Nädalavahe mullid

Eelmine nädalavahe algas reedel suvepäevadega.

Alustuseks orienteerusin läbi Aegviidu Väike-Maarja lähistele (pole never enne Aegviidus ega Väike-Maarjas käinud). Mul ei olnud õrna aimugi, et Aegviidu niivõrd armas koht on!

Kaart põlvedel, jõudsin kohale täpselt ja eksirännakuteta.

Nagu ikka, algas asi spordiga. Kuna võistkonnad loositi suvaliselt, tekkis enne võrkpalli loll olukord, kus meil ei olnud 6-te mängijat kusagilt võtta. Ma siis nõustusin esimest korda elus võrkpalli mängima. Ei tea miskit reeglitest, kogemus biig fät ziirõu ja nii ma siis koos kogenumatega väljakule läksin.

Tõsiseks üllatuseks me mängu võitsime. Ega minust tolles mängus kasu olnud. Palli eest küll ära ei põgenenud, kuid ühtki punkti ma ka meile ei toonud. Ainult andsin endast oleneva palli tõrjumisel.

Ühe lolli vea tegin ka, mida ise endale ei andestanud, kuigi teised lohutasid, et üritada ju tuli. Nimelt servis vastaspool nii, et pall läks meil üle otsajoone, kuid mina suure hurraaga juba hüppasin ja üritasin tõrjuda, kuid kuna see ebaõnnestus, siis läks ju pall välja minu puutest.

Aga igal juhul alagrupis saime võidu.

Finaalis olid meil juba tugevamad vastased ja väääga tasavägine mäng. Servimine ei tulnud mul kohe kuidagi välja, läbi häda pall üle võrgu libises...:( Siiski suutsin tolles mängus ka mina meile punkti tuua:D Jee!

Igatahes kokkuvõttes võitsime kogu turniiri:DDD Tõsine hämming, eriti kui arvestada, et meie võistkonnas oli üks mängija (mina) heal juhul veerandi eest.

Enam ma ei pelga võrku mängida. Ok, käekondid said küll vatti ja käed olid punased, kuid see läheb ju üle:)

Teisel meeskondlikul võistlusel sain oma eelmist kehva sooritust heastada, kuna enne viimast ala olime 4-st võistkonnast väga tugevalt viimased ja mina ankrumehena tõin meile võidu:D Jube uhke:)

Seega kolmest võistkondlikust alast võitsime kaks:)

Individuaalaladel mul nii hästi ei läinud. Mulle küll meeldib hirmsasti laskmine, kuid kuidagi ei suutnud võistelda tüüpidega, kes eranditult iga lasuga märgi maha said. Arenguruumi jagub.

Millegipärast ei tahtnud üldse alkot tarbida. Alates kella 12-st päeval kuni õhtuhämarikuni lasin enesele kallata vaid 1,5 topsi õlut. Küll aga mekkisid head 2 siga, keda oli päev otsa metsa all vardas küpsetatud.

Õhtul hiljem tuli veelkord esile astuda. Nimelt hõigati võistkondade kaptenid lavale, et korra veel meeskonna eest seista. Läksin minagi halba aimamata.

Nii me siis seisame seal, 3 meest ja mina, ning ootame, mida teha. Võtsin vabalt, kuna mida ma ikka meeste vastu saan.

Ulatatakse meile õlletopsid. Krt, võistlevat liiget enam vahetada ka ei saa. Et siis mina ja 3 meest hakkame võistu õlut jooma???

Lisaks tuuakse kõigile imepeenikesed kõrred. Sellised pehmed ja väljanägemiselt nagu lõngajupid. Ja käsu peale hakkame kõik läbi selle õlut sisse imema.

Olen oma kaotuses täiesti veendunud, kuid alla ka ei anna. Nii ma siis imen seda õlut ja lõpuks näitan tühja topsi. Ja vaatan, et meestel endiselt silmad pingutusest punnis. Oma minut läks kindlasti, enne kui järgmine lõpetas.

Nemad siis ei suuda kuidagimoodi aru saada kuidas ma nii kiiresti lõpetasin. Mina jälle ei saa aru mida nad niikaua tegid. Igatahes taaskordne võit meie võistkonnale:D

Kaasvõistlejad-mehed hakkasid õllesena veidike nabaaluse nalja poole sihtima seoses minu võiduga ja üritasid vaikselt nokkima hakkata. Kuna ma ei viitsinud teemat edasi arendada, otsustasin neilt nende relvad käest võtta ja teatasin, et "juhul, kui me kõik neli oleme heteroseksuaalsed, ei tohiks minu võit ju kellelegi üllatusena tulla, või mis?".

Väga kenad napsuklaasid võitsin selle etteastega:)

Pärast võistlust käisin alkomeetrisse puhumas, et näha mis toimub. 0,2 oli.

Edasi algas tants ja trall. Hull värk milline tantsulembene rahvas! Karglesime kaua-kaua.

Järjest hakkasid kodanikud ära magama pugema. Lõpuks lõpetas ka bänd ja hakkas pille kotti toppima. Me ühe tüübiga jäime endiselt hõljuma. Lihtsalt juttu jätkus kauemaks. Üritas minusse romantikuvaimu süstida, kuid ma kuidagi ei võtnud vedu ja veensin teda elu praktilisuses. Ja ei, mingil juhul ei olnud see midagi mille peale kulmu kergitada. Töökaaslased on isiklikus teemas minu jaoks tabu ja see oli lihtsalt mõlemapoolne kerge lollitamine, millest mõlemad täiesti teadlikud olid. Lihtsalt vahva oli seal muusikavabal laval valges varahommikus kõrvus helisevate nootide mõjul hõljuda.

Lõpuks sikutati meidki laua taha jutumulli veeretama. Ma endiselt ei tahtnud juua ja nii kujunesin kaineks autojuhiks. Nimelt oli kohapeal võimalus telkida, kuid veidi eemal saime linade vahele pugeda. Nii ma siis alkomeetrisse nulli puhununa rooli istusin ja ülejäänud rahvagi linade vahele viisin.

Hommikusöök söödud, jätsin rahvaga hüvasti ja orienteerusin Albusse. Seal lähedal algas mu teise päeva üritus - kanuumatk Kojarahvaga. Albusse viis mind mu alati aus kaaslane maanteekaart, edasi läks aga keeruliseks. Helistasin meie matka korraldajale ja tema juhiste järgi veeresin totaalsesse metsa. Kümnete kilomeetrite viisi ilma sihtmärkideta metsavaheteid Kõrvemaal, kuid pärast mitmeid kõnesid ja eksimispaanikaid jõudsin õnnelikult M-i koduõuele.

Kanuud laeti järelhaagisele ning sõitsime Valgejõele. Jõgi oli suhteliselt madal, kuiv aeg. Palju oli kobraste poolt langetatud puid, mistõttu tuli kanuud nõksutada üle vees lebavate rontide, manööverdada end okste vahel läbi või tillukese augu olemasolul visata end kanuu põhja pikali ja venitada end puu alt läbi. Paaril korral tuli ka kaldale ronida, kanuu järsust servast üles sikutada ja teiselt poolt takistust taas vette laskuda.

Poole sõitmise pealt hakkas vihma sadama. Õnneks oli soe ja märg olemine ei seganud:)Randusime ning kaldal ootas meid supp võileibadega. Peale kerede laadimist suundusime rabamatkale. Kaasas oli meil eluaegne jääger V, kes rääkis looduses pesitsevast.

Rabas koperdatud, suundusime taas M-i juurde koju, kus tema kaasa meile ülimaitsvat õhtusööki valmistas. Hästi armas elamine on neil, pole miskit öelda:)

V siis rääkis meile terve õhtu erinevatest loomadest ja meil olid suud ikka päris ammuli. Esitasime lõputult küsimusi ja kõigele oskas ta nii haaravalt vastata, et lummus ei saanud kuidagi otsa. Tegi meile ka viktoriini. Pidime tundma erinevate loomade nahkasid, kolpasid, kakat, sarvi ja hääli. No nii ülihaarav oli, et lihtsalt ei ole sõnu.

V. ilvese nahaga

Kesköö paiku hakkasin koju liikuma, kuna taas ei olnud alkoholi tarbinud ja eelmise päeva-öö väsimus oli nii sees, et pidutsema jääda ei jaksanud.

Selline aktiivne nädalavahetus siis. Igas mõttes igati õnnestunud vahvad ettevõtmised super kaaslastega. Aga koju magama jõuda oli ikka niiiii hea tunne:)

Hundi kaka, kes on just kopra nahka pannud

Peeniseluud. Kõige suurem on hundi oma

Endine hunt