Nonii!
Lõpuks ometi võttis tütarlaps end kokku ja hakkab taas end prantsuse keeles täiendama...
Juba mõned aastad sellest möödas, kui viimati sai õpitud ja vähene praktika teeb oma töö. Aru saan, kuid rääkimine rooste läinud. Ei julge enam suud lahti eriti teha.
Samuti olen juba aastaid mõelnud end taas täiendama hakata, kuid alati on midagi vahel ja millegipärast ei sobi. Sai siis otsustatud, et aitab naljast. Eriti kui kuulsin, et kaks head sõpra asusid samuti seda õppima ja imekombel oli veel vabu kohti. Ok, kursus on küll alanud, kuid võtakse mind juurde küll:)
Ükski keeltekool pole mind selles vallas ahvatlenud, ikka vaid oma ala parimad. Ja nii ma siis olengi nüüd Prantsuse Kultuurikeskuse õppijate nimekirjas:)
Oehh, ma nii armastan seda keelt, maad ja kultuuri...
Õnnelik:)
kolmapäev, august 30, 2006
Meie president
78aastase Rüütli suust kõlanud sõnavõtud Foorumi saates:
Rüütel 15-16aastaste põlvkonna hääbumisest: «Ja siitki minu seisukoht: me peame optimeerima, ma tahan veel kord rõhutada seda, oma arengut, ja tasakaalustama selle kõiki faktoreid.»
Rüütel lasteaiakohtadest: «See lihtsalt kas oskamatusest või tähelepanematusest müüdi paljud lasteaiad ära, kus on praegu ärilised ettevõtted ja inimesed ühel perioodil võtsid lapsed lasteaiast lausa välja lihtsalt kohe. /-/ Ja nüüd ilmnes vastupidi, et inimene tahab tööl käia, ja naine tahab tööl käia.»
Rüütel Eesti arengust: «Tahaks öelda, kui rääkida arengust, siis tuleks süsteemselt sellele läheneda ja püüda analüüsida seda samuti süsteemselt. Ma ütlesin, et sotsiaalmajanduslikku arengut on vaja tasakaalustada, optimeerida kõik arengufaktorid, põhilised arengufaktorid, aga lisaks sellele, on vaja tasakaalustada regionaalselt seda. /-/ Me peame optimeerima ka regionaalselt arengut ja siis me suudaksime oluliselt kiiremini positiivselt, ütleme, majandusarengu probleeme lahendada. Ja ma kutsun üles kõiki poliitilisi jõude just niimoodi asjale lähenema!»
Rüütel astmelisest tulumaksust: «Juba praegu on astmeline … astmeline, astmeline süsteem. See tähendab, et osa on maksust vabastatud ja 23protsendiline maksusüsteem. Ja ma ütleksin nii, et kindlasti on vaja seda jälgida ja diferentseerida veel edaspidi. Ja samal ajal peame jälgima inimarengu küsimusi, et optimeerida sotsiaalset olukorda. /-/ Nii et jällegi, läheneme asjasse analüütiliselt ja süsteemselt.»
Rüütli kokkuvõte: «Ma arvan, et see poolteist tundi me rääkisime mitmetest asjadest ja eelkõige majanduslikust arengust ja selle juurde ka sotsiaalsest arengust ja mina rõhutasin võib-olla korduvalt inimest kõige enam. /-/ Vähemalt mina tunnetasin, et me … mõistsime üksteist. Aga mul on väga kahju peaminister Mart Laari niisugusest avaldusest, et see on pööre läänest itta ja nii edasi ja nii edasi siia juurde kõik veel deklareeritud seisukohad, siia juurde deklareeritud seisukohad. /-/ Ma arvan, et kui me võtame tuhandeaastast eesti rahva ajalugu, siis me oleme … Ei ole tarvis kahe käe sõrmi, et kokku lugeda, kus me oleme koos tegutsenud. /-/ Väga põgusalt nimetaksin Jüriöö ülestõusu, kus üritasime ühiselt tegutseda, aga see ei õnnestunud kõik. Aga päris kindlasti Vabadussõda, kus me kõik koos läksime rindele selleks ja võitlesime selleks, et luua oma riik. /-/ Kaotasime selle riigi ja täna pühitsesime 15. aastapäeva, kus me suutsime selle riigi taastada. /-/ Saatejuhid katkestavad presidenti. Mul on … Ma ühe lause ütlen veel. Ka härra Ansip, sinu sellest avaldusest, et kõik on kadunud ja kaotatud praegu tänase peaministrina samuti selle jutuajamise sellise avalduse tõttu.
Rüütel 15-16aastaste põlvkonna hääbumisest: «Ja siitki minu seisukoht: me peame optimeerima, ma tahan veel kord rõhutada seda, oma arengut, ja tasakaalustama selle kõiki faktoreid.»
Rüütel lasteaiakohtadest: «See lihtsalt kas oskamatusest või tähelepanematusest müüdi paljud lasteaiad ära, kus on praegu ärilised ettevõtted ja inimesed ühel perioodil võtsid lapsed lasteaiast lausa välja lihtsalt kohe. /-/ Ja nüüd ilmnes vastupidi, et inimene tahab tööl käia, ja naine tahab tööl käia.»
Rüütel Eesti arengust: «Tahaks öelda, kui rääkida arengust, siis tuleks süsteemselt sellele läheneda ja püüda analüüsida seda samuti süsteemselt. Ma ütlesin, et sotsiaalmajanduslikku arengut on vaja tasakaalustada, optimeerida kõik arengufaktorid, põhilised arengufaktorid, aga lisaks sellele, on vaja tasakaalustada regionaalselt seda. /-/ Me peame optimeerima ka regionaalselt arengut ja siis me suudaksime oluliselt kiiremini positiivselt, ütleme, majandusarengu probleeme lahendada. Ja ma kutsun üles kõiki poliitilisi jõude just niimoodi asjale lähenema!»
Rüütel astmelisest tulumaksust: «Juba praegu on astmeline … astmeline, astmeline süsteem. See tähendab, et osa on maksust vabastatud ja 23protsendiline maksusüsteem. Ja ma ütleksin nii, et kindlasti on vaja seda jälgida ja diferentseerida veel edaspidi. Ja samal ajal peame jälgima inimarengu küsimusi, et optimeerida sotsiaalset olukorda. /-/ Nii et jällegi, läheneme asjasse analüütiliselt ja süsteemselt.»
Rüütli kokkuvõte: «Ma arvan, et see poolteist tundi me rääkisime mitmetest asjadest ja eelkõige majanduslikust arengust ja selle juurde ka sotsiaalsest arengust ja mina rõhutasin võib-olla korduvalt inimest kõige enam. /-/ Vähemalt mina tunnetasin, et me … mõistsime üksteist. Aga mul on väga kahju peaminister Mart Laari niisugusest avaldusest, et see on pööre läänest itta ja nii edasi ja nii edasi siia juurde kõik veel deklareeritud seisukohad, siia juurde deklareeritud seisukohad. /-/ Ma arvan, et kui me võtame tuhandeaastast eesti rahva ajalugu, siis me oleme … Ei ole tarvis kahe käe sõrmi, et kokku lugeda, kus me oleme koos tegutsenud. /-/ Väga põgusalt nimetaksin Jüriöö ülestõusu, kus üritasime ühiselt tegutseda, aga see ei õnnestunud kõik. Aga päris kindlasti Vabadussõda, kus me kõik koos läksime rindele selleks ja võitlesime selleks, et luua oma riik. /-/ Kaotasime selle riigi ja täna pühitsesime 15. aastapäeva, kus me suutsime selle riigi taastada. /-/ Saatejuhid katkestavad presidenti. Mul on … Ma ühe lause ütlen veel. Ka härra Ansip, sinu sellest avaldusest, et kõik on kadunud ja kaotatud praegu tänase peaministrina samuti selle jutuajamise sellise avalduse tõttu.
esmaspäev, august 28, 2006
Kihnu
Uudistes näitas kaht südantsoojendavat klippi Kihnust. Esimene oli lasteaia avamine (Kihnu sai läbi aegade esimese lasteaia), kus näitas üht tillukest musilindu ringi roomamas, korralikult Kihnu seelik seljas:) See tundus nii tohutult armas! Teine uudisklipp oli siis Kihnu esimese tenniseväljaku valmimisest. Jõle lahe oli vaadata kaht Kihnu seelikutes naist reketitega palli taga ajamas:)))))
Mulle tohutult Kihnu meeldib. Nende kultuuriarmastus ja soov säilitada oma. Ei lasta end niiväga muust maailmast mõjutada. Ja otse loomulikult Kihnu naised!!! Hämmastavad naised. Nii tugevaid pole küll kusagil. Mul on olnud au mõnega neist vestelda ja nende maailmavaade sobib mulle suurepäraselt. Nad ei VAJA ühtki meest selleks, et oma eluga toime tulla. Kihnu naine teeb ära kõikvõimalikud tööd, mees vaid joob ja käib kalal. Kõik muu on naiste kanda. Ja nad ei virise sealjuures. Saavad edukalt hakkama, teevad kõik vajaliku ja kasvatavad üles lapsed.
Minu esimene kogemus Kihnuga oli ühel suvel, kui Magnumis töötades otsisime kohta paarisaja inimese suvepäevade korraldamiseks. Siinjuures meenub mulle Kristiine, tohutult ilus ja energiline ja mis esmatähtis - mõistusega tütarlaps Magnumist, kes nüüdseks on loonud omaenda firma. Krt, ma igatsen teda! Peaks temaga taaskord ühendust võtma ja lõuna tegema.....
Ok. Käisime siis Kristiine ja Jüri Peetsoniga Kihnut avastamas ja kõik korraga armusime sellesse saarekesse. See kuidas meid vastu võeti ja mida meile võimaldati - seda pole lihtne kirjeldada.
Ühesõnaga, meie otsus oli tehtud ja valik oli Kihnu.
Suvepäevad seal saarekesel on siiamaani minu elu ilusaimad. Ülikõva seltskond, super ilm, tohutu külalislahkus ja kõige õnnestumine.. Lisks olin just värskelt armunud/armumas siiani endale ülimalt olulisse inimesse ja kuna ka tema oli seal, siis eks seegi lisas eufooriatunnet:)))
Ekskursioonid autokastides, toidulaual lõppematu kala, pidu hommikutundideni, vabalt voolanud õlu ja siider, sport hiliste õhtutundideni... vot see oli elu:)
Kihnlased on viimasel ajal saanud oma elu-olu parendamiseks ja turismi arendamiseks suhteliselt olulist - nagu seesama tenniseväljak ja hiljuti avatud uus jahisadam. Ärgem sealjuures unustagem ka neidsamu oma kultuuri väärtustavaid/säilitavaid kangeid Kihnu naisi, kellel pole mingi probleem istuda täies naiserõivas mootorrattale ja randa kalasaaki vaatama kimada:)
Oehh, tahaks sinna veel...
Mulle tohutult Kihnu meeldib. Nende kultuuriarmastus ja soov säilitada oma. Ei lasta end niiväga muust maailmast mõjutada. Ja otse loomulikult Kihnu naised!!! Hämmastavad naised. Nii tugevaid pole küll kusagil. Mul on olnud au mõnega neist vestelda ja nende maailmavaade sobib mulle suurepäraselt. Nad ei VAJA ühtki meest selleks, et oma eluga toime tulla. Kihnu naine teeb ära kõikvõimalikud tööd, mees vaid joob ja käib kalal. Kõik muu on naiste kanda. Ja nad ei virise sealjuures. Saavad edukalt hakkama, teevad kõik vajaliku ja kasvatavad üles lapsed.
Minu esimene kogemus Kihnuga oli ühel suvel, kui Magnumis töötades otsisime kohta paarisaja inimese suvepäevade korraldamiseks. Siinjuures meenub mulle Kristiine, tohutult ilus ja energiline ja mis esmatähtis - mõistusega tütarlaps Magnumist, kes nüüdseks on loonud omaenda firma. Krt, ma igatsen teda! Peaks temaga taaskord ühendust võtma ja lõuna tegema.....
Ok. Käisime siis Kristiine ja Jüri Peetsoniga Kihnut avastamas ja kõik korraga armusime sellesse saarekesse. See kuidas meid vastu võeti ja mida meile võimaldati - seda pole lihtne kirjeldada.
Ühesõnaga, meie otsus oli tehtud ja valik oli Kihnu.
Suvepäevad seal saarekesel on siiamaani minu elu ilusaimad. Ülikõva seltskond, super ilm, tohutu külalislahkus ja kõige õnnestumine.. Lisks olin just värskelt armunud/armumas siiani endale ülimalt olulisse inimesse ja kuna ka tema oli seal, siis eks seegi lisas eufooriatunnet:)))
Ekskursioonid autokastides, toidulaual lõppematu kala, pidu hommikutundideni, vabalt voolanud õlu ja siider, sport hiliste õhtutundideni... vot see oli elu:)
Kihnlased on viimasel ajal saanud oma elu-olu parendamiseks ja turismi arendamiseks suhteliselt olulist - nagu seesama tenniseväljak ja hiljuti avatud uus jahisadam. Ärgem sealjuures unustagem ka neidsamu oma kultuuri väärtustavaid/säilitavaid kangeid Kihnu naisi, kellel pole mingi probleem istuda täies naiserõivas mootorrattale ja randa kalasaaki vaatama kimada:)
Oehh, tahaks sinna veel...
Fripp Viljandis + järgnenu
Nonii, Frippi kontserdist siis:)
Sai seda juba jupp aega oodatud, kuid kuna ei teadnud täpselt kuidas ajagraafik võimaldab, siis jäi piletite ostmine eelviimasele nädalale. Ja otse loomulikult olid Tallinna piletid ammuilma välja müüdud!
Ok, sai siis võetud järgmisse lähemasse kohta ehk Haapsallu. Siis aga tuli miskit taas vahele ja kibekiiresti pileteid Viljandi vastu välja vahetama.
Nii, kätte jõudis reede pärastlõuna ja oli aeg hakata end töölt ära sättima. Otse loomulikult jooksid siis viimased toimetused kokku ja ära sai ikka viimasel minutil. Lõpuks sai kell 17 kodust välja sõidetud, kontserdi algusaeg aga oli juba kell 19.
Muigugi oli linnast väljajõudmine üks igavene piin. Ummikud siin ja ummikud seal, ummikud iga nurga peal. Lõpuks see siiki õnnestus ja siis läks andmiseks. Jama ju selles, et terve Tartu mnt on mingeid 70-ga liikuvaid pütte (loe: tsisternautod) täis, tee kurviline ja liiklus tihe. Ja siis räägivad austatud poliitikud, et tee laiendamine ei ole prioriteetne. Võehh! Tee peal sai ikka väga jubedaid möödasõite pealt nähtud... See on see, et ollakse seal püti taga pikalt kinni ja siis tehakse ohtlikke manöövreid. Usun, et see tee võiks olla suhteliselt turvaline, kui ta natukenegi laiem oleks. Liiklustihedus seal peal päris kole.
Väga hirmutav oli vaadata kui keegi eespool oli ohtlikul möödasõidul ja teda lihtsalt ei lastud tagasi reastuda.... Kuidas nii saab? Mina lasen küll alati soovijad vahele, see tundub nii elementaarne. Ja eriti veel ohtlikus olukorras... Kas inimeste verejanu ja kadedus on siis tõesti nii suured? Ühel korral oli lausa nii, et üks auto ei saanudki reastuda ja vastutulev auto oli sunnitud osaliselt teepeenral sõitma. Roolis oli seal vanem mees - loodan siiralt, et ta sellest sealsamas infarkti ei saanud...
Nii, Viljandisse ja kontserdipaika sai siis jõutud 1-2 minutit enne algusaega... Tõeline napikas!
Kontsert ise oli oodatult hea. Tüüp lihtsalt improviseeris ja nii mõnelgi ajahetkel kattus mu ihu kananahaga.
Vahepeal tekkis küll tunne, et võiks natuke teisi teemasid ka sisse haarata, kuid ju tal oli siis hetkel justnimelt nende käikude tuju:D Igatahes jäin ma kontserdiga 95% rahule:)
Küll aga mitte järgnevaga...
Nimelt armastan ma kohutavalt keelt süüa. Pärast kontserti siis lubasin endale oma lemmikut ja tagajärjeks oli nädalavahetus teki all... Krt, siiamaani on kole peavalu ja ikka veel natuke iiveldab. Usun, et nüüd ei taha ma päris hea hulk aega enam keelt süüa...
Sai seda juba jupp aega oodatud, kuid kuna ei teadnud täpselt kuidas ajagraafik võimaldab, siis jäi piletite ostmine eelviimasele nädalale. Ja otse loomulikult olid Tallinna piletid ammuilma välja müüdud!
Ok, sai siis võetud järgmisse lähemasse kohta ehk Haapsallu. Siis aga tuli miskit taas vahele ja kibekiiresti pileteid Viljandi vastu välja vahetama.
Nii, kätte jõudis reede pärastlõuna ja oli aeg hakata end töölt ära sättima. Otse loomulikult jooksid siis viimased toimetused kokku ja ära sai ikka viimasel minutil. Lõpuks sai kell 17 kodust välja sõidetud, kontserdi algusaeg aga oli juba kell 19.
Muigugi oli linnast väljajõudmine üks igavene piin. Ummikud siin ja ummikud seal, ummikud iga nurga peal. Lõpuks see siiki õnnestus ja siis läks andmiseks. Jama ju selles, et terve Tartu mnt on mingeid 70-ga liikuvaid pütte (loe: tsisternautod) täis, tee kurviline ja liiklus tihe. Ja siis räägivad austatud poliitikud, et tee laiendamine ei ole prioriteetne. Võehh! Tee peal sai ikka väga jubedaid möödasõite pealt nähtud... See on see, et ollakse seal püti taga pikalt kinni ja siis tehakse ohtlikke manöövreid. Usun, et see tee võiks olla suhteliselt turvaline, kui ta natukenegi laiem oleks. Liiklustihedus seal peal päris kole.
Väga hirmutav oli vaadata kui keegi eespool oli ohtlikul möödasõidul ja teda lihtsalt ei lastud tagasi reastuda.... Kuidas nii saab? Mina lasen küll alati soovijad vahele, see tundub nii elementaarne. Ja eriti veel ohtlikus olukorras... Kas inimeste verejanu ja kadedus on siis tõesti nii suured? Ühel korral oli lausa nii, et üks auto ei saanudki reastuda ja vastutulev auto oli sunnitud osaliselt teepeenral sõitma. Roolis oli seal vanem mees - loodan siiralt, et ta sellest sealsamas infarkti ei saanud...
Nii, Viljandisse ja kontserdipaika sai siis jõutud 1-2 minutit enne algusaega... Tõeline napikas!
Kontsert ise oli oodatult hea. Tüüp lihtsalt improviseeris ja nii mõnelgi ajahetkel kattus mu ihu kananahaga.
Vahepeal tekkis küll tunne, et võiks natuke teisi teemasid ka sisse haarata, kuid ju tal oli siis hetkel justnimelt nende käikude tuju:D Igatahes jäin ma kontserdiga 95% rahule:)
Küll aga mitte järgnevaga...
Nimelt armastan ma kohutavalt keelt süüa. Pärast kontserti siis lubasin endale oma lemmikut ja tagajärjeks oli nädalavahetus teki all... Krt, siiamaani on kole peavalu ja ikka veel natuke iiveldab. Usun, et nüüd ei taha ma päris hea hulk aega enam keelt süüa...
reede, august 25, 2006
Piinlikud juhtumid
Külastasin üht foorumit, kus teemaks olid erinevad piinlikud juhtumid, mis kellegi elus aset leidnud.
Enamus ei olenud märkimisväärsed, kuid mõned hakkasid silma küll:)
Natuke itsitamist kopi-pasta näol siis siiagi:
Re: Kõige PIINLIKUM olukord
Autor: jaa Aeg: 08-24-06 13:29
olin nädalavahetusel tallinnas ühes prismas ja minu selja taga ootasid kassajärjekorras 2 noormeest. korvi nad ei olnud võtnud ja seisid seal käed kaupa täis. järsku aga KUKKUSID ühel poisil püksid maha, kinni polnud tal millegagi haarata, sest käed olid ju kinni. ja enne kui ma millestki aru sain, lükati kogu kraam mulle sülle, tõmmati püksid üles ja krabati kaup tagasi. ja siis hakkasme alles naerma, see käis nagu mängufilmis lausa . minul piinlik polnud, arvatavasti aga noormehel küll oli.
Re: Kõige PIINLIKUM olukord
Autor: pipi Aeg: 08-24-06 10:42
meil töö juures 4 inimest ühes toas. no ja üks töökaaslane hakkab järsku midagi otsima. ma siis abivalmilt küsisin, et on tal midagi kadund. tema siis pobises midagi vastu, ma nagu kuulsin et tal on liimipulk kadund. no võtan siis sahtlist oma liimipulga ja ulatan lahke näoga töökaaslasele, et kasutagu minu oma, mul praegu ei ole vaja. töökaaslane jäi mind juhmi näoga vahtima. pärast tuli välja, et ta oli pobisend "tampoonikarp" ja mina kuulsin et "liimipulk". tükk aega olime kõik naerust kõrveras :)))
Re: Kõige PIINLIKUM olukord
Autor: kah nalja Aeg: 08-24-06 18:32
prisma toidusabas olles pragas üks emme oma lapsega. nii 3-4 aastane laps oli. pragas ja pragas kuni lapsel sai mõõt täis nind teadustas peaaegu, et üle poe: kui ma kommi ei saa, siis räägin kõigile kuidas sa eile isa nokut nuusutasid.....peale sellist lauset jäi selle pere söök sealt poest ostmata, sabas olijatel aga läks olemine ikka kordades lõbusamaks..
Re: Kõige PIINLIKUM olukord
Autor: heh Aeg: 08-24-06 19:33
Peale pikka tööpäeva läksime mehega Selverisse. Läksin piimaleti juurde, ta kuhugi mujale. Naasesin oma kohupiimaga korvi juurde ning märkasin, et mees oli korvi pannud mingid imelikud shokolaadikommid - nagu väiksed mündid, mitu tükki võrgu sees. Võtsin need kätte ja ütlesin: Mis jama sa kokku ostad, aru ma ei saa, need on mõttetult kallid ja ma ei usu, et head. Tõstsin silmad ning avastasin, et ei sobranud õiges korvis. Minu mees oli korviga mõned meetrid eemal ning jälgis toimuvat hämmeldunud näoga.
Enamus ei olenud märkimisväärsed, kuid mõned hakkasid silma küll:)
Natuke itsitamist kopi-pasta näol siis siiagi:
Re: Kõige PIINLIKUM olukord
Autor: jaa Aeg: 08-24-06 13:29
olin nädalavahetusel tallinnas ühes prismas ja minu selja taga ootasid kassajärjekorras 2 noormeest. korvi nad ei olnud võtnud ja seisid seal käed kaupa täis. järsku aga KUKKUSID ühel poisil püksid maha, kinni polnud tal millegagi haarata, sest käed olid ju kinni. ja enne kui ma millestki aru sain, lükati kogu kraam mulle sülle, tõmmati püksid üles ja krabati kaup tagasi. ja siis hakkasme alles naerma, see käis nagu mängufilmis lausa . minul piinlik polnud, arvatavasti aga noormehel küll oli.
Re: Kõige PIINLIKUM olukord
Autor: pipi Aeg: 08-24-06 10:42
meil töö juures 4 inimest ühes toas. no ja üks töökaaslane hakkab järsku midagi otsima. ma siis abivalmilt küsisin, et on tal midagi kadund. tema siis pobises midagi vastu, ma nagu kuulsin et tal on liimipulk kadund. no võtan siis sahtlist oma liimipulga ja ulatan lahke näoga töökaaslasele, et kasutagu minu oma, mul praegu ei ole vaja. töökaaslane jäi mind juhmi näoga vahtima. pärast tuli välja, et ta oli pobisend "tampoonikarp" ja mina kuulsin et "liimipulk". tükk aega olime kõik naerust kõrveras :)))
Re: Kõige PIINLIKUM olukord
Autor: kah nalja Aeg: 08-24-06 18:32
prisma toidusabas olles pragas üks emme oma lapsega. nii 3-4 aastane laps oli. pragas ja pragas kuni lapsel sai mõõt täis nind teadustas peaaegu, et üle poe: kui ma kommi ei saa, siis räägin kõigile kuidas sa eile isa nokut nuusutasid.....peale sellist lauset jäi selle pere söök sealt poest ostmata, sabas olijatel aga läks olemine ikka kordades lõbusamaks..
Re: Kõige PIINLIKUM olukord
Autor: heh Aeg: 08-24-06 19:33
Peale pikka tööpäeva läksime mehega Selverisse. Läksin piimaleti juurde, ta kuhugi mujale. Naasesin oma kohupiimaga korvi juurde ning märkasin, et mees oli korvi pannud mingid imelikud shokolaadikommid - nagu väiksed mündid, mitu tükki võrgu sees. Võtsin need kätte ja ütlesin: Mis jama sa kokku ostad, aru ma ei saa, need on mõttetult kallid ja ma ei usu, et head. Tõstsin silmad ning avastasin, et ei sobranud õiges korvis. Minu mees oli korviga mõned meetrid eemal ning jälgis toimuvat hämmeldunud näoga.
esmaspäev, august 21, 2006
Tõeline nauding!
Istun vaikselt oma kabinetis, käes on pealelõunane aeg.
Koka otsingud päädisid suurepärase eksemplari palkamisega, mille tulemusel istun ja ägisen siin tohutult suure ja ülimaitsva kõhutäie omastanuna. Kõikvõimalik veri mu organismis on koondunud makku ja üritab seal nüüd piitsa andes mingisugustki korda luua. Kerge ei saa tal olema.
Tööind on seega mõneks ajaks kadunud ja aeg pühendada end uudiste lugemisele.
Avatud aknast kostab kõuemürinat ja sajab tummist vihma. Männimetsa alt voogab aknasse ütlemata meeldivat värskendust saanud õhku. Oravaid okstel hüplemas ei paista, küllap istuvad vihmavarjus ja nosivad käbisid.
Ma nii armastan äikest ja paksu vihmasadu! Ja seda lõhna, mis sellega kaasneb. Seega on tänane pärastlõuna mulle puhkuse mõttes ütlemata meelepärane:)
Ma nüüd seedin edasi. Tänan tähelepanu eest!
Koka otsingud päädisid suurepärase eksemplari palkamisega, mille tulemusel istun ja ägisen siin tohutult suure ja ülimaitsva kõhutäie omastanuna. Kõikvõimalik veri mu organismis on koondunud makku ja üritab seal nüüd piitsa andes mingisugustki korda luua. Kerge ei saa tal olema.
Tööind on seega mõneks ajaks kadunud ja aeg pühendada end uudiste lugemisele.
Avatud aknast kostab kõuemürinat ja sajab tummist vihma. Männimetsa alt voogab aknasse ütlemata meeldivat värskendust saanud õhku. Oravaid okstel hüplemas ei paista, küllap istuvad vihmavarjus ja nosivad käbisid.
Ma nii armastan äikest ja paksu vihmasadu! Ja seda lõhna, mis sellega kaasneb. Seega on tänane pärastlõuna mulle puhkuse mõttes ütlemata meelepärane:)
Ma nüüd seedin edasi. Tänan tähelepanu eest!
pühapäev, august 20, 2006
President
Nonii, usun, et iga terve mõistusega inimene on veendunud, et Kesikute ja Rahvaliitlaste pull on seekord üle piiri läinud. Selle kohta on arvamust avaldatud siin ja seal ja ka minu poolt loetavates blogides on need teemad päris põhjaliku käsitluse leidnud. Seega pole mul mõtet seda siin kordama hakata.
Tahaks hoopis teisel teemal sõna võtta. Nimelt see presidendikandidaat Rüütli tervise poleemika.
Olgu, saan aru, et arsti sõnavõtt, kus kaheldi Rüütli mõistuse terviklikkuses, oli natuke liialdatult esitatud arstkonna nimel, kui selle autor oli üks kindel arst. Usun aga siiski, et päris hulgaliselt on neid arste, kes temaga selles nõustuvad. Küll aga ei saa nad seda avalikult tunnistada, kuna kes kuulub Ida-Tallinna Keskhaigla juhtorganisse? Vilja Savisaar loomulikult. Seega ei ole seal isegi mitte võimalust avalikult sellesisulist arvamust avaldada. Selle julguse eest siis medal tollele sõna võtnud tohtrile! Ja kas arst siis valetas midagi oma sõnavõttudes? Meie president on artiklis nimetatud ja siiski oluliste apsakatega maha saanud meie kõigi pilgu all, hoolimata sellest mida hr. Raun üritab vabanduseks seletada. Ega see Eesti rahvas ikka nii loll ka ole ja on lausa solvav see vabanduste pidev otsimine.
Küll aga on ju loomulik, et Savisaare huviks ei ole mitte leida Eestile presidenti, kes meid maailmas auväärselt esindaks, vaid leida kedagi, keda saab suurepäraselt sikutada kuhu vaja. Selleks sobib vanadusnõder marionett suurepäraselt. Ei Ilves ega Ergma kanna seda rolli välja.
Täna kirjutab Rein Taagepera väga õigesti sellest, kuidas presidenti ja ka kandidaate tuleks lasta astide poolt hinnata. Nii nagu seda teeb arenenud maailm. Siis ei saa kellelgi küsimusi olla ja toimuv debatt oleks olemata.
Siia lõppu üks hiljuti avaldatud Ekspressi anekdoot, mis minu arvates on eriliselt hästi õnnestunud ja mis kirjeldab praegust hetkee ülimalt täpselt:
Demokraatlikes riikides on kasutusel laias laastus neli presidendivalimiste süsteemi:
a) Otsene: presidendi valib rahvas (näide: Prantsusmaa).
b) Kaudne: presidendi valivad valijamehed (USA).
c) Parlamentaarne: presidendi valib parlament (Läti).
d) Ja neljas süsteem: presidendi valib Edgar Savisaar (Eesti).
Tahaks hoopis teisel teemal sõna võtta. Nimelt see presidendikandidaat Rüütli tervise poleemika.
Olgu, saan aru, et arsti sõnavõtt, kus kaheldi Rüütli mõistuse terviklikkuses, oli natuke liialdatult esitatud arstkonna nimel, kui selle autor oli üks kindel arst. Usun aga siiski, et päris hulgaliselt on neid arste, kes temaga selles nõustuvad. Küll aga ei saa nad seda avalikult tunnistada, kuna kes kuulub Ida-Tallinna Keskhaigla juhtorganisse? Vilja Savisaar loomulikult. Seega ei ole seal isegi mitte võimalust avalikult sellesisulist arvamust avaldada. Selle julguse eest siis medal tollele sõna võtnud tohtrile! Ja kas arst siis valetas midagi oma sõnavõttudes? Meie president on artiklis nimetatud ja siiski oluliste apsakatega maha saanud meie kõigi pilgu all, hoolimata sellest mida hr. Raun üritab vabanduseks seletada. Ega see Eesti rahvas ikka nii loll ka ole ja on lausa solvav see vabanduste pidev otsimine.
Küll aga on ju loomulik, et Savisaare huviks ei ole mitte leida Eestile presidenti, kes meid maailmas auväärselt esindaks, vaid leida kedagi, keda saab suurepäraselt sikutada kuhu vaja. Selleks sobib vanadusnõder marionett suurepäraselt. Ei Ilves ega Ergma kanna seda rolli välja.
Täna kirjutab Rein Taagepera väga õigesti sellest, kuidas presidenti ja ka kandidaate tuleks lasta astide poolt hinnata. Nii nagu seda teeb arenenud maailm. Siis ei saa kellelgi küsimusi olla ja toimuv debatt oleks olemata.
Siia lõppu üks hiljuti avaldatud Ekspressi anekdoot, mis minu arvates on eriliselt hästi õnnestunud ja mis kirjeldab praegust hetkee ülimalt täpselt:
Demokraatlikes riikides on kasutusel laias laastus neli presidendivalimiste süsteemi:
a) Otsene: presidendi valib rahvas (näide: Prantsusmaa).
b) Kaudne: presidendi valivad valijamehed (USA).
c) Parlamentaarne: presidendi valib parlament (Läti).
d) Ja neljas süsteem: presidendi valib Edgar Savisaar (Eesti).
Sõprusest
Täna veetsin päeva koos paari töökaaslasega Magnumi-päevilt. Nii meeletult hea oli neid jälle näha! Nagu polekski meie viimasest kohtumisest taas vähemalt aasta möödas... Mõned inimesed jäävad...
Ja taaskord esitati küsimusi minu karismaatilise eksabikaasa ja tema käekäigu kohta. Ta kohe jääb inimestele alati meelde ja rohkem kui lihtsalt meelde. Ei tea millega ta kõiki enda ümber jäägitult võlub:)
Ja nagu ikka, ei saadud üle ega ümber meie omavahelistest suhetest. Et kuidas me ikka nii hästi läbi saame ja kuidas me ikka perekondlikult lävime, nii et nemad külastavad minu vanemaid Saaremaal ja meie külastame kogu perega neid ja tema vanemaid ja meie vanemad suhtlevad omavahel ka täiesti meieväliselt. Et kuidas see ikka võimalik on ja kuidas me sellise olukorra luua suutsime. Kuna neid küsimusi kipub ikka ja jälle nii palju olema, annan siin sellest väikese ülevaate, lähtudes muidugi minu vaatevinklist.
Kui omal ajal laiali otsustasime minna, siis tegime seda mõistusega. Saime aru, et tahame midagi muud ja noorena alanud suhe on end ammendanud. Saime koos suureks ja hakkasime veidi eraldi kasvama. Seega polnud mõtet üksteist kinni hoida lihtsalt hirmust tuleviku ees.
Kui tekkisid uued kaaslased, siis respekteerisime teise valikuid 100%-liselt. Sest teine on ju kaaslase valinud ja näeb teda lähedalt, keegi teine ei saa sel teemal mingisugust arvamust avaldada. Ainus lahendus on õppida ekskaasa uut kaasat tundma, näha seda mida näeb tema. Sest iial iei usuks, et mulle kallis inimene valiks kellegi ebasobiva, vaja on lihtsalt tundma õppida, kuna distantsilt võivad inimesed väga vale mulje jätta.
Samuti omame suhtumist, et see ei loe, et olime 7 pikka aastat koos - enam meil teise asjades sõnaõigust ei ole. Alati võib soovitada ja aidata, kuid mitte iial negatiivselt läheneda ega kunagi etteheiteid teha asjades mis ei ole enam minu asi. Nüüd on teised kaaslased - nii on ja jääb. ALATI on teise esimeseks prioriteediks praegune väljavalitu, mitte ekskaasa. ALATI. Ja seal ei ole kobisemise, jonnimise või vaidlemise kohta. See on positsioneerimise küsimus. Igaüks peab olema teadlik kus on tema koht ja sellega nina kirtsutamata leppima. Vaid siis on võimalik hoida sõprust. Sest kui teine on leidnud uue kaaslase ja vana hakkab mingeid enda õigusi nõudma või arvama, et tal on mingit sõnaõigust, siis on tulemus teada - ekskaasa lõpetab suhtlemise oma eksiga, et probleeme vältida. Lihtne ja loogiline ju.
Ehk siis jah - meie sõpruse alustalaks ongi teineteise respekteerimine ning teadmine kus on kelle koht mingis küsimuses. Ja kindlasti ka teineteise uute kaasade hindamine ja mitte oma nina liigne toppimine. Nii lihtne see ongi:) Tänu sellele olemegi täna seal kus oleme ja vähemasti mina olen küll ääretult õnnelik, et mul on nii toredad sõbrad ning laiendatud suguvõsa:)
Ja taaskord esitati küsimusi minu karismaatilise eksabikaasa ja tema käekäigu kohta. Ta kohe jääb inimestele alati meelde ja rohkem kui lihtsalt meelde. Ei tea millega ta kõiki enda ümber jäägitult võlub:)
Ja nagu ikka, ei saadud üle ega ümber meie omavahelistest suhetest. Et kuidas me ikka nii hästi läbi saame ja kuidas me ikka perekondlikult lävime, nii et nemad külastavad minu vanemaid Saaremaal ja meie külastame kogu perega neid ja tema vanemaid ja meie vanemad suhtlevad omavahel ka täiesti meieväliselt. Et kuidas see ikka võimalik on ja kuidas me sellise olukorra luua suutsime. Kuna neid küsimusi kipub ikka ja jälle nii palju olema, annan siin sellest väikese ülevaate, lähtudes muidugi minu vaatevinklist.
Kui omal ajal laiali otsustasime minna, siis tegime seda mõistusega. Saime aru, et tahame midagi muud ja noorena alanud suhe on end ammendanud. Saime koos suureks ja hakkasime veidi eraldi kasvama. Seega polnud mõtet üksteist kinni hoida lihtsalt hirmust tuleviku ees.
Kui tekkisid uued kaaslased, siis respekteerisime teise valikuid 100%-liselt. Sest teine on ju kaaslase valinud ja näeb teda lähedalt, keegi teine ei saa sel teemal mingisugust arvamust avaldada. Ainus lahendus on õppida ekskaasa uut kaasat tundma, näha seda mida näeb tema. Sest iial iei usuks, et mulle kallis inimene valiks kellegi ebasobiva, vaja on lihtsalt tundma õppida, kuna distantsilt võivad inimesed väga vale mulje jätta.
Samuti omame suhtumist, et see ei loe, et olime 7 pikka aastat koos - enam meil teise asjades sõnaõigust ei ole. Alati võib soovitada ja aidata, kuid mitte iial negatiivselt läheneda ega kunagi etteheiteid teha asjades mis ei ole enam minu asi. Nüüd on teised kaaslased - nii on ja jääb. ALATI on teise esimeseks prioriteediks praegune väljavalitu, mitte ekskaasa. ALATI. Ja seal ei ole kobisemise, jonnimise või vaidlemise kohta. See on positsioneerimise küsimus. Igaüks peab olema teadlik kus on tema koht ja sellega nina kirtsutamata leppima. Vaid siis on võimalik hoida sõprust. Sest kui teine on leidnud uue kaaslase ja vana hakkab mingeid enda õigusi nõudma või arvama, et tal on mingit sõnaõigust, siis on tulemus teada - ekskaasa lõpetab suhtlemise oma eksiga, et probleeme vältida. Lihtne ja loogiline ju.
Ehk siis jah - meie sõpruse alustalaks ongi teineteise respekteerimine ning teadmine kus on kelle koht mingis küsimuses. Ja kindlasti ka teineteise uute kaasade hindamine ja mitte oma nina liigne toppimine. Nii lihtne see ongi:) Tänu sellele olemegi täna seal kus oleme ja vähemasti mina olen küll ääretult õnnelik, et mul on nii toredad sõbrad ning laiendatud suguvõsa:)
Igatsus
Mitte just väga harva tekib öösiti kange vajadus minna McDonaldsisse südaöist einet manustama. Ja ikka einena, mitte üksiku burgerina. Teine "elupäästja" on pelmeenikas Nõmme teel, kus öösiti kohtab ikka vägagi huvitavaid tegelasi!
Reede hilisõhtul tekkis aga vajadus mingisuguse vahelduse järele. Viimasel minutil siis Selverisse grillitarbeid ostma. Olen alati suhtunud eelarvamusega sellesse tillukesse ühekordsesse grillikandikusse, kuid seekord läks siiski loosi.
Edasi viis tee Pirita muulile. Veider on see, et 10a Tallinnas ja neist mitu head aastat sealsamas lähedal Viimsis elanuna ei olnud ma senimaani sellel muulil käinud. Olin vaid jahiga merele minnes sealt tipust väga lähedalt möödunud, kuid peal mitte käinud.
Üllatuseks aga oli muuli alguses lava üles löödud ja mängis ansambel Apelsin. Rahvas keerutas tantsida ja puha. Ok, Apelsin ei kuulu kindlasti minu suurimate lemmikute hulka, kuid kannatab mõnda aega kuulata küll. Ja siis tabas mind suur-suur üllatus. Hakati mängima üht meeletult ilusat lugu, mis on mulle alati sügava mulje jätnud ning mille loojaks pidasin mõnd geniaalset välismaalast. Lugu oli aga Apelsini enda "Igatsus"... Loodud 1978, aastal mil ma sündisin. Ühes Liviko reklamis on seda ka hiljuti kasutatud, ehk kellelgi koidab. Igatahes võttis selle loo laivis kuulmine jalust suhteliselt nõrgaks. Nii mitte-Apelsinilik lugu!!!
Muuli tipus siis, punase majaka all, sai grill kütte pandud. Kanatiivad sütele ja võis augustiöist tähistaevast imetleda. Vaade linnale ja tuledesärale oli tõeliselt hunnitu. Ja peegelsile meri, millel laevade möödudes tekkis tume voogav lainetus.
Kuna sissesõit sadamasse on suhteliselt kitsas, siis need jahid, mis tulid hästi tasase mootoriga, ilmusid müüri serva tagant käeulatusse nagu kummituslaevad - nii vaikselt ja ootamatult... Tahtmise korral oleks neid ehk ka katsuda saanud, vähemalt selline tunne oli.
Igatahes oluliselt teine kogemus keset ööd söömiseks kui McDonalds..... Võimalik tänu selleaastasele võrratule suvele...
Reede hilisõhtul tekkis aga vajadus mingisuguse vahelduse järele. Viimasel minutil siis Selverisse grillitarbeid ostma. Olen alati suhtunud eelarvamusega sellesse tillukesse ühekordsesse grillikandikusse, kuid seekord läks siiski loosi.
Edasi viis tee Pirita muulile. Veider on see, et 10a Tallinnas ja neist mitu head aastat sealsamas lähedal Viimsis elanuna ei olnud ma senimaani sellel muulil käinud. Olin vaid jahiga merele minnes sealt tipust väga lähedalt möödunud, kuid peal mitte käinud.
Üllatuseks aga oli muuli alguses lava üles löödud ja mängis ansambel Apelsin. Rahvas keerutas tantsida ja puha. Ok, Apelsin ei kuulu kindlasti minu suurimate lemmikute hulka, kuid kannatab mõnda aega kuulata küll. Ja siis tabas mind suur-suur üllatus. Hakati mängima üht meeletult ilusat lugu, mis on mulle alati sügava mulje jätnud ning mille loojaks pidasin mõnd geniaalset välismaalast. Lugu oli aga Apelsini enda "Igatsus"... Loodud 1978, aastal mil ma sündisin. Ühes Liviko reklamis on seda ka hiljuti kasutatud, ehk kellelgi koidab. Igatahes võttis selle loo laivis kuulmine jalust suhteliselt nõrgaks. Nii mitte-Apelsinilik lugu!!!
Muuli tipus siis, punase majaka all, sai grill kütte pandud. Kanatiivad sütele ja võis augustiöist tähistaevast imetleda. Vaade linnale ja tuledesärale oli tõeliselt hunnitu. Ja peegelsile meri, millel laevade möödudes tekkis tume voogav lainetus.
Kuna sissesõit sadamasse on suhteliselt kitsas, siis need jahid, mis tulid hästi tasase mootoriga, ilmusid müüri serva tagant käeulatusse nagu kummituslaevad - nii vaikselt ja ootamatult... Tahtmise korral oleks neid ehk ka katsuda saanud, vähemalt selline tunne oli.
Igatahes oluliselt teine kogemus keset ööd söömiseks kui McDonalds..... Võimalik tänu selleaastasele võrratule suvele...
laupäev, august 19, 2006
Rumalus saab karistatud
Saadeti mulle kaasküsimusega "kuidas kommenteerid?" alljärgnev artikkel Delfist:
Blondid võivad küll lõbusad olla, aga punapead seksivad rohkem, selgus Saksa teadlaste läbiviidud uuringust.Hamburgi professor Werner Habermehl uuris sadade naiste seksielu, ning võrdles seda juuste värviga, kirjutab Ananova.
„Punapeade seksielu on võrreldes teise juuksevärviga naistega selgelt aktiivsem, neil on keskmisest rohkem partnereid ja vahekordi,” väitis professor.
Ta lisas, et kui naine värvib oma juuksed punaseks annab ta sellega märku, et otsib uut partnerit. „Isegi need naised, kellel on püsisuhe, annavad juukseid punaseks värvides märku, et nad on õnnetud, et nad otsivad kedagi senisest paremat.”
Nonii..... Huvitav kes saab väita, et punaseks värvitud naistel on keskmisest rohkem partnereid? Ok, isukuses teemal ei saa ma sõna võtta, kuna mul pole aimugi kui sageli teistel punapeadel või ka blondidel ja brünettidel isud peal käivad ja milline see "normaalne" sagedus üldse on, küll aga saan ma kindlalt väita, et juba pea pool elu punapea olnuna on mul kindlalt oma vanuse kohta keskmisest vähem partnereid olnud. Lihtsalt ei käi ja kepi ringi, mis teha. Aga see pole mul tõene info, kuna tark artikkel väidab ju muud...
Olgu, see selleks. Kuulub samasse klassi Ananova muude uudistega. Küll aga tekkis mul "kaval" mõte oma partnerile nalja teha ning teha nägu, nagu see artikkel oleks mulle mõju avaldanud ja et ma tahaksin kangesti tõestada, et ma ei käi ja otsi paremat teemat, nagu artiklis edasi on väidetud.
Lollituseks oli vaja juuksevärvi. Teadliku elu punane olnuna ei kujutanud ettegi, mis see toon olla võiks ja seega valisin naturaalse pruuni. Lihtsameelne selline... Nüüd tagantjärele meenub küll, et olen ka varem üritanud erinevaid toone katsetada, kuid tulemuseks on alati üks kahest - punane või must. Muud toonid lihtsalt ei teki mulle pähe, tee mis tahad.
Vana rada läks ka seekord. Naturaalsest malbest pruunist sai sitikmust pea, milles siiski ka punakat kumamas. Ehk siis näen nüüd välja nagu indiaani- või hipitüdruk. Ja kas mitte just hipid polnud need kes laksu all olles valimatult partnereid valisid ja sigisid kellega iganes? Ehk siis minu "tõestusmaterjali" tulemus kujunes hoopis vastupidiseks...
Seega, meessugu - hoidke alt! Linna peal liigub üks indiaanitüdrukuks maskeeritud punapea, kes valimatult mehi rajalt maha võtab, kui artiklit uskuda... Nunuhh...
Blondid võivad küll lõbusad olla, aga punapead seksivad rohkem, selgus Saksa teadlaste läbiviidud uuringust.Hamburgi professor Werner Habermehl uuris sadade naiste seksielu, ning võrdles seda juuste värviga, kirjutab Ananova.
„Punapeade seksielu on võrreldes teise juuksevärviga naistega selgelt aktiivsem, neil on keskmisest rohkem partnereid ja vahekordi,” väitis professor.
Ta lisas, et kui naine värvib oma juuksed punaseks annab ta sellega märku, et otsib uut partnerit. „Isegi need naised, kellel on püsisuhe, annavad juukseid punaseks värvides märku, et nad on õnnetud, et nad otsivad kedagi senisest paremat.”
Nonii..... Huvitav kes saab väita, et punaseks värvitud naistel on keskmisest rohkem partnereid? Ok, isukuses teemal ei saa ma sõna võtta, kuna mul pole aimugi kui sageli teistel punapeadel või ka blondidel ja brünettidel isud peal käivad ja milline see "normaalne" sagedus üldse on, küll aga saan ma kindlalt väita, et juba pea pool elu punapea olnuna on mul kindlalt oma vanuse kohta keskmisest vähem partnereid olnud. Lihtsalt ei käi ja kepi ringi, mis teha. Aga see pole mul tõene info, kuna tark artikkel väidab ju muud...
Olgu, see selleks. Kuulub samasse klassi Ananova muude uudistega. Küll aga tekkis mul "kaval" mõte oma partnerile nalja teha ning teha nägu, nagu see artikkel oleks mulle mõju avaldanud ja et ma tahaksin kangesti tõestada, et ma ei käi ja otsi paremat teemat, nagu artiklis edasi on väidetud.
Lollituseks oli vaja juuksevärvi. Teadliku elu punane olnuna ei kujutanud ettegi, mis see toon olla võiks ja seega valisin naturaalse pruuni. Lihtsameelne selline... Nüüd tagantjärele meenub küll, et olen ka varem üritanud erinevaid toone katsetada, kuid tulemuseks on alati üks kahest - punane või must. Muud toonid lihtsalt ei teki mulle pähe, tee mis tahad.
Vana rada läks ka seekord. Naturaalsest malbest pruunist sai sitikmust pea, milles siiski ka punakat kumamas. Ehk siis näen nüüd välja nagu indiaani- või hipitüdruk. Ja kas mitte just hipid polnud need kes laksu all olles valimatult partnereid valisid ja sigisid kellega iganes? Ehk siis minu "tõestusmaterjali" tulemus kujunes hoopis vastupidiseks...
Seega, meessugu - hoidke alt! Linna peal liigub üks indiaanitüdrukuks maskeeritud punapea, kes valimatult mehi rajalt maha võtab, kui artiklit uskuda... Nunuhh...
reede, august 18, 2006
Mis kinni ei jää...
Õhtupimeduse saabudes heliseb telefon. Helistajateks lohesurfajatest hädalised, kes kusagil metsa all natuke äkiliselt liigutades autoga liiva sisse on kaevunud.
Olgu - pann tulelt ära, pesumasin vaikima (on teine selline veider, mida ei julge üksi tööle jätta, teeb vahel trikke) ja autole hääled sisse.
Juhtnöörideks saan, et Laulasmaa Spa-st natuke edasi ja mitte esimene tee metsa vaid teine, mis mullane ja järsk. Kujutan ette kuidas pimedas seda teeotsa leidma lähen:)
Päeval olen autotarvikute netilehekülgi sirvides mõtisklenud teemal mida peaks autosse muretsema. Nii lollikindluse huvides. Üheks tarvikuks kujuneb veoköis, mis usinalt ka üles märgitud saab. Tol hetkel pole veel aimugi, et juba samal õhtul Statoili lipates saab minu ostukorv sisaldama veoköit + suurt limonaadi. Poistel metsas on kole janu.
Esimest korda oma pooleteistkuuse juhistaazhi jooksul sõidan üksi ja pimedas linnast väljas. Mööda kurvilist teed. Kuna on kiire, siis sõidan suurima lubatud kiirusega. Tibakene üle ka, seal ju enam vahet pole. Õnnetuse korral reageerida nagunii ei oskaks ei 90 ega 100 pealt võrdselt ja politseid ka 10km/h ületamist ei huvita. Pigem on esimese kogemuse kestel käed klammerdunud kramplikult roolile ja silmad pungitavad teed jälgida. Küll sa hakkama saad! Teised loodavad ju sinu peale... Krt, kiire on ja mingid jobud sõidavad 90-ne alas 60-nega... Ok, õnneks pidur taipab tee äärde võtta ja enese taha kogunenud rivi mööda lasta. Sõit läheb edasi.
Üllatavalt kiiresti jõuan kohale. Laulasmaast natuke edasi leian kottpimedalt teepervelt kaks tonti - poisid on tee peale mind juhendama tulnud. Istuvad autosse ja sõidame läbi kuumaastiku metsa alla. Krt, kus auto on? See mis kinni olevat? Alarmi puldile reageerides vilgutab otsitu metsa all tulesid. Käes!
Läbi kottpimeda metsaaluse tagurdan läbi pehme pinnase (ühe küljega võimalikult puude lähedalt, kuna juurestiku kohal pinnas veidi tugevam) autoni. Natuke hirmutab, kuna abivajaja on minu suksukesest siiski palju suurem. Aga pole hullu, usun oma black beauty võimetesse!
Nii, köis konksu otsa ja kõigepealt püüame kinnijäänu tagurpidi välja sikutada. Kõikvõimalikke nippe kasutades (kivid liiva sisse, kaevetööd, pagasnikusse raskuseks istumine, lükkamine, sikutamine, jõnksutamine - kõikvõimalik) üritab mu suksuke siis teist välja sikutada. Pingutab mis ta pingutab, teine ei liigu. Nagu jonnijuurikas!!! Ja minu pisike kaevub muudkui sügavamale liivasse...
Nii, nüüd siis kaks autot liivas kinni. Tagumikkupidi köiega teineteise külge kinnitatult.
Ei jää üle muud, kui helistada linna 4-veolisele ja paluda appi tulla. 4-veoline hakkab linnast liikuma.
Ei, peab siiski veel proovima. Köiest vabanenult ronib minu suksuke liivast ilusti välja. Ei ole veel nii sisse kaevuda jõudnud. Puud metsa all kasvavad tihedalt, õnneks on puude vahel natukene ka vaba ruumi, nii et mu pisikese suudab ohtrate manöövrite tulemusel teise masina ette roomata. Olgu, proovime ka siitkaudu sikutada, siin pinnas natuke parem, kuigi väljatõmbe kalle suurem. Aga kaotada pole miskit, kuna 4-veoline tuleb ja tõmbab välja nagunii.
Natuke urisemist, natuke teravaid jõnkse - aia kuidas black beauty kiunatab!!! - ja sünnib ime! Mõlemad autod on liikvel... Üllatuseks viimasel hetkel, kuna köis (3T kandevõimega....???) on rebenenud... Nüüd siis tuleb veel mõlemaga hoogu võtta ja läbi saatuslikuks saanud pinnase kimada. Ja tulemuseks on turvaline metsavahetee... Tee, mis enne tundus kohutav kui kuumaastik, sai ootamatult väga turvaliseks. Kiire kõne linnast startinud 4-veolisele ja tagasisõit koju võib alata:)
Olgu - pann tulelt ära, pesumasin vaikima (on teine selline veider, mida ei julge üksi tööle jätta, teeb vahel trikke) ja autole hääled sisse.
Juhtnöörideks saan, et Laulasmaa Spa-st natuke edasi ja mitte esimene tee metsa vaid teine, mis mullane ja järsk. Kujutan ette kuidas pimedas seda teeotsa leidma lähen:)
Päeval olen autotarvikute netilehekülgi sirvides mõtisklenud teemal mida peaks autosse muretsema. Nii lollikindluse huvides. Üheks tarvikuks kujuneb veoköis, mis usinalt ka üles märgitud saab. Tol hetkel pole veel aimugi, et juba samal õhtul Statoili lipates saab minu ostukorv sisaldama veoköit + suurt limonaadi. Poistel metsas on kole janu.
Esimest korda oma pooleteistkuuse juhistaazhi jooksul sõidan üksi ja pimedas linnast väljas. Mööda kurvilist teed. Kuna on kiire, siis sõidan suurima lubatud kiirusega. Tibakene üle ka, seal ju enam vahet pole. Õnnetuse korral reageerida nagunii ei oskaks ei 90 ega 100 pealt võrdselt ja politseid ka 10km/h ületamist ei huvita. Pigem on esimese kogemuse kestel käed klammerdunud kramplikult roolile ja silmad pungitavad teed jälgida. Küll sa hakkama saad! Teised loodavad ju sinu peale... Krt, kiire on ja mingid jobud sõidavad 90-ne alas 60-nega... Ok, õnneks pidur taipab tee äärde võtta ja enese taha kogunenud rivi mööda lasta. Sõit läheb edasi.
Üllatavalt kiiresti jõuan kohale. Laulasmaast natuke edasi leian kottpimedalt teepervelt kaks tonti - poisid on tee peale mind juhendama tulnud. Istuvad autosse ja sõidame läbi kuumaastiku metsa alla. Krt, kus auto on? See mis kinni olevat? Alarmi puldile reageerides vilgutab otsitu metsa all tulesid. Käes!
Läbi kottpimeda metsaaluse tagurdan läbi pehme pinnase (ühe küljega võimalikult puude lähedalt, kuna juurestiku kohal pinnas veidi tugevam) autoni. Natuke hirmutab, kuna abivajaja on minu suksukesest siiski palju suurem. Aga pole hullu, usun oma black beauty võimetesse!
Nii, köis konksu otsa ja kõigepealt püüame kinnijäänu tagurpidi välja sikutada. Kõikvõimalikke nippe kasutades (kivid liiva sisse, kaevetööd, pagasnikusse raskuseks istumine, lükkamine, sikutamine, jõnksutamine - kõikvõimalik) üritab mu suksuke siis teist välja sikutada. Pingutab mis ta pingutab, teine ei liigu. Nagu jonnijuurikas!!! Ja minu pisike kaevub muudkui sügavamale liivasse...
Nii, nüüd siis kaks autot liivas kinni. Tagumikkupidi köiega teineteise külge kinnitatult.
Ei jää üle muud, kui helistada linna 4-veolisele ja paluda appi tulla. 4-veoline hakkab linnast liikuma.
Ei, peab siiski veel proovima. Köiest vabanenult ronib minu suksuke liivast ilusti välja. Ei ole veel nii sisse kaevuda jõudnud. Puud metsa all kasvavad tihedalt, õnneks on puude vahel natukene ka vaba ruumi, nii et mu pisikese suudab ohtrate manöövrite tulemusel teise masina ette roomata. Olgu, proovime ka siitkaudu sikutada, siin pinnas natuke parem, kuigi väljatõmbe kalle suurem. Aga kaotada pole miskit, kuna 4-veoline tuleb ja tõmbab välja nagunii.
Natuke urisemist, natuke teravaid jõnkse - aia kuidas black beauty kiunatab!!! - ja sünnib ime! Mõlemad autod on liikvel... Üllatuseks viimasel hetkel, kuna köis (3T kandevõimega....???) on rebenenud... Nüüd siis tuleb veel mõlemaga hoogu võtta ja läbi saatuslikuks saanud pinnase kimada. Ja tulemuseks on turvaline metsavahetee... Tee, mis enne tundus kohutav kui kuumaastik, sai ootamatult väga turvaliseks. Kiire kõne linnast startinud 4-veolisele ja tagasisõit koju võib alata:)
esmaspäev, august 14, 2006
Tuhamäed
Nii, Kiviõli lähistel siis Tuhamäed kah üle vaadatud:)Allolevad pildid on tehtud neist suurimal, mis on ühtlasi ka Põhjamaade suurim tehismägi:DDD
Ronimine oli suht keeruline, kuna varem mäe küljel olnud rööbastee on lõhutud ja ronida tuli suuresti mööda libisevat tuhka. Aga tahtmine oli nii kange ja lõpuks ka üles saime!!!
Siin siis näide minu kõrgusekartusest.... No oli tahtmine proovida mäe küljele kõlkuma ronida! Kui juba mäe otsa sain, siis olin nii väge täis et miski ei huvitanud:DDD
Brrrrr!!!
Servalt alla oli päris hirmutav ja samas erutav vaade...
Nalja sai ka tehtud - paar palki veel lisaks senivabastatutele kiskusime lahti ja veeretasime mööda nõlva alla - no oli ikka tuhamöll ja pilpapuru taga!!!! Tõega võimas vaade oli....
Ida-Viru
Pühapäeva hommikul oli minul kange kiiks minna Ida-Virumaad avastama. Ehk siis kohe Tartust Kallaste ja Mustvee peale ja sealt üles Kundani välja, enne kui suund Tallinna poole sai keeratud. Sinnakanti satub lihtsalt nii harva ja mulle kangesti meeldib vaadata Peipsi-äärsete inimeste elu-olu. Seal võiks kohe pikemalt peatuda.
Iisakul avastasime mäe otsas asuva vaatetorni, kuhu kindlasti ronida tuli! Mulle küll väga meeldib igasugune adrenaliin, kuid kõrgust ma tegelikult natuke pelgan.... Eriti kui pind jalge all kõigub. Alguses tuli ikka posti kallistada, hiljem juba läks lihtsamaks:)
Ida-Virumaa lõputud metsad, mis olevat karudest pungil:)
Leigo
Nonii, varakevadest alates kauaoodatud Leigo jõudis siis möödunud nädalavahel kätte. Oehh.... Ikka oma vanas headuses!
Nii mõnigi projekt tõi kananaha ihule...
Kuna varasemalt on seal õhtul hilja istudes külm hakanud, siis seekord sai magamiskotid kaasa võetud ja lava ees järve nõlval end mõnusasti sisse seatud. Soe ja mugav oli seal keras lamada:) Head-paremat nosimiseks nina all ja kontserdid võisid alata.
Villu Veski ja kompanii oli tõsiselt huvitav kuulata! Tõsi, koju ma seda endale ei ostaks, liiga hirmutav oleks pimedas toas üksi seda kuulata, kuid taevas säravate tähtede alla mõjusid helimaastikud ikka ülikõvalt....
Kimmo Pohjoneni oli mul muide au alles nüüd esimest korda laivis näha.... Siiani olin ainult kuulnud.
Ei, vääääääga rahul olen ürituse muusikalise osaga! Ja valgusshow muidugi... Ok, tehisvalgusega annab igasugust showd teha ja see nii üllatav ei olnudki, kuid Leigol fännan mina eriliselt nende elava tulega janditamisi:) Järv täis ujuvaid küünlaid, vastasnõlvadel lõkked ja prozhektoritega valgustatud tossupilved, mäest alla veerevad 3m-se läbimõõduga tulepallid ja õhupallidega taevasse rändavad küünlad... Olen tohutu elusa tule fanaatik ja selline jant on suur rõõm minu silmale:)
Natuke juhtus negatiivset siiski ka. Enamus publikust oli tulnud head musitseerimist kuulama, oli aga ka jobusid. Meie vahetus läheduses sattus olema üks seltskond, kus oli ka üks väga valjuhäälne naisterahvas. Ja sellise nõmeda tungiva häälega rääkis. Kõikvõimalikel teemadel siis. Ühesõnaga sai kogu ümbruskond teada, mida ta mingist teemast arvab ja miks ta nii arvab. Krt, mul oli tõsiseid raskusi oma kaaslase kuulmisega, kes vestles minuga paarikümne sentimeetri kauguselt, kuid seda mitme meetri kaugusel olnud naisterahvast kuulsin probleemideta. Ütleme ausalt, et suhteliselt närvidele käis.
Samas aga keegi midagi kobisema ka ei läinud ja nii me siis kõik seal vaikselt kannatasime. Kuni mu kaaslasel sellest küll sai ja ta käratas, et jäägu tibi vait või lahkugu. Mille peale tibil läks veri keema ja kukkus suhteliselt inetult väljenduma. Siis ärkas ka ümbruskonna rahvas ja kõik käskisid tal lahkuda. Üks ütles veel eriti tabavalt, et "Ega sa siin Meie Mehe kontserdil ole".
Mingi aeg hiljem kostus siis natuke eemalt sellesama tibi kraaksatusi teemal "Krt, roni mulle jalgade vahele!" Et siis jah, ka selliseid eksemplare leidus muidu väga normaalse publiku seas.
Läbi said kontserdid kell 1 öösel ja siis liikus muljetavaldav autode rivi tagasi Tartu poole.
Igatahes jäin mina oma väga kaua oodatud kontsertelamusega väga rahule:)
Lohetajad
Nädalavahetusel sain siis näha, mida kujutab endast lohesurf:)Salmistu rand lausa kihas lohesurfaritest ja purjelauduritest. Kenad pingul poisid vee peal kiirust arendamas - loomulikult mul fotokas muudkui välkus:) Mõni eksemplar oli ka vapraid tütarlapsi - au neile!
Täitsa tuleb peale tahtmine ka ise surfi proovida, kuid usun, et see käib mulle üle jõu. Füüsiliselt väga raske ja peab oskama hästi ujuda. Mul purjelauakoolitaja ka ütles, et lohesurfajatel ikka nii, et suvel miski koht kas kipsis või muidu valus:)
Tabasin ühe kena keskendunud noormehe:)
Siin siis natuke lohesid liival õiget tuult ootamas.
Mitte väga üllatuslikult kohtusin rannal ka ühe vee- ja muud sporti armastava endise töökaaslasega Bravo päevilt:) Vuhises teine siin läbi vee - vagu juba näitab, millised hullud kiirused seal vee peal lenneldes on!
Karmilt poisid ikka hüppasid!!!
Vahepeal oli päris palju neid korraga vees. Pilt kahjuks ei anna seda kõike edasi mis tegelikult toimus:(
reede, august 11, 2006
Jäääär Viinistus
Kolmapäeval tuli mõte minna Jääääre kontserdile. Kokku andsid nad turnee raames vaid 6 kontserti ja kuna Tallinnas ei esinetud, siis Viinistu oli lähim punkt, kuhu minna.
Nad on ikka veel nii kuramuse head! 15 aastat tegutsenud juba ja ikka suudavad millegi uue ja heaga välja tulla. Mina olen nende loomingu austaja juba 10 aastat ja ikka ei väsi. Aitäh Ivarile, kes mind nendeni juhatas:)
Viinistus oli ilm õnneks super ja kuna tegu välikontserdiga, siis jagati ka pleede, et soojem oleks. Kuna pinkidel istudes ei tundu eriti mugav kontserti kuulata, siis sai otse lava ette murule end mõnusasti kerra tõmmatud. Sellest said nii mõnedki innustust ja kolisid samuti murule ringi. Selline meeldiv vaba õhkkond oli. Publikut võimaldati kuni 100 inimest, seega oli see taas Jäääärelikult intiimne kontsert.
Kuna õhk oli rannas siiski niiskevõitu, kiskusid laval olnud pillid märjaks:) Poisid siis naljatasid vee kitarrist väljavalamise teemadel oma pille kuivatades. Ühe trummi asemel kasutatigi lõpuks hoopis kitarrikasti :D
Aga jah, mulle meeldib eriliselt nende esinemiste juures see intiimsus. Suhtlevad publikuga (alati vähe inimesi võimaldatud, muidu poleks enam see...), iga loo vahel vestlevad ja naljatavad, ei pooseta ja suhtuvad vabalt sellesse, kui mõni ronib lausa lava servale neid pildistama.
Ja need hääled...... Kananahk tuleb ihule, kui neid kuulata. Ja sõnadega mängivad poisid ka nii nagu ma ei tea teisi. Dagö saab sõnademängus natuke lähedale, rohkem küll hetkel ei meenu.
Meeldib kuulata lugusid, mis panevad mõtlema. Mittemõtlevat kräppi ja nutulaule kuuleb igapäevaselt raadiost niigi nii palju, et paha hakkab (a la inisev James Blunt). "Varsti hakkab teil kõigil paha....", ütles pootsman Arabellas. Ja hakkabki, kui raadiot kuulata.
Aga kontserdist veel - tegid poisid ka ühe üllatusloo, ehk siis laulsid Vennaskonna "Pille-Riin'i" omas töötluses. Väääägadi lahe oli!
Ohjahh, kardan, et see oli vist selle suve parim muusikaelamus. Kuigi ees on veel mõned kontserdid ja Leigo ja muidugi ei saa unustada KC-i Robert Frippi, kes Eestisse käima on sattunud ja meil nüüd oma kitarrimängu kuulda laseb. Laivis..... Ei tea kas seda otse kuulates saab kohapeal orgasmi või? Eks näis. Igatahes muusikaliselt on see viimane suvekuu end igati ära tasuma hakanud...
Nad on ikka veel nii kuramuse head! 15 aastat tegutsenud juba ja ikka suudavad millegi uue ja heaga välja tulla. Mina olen nende loomingu austaja juba 10 aastat ja ikka ei väsi. Aitäh Ivarile, kes mind nendeni juhatas:)
Viinistus oli ilm õnneks super ja kuna tegu välikontserdiga, siis jagati ka pleede, et soojem oleks. Kuna pinkidel istudes ei tundu eriti mugav kontserti kuulata, siis sai otse lava ette murule end mõnusasti kerra tõmmatud. Sellest said nii mõnedki innustust ja kolisid samuti murule ringi. Selline meeldiv vaba õhkkond oli. Publikut võimaldati kuni 100 inimest, seega oli see taas Jäääärelikult intiimne kontsert.
Kuna õhk oli rannas siiski niiskevõitu, kiskusid laval olnud pillid märjaks:) Poisid siis naljatasid vee kitarrist väljavalamise teemadel oma pille kuivatades. Ühe trummi asemel kasutatigi lõpuks hoopis kitarrikasti :D
Aga jah, mulle meeldib eriliselt nende esinemiste juures see intiimsus. Suhtlevad publikuga (alati vähe inimesi võimaldatud, muidu poleks enam see...), iga loo vahel vestlevad ja naljatavad, ei pooseta ja suhtuvad vabalt sellesse, kui mõni ronib lausa lava servale neid pildistama.
Ja need hääled...... Kananahk tuleb ihule, kui neid kuulata. Ja sõnadega mängivad poisid ka nii nagu ma ei tea teisi. Dagö saab sõnademängus natuke lähedale, rohkem küll hetkel ei meenu.
Meeldib kuulata lugusid, mis panevad mõtlema. Mittemõtlevat kräppi ja nutulaule kuuleb igapäevaselt raadiost niigi nii palju, et paha hakkab (a la inisev James Blunt). "Varsti hakkab teil kõigil paha....", ütles pootsman Arabellas. Ja hakkabki, kui raadiot kuulata.
Aga kontserdist veel - tegid poisid ka ühe üllatusloo, ehk siis laulsid Vennaskonna "Pille-Riin'i" omas töötluses. Väääägadi lahe oli!
Ohjahh, kardan, et see oli vist selle suve parim muusikaelamus. Kuigi ees on veel mõned kontserdid ja Leigo ja muidugi ei saa unustada KC-i Robert Frippi, kes Eestisse käima on sattunud ja meil nüüd oma kitarrimängu kuulda laseb. Laivis..... Ei tea kas seda otse kuulates saab kohapeal orgasmi või? Eks näis. Igatahes muusikaliselt on see viimane suvekuu end igati ära tasuma hakanud...
esmaspäev, august 07, 2006
Ratsamatk
Teine tore elamus kodusaarel oli ratsamatk:)
Kunagi nooruses sai ratsutamas käidud, vahepeal pole aga 15 aastat vist hobuse selga pääsenud. Seega oli väga tervitatav taaskohtumine selle suurepärase loomaga.
Kohaks valisime Veere lähistel asuva Reinu Ratsaklubi. Tellisime tunnise matka mere äärde ja oli hirm, et äkki meile kui algajatele mõeldud matk kujutab endast aeglast õõtsumist hobuse seljas ja parmude/kärbeste keskel. Kuna meie endi soov oli ikka hobustel traavida ka lasta, siis seda meile ka võimaldati:) Küll mitte filmilikult suure aegluubis galopiga päikeseloojangusse, kuid midagi siiski! Tagasitee näiteks kulges pea täies osas jookuga:DDD
Ja filmielamuse saime ka - sõitsime randa, ajasime hobused vette ja kappasime liivases vees nii, et tohutu veemöll taga:) Täitsa nigu filmis!!!
Väga lahe elamus oli, midagi pole öelda. Varsti tuleb pilt ka:)
Kunagi nooruses sai ratsutamas käidud, vahepeal pole aga 15 aastat vist hobuse selga pääsenud. Seega oli väga tervitatav taaskohtumine selle suurepärase loomaga.
Kohaks valisime Veere lähistel asuva Reinu Ratsaklubi. Tellisime tunnise matka mere äärde ja oli hirm, et äkki meile kui algajatele mõeldud matk kujutab endast aeglast õõtsumist hobuse seljas ja parmude/kärbeste keskel. Kuna meie endi soov oli ikka hobustel traavida ka lasta, siis seda meile ka võimaldati:) Küll mitte filmilikult suure aegluubis galopiga päikeseloojangusse, kuid midagi siiski! Tagasitee näiteks kulges pea täies osas jookuga:DDD
Ja filmielamuse saime ka - sõitsime randa, ajasime hobused vette ja kappasime liivases vees nii, et tohutu veemöll taga:) Täitsa nigu filmis!!!
Väga lahe elamus oli, midagi pole öelda. Varsti tuleb pilt ka:)
Purjelauast
Saaremaal olid siis nädalavahetusel merepäevad. Nende raames sai Saaremaa Surfiklubi poistelt purjelauakoolitus tellitud. Mõte oli, et mis seal's ikka, proovime ära:)
Ma poleks kunagi arvanud, et miski selline võiks mulle huvi pakkuda, kuid miskipärast tahtmine korra proovida täiesti oli. Siiani on mind huvitanud langevari ja sukeldumine, kuid mingi lauaga lainetel õõtsuda pole kohe väga kindlasti minu teema. Kardan külma vett ja ujuda kah ei oska muidu kui selili. Imetlen inimhülgeid, kuid ise küll selliseks areneda ei suuda.
Purjelaual aga õnneks see teema, et kalipsoga siiski mõeldavam, meie vete temperatuuride juures siis... Seega see juba hakkaks looma...
Igatahes - paaritunnine koolitus andis aimu, et asi võiks hakata täiesti õnnestuma.... Tuult oli küll vähe ja algaja teema, kuid kui mingi hetk ikka puri tuule alla võttis ja tundsid, kuidas liigud veepinnal, siis hakkas adrenaliinilaks täiesti tekkima ja miskine kripeldus jäi sisse küll. Kripeldus ka edaspidi proovida. Ja üllatab see mind seetõttu, et olin surmkindel, et proovin huvi pärast ära ja rohkem ei taha. Aga näe, tahan....... :D
Loomulikult oli alguses isegi väikese algajale mõeldud 3m2-se purje veest väljarebimine raske ja oli ikka piisavalt nii neid hetki, mil vette lendas puri kui ka neid hetki mil vette lendasin kõigepealt mina ja siis puri järgi. Kiirelt käsi pea kohale, et mast pähe ei maanduks. Õnneks seda siiski ei juhtunud:)
Asend siin pildil algaja kombel vääääga vale.... Puusad peaks olema hoopis ette surutud - ega ma maast kartuleid korja!!!Seega on lootus, et ehk saan endale nüüd järjekordse hobi:D Eks esialgu tuleks kasutatud varustus vaadata, uuega pole algajal mõtet vilinat kukrusse tekitada, eriti kui veel ei tea kas asjast ikka asja ka saaks.... Vaatab:)
Õrnema soo vaprad esindajad oma järjekorda ootamas. Paremal meie koolitaja:)
reede, august 04, 2006
Kosmos + kinoelamus
Hämmastav kino!!!!!!!
Eile tekkis tahtmine miskit kinost vaadata. Muidu kisub see film "Pimedus", kuid vedral kombel oli see kavas üleeile ja on täna, kuid eile ei olnud. Nagu kiuste. Kuna aga mõte oli pähe võetud, siis sai valitud teine "õudukas", mida alla 14-aastastele ei soovitata. Nimeks "Silent Hill"...
CC Plazasse jõudes aga selgus, et seda filmi kavas polegi, küll aga jookseb see Kosmoses. Ok, õnneks sai ühtse süsteemi kaudu ka Plazast piletid ette ära osta ja padavai Kosmosesse.
No nüüd saan ma küll aru mis vahe on kinol ja kinol! Esiteks oli Kosmoses toolidesse mahtumisega suurematel inimestel raskusi (jalgu pole kusagile panna), teiseks oli minusugusel mitte-kõige-pikema-torsoga inimesel raskusi ekraani nägemisega, kuna saali kalle on pea olematu ja seega eesistujate peanupud täpselt keset ekraani.
Vähe sellest - isegi juua polnud osta! Topsid olid ühes mõõdus ja suht pisikesed, soovitud coca lighti ega fantat polnud kumbagi.... tuli siis võtta vett ja siidrit. Oleks siis siidrit validagi olnud, ainult miskine jube sweet perry, mida ma muidu never ei tarbiks:) Äri põhimõtetest on seal miskit kuuldud?
Aga nüüd filmi juurde. Täiega tase!!!! Komöödia missugune ja järjefilmiks sobiks pornofilm...
Rahvas ka enamasti naeris saalis, mõni lahkus poole pealt. Mingid veidrad koledad kollid jooksid ringi ja seinad kattusid verega ja okastraat väänles ja rebis inimesi tükkideks...
Siis olid seal veel mingid zombi-tibid, kes olid kõik ülinapilt rõivastunud ja muljetavaldav tissipartii dekolteest pungitamas:D Miski hetk hakkasid siis üksteist rappima ja kõrisid läbi lõikama...
Peategelane ja kõrvaltegelane olid siis kaks blondi tibi. Üks oli habras, seeliku, pikkade saabaste ja tillukese kampsuniga õrn ja ilus naissoo esindaja, avara dekolteega muidugi, teine oli poisipeaga, relvastatud, nahkpükstes ja mundris suuretissiline politseitibi. Nende suhtlemine ja kõik muu tekitas paratamatult tunde, et Silent Hill 2 peaks olema lesbistseenidega küllastunud pornofilm...
Igatahes esimene osa polnud kohe kindlasti mitte õudukas. Vähesed õudukad avaldavad mulle mõju, kuid usun et see ei avaldanud kellelegi:)
Eile tekkis tahtmine miskit kinost vaadata. Muidu kisub see film "Pimedus", kuid vedral kombel oli see kavas üleeile ja on täna, kuid eile ei olnud. Nagu kiuste. Kuna aga mõte oli pähe võetud, siis sai valitud teine "õudukas", mida alla 14-aastastele ei soovitata. Nimeks "Silent Hill"...
CC Plazasse jõudes aga selgus, et seda filmi kavas polegi, küll aga jookseb see Kosmoses. Ok, õnneks sai ühtse süsteemi kaudu ka Plazast piletid ette ära osta ja padavai Kosmosesse.
No nüüd saan ma küll aru mis vahe on kinol ja kinol! Esiteks oli Kosmoses toolidesse mahtumisega suurematel inimestel raskusi (jalgu pole kusagile panna), teiseks oli minusugusel mitte-kõige-pikema-torsoga inimesel raskusi ekraani nägemisega, kuna saali kalle on pea olematu ja seega eesistujate peanupud täpselt keset ekraani.
Vähe sellest - isegi juua polnud osta! Topsid olid ühes mõõdus ja suht pisikesed, soovitud coca lighti ega fantat polnud kumbagi.... tuli siis võtta vett ja siidrit. Oleks siis siidrit validagi olnud, ainult miskine jube sweet perry, mida ma muidu never ei tarbiks:) Äri põhimõtetest on seal miskit kuuldud?
Aga nüüd filmi juurde. Täiega tase!!!! Komöödia missugune ja järjefilmiks sobiks pornofilm...
Rahvas ka enamasti naeris saalis, mõni lahkus poole pealt. Mingid veidrad koledad kollid jooksid ringi ja seinad kattusid verega ja okastraat väänles ja rebis inimesi tükkideks...
Siis olid seal veel mingid zombi-tibid, kes olid kõik ülinapilt rõivastunud ja muljetavaldav tissipartii dekolteest pungitamas:D Miski hetk hakkasid siis üksteist rappima ja kõrisid läbi lõikama...
Peategelane ja kõrvaltegelane olid siis kaks blondi tibi. Üks oli habras, seeliku, pikkade saabaste ja tillukese kampsuniga õrn ja ilus naissoo esindaja, avara dekolteega muidugi, teine oli poisipeaga, relvastatud, nahkpükstes ja mundris suuretissiline politseitibi. Nende suhtlemine ja kõik muu tekitas paratamatult tunde, et Silent Hill 2 peaks olema lesbistseenidega küllastunud pornofilm...
Igatahes esimene osa polnud kohe kindlasti mitte õudukas. Vähesed õudukad avaldavad mulle mõju, kuid usun et see ei avaldanud kellelegi:)
Tibijuttu ka
Nii, vanust juba üksjagu ja ei viitsi enda eest ise enam eriti hoolitseda, seega keerulisemad asjad lasen salongis teha. Pole elus varem kuskil salongides asjatanud, nüüd aga olen nii laisaks läinud, et kohe mõnuga satun vahel sellistesse kohtadesse:)
Eile oli siis järjekordne piinaprotseduur (loe: karvkatte kitkumine), mille tulemusel mu kosmeetik naeris endal silmad märjaks ja käed jõuetuks:DDD
Nimelt olen ma kohutavalt kõdikartlik inimene. Kui kosmeetik aga miskit kitkuda tahab, peab ta ju spaatliga asetama nahale sooja vaha ja siis riideriba sinna peale ja käega kinni suruma. Mina aga lihtsalt lõugan kõdi käes naerda ja pidama ei saa:D Selle peale siis kosmeetik ka naerab, pisarad silmis ja õhukese vaheseina taga ei saa inimesed aru mis seal ometi toimub! Et idee järgi peaks sealt pigem valukraaksatusi kostma, tegelikult aga hoopis lõugavad naerda:D
Küll aga on naer valuvaigistava toimega...
Et jah, sellised lõbusad käigud mul vahel sellesinasel tibimaastikul:)
Eile oli siis järjekordne piinaprotseduur (loe: karvkatte kitkumine), mille tulemusel mu kosmeetik naeris endal silmad märjaks ja käed jõuetuks:DDD
Nimelt olen ma kohutavalt kõdikartlik inimene. Kui kosmeetik aga miskit kitkuda tahab, peab ta ju spaatliga asetama nahale sooja vaha ja siis riideriba sinna peale ja käega kinni suruma. Mina aga lihtsalt lõugan kõdi käes naerda ja pidama ei saa:D Selle peale siis kosmeetik ka naerab, pisarad silmis ja õhukese vaheseina taga ei saa inimesed aru mis seal ometi toimub! Et idee järgi peaks sealt pigem valukraaksatusi kostma, tegelikult aga hoopis lõugavad naerda:D
Küll aga on naer valuvaigistava toimega...
Et jah, sellised lõbusad käigud mul vahel sellesinasel tibimaastikul:)
Pingelangus
Nii, paistab et pingelangus on mind taas joonele tõstnud ja jälle olen kirjutamisvajaduse leidnud:)
Vahepeal oli siin ikka nii kreisi aeg et ise ka imestan kuidas veel püsti olen. Teadaolevalt on ikka nii, et asjad kuhjuvad. Või siis teisiti - kus jama on, sinna tuleb juurde:)
Just sai läbi 2007 personalikulude eelarve projekti teema, vaatab kuidas sellega läheb. Eks seal tuleb tõenäoliselt ikka korrigeeringuid teha, kuid loodetavasti suuremas mahus on teema ok. Ikka kippus olema nii, et hommikul varavalges tööle ja õhtul hilja minema. Veel tänagi öösel nägin numbreid unes. Aga nüüd lõunast alates on kergem hingamine:)
Tööasjades ma eriti leplik tüüp ei ole ja kui ikka keegi jamadega hakkama saab, siis minu arvates peab ta saama ka karistuse. Kehtib nii töö- kui eraelus. Ja seega olen mina vägagi distsiplinaarkaristuste pooldaja, kuna inimesel ei tohi tekkida karistamatuse tunnet. Tööd tuleb teha korralikult, mitte ülejala. Ja nüüd ongi olukord, kus täna vormistasin karistuse ja esmaspäeval tuleb veel kaks järgi:) Karm aga see, et nende teemadega peab ettevaatlik olema, et mitte kuskilt vigu sisse teha ja mitte põhjendamatult käituda. Ikka asja eest!
Et siis selliseid asju minu unenäod viimasel ajal sisaldavadki:)
Aga omamoodi on lahe vaadata kaastöötajate reaktsioone, kui ma konkreetseks muutun:) Nad kohe hämmastuvad:) Eks kõik ole harjunud et olen selline pehmema väljapaistmisega, alati rõõmsameelne ja heasüdamlik, vahel siis muutun karmiks (haruharva, kusjuures) ja siis on üllatused ikka vägevad:) Aga respekt avaldub muidugi ka ja see sobib:D
Loodetavasti nüüd pinge natuke langeb, kodusaarel tulevad merepäevad ja plaan sõpradega natuke lõõgastuda. Vajan seda praegu nii väga...
Vahepeal oli siin ikka nii kreisi aeg et ise ka imestan kuidas veel püsti olen. Teadaolevalt on ikka nii, et asjad kuhjuvad. Või siis teisiti - kus jama on, sinna tuleb juurde:)
Just sai läbi 2007 personalikulude eelarve projekti teema, vaatab kuidas sellega läheb. Eks seal tuleb tõenäoliselt ikka korrigeeringuid teha, kuid loodetavasti suuremas mahus on teema ok. Ikka kippus olema nii, et hommikul varavalges tööle ja õhtul hilja minema. Veel tänagi öösel nägin numbreid unes. Aga nüüd lõunast alates on kergem hingamine:)
Tööasjades ma eriti leplik tüüp ei ole ja kui ikka keegi jamadega hakkama saab, siis minu arvates peab ta saama ka karistuse. Kehtib nii töö- kui eraelus. Ja seega olen mina vägagi distsiplinaarkaristuste pooldaja, kuna inimesel ei tohi tekkida karistamatuse tunnet. Tööd tuleb teha korralikult, mitte ülejala. Ja nüüd ongi olukord, kus täna vormistasin karistuse ja esmaspäeval tuleb veel kaks järgi:) Karm aga see, et nende teemadega peab ettevaatlik olema, et mitte kuskilt vigu sisse teha ja mitte põhjendamatult käituda. Ikka asja eest!
Et siis selliseid asju minu unenäod viimasel ajal sisaldavadki:)
Aga omamoodi on lahe vaadata kaastöötajate reaktsioone, kui ma konkreetseks muutun:) Nad kohe hämmastuvad:) Eks kõik ole harjunud et olen selline pehmema väljapaistmisega, alati rõõmsameelne ja heasüdamlik, vahel siis muutun karmiks (haruharva, kusjuures) ja siis on üllatused ikka vägevad:) Aga respekt avaldub muidugi ka ja see sobib:D
Loodetavasti nüüd pinge natuke langeb, kodusaarel tulevad merepäevad ja plaan sõpradega natuke lõõgastuda. Vajan seda praegu nii väga...
Kuu täis
Nii, nüüd tuleb taas lugulaul (loe: kiidulaul) sellest, kuidas ma ei jõua ennast ära tänada, et ma lõpuks ometi julguse kokku võtsin ja lubade tegemises planeerimisest järgmise sammu astusin.
Hämmastav ikka millise vabaduse annab auto. Tekib mingi mõte ja minek! Ei pea arvestama muuga kui sellega, et ega väike vein eelnevalt keres pole.
Et siis kuukene nüüdseks autoroolis oldud...
Võtame kasvõi tööasjus. Ok, on küll 3 autot ja autojuhti, kuid nende "tarbijaid" on ju teisigi ja siis broneeri aegu ja säti kõike selle järgi ja kui siis midagi ootamatut vahele tuleb, on kõik pea peal. Praegu aga lähen siis kui mulle sobib ja ma ei pea kellegagi arvestama peale iseenda.
Võtame kasvõi eilse. Pidin minema ühte keskusesse üht sünnipäevalast õnnitlema ja samas leppisin käigu pealt sinnasamasse ühe tööintervjuu. Autojuht vaeseke oleks end lolliks oodanud. Sünnipäevaga läks aega, kuna venelannad ju söödavad su oimetuks (kusjuures vahva on tõdeda, et ma juba täitsa vestlen nendega! Mina räägin jeesti kjeeles ja nemad vjene kjeeles - saame suheldud ja üksteisest aru küll!) ning tööintervjuu ja järelanalüüs võtsid rekordilise 2h (ok, vähemalt saime väärt töötaja, ma usun:)). Seega oli ääretult mugav oma aega ise sättida ja mitte teiste graafikutest sõltuda:)
Ma nii rahul praegu endaga et kohe pean siin seletama:D Aga olgem ausad - 28-aastaselt lubade tegemine ette võtta on ju natuke siiski teine asi ka kui 18-aastase noorusuljuses. Minu arvates vähemalt. Natuke kahju vaid sellest, et lähedased veidi kurvastavad et oma liikumistes nüüd natuke liiga iseseisev ja enam ei sõltugi... Samas tore, samas kurvastav...
Aga seda pean küll kobisema, et liiklus meie tänavatel on kohutav. Kõige rohkem ei kannata ma jalusukerdajaid, tänu kellele liiklus pidevalt seisab. Kurvis pidurdatakse hoog viimseni maha ja kurvist väljudes loomulikult gaasi ei anta, venitakse piduripedaali litsudes. Seega selja taga pooled autod jäävad punase tule taha. Ja siis vasakpöörde sooritajad, kes kujutavad ette, et sõiduauto on kas rekka või buss ja võtavad nii laia kaarega keeramise ette, et neist paremalt mööduda on võimatu ja taas rivi seisab... Ja selliseid on üllatavalt palju.
Teine jube kontingent on bemarivennad. Suunda ei näidata, nõelutakse viimasel hetkel vahele nii et peaaegu riivatakse, sõidetakse pikalt üle kahekordse pideva joone, nii et kõik teised vaadaku ise kuhu mahuvad jne. Täielik ohutunde puudumine. Ja veel on päris sarnased hirmus vanade rontidega sõitjad, kellel paistab et autost kahju nagunii pole ja tore oleks kui kindlustus uue auto jaoks sissemaksupapi annab, kuna maha müüa seda romu nagunii ei õnnestu. Teine äärmus on muidugi suurte mersulaevadega härrasmehed, kes hirmsat pikivahet hoiavad ja veidi äkilisemate manöövrite peale silmi hirmust punni ajavad, kartes oma kalli riistapikenduse pärast. Neid vaadata on vahel lõbus:)
Nii, see on nüüd tüüpiline kobin. Ikka on ju nii, et kes ise roolis on, kujutab ette, et küll tema sõidab õigesti ja küll teised kõik on ikka karmid jobud:DDD Aga noh, see selleks:) Ikka olen jube rahul:) Ja pappi läheb nagu murdu, kuid siiski - see ON seda väärt!
Hämmastav ikka millise vabaduse annab auto. Tekib mingi mõte ja minek! Ei pea arvestama muuga kui sellega, et ega väike vein eelnevalt keres pole.
Et siis kuukene nüüdseks autoroolis oldud...
Võtame kasvõi tööasjus. Ok, on küll 3 autot ja autojuhti, kuid nende "tarbijaid" on ju teisigi ja siis broneeri aegu ja säti kõike selle järgi ja kui siis midagi ootamatut vahele tuleb, on kõik pea peal. Praegu aga lähen siis kui mulle sobib ja ma ei pea kellegagi arvestama peale iseenda.
Võtame kasvõi eilse. Pidin minema ühte keskusesse üht sünnipäevalast õnnitlema ja samas leppisin käigu pealt sinnasamasse ühe tööintervjuu. Autojuht vaeseke oleks end lolliks oodanud. Sünnipäevaga läks aega, kuna venelannad ju söödavad su oimetuks (kusjuures vahva on tõdeda, et ma juba täitsa vestlen nendega! Mina räägin jeesti kjeeles ja nemad vjene kjeeles - saame suheldud ja üksteisest aru küll!) ning tööintervjuu ja järelanalüüs võtsid rekordilise 2h (ok, vähemalt saime väärt töötaja, ma usun:)). Seega oli ääretult mugav oma aega ise sättida ja mitte teiste graafikutest sõltuda:)
Ma nii rahul praegu endaga et kohe pean siin seletama:D Aga olgem ausad - 28-aastaselt lubade tegemine ette võtta on ju natuke siiski teine asi ka kui 18-aastase noorusuljuses. Minu arvates vähemalt. Natuke kahju vaid sellest, et lähedased veidi kurvastavad et oma liikumistes nüüd natuke liiga iseseisev ja enam ei sõltugi... Samas tore, samas kurvastav...
Aga seda pean küll kobisema, et liiklus meie tänavatel on kohutav. Kõige rohkem ei kannata ma jalusukerdajaid, tänu kellele liiklus pidevalt seisab. Kurvis pidurdatakse hoog viimseni maha ja kurvist väljudes loomulikult gaasi ei anta, venitakse piduripedaali litsudes. Seega selja taga pooled autod jäävad punase tule taha. Ja siis vasakpöörde sooritajad, kes kujutavad ette, et sõiduauto on kas rekka või buss ja võtavad nii laia kaarega keeramise ette, et neist paremalt mööduda on võimatu ja taas rivi seisab... Ja selliseid on üllatavalt palju.
Teine jube kontingent on bemarivennad. Suunda ei näidata, nõelutakse viimasel hetkel vahele nii et peaaegu riivatakse, sõidetakse pikalt üle kahekordse pideva joone, nii et kõik teised vaadaku ise kuhu mahuvad jne. Täielik ohutunde puudumine. Ja veel on päris sarnased hirmus vanade rontidega sõitjad, kellel paistab et autost kahju nagunii pole ja tore oleks kui kindlustus uue auto jaoks sissemaksupapi annab, kuna maha müüa seda romu nagunii ei õnnestu. Teine äärmus on muidugi suurte mersulaevadega härrasmehed, kes hirmsat pikivahet hoiavad ja veidi äkilisemate manöövrite peale silmi hirmust punni ajavad, kartes oma kalli riistapikenduse pärast. Neid vaadata on vahel lõbus:)
Nii, see on nüüd tüüpiline kobin. Ikka on ju nii, et kes ise roolis on, kujutab ette, et küll tema sõidab õigesti ja küll teised kõik on ikka karmid jobud:DDD Aga noh, see selleks:) Ikka olen jube rahul:) Ja pappi läheb nagu murdu, kuid siiski - see ON seda väärt!
kolmapäev, august 02, 2006
Vajatakse kokka!
Toodi mulle siin just ühes meie peres küpsetatud pitsat ja see meenutas, et jama lahti. Ei, pitsa oli koooohutavalt maitsev (huvitav väljend - kuidas saab olla üks asi korraga nii kohutav kui maitsev?), kuid meenus, et meil kokaga jama. No ei leia uut!!!! Ja vaja juba 08.augustist.
Kas keegi teab inimest (nt ka vanaemad-vanaisad), kes oleks võimeline 2x päevas 70-le inimesele toidu valmistama? Hommikusööki pole vaja teha, selleks antakse eelmisel õhtul komponendid peredele kätte. Vaid lõuna- ja õhtusöök.
Asub töökoht Kadaka Selveri vahetus läheduses.
Tööl käia mugav - köök töötab argipäeviti kell 9-17, seega ei mingeid vahetusi ega ületunde ega nädalavahetustel töötamist. Puhkus antakse täies mahus juulikuus. Lisaks puhkusetoetus ehk 13.palk. Veel on kokal abiliseks köögitööline, kes teeb ebamugavamad tööd (nt nagu hakkimine) ära.
Töö lihtne ja konti ei murra.
Aga kus on siis sobiv töötaja? No täielik kokkade defitsiit on tööjõuturul...
Kui keegi teab kedagigi, siis andke mulle julgelt teada:)
Kas keegi teab inimest (nt ka vanaemad-vanaisad), kes oleks võimeline 2x päevas 70-le inimesele toidu valmistama? Hommikusööki pole vaja teha, selleks antakse eelmisel õhtul komponendid peredele kätte. Vaid lõuna- ja õhtusöök.
Asub töökoht Kadaka Selveri vahetus läheduses.
Tööl käia mugav - köök töötab argipäeviti kell 9-17, seega ei mingeid vahetusi ega ületunde ega nädalavahetustel töötamist. Puhkus antakse täies mahus juulikuus. Lisaks puhkusetoetus ehk 13.palk. Veel on kokal abiliseks köögitööline, kes teeb ebamugavamad tööd (nt nagu hakkimine) ära.
Töö lihtne ja konti ei murra.
Aga kus on siis sobiv töötaja? No täielik kokkade defitsiit on tööjõuturul...
Kui keegi teab kedagigi, siis andke mulle julgelt teada:)
Tellimine:
Postitused (Atom)