Kolmas...

Vahel ajab see teema mind täiesti hulluks. Isegi niiväga, et vastan teravalt.
Enamasti küll olen tossike ja kuulan, kõrvad lidus, targutamised ära ja ei lasku diskussiooni. Et see jutt aina pikemaks ei veniks ja et ma ka teravaks minema ei peaks.
Teemaks siis kolmas.


Ma ei saa aru, miks on minu laste arv teiste inimeste asi?
Kui tuleb jutuks, et kaks väikest poissi majas, leiab mingi hulk inimesi alati vajaliku mingit plaanimajandust arendada. A la kaks poissi olemas, nüüd tuleb tüdruk ka teha.

Tuleb teha? Aga mis on häda kahel poisil? Ma pole veel kuulnud, et kui on kaks erinevast soost last, siis keegi peaks vajalikuks kedrata kolmandast lapsest. Norm on ju täidetud, komplekt koos. Kui aga on kaks ühest soost last, tuleb nui neljaks punnitada kuni teine sugu kah esindatud saab? Mis häda neil ühesoolistel on? Miks on vaja komplekti? Ja kuidas sugu tellimise peale teha saab?

Lisaks tunnen ma seeläbi otsest rünnakut mu noorema lapse suhtes. Esimene poiss, ahahh. Tubli. Teine ka poiss? No pole hullu, küll kolmas tuleb tüdruk.
Mida kuradit? Kas mu noorem laps ei ole seetõttu kõlbulik, et ta on samas soost kui esimene? Et dubleerib ja noh, küll selle vea annab ära parandada. Et las ta siis olla poiss, kuid eks need patsid peavad ka ikka tulema.
No minu meelest on nad võrratud tegelased ja lahedad isiksusest juuksekarvadest varbaotsteni ja kuidas kurat tuleb keegi vihjama justkui miski oleks seeläbi poolik, et neil sarnased suguelundid on?

Kõige hullem on see, et seda juttu ei aja mitte ainult need, kellelt seda oodata võiks (ja seeläbi ka andestada) vaid seda räägivad ka täiesti minu arvates mõistlikud inimesed. Ja nad ise ei saa arugi, kui kohatu see on. Head näod peas ja niivõrd loll jutt suus...

Ma ei viitsi ega taha igaühele selgitama hakata, et see esimenegi tuli peale 12-aastast ootamist. Ja see, et teine kohe järgi näkkas, on imede ime ja võrratu õnnestumine. Ahh, mis õnnestumine, vale sugu ju! Rrrrghh, minge peppu!

Minu lapsED. See on lihtsalt midagi uskumatut! Ma küll kordagi ei arvanud, et äkki seda esimest ei tulegi, olin kindel, et küll ta kunagi tuleb. Ja see teine... no puhas boonus ju :D Kusjuures, just paar nädalat tagasi tunnistas mu oma ema, et tema oli juba alla andnud. Lootmises. Tema juba uskus, et seda esimest ei tulegi. See näitab veel ilmekamalt, kui kaua igatsetud ja oodatud need tegelased on olnud.

Mul ei olnud küll elukeerulised rasedused, kuid ka mitte lihtsate killast. Esimese puhul oli ju emakas 2cm avatud miski paar kuud enne sünnitust ja selle protsessiga kaasnesid ka valud sama pika aja vältel, teise puhul oli avatus 4cm juba kuu enne sünnitust. Valud ja avanemised algasid samuti paar kuud enne. Et ei olnud tore aeg, ei olnud. Olin pidevalt sünnitusvaludes. Tean seda, kuna sünnitamas olles olid need valud samad. Ainult et sagedamini.

Sünnitamine ei olnud ka lihtne. Mõlemad olid suurte peadega, tulid risti ja jäid õlgadest kinni. Ei, see ei olnud tore.

Pärast õmblustest paranemine, veritsevad nibud ja ahned söödikud. Unetus... unetus.... unetus.... Või õigemini - und oleks jagunud küllaga, kuid selleks ei ole lihtsalt võimalust olnud. Siiamaani ei ole mul (reisiväliselt nüüdseks) olnud ainsatki täispikkuses ööd. Et lähen magama ja ärkan hommikul. Ei, iga jumala öö tõusen korduvalt ja käin ühe või teise juures. Nemad magavad, kuid kui ma ei reageeriks nende käginale, siis varsti ärkaks üks ja siis teine. Ja püüa siis edasi magada, eksole...

Ma tahan hakata normaalselt magama. Selleks aga peavad lapsed suuremaks saama. Ja milleks siis ühte juurde produtseerida? Kogukonna hüvanguks? Normi täitmiseks?

Mina arvan, et minu piir on kaks last. Ma olen nede üle ütlemata õnnelik ja tahan nautida nendega koosolemist, mitte taaskord öösiti hulluda ja päeviti valutada.

Ja siis see kõige karmim teema....
Ma kardan. Lihtlabaselt kardan, kuna me Vanamehega ei ole enam 20-sed ja mida vanemana laps saadakse, seda suuremad on hirmud ja võimalikud riskid ja kõik see... Ja ma olen lihtsalt pisarateni tänulik, et meie poisid on mõlemad nii tublid ja asjalikud ja oma arengus igati "graafikus" ning teadaolevalt igati komplektsed. Igas mõttes. Ja ma lihtlabaselt kardan õnnega mängida... Karm, ma tean, kuid see on mul väga, väga, väga suur hirm. Ja ma ei taha selle hirmuga tegeleda, kui kedagi väikest ja kallist oma sees kasvatan.
Seega jah.

Seda kõike kasvõi üldsõnaliselt ma enamasti seletada ei taha. Ja nii ma siis peangi kuidagi muudmoodi need targutajad ja teiste inimeste magamistoas suunanäitajad paika panema. Aga tahaks ju kogukonnas edasi elada, seega sageli läheb kõrv lonti, pilk põrandale ja algab kiire teemavahetuse meeleheitlik nuputamine.

Inimesed, olge delikaatsemad. Misiganes teiste inimeste teemasid torkides.
Jutu jätkuks sooja õhku välja ajades mõelge hetkeksi sellele, et iga teie "normist" erineva taga võib olla üks või mitu põhjust/teemat. Mõned kantud egoismist, mõned salajasest tragöödiast, kõik muu sinna vahele.
Mõistust ja delikaatsust!