Nonii, varakevadest alates kauaoodatud Leigo jõudis siis möödunud nädalavahel kätte. Oehh.... Ikka oma vanas headuses!
Nii mõnigi projekt tõi kananaha ihule...
Kuna varasemalt on seal õhtul hilja istudes külm hakanud, siis seekord sai magamiskotid kaasa võetud ja lava ees järve nõlval end mõnusasti sisse seatud. Soe ja mugav oli seal keras lamada:) Head-paremat nosimiseks nina all ja kontserdid võisid alata.
Villu Veski ja kompanii oli tõsiselt huvitav kuulata! Tõsi, koju ma seda endale ei ostaks, liiga hirmutav oleks pimedas toas üksi seda kuulata, kuid taevas säravate tähtede alla mõjusid helimaastikud ikka ülikõvalt....
Kimmo Pohjoneni oli mul muide au alles nüüd esimest korda laivis näha.... Siiani olin ainult kuulnud.
Ei, vääääääga rahul olen ürituse muusikalise osaga! Ja valgusshow muidugi... Ok, tehisvalgusega annab igasugust showd teha ja see nii üllatav ei olnudki, kuid Leigol fännan mina eriliselt nende elava tulega janditamisi:) Järv täis ujuvaid küünlaid, vastasnõlvadel lõkked ja prozhektoritega valgustatud tossupilved, mäest alla veerevad 3m-se läbimõõduga tulepallid ja õhupallidega taevasse rändavad küünlad... Olen tohutu elusa tule fanaatik ja selline jant on suur rõõm minu silmale:)
Natuke juhtus negatiivset siiski ka. Enamus publikust oli tulnud head musitseerimist kuulama, oli aga ka jobusid. Meie vahetus läheduses sattus olema üks seltskond, kus oli ka üks väga valjuhäälne naisterahvas. Ja sellise nõmeda tungiva häälega rääkis. Kõikvõimalikel teemadel siis. Ühesõnaga sai kogu ümbruskond teada, mida ta mingist teemast arvab ja miks ta nii arvab. Krt, mul oli tõsiseid raskusi oma kaaslase kuulmisega, kes vestles minuga paarikümne sentimeetri kauguselt, kuid seda mitme meetri kaugusel olnud naisterahvast kuulsin probleemideta. Ütleme ausalt, et suhteliselt närvidele käis.
Samas aga keegi midagi kobisema ka ei läinud ja nii me siis kõik seal vaikselt kannatasime. Kuni mu kaaslasel sellest küll sai ja ta käratas, et jäägu tibi vait või lahkugu. Mille peale tibil läks veri keema ja kukkus suhteliselt inetult väljenduma. Siis ärkas ka ümbruskonna rahvas ja kõik käskisid tal lahkuda. Üks ütles veel eriti tabavalt, et "Ega sa siin Meie Mehe kontserdil ole".
Mingi aeg hiljem kostus siis natuke eemalt sellesama tibi kraaksatusi teemal "Krt, roni mulle jalgade vahele!" Et siis jah, ka selliseid eksemplare leidus muidu väga normaalse publiku seas.
Läbi said kontserdid kell 1 öösel ja siis liikus muljetavaldav autode rivi tagasi Tartu poole.
Igatahes jäin mina oma väga kaua oodatud kontsertelamusega väga rahule:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar