Pedofiil?

Aastavahetuse ööl sain hakkama millegi jaburaga. Peale puberteeti ei mäletagi selliseid üritusi, kuid eks vananedes eided ikka proovivad plikastuda.
.
Juhtusin kusagilt lugema mingeid protseduure, mida aasta vahetumisel enne magamaminekut tehes näed öösi unes oma tulevast kaasat. Kuna sageli näen unes mingisugust lahingtegevust (kus mina hero rollis, öf koors), siis mõtlesin, et meeste valik saab õite rohke olema ja ju see "õige" siis kah seal figureerimisega hakkama saab.
.
Lähen mina siiras usus magama ja hommikul ärkan paanikaga. Ainus, keda ma peale rituaalide korrektset sooritamist unes nägin, oli mu 3-aastane ristipoeg.
Õige sugu küll aga.... no ei saa see asi ikka nii hull olla ju! Ausõna, ma ei ole meeleheitel....
Seega, next please!
.
PS: On ikka hull lugu küll, kui Une Mati huvi kaotab ja enam nillimas ei käi.
Pugesin hirmunisena kella 23 ajal linade vahele teda ootama, kuid siiamaani ootan. On vist teistes naistes.
Räägitakse tarka juttu, et siplemise asemel oleks kasulik hetkeks midagi muud teha, siis tuleb ka Mati. See siis seletab mu öise kribamise oma pedofiiliahirmudest... :D
.
PPS: Illustreeriva tibatillukese pildi leidsin, kui fotoguugeldasin sõna "pedofiil". Ja pildi ametlikuks nimeks oli "Michael Jackson pedofiil". Mida kõike interneeduses ei leidu...
.
PPPS: Ma nüüd hakkan uudiseid lugema. Matit ikka veel ei paista. On siga mees, ma ütlen!

Siit ja sealt ja vahepealt

Olen oma lugejad unarusse jätnud, kuid mõne aja pärast parandan end. Natukenegi:)

Uus aasta on kiirelt alanud, nagu oligi arvata. Tööl eelmise aasta kokkuvõtted, nii et ei ole midagi erakordset istuda seal õhtuti nt kaheksani. Samas on see kokkuvõtete tegemine kõige nauditavam ja silm kohe kilab peas, kui oma tabelitega maadelda saan:)

.

Koolis on eksamid. Ühe eksami eel suutsin tõenäoliselt üle muretseda. Läksin laupäeva õhtul normaalsel ajal magama, kuid siplesin seni kuni kell sai 4. Siis suutsin uinuda, et kell 7 taas ärgata. Ütleme nii, et suhteliselt ebainimlik on end pühapäeva hommikul 3-tunnise une järel eksamile ajada. Tundub, et läks hästi, eks näis kui tulemused teada. Kuigi oli oht, et visatakse üldse poole eksami pealt välja. Mingi noormees sattus mu kõrvale istuma ja pidevalt oli tal vaja midagi sosistada. Õppejõud tegi kaks korda märkuse meile mõlemale, kuigi ma isegi ei iitsatanud. Ja kolmanda korra peale lubas meid kohvikusse edasi lobisema saata. Kui siis noormehe suu uuesti avanes, saatsin välja maailma kurjeima pilgu. Krt, sa kompu küll, kuid mu kaotatud une hüvitus hea hinde näol on mulle sinust olulisem.

.

Laupäeval pidasime ristipoja sünnipäeva. Lasteaias. Hmm, ma ei ole taolistesse ruumidesse terve igaviku sattunud. Asjad on arenenud, ehk siis lapsesõbralikumaks muutunud.

Ütlemata koomiline oli vaadata pika laua taga istumas nii paarikümmet 163 kuni 196 cm pikkust inimest. Me olime hiiiiiiiglased!

Ok, toolid-lauad olid tillukesed, kuid ka vetsupotid olid istekõrgusega alla minu põlve:D Süda läks kohe soojaks...

.

Sain teada, et meie suguvõssa tuleb juunikuus veelgi täiendust... Ots on seega kahekordselt lahti tehtud:D Ainus jama selles, et meie vastsed tited hakkavad elama üks Indias (venna laps kolib eelduste kohaselt suvel paariks aastaks Indiasse), teine Sydneys (seal elab nõbu juba mitu head aastat...). Neid põnne vaatama minna ei ole mitte niisama "ma tulen hüppan läbi!".

.

Hiljuti korrastasin raamaturiiuleid. Piinlik tunnistada, kuid avastamisrõõmu oli küllaga. Vahepeal on raamatuid hoolega juurde soetatud, kuid lugemises olen olnud nõrgem kui soetamises. Ja nii on nad riiulisse lihtsalt lisaks surutud.

Nüüd kõik ilusasti süstematiseeritud ja võib pimedatele talveõhtutele vastu minna küll:) Kui eksamid läbi ja tööl rahulikum periood.

.

India reisikirjast olen suutnud kirjutada vaid 3 päeva muljed. Natuke piinlik on, kuna suure suuga lubasin muljete küsijaile, et varsti-varsti... aga esiteks on kiire ja teiseks peavad muljed mingi loogilise järjekorra võtma. Endiselt kihutavad need peas kiirrongi tempoga.

.

Eilseks olime Jääraplikaga UpUpis kohtingu kokku leppinud. Et blogisedes ammuilma tutvunud ja igasugu kanaleid kasutades vist juba ligi aasta intensiivselt suheldud, kuid näost-näkku kohtumata. Ja et kui mõte koos Stockholmi kruiisida, siis võiks ikka enne veendunud olla, et üksteisele küüntega näkku ei karga, eksole.

Mõeldud-tehtud. Esimene deit kalendris kirjas ja nii ma siis eile töölt bussile tormasin. Kus sa siis autoga saad minna, vaja ju mõned kokteilid hinge alla panna, siis ikka julgus suurem ja teatavasti teeb ju alkohol inimese targaks, nii et kõik tahavad kuulda mis sul öelda on:D

Avastasin siis ootamatult (nagu alati) viimasel võimalikul minutil, et šaisse, kell juba nii palju ja bussini üle 10min minna. Et esimesele deidile ei ole viisakas hilineda, tormasin kontsade klõbinal hirmsa jooksuga bussile. Sääremarjad sain igatahes krampi.

Bussis tehti mulle hiiglaslik kompliment. Sellesisulist pole ammu olnud...:

Kuna mul ISIC kaart siiani pikendamata, siis sooduspiletit ju osta ei saa. 30-aastane tudeng, nagu ma olen. Kuna ma ei tea, palju üksikpilet maksab, ulatasin juhile 25-ka ja palusin üht piletit.

"Sooduspilet?", küsib juht mind pilguga mõõtes.

"Ei, tavaline!", naeratan juhile.

Juht vaatab mind uuesti pikalt ja põhjalikult. Ülalt alla, alt üles. Arusaamatus pilgus, küsib uuesti:

"Ikka sooduspiletit mõtlete?"

"Ei, tavalist. Seda täiskasvanute oma", naeratan endiselt laialt.

Veelkord uurib juht mind üle, vangutab pead (nagu ohates, et "einoh, kui tahab täispiletit, mis siis ikka") ja lõpuks saan oma oodatud pileti.

Ütleme nii, et mul oli terve sõidu suu kõrvuni:D Vot kui vähe on ühel keskealisel naisel õnneks tarvis:)

.

JP osutus üsna selliseks nagu olin arvanud:) Ainult et veel blondim kui piltidel tundunud on!

Algul oli väike hirm, et me suht sarnaselt mõneti väga tundlikud ja sarnaselt mõneti väga tugeva iseloomuga. Et huvitav kas saame in real hakkama või hakkavad egod põrkuma.

