Sõprusest

Täna veetsin päeva koos paari töökaaslasega Magnumi-päevilt. Nii meeletult hea oli neid jälle näha! Nagu polekski meie viimasest kohtumisest taas vähemalt aasta möödas... Mõned inimesed jäävad...

Ja taaskord esitati küsimusi minu karismaatilise eksabikaasa ja tema käekäigu kohta. Ta kohe jääb inimestele alati meelde ja rohkem kui lihtsalt meelde. Ei tea millega ta kõiki enda ümber jäägitult võlub:)

Ja nagu ikka, ei saadud üle ega ümber meie omavahelistest suhetest. Et kuidas me ikka nii hästi läbi saame ja kuidas me ikka perekondlikult lävime, nii et nemad külastavad minu vanemaid Saaremaal ja meie külastame kogu perega neid ja tema vanemaid ja meie vanemad suhtlevad omavahel ka täiesti meieväliselt. Et kuidas see ikka võimalik on ja kuidas me sellise olukorra luua suutsime. Kuna neid küsimusi kipub ikka ja jälle nii palju olema, annan siin sellest väikese ülevaate, lähtudes muidugi minu vaatevinklist.

Kui omal ajal laiali otsustasime minna, siis tegime seda mõistusega. Saime aru, et tahame midagi muud ja noorena alanud suhe on end ammendanud. Saime koos suureks ja hakkasime veidi eraldi kasvama. Seega polnud mõtet üksteist kinni hoida lihtsalt hirmust tuleviku ees.

Kui tekkisid uued kaaslased, siis respekteerisime teise valikuid 100%-liselt. Sest teine on ju kaaslase valinud ja näeb teda lähedalt, keegi teine ei saa sel teemal mingisugust arvamust avaldada. Ainus lahendus on õppida ekskaasa uut kaasat tundma, näha seda mida näeb tema. Sest iial iei usuks, et mulle kallis inimene valiks kellegi ebasobiva, vaja on lihtsalt tundma õppida, kuna distantsilt võivad inimesed väga vale mulje jätta.

Samuti omame suhtumist, et see ei loe, et olime 7 pikka aastat koos - enam meil teise asjades sõnaõigust ei ole. Alati võib soovitada ja aidata, kuid mitte iial negatiivselt läheneda ega kunagi etteheiteid teha asjades mis ei ole enam minu asi. Nüüd on teised kaaslased - nii on ja jääb. ALATI on teise esimeseks prioriteediks praegune väljavalitu, mitte ekskaasa. ALATI. Ja seal ei ole kobisemise, jonnimise või vaidlemise kohta. See on positsioneerimise küsimus. Igaüks peab olema teadlik kus on tema koht ja sellega nina kirtsutamata leppima. Vaid siis on võimalik hoida sõprust. Sest kui teine on leidnud uue kaaslase ja vana hakkab mingeid enda õigusi nõudma või arvama, et tal on mingit sõnaõigust, siis on tulemus teada - ekskaasa lõpetab suhtlemise oma eksiga, et probleeme vältida. Lihtne ja loogiline ju.

Ehk siis jah - meie sõpruse alustalaks ongi teineteise respekteerimine ning teadmine kus on kelle koht mingis küsimuses. Ja kindlasti ka teineteise uute kaasade hindamine ja mitte oma nina liigne toppimine. Nii lihtne see ongi:) Tänu sellele olemegi täna seal kus oleme ja vähemasti mina olen küll ääretult õnnelik, et mul on nii toredad sõbrad ning laiendatud suguvõsa:)