kolmapäev, juuli 18, 2018

Iseseisvumisest

Jube lahe on jälgida laste iseseisvumist ja usaldust nende suhtes.

Meil nimelt pole maja ega maade ümber ainsatki aeda. Hoovi ümber on metsad ja veidi heinamaad ja selle taga jälle metsad.
Oleme kokku leppinud, kuhu minna võivad omapäi ja siiani on kokkulepped pidanud. Oleme selgitanud, miks neid rikkuda ei tohi ja kui on soov mujale minna, tuleb läbi rääkida.

Seetõttu ma üldse ei muretse, kui neid kusagil näha pole. Kas ragistavad metsaservas või kihutavad ratastega heinamaa serval.

Heinamaa jääb meist paarisaja meetri kaugusele metsanuka taha ja nii äge on vaadata, kui nad kuulevad sinna traktorit toimetama tulevat (meil siin vaikuses kostab ju iga masina heli kaugele kätte) - kas siis niitma, kaarutama või palle kokku keerama. Hüppavad aga rataste selga ja kihutavad vaatama. Seisavad siis kaks väikest heledat peanuppu heinamaa servas ja imetlevad suurt ja võimast masinat.
Meenutab mulle mu enda lapsepõlve :) Sedasama vabadust ja avarust... Just sellist lapsepõlve ma oma lastele ju soovisingi. Uskumatu, et ka saavutasin selle! Veel 10a tagasi ei pidanud ma seda ühestki otsast mõeldavaks, et nii võiks minna :)

Kommentaare ei ole: