käin teist iga tunni tagant uurimas.

Tekib kange kiusatus tema valikut aktsepteerida ja ilma mingi kõhkluseta sünnib otsus angerjas lemmikloomana ellu jätta. Teatavasti on juba sajandeid angerjaid salvkaevudes peetud, kus nad hoolsasti vett puhastavad. Kuna meil kaev turvaliselt kaetud, otsustame hakata talle süüa andma. Vaevalt et konnad sinna ise väga satuvad, kuid kalarappe kaevu heita tunduks kummaline. Seega jäävad vihmaussid - puhas toode ja hea nii angerjale kui meile. Plaan tore missugune :)

Kui lemmikloomaga tegu, tuleb ka nimi anda. Mõlemad arvame, et emane, kuid kuna kindel ei tea olla, ei saa teda Angerjas Angelaks nimetada. Angerjas Andres oleks kah meelevaldne sooline määratlemine, seega jäävad kas Andy või Andie? No kurja, mida me peenutseme - tema nimeks saab Angerjas Ändi.

Loeme angerjate kohta, et ca oktoobrist aprillini on nad talveunes ja näituseks vedelevad mudas sellal. Ja peavad vastu. Angerjas ju teatavasti paneb kuivanud lombist haistmise järgi plagama kah - ikka vee suunas. Seega praegu vajaks ta paar kuud nuumamist (liha, mitte taimne värk), enne kui tuttu läheb.

Noh, jätame siis mõneks ajaks jälgimisse, enne kui kaevu heidame. Tulevikus kolime ta tiiki ümber, kuna täna meil tiiki veel ei ole. Seda minu kui kanaema jonnimise tõttu, kes kahe totu-eas marakrati kasvamise ajaks ühtegi tiiki maja lähedale ei luba. Mitte enne, kui poistel ujumine selge. Selleks aga kulub natuke aega ja ujumistrenni (kuhu nad lähevad nui neljaks! muid trenne valivad ise, kuid ujuma õpivad minu sunnil, havi/angerja käsul!)

Lepime kokku, et kevadeks, kui Ändi ärkab ja taas ringi toimetama hakkab, olen ma nõus mini-tiigiga. Hoovile. Selline ilutiik. Ühele angerjale piisab. Ja tiik nii silma all, et kanaema rahul.

Saabub õhtu. Poisid magamas ja palun Vanamehel Ändit vaatama minna. Mingil täiesti arusaamatul põhjusel on aga Ändi kõhu püsti visanud ja peesitab kuuvalgel. Kas hapnikuta olemise periood oli siiski määrav? Moodsas keeles ajukahjustus??? Mina muretsen, et kas me tegelesime nüüd kala piinamisega, kuid Vanamees lohutab, et me andsime Ändile võimaluse valida. Tema valis siiski purgi. Noh, nii on. Nüüd on ta külmikus. Homme purgis.

Kummalisel kombel aga on seda siin raske kirjutada. Aga tahan kirjutada.
Ma veel vaatan, kas ma suudan end sundida Ändit kahvliotsaga mekkima, kuid selles olen ma nüüd enam kui kindel, et ükspäev jõuab meile uus Ändi, kes tunduvalt kiiremini ja teadlikumalt tagasi vette saab ning oma elupäevad meie lemmikloomana veedab...

Mina plaanisin täna öösel jõulude tarbeks verivorsti kõrvale pohlamoosi vaaritada. Las need pohlad oodaku. Mul on peied.
R.I.P, Ändi.

PS: Olen päris kindel, et tellime uue angerja ning niipea kui tolle saabumise kohta tuleb teade, lendab üks või teine meist ülehelikiirusel meie uuele lemmikloomale järele :D Ändi vol 2...