Õhtupimeduse saabudes heliseb telefon. Helistajateks lohesurfajatest hädalised, kes kusagil metsa all natuke äkiliselt liigutades autoga liiva sisse on kaevunud.
Olgu - pann tulelt ära, pesumasin vaikima (on teine selline veider, mida ei julge üksi tööle jätta, teeb vahel trikke) ja autole hääled sisse.
Juhtnöörideks saan, et Laulasmaa Spa-st natuke edasi ja mitte esimene tee metsa vaid teine, mis mullane ja järsk. Kujutan ette kuidas pimedas seda teeotsa leidma lähen:)
Päeval olen autotarvikute netilehekülgi sirvides mõtisklenud teemal mida peaks autosse muretsema. Nii lollikindluse huvides. Üheks tarvikuks kujuneb veoköis, mis usinalt ka üles märgitud saab. Tol hetkel pole veel aimugi, et juba samal õhtul Statoili lipates saab minu ostukorv sisaldama veoköit + suurt limonaadi. Poistel metsas on kole janu.
Esimest korda oma pooleteistkuuse juhistaazhi jooksul sõidan üksi ja pimedas linnast väljas. Mööda kurvilist teed. Kuna on kiire, siis sõidan suurima lubatud kiirusega. Tibakene üle ka, seal ju enam vahet pole. Õnnetuse korral reageerida nagunii ei oskaks ei 90 ega 100 pealt võrdselt ja politseid ka 10km/h ületamist ei huvita. Pigem on esimese kogemuse kestel käed klammerdunud kramplikult roolile ja silmad pungitavad teed jälgida. Küll sa hakkama saad! Teised loodavad ju sinu peale... Krt, kiire on ja mingid jobud sõidavad 90-ne alas 60-nega... Ok, õnneks pidur taipab tee äärde võtta ja enese taha kogunenud rivi mööda lasta. Sõit läheb edasi.
Üllatavalt kiiresti jõuan kohale. Laulasmaast natuke edasi leian kottpimedalt teepervelt kaks tonti - poisid on tee peale mind juhendama tulnud. Istuvad autosse ja sõidame läbi kuumaastiku metsa alla. Krt, kus auto on? See mis kinni olevat? Alarmi puldile reageerides vilgutab otsitu metsa all tulesid. Käes!
Läbi kottpimeda metsaaluse tagurdan läbi pehme pinnase (ühe küljega võimalikult puude lähedalt, kuna juurestiku kohal pinnas veidi tugevam) autoni. Natuke hirmutab, kuna abivajaja on minu suksukesest siiski palju suurem. Aga pole hullu, usun oma black beauty võimetesse!
Nii, köis konksu otsa ja kõigepealt püüame kinnijäänu tagurpidi välja sikutada. Kõikvõimalikke nippe kasutades (kivid liiva sisse, kaevetööd, pagasnikusse raskuseks istumine, lükkamine, sikutamine, jõnksutamine - kõikvõimalik) üritab mu suksuke siis teist välja sikutada. Pingutab mis ta pingutab, teine ei liigu. Nagu jonnijuurikas!!! Ja minu pisike kaevub muudkui sügavamale liivasse...
Nii, nüüd siis kaks autot liivas kinni. Tagumikkupidi köiega teineteise külge kinnitatult.
Ei jää üle muud, kui helistada linna 4-veolisele ja paluda appi tulla. 4-veoline hakkab linnast liikuma.
Ei, peab siiski veel proovima. Köiest vabanenult ronib minu suksuke liivast ilusti välja. Ei ole veel nii sisse kaevuda jõudnud. Puud metsa all kasvavad tihedalt, õnneks on puude vahel natukene ka vaba ruumi, nii et mu pisikese suudab ohtrate manöövrite tulemusel teise masina ette roomata. Olgu, proovime ka siitkaudu sikutada, siin pinnas natuke parem, kuigi väljatõmbe kalle suurem. Aga kaotada pole miskit, kuna 4-veoline tuleb ja tõmbab välja nagunii.
Natuke urisemist, natuke teravaid jõnkse - aia kuidas black beauty kiunatab!!! - ja sünnib ime! Mõlemad autod on liikvel... Üllatuseks viimasel hetkel, kuna köis (3T kandevõimega....???) on rebenenud... Nüüd siis tuleb veel mõlemaga hoogu võtta ja läbi saatuslikuks saanud pinnase kimada. Ja tulemuseks on turvaline metsavahetee... Tee, mis enne tundus kohutav kui kuumaastik, sai ootamatult väga turvaliseks. Kiire kõne linnast startinud 4-veolisele ja tagasisõit koju võib alata:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar