Kummaline lennupäev

Täna oli päev täis asjaajamisi ja paari sõbrannaga lõunatamist/kohvitamist Tallinnas, mistõttu astusin "tööpäeva" alustamiseks hommikul lennukile.
Teatavasti lendavad meil Saaremaad ja Hiiumaad mannerguga ühendavatel liinidel sellised väikesed püss-lennukid, mida mina väetisepuistajateks kutsun. Ok, agrotemaatilised moosiriiulid on küll veel tunduvalt väiksemad, kuid ega need 13-15-18 kohta lennukiski miski suur näitaja ole. Ja parajad püssid on need ka - tunned ikka kohe terve kehaga, et lendad :D

Hommikul saabuv lennuk hilines. Õnn, et olin asjaliku ajavaruga (noh, et ka hommikusööki jõuaks pealinnas mõnes söögikohas nautida), seega mind see ei morjendanud.
Üks piloot oli vana karu, mõnusalt karmi olekuga, ent viisakas Clint Eastwood. Teine piloot oli päris õpilane. Noor poiss ja muudkui sahmis papritega. Vana lasi tal sahmida, sest no peab ju õppima, eksole.
Päris põnev oli jälgida neid seal avatud kabiinis nuppe näppimas ja propellereid käivitamas (tundus, et kellelgi polnud sest miskit probleemi, seega pole hullu). Aeg-ajalt kõlasid katked nagu "Echo-echo-zero-alfa", "Umm... where is it? Umm.... aaah, yellow pages!" ja muudkui sahmib ja näpib. No las laps õpib :) 20min hiljem siiski saime liikuma ja tuleb tunnistada, et nii sujuvat tõusu ja maandumst ma sellel liinil ei mäletagi. Enamasti ikka tunne, et kaduma läinud ralliässad juhtkangi taha lastud: gaas - pidur - sööst üles - vabalangemine - jne.
Kõik tegelikult suurepärane ja nii need noored ju õpivadki, eksole.

Asjad aetud, kohtumised kohtutud ja tahaks tagasi saarele lennata. Ilma nahka seljas märjaks kappamata edukalt lennujaamas... ja tuleb teade, et tehnilistel põhjustel lend viibib. Noh, tehnilised põhjused on juba harjumuspäraselt võimalik jutumärkidesse asetada ja suundun südamerahus kohvikusse aega parajaks tegema.
Lõpuks kõlab oodatud kutse, läheme lennukisse. Kena kõik.
Õhkutõus. Äkiline nagu kogenud pilootide puhul tavaline. Sööstame hullu kiirusega pimedusse, lennumasina kere me ümber rappumas.

Olen valinud istekoha varuväljapääsu juures, seal on jalgadel kõige rohkem ruumi. Samuti avaneb sealt vaade propellerile, mis akna taga pimeduses müriseb. See muidugi ei ole eesmärk :D, kuid...
Järsku vaatan, et mis kummaline valgusvihk see propelleri keset mööda jõnksub? Taskulamp? MISMÕTTES??? Piloot valgustab aknast taskulambiga propellerit??? Miks ometi? Oot-oot, enne ju oli jutt, et tehnilistel põhjustel?

Tunnistan ausalt, võttis kõhedaks. Mille pagana pärast on vaja kõrgustes kihutades propellerit uurida? Kas on kummaline heli? Kummaline vibratsioon? Mis toimub?
Piloot küll lõpetas oma valgustusprotsessi, kuid minusse jäi ärevus.

Olen olnud lennukis, mis rapub mööda õhuauke nagu sõidaks Tallinna tänavatel. Olen olnud lennukis, mis ülemiste kohal kõikus selliselt, et kord oli aknas järv, kord oli taevas ja nii kordi järjest justkui karussellil. Olen olnud lennukis, mis on maandumisrajalt tagasi õhku põrgatanud ja uuele maandumiskatsele läinud.
Aga ükski neist varasematest kordadest ei pannud mind palvetama, pigem lõid adrenaliini üles.
Aga varem ei olnud mind kodus ootamas ka üht väikest poissi, kellest ma egoistlikult usun, et ta vajab mind elavana ja toimivana veel palju aastaid.
Täna ma sulgesin silmad ja palusin elu ja tervisega kohalejõudmist.
Ei teagi, kuidas tegelikult nii väikesest detailist nagu taskulambi valgus propelleril võib saada nii suur asi.

Oleks siis asi sellega lõppenud. Ei, taskulampi ma rohkem ei märganud, kuid maandumine andis uue doosi - selline laperdamine ja kõigutamine ja järsud nõksutamised, et hullumaja! Tundus, nagu oleks masin keset kiilasjääd juhitavust kaotamas ja teeks meeleheitlikke katseid teele jääda. Ainult et... me olime ju õhus...

Igatahes oli üks parajalt kummaline lennukites viibimise päev :)
Peale maandumist kuulsin üht naist lausumas: "Need Kärdla lennud on mulle juba vähemalt tosin halli juuksekarva andnud!"