Alguses oli kohmetus. Nii naljakas oli tunda kohmetust, kui inimesega palju ja sageli suhelnud oled tegelikult:D Mõne aja pärast see õnneks taandus ja saime edukalt hakkama:) Leidsime, et võib kruiisile minna küll, ei midagi tervistohustavat:) Seega ülevaatus läbitud:D

.

Täna olin siis nii tubli, et sõitsin TTÜ-sse ISICu järele. Seal lähedal aga Nõmme keskus ja Sõõrikukohvik... Kuna eelmisel õhtul oli JP sõõrikutest rääkinud, oli mul hõbekett suunurgas ja viimasel hetkel tegin äkkpöörde kohviku suunas.

"Ja mida teile?", küsib neiu leti taga.

"Sõõrikuid tahaks"

"Jaa, kui palju?"

"Hea küsimus, kui ma vaid teaks... Andke 6. Ei, 8. Ah, mis, teeme 10!"

Tere tulemast, rannahooaeg! (endale lohutuseks võin öelda, et meie kliimavöötmes nagunii enam rannailmu pole kohanud ja rahavarud kah otsas, et kaugele randa peesitama minna)

.

Esimese valgusfoori taga leidis kilekott tee mu sülle ja lõunastamine algas. Ütleme nii, et ei ole kõige mõistlikum tegu Järvevana teel kihutada, sõõrik hambus. Tööle jõudmise ajaks olid pooled sõõrikutest söödud ja süda paha. Nojah.

.

Viimasel ajal on kohutav uni kallale hiilinud. Hommikuti üles ei saa, õhtuti teen uinakuid õppimise vahele... Igatsen päikest, valgust ja soojust! Need hoiavad mul vere keemas, muidu nagu talveunes kõik see aeg...

Jõudsin ära oodata:)

Siiralt õnnelik praegu...
Surfasin juutuubis ja taaskord püüdsin leida oma noorusaegset muusikat. Kahjuks tolleaegset vähe ja vahel keegi hea inimene võtab kätte ja tõmbab miskit juutuubi.

Et siis jah, nooruses kuulus minu lemmikute hulka ka Laks. Ja nüüd, möödunud sügisel, on keegi hea inimene ühe mu lemmikloo veebi lisanud. Suurimad tänud talle selle eest!

Pidin mingi mäletamatu aeg tagasi infarkti saama, kui raadiost tuttavaid helisid kuuldes esialgse eufooria järel lisandus sinna Mari-Leenu ("Suur aitäh mulle teie kõigi poolt!"-neiu) hääl. Algul vandusin omaette, et pühaduserüvetus jne, kuid tegelikult tubli tüdruk. Tõi tõsiselt hea ja sõnumiga loo ka uue aja massidesse. Tänapäeva muusikas pole sageli ju peale põmm-põmm-kääksu mingit pointi... (kostub nõutu vanainimeselik ohe).

Aga palun, tõsiselt hea lugu originaalesituses ka siia jäädvustatud:

Kivisildniku horoskoop 2009

Hingepuistamisele vahelduseks naerutan teidki natuke.

JP saatis ja mul pidi piss püksi tulema:D Eriti Vähi ja Amburi puhul...

Kivisildinik: Ma olen juba varasest lapsepõlvest horoskoope teinud ja need on olnud alati sama täpsed kui kõik teised. Tõsi, korra on Igor Mangi oma veenvam olnud, aga ainult üks kord ja siis oli mul jalg haige. Ise olen Kaljukits ja just sellepärast ma eelistangi enda kirjutatud horoskoope.

.

**Kaljukits**
2009 on Kaljukitse aasta, Kaljukits teeb mis tahab ja mitte keegi ei saa tema vastu. Kaljukits võib karistust kartmata raiuda sitta nii endast tugevamatele kui nõrgematele. Selline on tähtede seis. Raha voolab kokku seninägematutes kogustes, isegi kinnisvaraäri õitseb. Kaljukitsel endal pole vaja midagi teha, võta väike drink, lase väike peer, küll asjad sujuvad.

.
**Veevalaja**
Ma ei tunne ühtki korralikku Veevalajat, seepärast pole mul põhjust neile ka midagi head ennustada. Veevalajat ähvardavad pahad haigused, tavalisest sagedamini langevad nad röövmõrtsukate ja sarivägistajate saagiks. Head on ainult niipalju, et Veevalaja ei kaota tööd, aga selle lolli töö võiks ta ise ära lõpetada, kui natukegi oidu peas oleks.

.

**Kalad**
Kaladele toob 2009. aasta igasuguseid perverssusi. Täiesti ootamatult võite avastada, et on aeg kapist välja tulla, teile hakkavad meeldima naabrite lapsed ja koduloomad, mida väiksemad ja karvasemad, seda enam.Võite kohe mõne Angeli tüüpi asutuse kuukaardi ära osta; kui teie peres on rohkem Kalasid, küsige perepaketti.

.
**Jäär**
Jäär on keskpärasuse, tühisuse ja labasuse märk, selle all on teil kerge läbi lüüa. Pole vahet kas üritate teha karjääri panganduses, poliitikas või levimuusika alal, teile on kõik uksed lahti. Põhiline on jääda truuks oma sisemisele minale, oma kutsumusele ehk teiste sõnadega totrusele. Põhiline on mitte mõelda, kui tekib mõte, sügage ennast ja see läheb mööda.

.
**Sõnn**
Sõnn on terve aasta teistele naeruks; kui sind juba koolis või tehnikumis narriti ehk pommiti, siis tuleks kaaluda nimemuutust, ilukirurgi sekkumist või koguni pagulusse minemist. Kõige parem on kolida mõnda islamiriiki, kus kantakse kaltsu molli ees. Midagi paha Sõnnile küll ei tehta aga jalaga tagumikku saate nii veebruaris kui juunis.

.
**Kaksikud**
Kaksikuid ootab uus elu; kui vana elu on raske, tuleb uus ja veel raskem. Kui oled siiani rahuldavalt toime saanud, siis on sellega lõpp. Majanduskriis kisub teid ribadeks ning keskeakriis algab juba homme. Kui olete ühe keskeakriisi üle elanud, algab uus ja hullem. Ühistranspordis võite tasuta sõita, aga tanklates peate maksma, tõenäoliselt teete seda Vähilt laenatud rahaga.

.
**Vähk**
Kuu on aktiivne ja Saturn paneb ringi nagu segane. Kes sellest õigeid järeldusi ei oska teha, on astroloogia alal täielik võhik. Sellest hoolimata ei maksa toast välja minna, võite saada nostalgia, tripperi või mõlemad. Päike on ka majas, nii et solaariumisse pole mõtet minna, samas tuleb ennast ka talveöödel päikesekreemiga sisse töötada.

.

**Lõvi**
Mingit muutust ei ole, ikka sama jama. Iga natukenegi lahedam Lõvi on märganud, et tema elus ei muutu mitte kunagi mitte midagi, samamoodi ka 2009. aastal. Arvestades jälke arenguid võib Lõvi isegi õnnega koos olla. Üldjuhul on see aga teisejärguline õnn – kalaõnn, karjaõnn või midagi sarnast. Tõelist õnne saate vaadata telekast, vaadake hoolega.

.
**Neitsi**
Neitsil läheb väga hästi. Oleks te möödunud aastal mõne suhte sõlminud, oleks see mardipäevani püsima jäänud. Aga Neitsi ei usu ju horoskoope, põikpäine nagu ta on. Kui te olete sõdur, saate enam-vähem ühes tükis Iraagist koju, kui olete vang, saate paki, kui olete tulesüütaja – saate sooja ja joosta. Ühesõnaga, teid ootab pikk ja mõnus aasta.

.
**Kaalud**
Kaaludel on nohu või köha. Ees ootavad palavik ja kooma, võidakse süsti teha, aga ka mingit mürki sisse sööta. Vältige ravi, Kaalude nõrgale tervisele on see kõik vastunäidustatud. Parem turgutage ennast maarohtudega, sööge heinu, kaeru ja koeratoitu. Kui tahate ellu jääda, siis inimese toitu süüa ei tohi. Mitte suutäitki.

.
**Skorpion**
Skorpion ei pruugi järgmisel aastal selget päeva näha. Läheb kuidaginiimoodi – üks asi viib teiseni. Ausalt öeldes olete te lihtsalt joodik, täielik parm. Samas tuleb tunnistada, et kõik need kolmsada liitrit keskmisest kangemat alkoholi, mis teid ees ootavad, on suht korralik kraam. Ei mingit Belõi Aisti ega Skotiš Liiderit.

.
**Ambur**
Ambur otsib uusi väljakutseid, aga ei leia.

Emotsionaalne purtsatus

Olen hetkel nii tige, et pean ennast välja elama. Ja kuna sel teemal kellelegi helistada oleks puhta imelik, siis pritsin oma emotsioone siin.

.

Teemaks ikka seesama jauramine Sotsiaalministeeriumi saamatuse osas aasta lõpus puuetega inimestele toetuste väljamaksmises.

Üldiselt mulle ei meeldi igasugu avalikkust häirivatel teemadel hinnanguid anda, kuna eks võib olla kulisside taga fakte, mis meieni ei ole jõudnud. Teatavasti esitab ajakirjandus oma nägemuse ja sageli on see higi, verd ja pisaraid ihkav pool.

Sel korral aga lahmin hinnata.

.

Täna lõpuks anti pressikonverents, kus üksteise süüdistamisega tegeleti. Et kes teadis juba millal jne. Kõige hullemad minu kõrvale olid kaks väidet:

1 - Teati juba juulis, et oktoobris suure tõenäosusega tekib maksetega raskusi, kuid toetuse saajaid ei olnud võimalik kõiki eraldi informeerima hakata. Halloo!!!!! Kas me elame kiirjooksjatest kullerite ajastul? Mille jaoks on olemas massimeedia? Seal kohtame mõttetuid eraelulisi "uudiseid", kas tõesti ei olnud võimalik mõnd asjalikku uudisnupukest lasta üllitada?

2 - Küsimusele, kas viivituste eest ka viiviseid makstakse, teatas Maripuu, et toetuste puhul viiviseid ette nähtud ei ole ja kui kellelegi on viivitusest tekkinud otsene varaline kahju, siis iga case vaadatakse läbi eraldi.

.

Üldiselt olen ma patrioot ja riigiaparaati ei kiru. Selsamal põhjusel, et palju on ju seda mida mina ei tea ja igal asjal on mitu külge. Aga jah...

.

Müstika. Riigi ja kodaniku suhe antud juhtumi puhul paistab olevat selline, kus ühel poolel on õigused ja teisel kohustused. Kui keegi jätab riigile midagi õigel ajal maksmata, rakenduvad viivised. Ei aita ussi- ega püssirohi. Kui aga riik õigel ajal ei maksa (eriti neile, kel ise endaga raske hakkama saada), siis ei mingeid viiviseid. Mis viiviseid, isegi varakult ette ei teatata. Krt küll, oli siis raske nii massilise teema puhul erandkorras viivised kehtestada? Majanduslangus või mitte, kuid teatud stiilitunne peaks ikka säiluma. Teed vea, siis korrastad. Koos kompensatsiooniga, milleks viivised on ju õige tühine summa.

.

Ei saa unustada, et puudega inimesele (eriti raske puude korral) on seesama toetus sageli ainsaks (või väga oluliseks) sissetulekuks. Enamasti ei ela nad ka priiskavat ja mugavusi täis elu vaid hingitsevad kuidagi. Sõltudes riigist, lähedastest (kui neid on) ja hoolivatest kaaskodanikest. Mida krt sa ikka pralletad kui käsi pole ja varvastega maalida kah ei oska.

.

Lähenevad jõulud tekitavad inimestes ikka erilisemaid emotsioone. Tahad endale ehk tatrapudru asemel pidupäevaks verivorstigi lubada, ehk ka mõne jõulukingi kellelegi teha. Ja sulle teatatakse viimasel hetkel, et uups, kellegi tegemata töö tõttu ei saa sa nüüd isegi tatraputru. Oma elus püsimiseks vajalikest ravimitest (või valuvaigistitest) rääkimata.

Oi rsk ma olen tige praegu.

.

Ok, ehk saad kokkuleppele, et kommunaalid maksad hiljem. Ehk õnnestub see viiviseid määramatagi, kui hästi räägid ja pisara poetad. Ok, jäävad jõulukingid tegemata ja sõbrad/sugulased pakuvad ihaldatud verivorsti. Saad kelleltki hunniku pappi laenata, et ravimid välja osta.

Siis lõpuks, uuel aastal kolme kuu jooksul makstakse sulle saamatajäänud raha. Ilma viivisteta. Ja kui sina pead kommunaale tasudes mitme kuu viiviseid siiski tasuma, siis saada aga kiri ja menetletakse hea hulk aega su taotlust.

.

Mingi piir ikka kusagil peaks jobulikkusel olema. Noomitus on selgelt vähe. Kingad ja tagasiastumised, muu ei ole aktsepteeritav. Siin mammonapaanikas võiks ikka mingisugune inimlikkus säilida, ei maksaks oma nõrgimaid ahistada lihtsalt seetõttu, et ega nad midagi ju tee.

Saate aru, oleks vähemasti aegsasti teatatud, et tuleb viivitus. Siis oleks teadnud ehk varakult piskut kokku hoida. Või kust iganes vajaminevat hankida.

.

Ei, ma ei ole puudega (vähemalt enda teada:D). Ei, ma ei tunne kedagi kes selle jama läbi kannatas (õnneks). Kahjuks aga on minus teatud annus inimlikkust ja selliseid jamasid seedida kohe mitte ei suuda.

Sain natuke välja puhiseda, veidi kergem hakkas. Aga piinlik on ikkagi. Riigi pärast.

Pikad pühad olid sedakorda

Oijahh... Tuli. Uus ja parem.

Uskuma peab. Alati.

Kui lõpetan uskumise ja unistamise, olen ma surnud. Vahet pole, kas füüsiliselt või emotsionaalselt.

.

Üks üsna keeruline ja raskete valikute aasta jäi seljataha. Lõpu poole tuli lausa Indiasse põrutada, et saaks distantsilt mõelda. Aga aitas. Enesele kindlaks jääda. Veendusin, et elul on ka minu jaoks palju-palju uut ja senikogematut plaanis. Iga asi omal ajal.

.

Mõni aeg tagasi otsustasin end mitmes liinis käsile võtta ja oma elus suurpuhastus läbi viia. Mis ei toimi, see välja. Pole mõtet end koormata laipade kaasalohistamisega. Ükskõik kui olulised või kallid need laibad siis on. Oskus loobuda on üks keeruline, ent tänuväärt oskus.

Suuremas osas on see ka õnnestunud, mõneti tarvis veel enese sammude tagajärjeks olevad emotsioonid paika loksutada.

.

Eelmisel aastavahetusel seadsin esimest korda elus enesele eesmärgid. 2 jäid saavutamata. Üks omaenese laiskusest ja teine on liiga suures plaanis, seega aasta võib osutuda lühikeseks perioodiks. Osutuski. Kandus jätkamisele ka alanud aastasse.

