Täiesti jabur on see, kui tohutult võivad kauaigatsetud (ja minu puhul 12 aastat meisterdatud) lapsed väsitada ja hulluks ajada. No ikka juuksed nii püsti, kui vähegi võimalik.
Ma pole elus kellegi peale karjunud, ma lihtsalt ei karju inimeste peale. See on nõme. Isegi tülitsedes ei karju ma kellegi peale, ammugi mitte pole mu töötajad mind kunagi karjumas kuulnud. Leian, et see oleks mulle alandav, et ma ei suuda sõnade või pilguga asju lahendada ja peaksin häält tõstma. Alandav. Ja ma ei alanda ennast.
Ja siis tulevad need kaks mulle maailma kõige-kõigemat tegelast, keeravad mu närvid krussi ja ma karjun. Karjun omaenda laste peale!
Vahel, kui endast väljun ja emotsioonidega toime ei tule, mõtlen hirmuga, et kas see on vaimne vägivald? Kas ma murran enda sellise enesestväljumisega oma laste olemust? Aga... neil tundub sest suht pohlad olevat. Nemad krutivad ikka edasi või siis paremal juhul lõpetavad nõmetsemise. Nõmetsemise... hmmm... ma annan hinnaguid. Mis minu meelest nõme, võib nende "dimensioonis" igati normaalne olla ja mina lihtsalt oma piiratud täiskasvanu maailmas ei adu seda...
Kui lapsi oli veel üks, polnud karjumine üldse mitte teema. Seda polnud vaja. Kõik sujus ja saime suurepäraselt hakkama. Ajast, mil neid on kaks ja suht samaealistena, on nad vahel hullumajandus kuubis. Nad otse silmnähtavalt toituvad üksteise lollustest, saavad julgustust ja kütavad lisa.
Oehh..
Siis mõtlen, et oleks ikka pidanud neil pikem vahe olema. Liiga üheealised. Samas teisel hetkel, kui koos arutlevad ja mängivad, on nii heldimusttekitav neid kuulata...
Njah. Igatahes ei ole ma sellise endaga rahul. Ja teen enesega tööd.
Püüan tähelepanu mujale juhtida (eksitada lolluste teelt), hingan kümneid kordi sisse ja pahinal välja (tundes end lausa piisonina) ja vahel ikka murdun. Eriti siis, kui teineteisele haiget teevad. Aga nad on ikka nii poisid, et hullumaja!
Ütleme nii, et ma saan endaga sel teemal juba paremini läbi, kuid rahulolust on asi kaugel. Tööd tuleb veel teha üksjagu.
PS: Ma kõlan, nagu ma aina karjuks oma laste peale... Eiei, nii hull see ka ei ole :) Igati positiivset suhtlemist on kordades rohkem, kuid ma tahaksin paremini... Mulle ei meeldi nõrk olla...
Ma pole elus kellegi peale karjunud, ma lihtsalt ei karju inimeste peale. See on nõme. Isegi tülitsedes ei karju ma kellegi peale, ammugi mitte pole mu töötajad mind kunagi karjumas kuulnud. Leian, et see oleks mulle alandav, et ma ei suuda sõnade või pilguga asju lahendada ja peaksin häält tõstma. Alandav. Ja ma ei alanda ennast.
Ja siis tulevad need kaks mulle maailma kõige-kõigemat tegelast, keeravad mu närvid krussi ja ma karjun. Karjun omaenda laste peale!
Vahel, kui endast väljun ja emotsioonidega toime ei tule, mõtlen hirmuga, et kas see on vaimne vägivald? Kas ma murran enda sellise enesestväljumisega oma laste olemust? Aga... neil tundub sest suht pohlad olevat. Nemad krutivad ikka edasi või siis paremal juhul lõpetavad nõmetsemise. Nõmetsemise... hmmm... ma annan hinnaguid. Mis minu meelest nõme, võib nende "dimensioonis" igati normaalne olla ja mina lihtsalt oma piiratud täiskasvanu maailmas ei adu seda...
Kui lapsi oli veel üks, polnud karjumine üldse mitte teema. Seda polnud vaja. Kõik sujus ja saime suurepäraselt hakkama. Ajast, mil neid on kaks ja suht samaealistena, on nad vahel hullumajandus kuubis. Nad otse silmnähtavalt toituvad üksteise lollustest, saavad julgustust ja kütavad lisa.
Oehh..
Siis mõtlen, et oleks ikka pidanud neil pikem vahe olema. Liiga üheealised. Samas teisel hetkel, kui koos arutlevad ja mängivad, on nii heldimusttekitav neid kuulata...
Njah. Igatahes ei ole ma sellise endaga rahul. Ja teen enesega tööd.
Püüan tähelepanu mujale juhtida (eksitada lolluste teelt), hingan kümneid kordi sisse ja pahinal välja (tundes end lausa piisonina) ja vahel ikka murdun. Eriti siis, kui teineteisele haiget teevad. Aga nad on ikka nii poisid, et hullumaja!
Ütleme nii, et ma saan endaga sel teemal juba paremini läbi, kuid rahulolust on asi kaugel. Tööd tuleb veel teha üksjagu.
PS: Ma kõlan, nagu ma aina karjuks oma laste peale... Eiei, nii hull see ka ei ole :) Igati positiivset suhtlemist on kordades rohkem, kuid ma tahaksin paremini... Mulle ei meeldi nõrk olla...
1 kommentaar:
väga tuttav tunne! :) velkamm maailma, kus üks on "terrible 2" ja teine "horrible 3"...lohutuseks ütlen, et siis kui nad on 3 ja 4 ei ole asi kuigipalju parem.. :) pikki närve! (mulle ka:) )
Postita kommentaar