Ma ju ütlesin, et ainult minuga juhtub!

Kui Sipsik nädalavahetuse hiigelväsimusega koju jõudis (kirjeldus hiljem), oli kell juba ammu peale südaööd.

Ok. Asjast.

Terve pühapäeva laisklesin niisama maha ja isegi söögipoolise lasin endale kohale toimetada. Seetõttu avastasin ma autovõtmete puudumise alles hommikul, kui tööle kiirustasin.

Absoluutselt kõik võimalikud ja võimatud kohad said läbi tuuseldatud. Taskud, kotid, kingad, kapialused... Kaks korda. Siis kolm korda. No ei ole võtmeid, noh!

Olin juba hiljaks jäänud ja otsisin varuvõtme välja. See aga ei ole koos puldiga, on vaid võti.

Nii kui ukse siis algelisel moel võtmega lahti keerasin, hakkas signa kiljuma. Toksisin aga koodi sisse ja terve see aeg auto üürgas. Lõpuks sain valmis ja kimasin tööle.

Töölt lahkudes sama teema. Mehed parklas vaatasid juba kahtlustavalt, et tibi vist autoraksus...

Kodus otsisin veel kõik kohad korduvalt üle. Lõpuks suht õnnetuna istusin arvuti taha ja avasin üle saja aasta msnni.

Hakkas veidike jahe ja võtsin esimese ettejuhtuva kampsuni. Ja siis? Panin käe tasku ja võtsin välja autovõtmed...

Noarumaisaa. Kas tõepoolest on vanuse lisandudes mälu teenud nii üüratu tagasikäigu?

Aga üleüldse on tänane päev sadat moodi peesse läinud. Mõni päev lihtsalt on selline, et kõik ebaõnnestub. Hommikust alates. Loodan, et homme on jälle parem:) Alati tuleb loota, kuigi vahel võtab lootusetus nii võimust...

Ei virise, homme ON parem:)