Uuest erialast siis

Siit

Et siis jah. Sai teoks tehtud oma ammune mõte õppida midagi täiesti uut.
Nüüdseks on see siis tehtud :)

Huvi raamatupidurdamise vastu on juba ammune, kuid tundus ikka selline tüütult detailne ja liiga palju aega nõudev. Tuleb tunnistada, et ega ma väga mööda pannudki. Andmete sisestamine, võrdlemine ja muu on muidugi kökimöki, kuid tegelikkuses sisaldab kogu see ala endas ikka väga palju enamat. Olles nüüd neis kingades, ei saa ma kuidagi kaasa noogutada neile, kes "teavad täpselt", kuidas raamatupidajad istuvad arvuti taga, joovad kohvi ja siis tahavad veel ebamõistlikul hulgal raha ka saada.

On olnud süümekaid laste ees, et näpistan kooliskäimise päevi nendega koosoldava aja arvelt. On olnud palju koolile pühendatud unetunde, kuna veel rohkem laste arvelt näpistada oleks liig. On olnud palju-palju väsimust, kuid mitte kordagi pole olnud kahetsust või soovi pooleli jätta.

Käesoleva aasta maikuus, olles lõpusirgel, otsustasin proovida ka kutseeksami sooritada. Lihtsalt seetõttu, et koolide tase on metsikult erinev ja mõni, kes lõpetab väga heade tulemustega, ei pruugi olla kuidagi võrreldav mõne teise kooli keskpärasega. Kutseeksam on aga kindlat kvalifikatsiooni tõendav ning päris karm - läbisaanute % kuskil 50 ümber. Siis vähemalt, kui mina seda maikuus sooritamas käisin.
Käesolevast aastast oli üks moodul juurde lisatud ja eksam karmimaks muutunud. Minu kursusekaaslastest sooritasid kutseeksami positiivselt pooled. Ülejäänud kas proovivad uuesti või jätavad ära. Mina sain ilusasti läbitud.

Minu meelest on selline kutsestandardite loomine ja kvalifikatsioonitunnistused teatud erialadel äärmiselt vajalikud. Muidu ju väga keeruline midagi arvata eriti uute tulijate puhul. Ilusat juttu võib igaüks ajada.

Kutseeksam sooritatud, kuid kool veel lõpetamata. Jõuab kätte maikuu lõpp ning läheneb viimane õppenädal koos praktika kaitsmise päevaga. Ja nagu tellitult haigestub Noorem Poiss ning sealt edasi viib meie tee Tallinnasse haiglasse. Ei mingit viimast spurti, ei mingit olulist kohalkäimist enne lõpetamist. Viimases otsas on ikka metsikult palju teste, kontrolltöid, esitlusi ja mida iganes igas aines vaja teha. Kõik õppejõud püüavad veel viimast välja pigistada.
Ja mina? Mina istun haige lapsega kõledas palatis ning hoian teda käte nõrkemiseni ja sealt edasigi süles. Õppimine, misasi see veel on?

Kodus tagasi ja laps natuke rohkem vonksus, on käes juunikuu ja hinnete lõplik väljapanemine on alanud. Võtan kõikvõimalike õppejõududega ühendust, palun ajapikendust ja et enda aega info otsimise arvelt kokku hoida, palun neid mulle konkreetselt loendada, mis mul esitamata on ja millega kõige kiirem järjekord.
Ma ei tea kuni viimase nädalani, kas ma jõuan. Kas ma jõuan öötundidel olla piisavalt erk, et nii ajaliselt kui sisuliselt kogu see hulk tööd ära teha ja kool lõpetada? Või viskan need õpitud aastad lihtsalt maha? Kutse on küll käes, kuid tahan ka lõputunnistust. Tahan lõpetada, kuna olen meie kursusel 4-st kooli ajal sünnitanud naisest ainus, kes nii kaugel. Teised võtsid kas akadeemilise või katkestasid, kuid mina ei tahtnud oodata. Kartsin, et pikk vahe jätab asja katki.

On õppejõudusid, kes kinnitavad, et nad usuvad minusse ja küll ma jõuan. Testide lahtiolekuaegadele saan pikendused, tööd ja esitlused võin esitada nii kui jõuan. Ainult et siiski enne hinnete väljapanekutähtaja kukkumist.

Veel 15.juunil ma ei tea, kas ma ikka lõpetan. Siiralt loodan, kuid ei tea. Ei tea ju oma tööde hindeid, küsida ka ei taha ja e-kooli ilmuvad need visalt.
20.juunil osalen kooli lõpuaktusel, Noorem Poiss kramplikult mul süles istumas, nii et allkirja andes pean lausa kükitama. Aga mis vahet seal on, laps on olulisem kui minu korrektsus :)

Ja elu suurima üllatusena lõpetan ma kiitusega! Mina, kes ma veel 5 päeva varem ei olnud kindel, kas viimatisaadud hinded lubavad üldse lõpetada, lõpetan kõigi "5"-ga :D

Niisiis, tee ja pingutused tasusid ära. Käes kutsetunnistus ja ka kiitusega lõputunnistus.
Kusjuures, nüüdsest pidi olema nii, et kutseeksam vajalik kooli lõpetamiseks, kuid meie ajal oli see veel vabatahtlik. Kardan, et koolid hakkavad kutseeksamiteks valmistumisele suurt rõhku panema oma maine nimel ning loodan siiralt, et see ei tekita nõrku tunnistuse saajaid, kes ainult eksamil küsitavat oskavad. Näis.

Igatahes jah. Kui esimene klient tekkis ootamatult jutuajamise käigus juba veebruarikuus, siis tänaseks on neid ikka üksjagu juba kogunenud :D Üks annab soovitusi ja teine ja... tuleb julgeda unistada? Aga ma siis unistangi. Unistan sellest, et saaksin muud tööd kõrvale jätta (ok, veebihaldus jääb, sellest ka ei suuda loobuda ja seda annab ühildada) ja osutadagi raamatupidamisteenust. Et kliente oleks niipalju, et elatan ära enda ja rendin väikese kontori. Kodus on raske töötada, kõike muud on vaja teha ja nii lükkub see öösse.
Kardan aga, et enne veebruarikuud, mil täiskohaga tööle naasen, mulle neid niipalju ei jõua tekkida, et päris sellega ära elaks. Sest no eks siin Hiiumaal ole nendega nagu on. Ja kel vaja, on raamatupidaja või teenuseosutaja olemas. Hiiumaal ongi mul täna vaid kaks klienti, ülejäänud on Tallinnas ja Saaremaal. Jumal tänatud, et on internetiajastu - täna ei ole asukoht enam määrav. Toimetan minagi ju igapäevaselt üle veebi ja vajadusel saab teatud aja tagant ka kohtuda. Mõni eelistab dokumente pilve laadida, mõni meilitsi saata, mõni postitada.
Aga ma unistan edasi :) Ehk kunagi siiski saabub ka see päev, kui see saab olema mu põhitöö. Sest... nali naljaks, kuid haarab! Rutiinne osa tööst rahustab, lahenduste otsimine tekitab kirge ja pakub hasarti :D 

Et siis jah. Ei ole see ääremaal elamine nii võimatu midagi, kui ise teid ja lahendusi otsida ja püüda-püüda-püüda. Sest elukeskkonda ei vahetaks ma praegusel hetkel küll millegi muu vastu välja! Kodus on lihtsalt nii hea :)