Kuu täis

Nii, nüüd tuleb taas lugulaul (loe: kiidulaul) sellest, kuidas ma ei jõua ennast ära tänada, et ma lõpuks ometi julguse kokku võtsin ja lubade tegemises planeerimisest järgmise sammu astusin.
Hämmastav ikka millise vabaduse annab auto. Tekib mingi mõte ja minek! Ei pea arvestama muuga kui sellega, et ega väike vein eelnevalt keres pole.

Et siis kuukene nüüdseks autoroolis oldud...

Võtame kasvõi tööasjus. Ok, on küll 3 autot ja autojuhti, kuid nende "tarbijaid" on ju teisigi ja siis broneeri aegu ja säti kõike selle järgi ja kui siis midagi ootamatut vahele tuleb, on kõik pea peal. Praegu aga lähen siis kui mulle sobib ja ma ei pea kellegagi arvestama peale iseenda.

Võtame kasvõi eilse. Pidin minema ühte keskusesse üht sünnipäevalast õnnitlema ja samas leppisin käigu pealt sinnasamasse ühe tööintervjuu. Autojuht vaeseke oleks end lolliks oodanud. Sünnipäevaga läks aega, kuna venelannad ju söödavad su oimetuks (kusjuures vahva on tõdeda, et ma juba täitsa vestlen nendega! Mina räägin jeesti kjeeles ja nemad vjene kjeeles - saame suheldud ja üksteisest aru küll!) ning tööintervjuu ja järelanalüüs võtsid rekordilise 2h (ok, vähemalt saime väärt töötaja, ma usun:)). Seega oli ääretult mugav oma aega ise sättida ja mitte teiste graafikutest sõltuda:)

Ma nii rahul praegu endaga et kohe pean siin seletama:D Aga olgem ausad - 28-aastaselt lubade tegemine ette võtta on ju natuke siiski teine asi ka kui 18-aastase noorusuljuses. Minu arvates vähemalt. Natuke kahju vaid sellest, et lähedased veidi kurvastavad et oma liikumistes nüüd natuke liiga iseseisev ja enam ei sõltugi... Samas tore, samas kurvastav...

Aga seda pean küll kobisema, et liiklus meie tänavatel on kohutav. Kõige rohkem ei kannata ma jalusukerdajaid, tänu kellele liiklus pidevalt seisab. Kurvis pidurdatakse hoog viimseni maha ja kurvist väljudes loomulikult gaasi ei anta, venitakse piduripedaali litsudes. Seega selja taga pooled autod jäävad punase tule taha. Ja siis vasakpöörde sooritajad, kes kujutavad ette, et sõiduauto on kas rekka või buss ja võtavad nii laia kaarega keeramise ette, et neist paremalt mööduda on võimatu ja taas rivi seisab... Ja selliseid on üllatavalt palju.

Teine jube kontingent on bemarivennad. Suunda ei näidata, nõelutakse viimasel hetkel vahele nii et peaaegu riivatakse, sõidetakse pikalt üle kahekordse pideva joone, nii et kõik teised vaadaku ise kuhu mahuvad jne. Täielik ohutunde puudumine. Ja veel on päris sarnased hirmus vanade rontidega sõitjad, kellel paistab et autost kahju nagunii pole ja tore oleks kui kindlustus uue auto jaoks sissemaksupapi annab, kuna maha müüa seda romu nagunii ei õnnestu. Teine äärmus on muidugi suurte mersulaevadega härrasmehed, kes hirmsat pikivahet hoiavad ja veidi äkilisemate manöövrite peale silmi hirmust punni ajavad, kartes oma kalli riistapikenduse pärast. Neid vaadata on vahel lõbus:)

Nii, see on nüüd tüüpiline kobin. Ikka on ju nii, et kes ise roolis on, kujutab ette, et küll tema sõidab õigesti ja küll teised kõik on ikka karmid jobud:DDD Aga noh, see selleks:) Ikka olen jube rahul:) Ja pappi läheb nagu murdu, kuid siiski - see ON seda väärt!