Vanamees.... oehh...

Kui Vanamees ükspäev täiesti suvalisel hetkel keset elutoa põrandat põlvili vajus ja grimasse tegi, ei tekkinud mul millegipärast kahtlust, et tahab äkki kätt paluda (mis siis, et juba abielus, kuid mine sa seda vanainimese mälu tea - ta ei mäleta õrnalt ka mitte meie eelmise päeva vestlusi, tühja siis sest abielufaktist mäletada...) vaid tahtsin teist kohe arsti juurde kupatada.
Pika uurimise peale sain teada, et tal vahel jah lööb naba juurde valu, kuid ta siis "lükkab selle sisse tagasi" ja elu läheb edasi.
Nagu ... WTF???

Minul veendumus, et tüübil nabasong ja tema aga käib seda "tagasi sisse lükkamas". No tere talv.
Uurin siis edasi, et millal viimati arstil käis ja vereproovid millised olnud ja... no aina paremaks läks. Selgub, et Eesti Vabariigi ajal pole ta ainsamatki vereproovi andnud. ???????????????

Püüdsin siis rohkem mitte väga imestada, kuid võtsin ohjad ülbelt enda kätte. Lapsega arsti juures "korralisel ülevaatusel" olles rääkisin meie ühisele perearstile (kelle hingekirja ma suutsin ta õnneks mõne aja eest rääkida, ta oleks ise vabalt kusagil suvaliselt loksunud), et mul Vanamehe põikpäisusega mured. Vereproove pole andnud ja lükkab nabasonga tagasi. Arst arvas seepeale, et peaks ikka põhjalikud uuringud tegema ja et 40-aastane mees võiks ikka aastas korra lasta arstil end üle vaadata. Eriti kui väikesed lapsed majas.

Lasin siis arstil Vanamehele paprid välja kirjutada ja pooleteise kuu pärast saingi ta analüüse andma :D Aega võttis aga asja sai. Tehti siis põhjalikud uuringud verest ja südamest ja seejärel vastuvõtule.

Tuleb Vanamees arsti juurest. Too olla talle teatanud, et tal kaks nii väikest last ja nood vajavad teda veel vähemalt paarkümmend aastat, seega peab ta end käsile võtma.
Kolesterool natuke kõrge, millest poleks ehk midagi, kuid kuna ka südamega (aordilaiendiga) pole kõige paremad lood, tuleb kohe kiiresti kardinaalsed muudatused ette võtta. Lisaks üritab ta lähikuudele saada Tallinnasse ehhokardiograafiasse (südame ultraheli) aja.

Suured muudatused tuleb aga teha toitumises. Südame olemine ja kolesterool kokku annavad s*** tulemuse ning kui see intensiivse kuuriga kokku mängima saada, võib ehk asja saada ja äkki näiteks aasta pärast menüüd lõdvendada.
Täna aga keelatud (ok, lolliks ei pea minema, minimaalselt ikka võib, kuid võimalusel vältida) valge jahu, suur osa teraviljatooteid üldse, mais, suhkur, kartul ja muu taoline. Soola ka vähem. Kohupiim kah maha, kuid seda ta õnneks ei söögi. Kana nahk keelatud (njamm, saan tema omad kah endale :D) jne jne jne.
Süüa palju kala, liha ja aedvilja.

Nii. Ja millest mina pidevalt rääkinud olen? Juba mõned aastad ketran teemal, kuidas me peaks oma toidulauda muutma. Vähem kartulit-makaroni-pannkooki.  Rohkem aedvilja meie meeletute koguste liha kõrvale. Ja et ei pea iga asja kõrvale kahe suupoolega leiba-saia sööma. Isegi makaroni kõrvale saia... no anna armu!
Seni olen rääkinud kui kurtidele kõrvadele. Arsti manitsus osutus aga minust autoriteetsemaks ja nii sain ka mina oma tahtmise :D

Aga... nüüd on asi vastupidiselt hull. Teoorias tore küll, kuid tegelikkuses nõustus Vanamees esimese nädala sööma ainult kapsast. Toorelt. Näris nagu jänes seda peade viisi. Tšillikastmega...
Tore oli selle juures see, et ka poisid nõudsid muudkui kapsalehti ja krõmpsutasid hoolega :D

Nägin kurja vaeva, et Vanamehele selgeks teha vahe ülima gurmaanluse ja ülima askeetluse vahel. Et seal vahel terve suur-lai hall ala. Ja et keha vajab erinevaid toitaineid ja see sinu kapsanärimine on nagu anorektilise tibi toidulaud, mitte täisjõus mehe oma.
Ok, tänaseks on ta soostunud sööma mõnda muudki mu valmistatud rooga. Aga nagu tibile kohane, peab ta sinna juurde kommenteerima, kuidas tal väikesest kausikesest on juba kõht niiiiiiiiiii täis ja kas tõesti saab magu sellise aja jooksul nii väikeseks muutuda ning muu oihh-ja-aihh.
Oehh...

Õnneks on ta nüüd tõeliselt vaimustuses lillkapsapõhjalisest pitsast, mille ta varem oleks proovimata kujul kukele saatnud. Ise ka ei usu, kuid tunnistab, et see on tõeliselt maitsev :D Ja suutsin talle valmistada tatrapannkooke, mida ise armastan (erinevates Prantsusmaa paikades olen neid läbi aastate söönud ja väga fännanud, kuid kodus katsetamine jäi seni jonnpunni eelarvamuste taha).

Tänaseks siis seis selline, et endale ja poistele teen vahel erimenüüd, kuna kasvavad lapsed võiksid siiski kõike tarbida, kuid üldiselt toitume siis lihast ja köögiviljadest. Lihtsalt... aega võtab esiti see variatsioonide otsimine, kuna vanad head äraproovitud retseptid muutuvad sageli kasutades äraleierdatuteks.

Ja nii ma siis elan nüüd... vanaldase ja karvakasvanud tibiga, kes vaid sundimise ajel miskit põske pistab...
Oehh...