Meeldivalt üllatunud

Olen taas end vaikselt lugemislainele suutnud saada. Ehk siis leida neid hetki ööpäevas, mida suurema süümepiinata saab lugemisele kulutada. Ise muidugi unistades, et küll kunagi saabub taas see aeg, kui rohkem ja vabamalt kirjandust endasse ahmida saan. Aga noh, praegu on nagu on.

Nendeks hetkedeks on saanud lapse/laste magamaminekud. Loen siis, kui Noorem Poiss tuppa lõunaunne läheb (võimalusel lükkan ta siiski vankriga õue ja Vanem Poiss ei maga enam mitu kuud lõunaund... :( ) ning õhtuti, kui poistele raamat loetud ja laulud lauldud (kusjuures, "Kui on meri hülgehall" on nõudmisel tagasi repertuaaris). Siis nad soovivad, et ma uinumise ajal nende juures olen. Nii ma siis lähen toa teise otsa väikese lambi alla lugema. Kui nohisemine kostma hakkab, ajan aga kargu alla ja allkorrusele toimetama/töötama/arvutisse kolama.

Tänu sellisele napile lugemisajale ei jõua ma vahel raamatukogust määratud kolme nädalaga raamatut läbigi. Piinlik, ma tean! Keskmisele raamatule kulub ju reeglina paar-kolm päeva (ca 100-150 lehte päevas), või noh, varem kulus :D Nüüd ei saa vahel kolme nädalaga ka hakkama.
Ühesõnaga. Kui tähtaeg hakkab kätte jõudma ja mina ajahädas, siis kiire sisselogimine rikswebi ning laenutus saab pikendatud. Mõnus ja mugav on ikka see Eesti e-riigindus :)

Viimane kord raamatukogus kahetsust avaldades, et sedakorda lausa kaks korda pikendama pidin, sain ütlemata meeldiva üllatuse osaliseks. Selgus, et nemad ei taha viivistega kiusata ning kui ei ole kroonilist võlgnemist, siis nemad kuupäeva kukkudes automaatselt pikendavad ka ise laenutatud raamatute tähtajad! Ehk siis kui unustan pikendada, tehakse see minu eest lihtsalt ära :)

Jajaa, ma tean, et üliväike ja ebaoluline asi, kuid see lihtsalt mõjub kuidagi väga armsalt. Väikese kogukonna küljetunnet tugevdavalt. Ja sellisel teemal mõjub see mulle hästi. Nii hästi, et ma viitsin selle tunde väljendamiseks sõrmi mööda klaviatuuri klõbistada :)