1/365 - Rasedusest tagantjärele

8. kuu kõhu püüdis pildiaparaati vennanaine

Blogiprojekti avasissekandeks saab vägagi avameelne kirjutis. Ehk sellest, miks mu rasedus oli suur salaprojekt ja kuidas see kulges.


Need, kes mind isiklikult tunnevad ja need, kes on blogi varasemate sissekannetega tuttavad, teavad, et lapsesaamise teema on olnud mitte just kõige lühem teekond. Algus aastal 2000 ning õnnelik finaal aastal 2013.
Ei ole olnud lootusetu juhtumiga tegu ja seega pole sündinud suures mastaabis mingisugust imet, kuid meie väikese maailma jaoks oli see ime ilmatusuur. Diagnoos oli, et munarakud ei küpse valmis, pudisevad allamäge veerema pooleldi valminult. Elujõudu netu.
Läbi uuritud nii- ja naapidi, ravi saanud nii- ja naasugust (kõige rõvedamaks pean enese kõhtu süstimist, kuid eesmärgi nimel tuli seda teha), tulemust ei mingit.

2010 suvel järgnes kolimine tempokas-närvilisest Tallinnast Hiiumaale, kus enam ei olnud tunnet, et pean mingil kummalisel rattal püsima, et keegi olla ning saabunud rahu enda sees. Hakkasin teises rütmis elama ja hingama, ümbrust siiralt avastama ning elamine sai täiesti teise tähenduse. Rahunesin justkui maha.
Paistab, et sama tegi mu keha :) Igatahes näitas 2012 juuni esimestel päevadel tehtud test kahte triipu ja oli lõpp igakuisel salajasel pisaravalamisel, kui taaskord punased pioneeriraisad külla saabusid.
Öeldakse, et ära mõtle ja küll ta siis tuleb. Pullikaka, ma ütlen! Kuni on õhkõrngi lootus, siis võid ju ennast veenda, et ei mõtle ega looda, kuid tegelikkuses kusagil kuklas ikka keegi pidevalt kopsib. Ja nii toimuski see igakuine lootusetuse kasv 12 aasta jooksul...

Saarlastele teatasime siis, kui jaaniks seal käimas olime. Kuidagi läks jutt unisusele, vend miskit üritas õpetada ja siis Vanamees ei suutnud suud pidada: "Kui sa oleks sama rase kui Sipsik, siis oleks sul ka pidevalt selline uni". Vaikus... Veel vaikust... Segaduses pilgud. Ja siis arusaamine :D Ega keegi enam ju väga julgenud loota :)
Pärast vend mainis, et ta olla mõelnud küsida, et mis värk on, kas olen kunsttissid lasknud panna :D

Arst võttis asja kohe väga hingega ja olin põhjaliku jälgimise all. Eriti, kuna minu esimene kohtumine temaga oli talle eriliselt meeldejääv - uus patsient, kaks ebaõnnestunud rasedust seljataga ja tema peab minuga tutvudes mulle teatama, et siit küll last ei tule, see emakaväline olend tuleb hävitada. Ja mind mannergule haiglasse organiseeris.
Vanust kah juba üksjagu (1. laps ja 34), seega kergelt ei võetud midagi.

Õnneks aga pisike Krevetike arenes omasoodu ja oli väga tubli. Kõikvõimalikud näitajad olid mul väga head. Ainus kummaline asi oli, et keha kasvatas endale pea kohe kerge päästevöö ümber. Mismõttes mul rull ümber talje? Minul, kes ma olen alati olnud tõeline sipelgas? Arst lohutas, et keha kaitseb end. Varud + kaitse löökide eest. Mismõttes? Mul pole kavatsustki kaklema minna...
Tõsta tohtisin vaid kuni pastaka raskust eset :D

Kuigi analüüsid olid head, arvas arst, et võiksin käia soovi korral ka tõelise spetsialisti juures, et saada kinnitust ja rahu. Tegemist siis Oscar testiga, mida tehakse vaid teatud nädalatel (11 kuni 13+6 vist) ja mis annab palju põhjalikuma hinnangu kui tavauuringud. Niisiis võtsime plaani dr. Marek Šois'i külastamise, toimus see raseduse 13. nädalal.

Hommikul esimese asjana käisin verd andmas ja seal oli mul vererõhk 55/80. Õde hakkas paanikasse minema, kuid see ei ole oluliselt madalam mu tavapärasest rõhust ja sain õe maha rahustada, et ma ei hakka kokku kukkuma, ma olengi selline :)

Veri läks analüüsimisele ja pärast lõunat olime koos Vanamehega tagasi. Kohe tervitaski meid dr. Šois ja asusime tegudele. Pikali, kõht paljaks ja pilgud seinal asuvale hiiglasuurele ekraanile. Ja seal ta meile lehvitaski - meie Krevetike :) Kuna suurendus oli võimas, tundus ta päris lapse mõõtudega juba olevat :D

Vanamees ja Šois muudkui lobisesid lõbusalt omavahel ja mul oli veidi nagu inkubaatori tunne :D Arst muudkui kinnitas, et kõik tundub olevat väga hästi ja tema sisetunne ütleb ka, et ongi hästi, kuid mingid asjad teda häirisid. Vereproovist saadud hormoonide näitajad ei klappinud UH näitajatega kahes osas ning see muutis teda veidi murelikuks. Ütles, et kõige karmimal juhul võiks see tulemus näidata Edwardsi sündroomi (ülimalt karm diagnoos, kus enamik lapsi suremb juba ema kõhus ja need, kes sünnivad, elavad väga vähe), kuigi muud näitajad lükkavad selle ümber. Et tekitas veidi kõhedust küll, kuigi arst kinnitas, et ta ei usu seda just muude näitajate põhjal.

Lisaks ei saanud ta ühe südame veresoone heli õigeks (mängib rolli ka see, et laps ju nii tibatilluke ning oleneb lapse asendist jne) ehk siis ta ei saanud 100% väita, et ühes veresoones ei toimu tagasivoolu. Oli murelik ja pingutas mis ta pingutas, kuid seda õiget kahinat ta kätte ei saanud. Kui muidu kulub aega tema juures u. 45 minutit, siis meil läks ca 2 tundi. Mis teha, järgmised pidid ootama. Šois lihtsalt ei lase ülejala ja uurib ja puurib ülima põhjalikkusega, kui on kasvõi mingi "aga" mängus.
Soo saime ka teada, ütles, et siin pole kahtlustki, lipp Põhjanaela suunas rõõmsalt tervitamas :D No ok, selili vedelikus heljudes ei saagi ju teisiti paista :)
Igatahes julgustas ta meid, et tema hinnangul sünnib meile tubli ja terve väike poiss, kel pikad jalad ja suur jalanumber, kuid et südant rahustada, võiksime kaaluda lootevee uuringut ja lapse südame põhjalikumat uurimist enne 21. nädalat.
Huhh...

Aeg kulgeb edasi ja järjest enam hakkab kõhukest aimduma. Rasedusest said teada meie käest vaid need, kes mind näost näkku nägid. Võimalik, et mõni andis ka ühistele tuttavatele teada, vetot peal ei olnud. Aga ise ei teavitanud me sellest mitte kedagi, keda ei saanud teavitada näost näkku. Seega neid üllatumisi oli ikka parasjagu :) Põhjuseks see, et tänu varasemale 3-le halvale kogemusele ei julgenud ma isegi mitte raseduse kulgemise kohta märkmeid teha, nii pelglik olin. Mistõttu see sissekanne siin saab olema sel teemal üleüldse esmakordne ülestähendamine.Seda ka tegelikult napilt ja mälu järgi.

Vahepeal oli mu arst puhkusele läinud ning Šoisi tulemustega sattusin ITK-st asendama saabunud arsti juurde. Jesver kuidas mulle see visiit ei meeldinud! Noor naine, ennast hirmus täis ja suhtumine täiesti pealiskaudne. Ja hakkas ketrama lootevee uuringu ohtudest ja et ei soovita jne. Ma olin ohtudest täiesti teadlik, olin põhjalikult uurinud ja puurinud ja valmis seda imetillukest riski kandma, kui see vajalik on. Olekski tahtnud sel teemal konsulteerida, kuid sattusin nagu mingi seina ette. Äärmiselt ebameeldiv kogemus.
Hiljem kuulsin, et viga oli Šois'i nimes - arstid jagunevad tema suurteks hindajateks ja tulisteks vastasteks. Eks siis oli tegu viimasega.

Igatahes suutis ta mu nii ära hirmutada (a la et see 0,5-1% satuks nagunii just mina olema, kellel selle tõttu rasedus katkeks), et loobusin mõttest. Ämmakas, kes nägi, kui häiritud ma olin, võttis endale südameasjaks korraldada mulle vähemalt mittetasuline südameuuringu aeg ITK-s.


Vist kuskil 20.nädalal seisis taaskord ees tee Tallinnasse - ITK arsti dr. Ridnõi juurde, kes noore mehena on valinud oma eriliseks spetsialiteediks loodete südamete uurimise.
Ridnõi kohta olin lugenud, et väga tark, kuid suhtlemine võib raske olla - olevat selline teravapoolne. Seda sain kohe esimesel hetkel ka tunda, kui sisse astudes saime nahutada selle eet, et "mismõttes te ei käinudki lootevee-uuringul, kui dr. Šois seda vägagi soovitas?" ja et "üks kõige targemaid arste annab sellise soovituse ja teie eirate".
Oehh...
Igatahes leebus ta märgatavalt, kui vastuseisu ja hirmutamist kirjeldasin ja asus suurima põhjalikkusega Krevetikese südant uurima. Peale poolt tundi tuli kindel vastus - kõik kõige paremas korras, kursist kõrvalekaldumisi tuvastada ei suutnud.
Huhh... Lõpuks ometi! Ja kokkuvõttes jäi mulle dr. Ridnõist hea emotsioon.
Sain ka tööandjat rasedusest teavitada, et koheselt asendust leidma ja koolitama hakata.

Nii, mis siis teistmoodi oli...

• Tujud - suht tavalised, fuuriaks ei muutunud :) Tujukust pea üldse mitte. Natuke heldinum olin ja kurba asja lugedes võisin täiesti suvaliselt nutma hakata ja nii, et ikka uputas :)
• Isud - ei olnud erilisi isusid, oma ema kombel sõitva mootorratta tagaistmel küüntega mulgikapsa purki avada ei üritanud, kuigi mulgikapsas oli meele järele küll. Aga see on mulle alati maitsenud. Pigem oli kummaline, et suure lihasööjana ma esimesed 4 kuud liha eriti ei tahtnud ja valisin sageli söögiks aedvilju. Keha ise käskis, kuna neelud käisid. Ja hakkasin igatsema kartulit mistahes kujul, kuigi varem oli kartul mu menüüs äärmiselt tagasihoidlikult esindatud. Paar kuud enne sünnitust tahtsin aeg-ajalt Tupla šokolaadi. Just ja ainult Tuplat, ei teagi miks :) Liha söömine taastus 5. kuul, kuigi jäi siiski tuntavalt vähemaks. Ahjaa, vahel oli tohutu vajadus friikartulite järele :D
• Lõhnataju - hullumeelne! Nina nagu politseikoeral. Kõige karmim oli see, et suurematel rahva kogunemistel, kus viibitakse lähestikku (nagu nt kontserdid) tundsin ma läheduses ära kõik naised, kel parasjagu päevad. Vot see oli karm!
• Süda paha - esimesel neljal kuul ikka iiveldas, kuigi mitte hullult. Ei oksendanud ka kordagi, kuna samuti nagu mu ema, ei oska ka mina oksendada. Arvan, et olen oksendanud oma elus vähem kui 10x. Lihtsalt keerutagu seal maos palju keerutab, kõõksugu ma mõne anuma kohal näpud kurgus või mitte, vot välja ei tule. Tegelt paras piin, kuna saaks ju hetkeks leevendust, kuid ei, mis sees, see oma. Seetõttu oli eriti hea, et vähe iiveldas.
• Vesi, vesi, vesi - hakkasin vett jooma. Taaskord keha ise käskis. Muidugi saab ka mõistusega teatud häid ja õigeid valikuid teha, kuid mina otsustasin end mitte survestada ja lasta kehal öelda, mida vaja. Ja kui keha kuulata, teeb ta päris tarku valikuid, ma vaatan :) Vett ma varem igatahes ei joonud - no selline maitsetu vedelik ja ei suutnud seda lürpida. Raseduse ajal olin aga nagu kaan puhta selge vee küljes kinni.
• Hirmud - neid ikka oli. Lisaks muidugi lapsega ja raseduse kuluga seonduvale. Sünnitust ma ei kartnud. Teadsin, et kui sellega saavad hakkama igasugused naised üle maailma, saan mina ammugi, pole küsimust. Kindlasti parajalt jube kogemus, kuid eks see saab ju läbi ja ainus eesmärgistatud valu maailmas. Küll aga kartsin ma rebendeid, rasedusarme ja hemorroide. Esimestest ei pääsenud, kuid see kuulub juba sünnitamise teema alla, armid ja hemorroidid aga halastasid mulle, õnneks :) Igaks juhuks hakkasin end muidu väga nigela kreemitajana alates 4. kuust ka kreemitama (1x päevas) ja alates 7. kuust 2x päevas. Öeldakse, et armide tekkimine sageli pärilik ja see väljavaade tundus vägagi hirmutav, kuid mingi ime läbi jäin ilma ainsagi armita. Ma küll lohutasin end, et kui tekivad, siis kannan uhkusega, kuid eks ikka ju eelistasin mittetekkimist. Tea, kas aitasid kaasa pidev vee joomine, piisavalt tugevad kõhulihased vm, ei tea, kuna naha elastsus on vanust arvestades kindlasti halvemas seisus kui oleks olnud 20.-ndates ja no kõht venis ka ikka lõpuks üüüüüüüüratusuureks :D Naljakas oli mind vaadata - selja tagant ei saanud mingit aimu, et rasedaga tegemist, kui aga hakkasin külge ette keerama, siis seda kõhtu muudkui tuli ja tuli pildile :D Päris lõppjärgus. Aga noh, lootevett oli nii üüratult palju, eks seegi vajas ruumi.
• Pissipeatused - kummalisel kombel mitte ainsatki kempsuskäiku ühelgi ööl. Nii nagu õhtul magama heitsin, nii hommikul ärkasin, ei mingit vaevalist ringikobistamist keset ööd. Samas päevasel ajal oleks võinud kempsus eladagi ja kui välja läksin, mõtlesin enne trajektoori läbi, et kempsust kempsuni ei oleks pikka maad :)
• Uni - meeletu! Võib öelda, et magasin oma raseduse maha. Kui ma ei olnud tööl või millegagi poolkohustuslikult hõivatud, siis ma ainult magasin. Sisuliselt kogu vaba aja :)

Kummaline oli see, et mu lokid kadusid. Olin varasemalt tõeline Kunksmoor - suur pahmakas lakk, lokke täis. Ikka võimas, eksole.  Raseduse algusest alates aga hakkasid juuksed sirgenema ja aina sirgemaks nad said. Läige ei kadunud, juuksed pakatasid tervisest, kuid lokid läinud.
Taaskord emast - noorena oli ema oma juustelt paras karakul, peale minu saamist juuksed aga sirged mis sirged. Ju ta siis andis lokid mulle edasi. Väikemehel on ka praegune veidike lokki, kuigi mitte märkimisväärselt, ent see võib veel muutuda. Mul ka titena lokki polnud.
Tänaseks oleks mul lokk nagu veidi tagasi tulemas, mine tea, vaatab :)

Üks teema ajas mind tegelikult närvi ka - keelud käte üle pea tõstmise teemal (et rase ei tohi käsi üles tõsta, kuna siis läheb nabanöör ümber lapse kaela ja võib jama olla). Ei teagi, miks, kuid see alati hullupööra ärritas mind. Saan aru, et hooliti ja taheti säästa jne, kuid mina läksin närvi. Ma nimelt ei usu, et nabanöör on mingi kuri uss, mis käte tõstmisest impulsi saab ja vongeldes end ümber lapse kaela mässib.
Mina olen sügavalt veendunud, et see saab juhtuda siis, kui tõsta käsi üles koos raskusega ning sellega kõhtu pingutada. Selle mõjul võib kõht sundida last ümber keerama ja selle käigus nabanöör keerdub näiteks ka ümber kaela. Samas võib see nagunii juhtuda juba tunduvalt enne lapse vaagnasse laskumist ajal, mil ta seal hoolega ringi pöörleb.
Ühesõnaga ajas see mind alati hirmus närvi. Selle moega ei tohiks ju pead ka pesta. Aga kui ma pesen pead siis pea alaspidi, siis on ju ikka käed peast kõrgemal, ehkki rohkem maakamara suunas?

Krevetike osutus hullumeelseks siplejaks. Ja kusjuures ta on tänaseni selline, kes kusagil paigal ei püsi, aina traageldab ringi. Kesasi on paigalpüsiv ja omaette rahulikult mängiv laps? Meil küll sellist pole :)
Issiga oli neil lemmikmänguks kanna püüdmine. Krevetike lükkas kanna mu ribide alt üles, Vanamees haaras sellest kinni ja sipsti! tõmmati jalake ära :) Siis ettevaatlikult susati kannake jälle püsti ja nii uuesti ja uuesti :)

Jaanuari keskpaigast alates ei julgenud ma enam saarelt lahkuda, kuna tahtsin kindlasti meie haiglas sünnitada. Meil siin käivad pealinnast naised sünnitamas, kuna saavad personaalse teeninduse ilma eraldi maksmata :D Naerdakse, et tasuta Ferilitas. Muidugi on jamade korral vaja kiiret suure haigla sekkumist, nagu kõikjal mujal, kuid selleks on helikopter ja igati tavalise sünnituse puhul on meie haigla küll super. Ilus, heas korras (äsja renoveeritud) ja väga hooliva personaliga, kelle jaoks iga sünd on suursündmus. Tahtsin raudselt vältida võmalust konveierile sattuda ja nii me saarel paigal olime.

Jaanuari keskpaigast seetõttu, et arst avastas, et mul juba paar cm avatust ja oleks ma korduvsünnitaja, ootaks ta mind ca 2 tunni pärast sünnitama. Eks neid valuhoogusid oli jah juba üksjagu käinud ja poisi pea oli vaagnas paigas juba detsembri algusest. Eks ta seal siis avaldas survet ja nii ma neid valuhoogusid kodus üle hingata muudkui püüdsin. Mida aga ei tule, on sünnitus. Kõik eeldused ilusasti olemas, kuid no ei hakka tegevus pihta. Arsti hinnangul oli lootekott pea kohalt niivõrd lameda asetusega, et ei saanud tekkida seda survet, mis prõksti veed avaks ja no las ta siis kosub seal. Ja no las ma siis avanen sammhaaval. Kuigi platsenta juba hakkas vananema ja kõik-kõik-kõik oli sünniks valmis. Tähtaeg 7.veebruar.

Igatahes oli see ootamine jube pikk ja hakkas tekkima kärsitus. Lõpuks mõtlesin isegi, et võib ju ka rahvatarkusel silma peal hoida ja SSS teema ära katsetada. Tulemust ei mingit. Ka soe (minu puhul pigem kuum :D) vann ei aidanud ja ometigi vedelesin ma vannis kogu ülejäänud ärkveloleku aja :) No üle päeva kindlasti ja ikka mitu tundi korraga - raamat ja veeklaas kõrval. Ei olnud harv ka see, kui isegi vannis tukastasin, kõht uljalt veepinnal, kuna ega see vanni sügavustesse lõpus enam mahtunud.

Kui ka 7.veebruaril poiss veel sündimas ei olnud, panime paika plaani - järgmine nädal esilekutsumisele. Tundus, et tuleb geelitada ja veed avada, kohe kuidagi ei taha ise alata.
Arutasime ilusasti, et kohe esmaspäeval (11.02) ei lähe, kuna siis üks teine esilekutsumine ja mine tea, kaua läheb. Et tulgu ma vastlapäeva (12.02) õhtul sisse ja 13.02 hommikul alustame. Et parem, kui ma olen haiglas, kuna kodus ma nagunii ei magaks ärevusest ja nad annavad mulle kerge rahusti sisse ja magan öö korralikult ära, enne kui suure tööga pihta hakkan.

Seega otsustasin liugu laskma mitte minna, kuid vastlakukleid jahtimas käisin küll. Kummaline oli mööda krõbekülma, päikeselist ja lumist linna jalutada teadmisega, et homme samal ajal... Nojah :)

Edasine juba uus teema. Millalgi :)