pühapäev, juuli 29, 2018

Sukeldub

Noorem Poiss, olles viimaseid nädalaid kolmene, on hakanud vett armastama. Ok, meres möllamine on üks asi, kuid liigne julgus teine.
Varem oli temaga kuidagi lihtne. Alalhoidlik ja ettevaatlik. Kui Vanem Poiss kippus rändama minema ja ringi lippama, siis Noorem Poiss hoidis ligi ja enne lõikust ikka mõõtis üheksa korda. Praeguse kuuma suvega on aga toimunud muutus - sumaki vette ja ei huvita ei temperatuur ega lained. Sügavus ka mitte eriti.
Kõige ehmatavam kogemus oli inimtühjal liivarannal, kus tema üksi läks meist eemale kividele turnima. Mööda randa kui läks, me ei muretsenud, kuna nähtavus oli ju hea ja vesi kalda ääres madal. Kui miskit juhtub, jõuab sprintida.
Korraga oli aga põnn kividel ja hetke pärast juba kadunud. Õnneks tuli kiiresti välja. Vanamees jõudis vaid püsti söösta, kui poisi pea nähtavale ilmus.
Aga kui me ei oleks sel hetkel sinna suunda pilku igaks juhuks kinnistanud? Kui me oleks last usaldanud? Laps korraks vee alla pole probleem, kuid kivilt kukkuda saab erinevat moodi. Kui oleks pea vastu kivi löönud ja meelemärkuse kaotanud?  Jube mõeldagi...
Peale seda kogemust on küll nii, et kullipilk on pidevalt peal.

Aga poisil endal polnud miskit. Tuli jalutades meie juurde ja hüüdis vaimustunult: "Kas te nägite, kuidas ma sukeldusin?"
No mitte ei suutnud vaimustust jagada.

Kommentaare ei ole: