Glamuurne elu

Uus aasta on alanud suurepäraselt... Kahed tuulerõuged, kahenädalase vahega. Sinna kahenädalasse vahesse mahtus kolm okseviirust. Kordamööda, et oleks ikka pidev protsess.

Ühel oli komme põrandaid täis oksendada. Teine istus kempsus potil ja hoidis samal ajal oksepotti süles. Kolmas lahistas magades oksendada.
Glamuurne elu mul. Okseralline pesumasin muudkui üürgas ja põeta siis üht, teist ja kolmandat.

Kuidas ma ise küll pääsesin??? Ma lihtsalt ei saanud seda endale lubada, ma pakun.
Sest kõigele lisaks pidin ma aeg-ajalt tööl käima (kui Vanamehel pire parem oli või ta oma terveks-olemise päevi pealinnas ei veetnud), mul on vaja ühed kirvena kuklas istuvad teise töö asjad ära lõpetada, et saaks natuke hingama hakata ja see kodus toimetamine on tekitanud olukorra, kus ma leian pakilise vajaduse olevat elamist ringi tõsta ja sisustada ja tuunimisplaane teha.

Ühel päeval, kui jälle tööle sattusin ja salli kaelas hoidsin, kuulsin töötajaid muretsevat: "Oi, kas nüüd on siis sinu kord haigeks jääda?" Minu vastus: "Ei tea, ma pole seda veel otsustanud," põhjustas millegipärast naerupahvaku. Aga päriselt ka, ma pole seda veel otsustanud :D

Ma arvan, et salarelvaks on D-vitamiin. Lapsed tarbivad seda küll ka, kuid lasetaed ja immuunsuse tekkimise aeg lihtsalt on nii ja sinna pole midagi teha. Mina aga olen lausa nii karm, et võtan 10 000 IU-d päevas. Miskise kuuri teen siin talvekaamoses sellise suure laksuna. Ja tõepoolest mulle tundub, et töötab... Ma jaksan. Tõmblen nagu turbojänes.
Elagu iHerb.com, ma ütlen...

Aga Noorema Poisi tuulerõuged said ikka eriti koledad. Kui Vanem Poiss oli väga-väga täppe täis, kuid rõõmus ja palavikuta, siis Noorem Poiss lausa punetas (olid nagu põletikus need täpid), tihkus õnnetuna nutta ja palavik oli ka 39. Temal polnud täppidel vahekohti ka vist sees, nii meeletult oli täis. Ja tema sai selle õnnetu variandi, kus punnid olid isegi talla all ja peopesades, intiimpiirkonnas ja kaenalde all, isegi suus ja üks oleks nagu silmalau sees olnud... Oehh... Vot see oli jube elamus.
Tänaseks juba paraneb ja kratt nagu ennemuiste :) Seega minul ka jälle aega arvutisse tulla. Muidu ärkas veidi peale uinumist üles ja istus seni trepil, kuni mina ka üles ära läksin: "Emme, tahan sinu kaissu. Ma ootan siin tlepil kui sina tuled.". No mida ma siis asjatan, ikka lähen ja võtan selle väikese olevuse armastavasse kaissu ju...