Ülejäänud eesmärgid enese üllatuseks suutsin saavutada. Ühes isegi ületasin algset kava.

Kõik see andis tõuke ka uueks aastaks eesmärke seada. Vaatame mis saab:)

*****

Pühad olin kodusaarel. Telefoni hoidsin endast kaugel eemal ning terve selle perioodi jooksul ei külastanud interneeduse avarusi. Teadlikult. Ei väliskontaktidele. Kellel vaja, teab kust ja kuidas mind leida.

.

Suhtlemisest sain üledoosi. Taaskord:)

Toitusin liialt priiskavalt. Taaskord:)

.

Saares on meil sageli maja rahvast täis. Ise vähe kodus käid (sel aastal 7 nädalavahetust kuni paar päeva enam), siis ikka kipub suhtlemine koonduma sellele lühikesele ajale. Eriti peale reisi, kuna taheti ka pilte vaadata/muljetamist kuulata.

Perekondlik pusletamine

Hirmus hea oli olla koos lähedaste inimeste ja peresõpradega. Pikalt ja põhjalikult. Sain küll üledoosi, kuid see ei vähenda rõõmu.

Nii meil siis rõkkas tuba naerust ja jutuvadinast ning külalised said (ühed minnes, teised tulles) värava vahel kokku. Iga päev peale 25.nda. Tolle päeva lubasime vaid endile ja saime koeragagi jalutamas käia. Lubasin talle, et tegelen temaga kodusolemise ajal ja kui ei jõudnud jalutama, loopisin õues vähemasti palligi. Koer oli õnnelik:)

Palli järele lidumine on Freddile kui elu mõte

Kodus on alati kuidagi hea. Isegi kui magada ei jõua. Isegi kui sauna jõuab vaid ühel õhtul. Ega need seened nii kiiresti kah siis abaluude vahele kasva.

Õde-venda stiilinäitelist lõunauinakut tegemas

Ka nii võib uinuda...Ja pererahvaga peitust mängida (lehtede langemise aegu)

Reedest esmaspäevani lõbustas meid minu varsti 3-seks saav ristipoeg. Oli emme-issiga meil külas. Vot sellisega saab juba suhelda ja kuidagi kindlam tunne on. Et ei lähegi katki:)
.
Kui ta oma heleda hääle ja naerulohkudega põskedes (kasvab üks hirmus südametemurdja) pidevalt miskit seletas, siis jäi itsitamise kõrval üle ainult hämmastuda. Et nii pisike aga sellised seosed ja väljendid...
.
Minu meelest parim oli, kui juba kolmandat hommikut soki seest kommi leides poiss hüüatas: "Uskumatu!" ;D
Ja kui mina oma ema olin tema kuuldes hüüdnud, siis peale seda oli mu ema poisinaksi jaoks alati: "Ema, kuule! Kuule, ema!" (oma isiklik ema ju ikka emme, seega minu ema ametlik nimi on nüüd "Ema, kuule!").
Ja kui lastega mitte harjunud koeralahmakas endast kaks korda pisemal väikemehel otse sülest palli haaras ja poiss selle peale istuli potsatas, teatas peale mõnetist suurisilmi maas istumist mõtlikult: "Oih, ehmusin..."

.
Teine pirnipanija oli mu vanaema. Enne saunas päevitanud naha suuremas osas maha koorimist leidis ta, et igavesti musta (?) näoga olen. Polevat üldse peen preili. Nii et, solaariumi-grillkanad, peened preilid ikka valge nahaga.
.
Edasi leidis ta, et mu heledamaks pleekinud juuksevärv ei kõlba mitte kuskile. Ma pidavat sellega olema nagu ruske lehm:DDD Püüa nüüd siis kõigile meele järele olla... "Ema, kuule!" ei luba pead tagasi tumedaks värvida ja vanaema peab ruskeks lehmaks...:) Raske nendega:D

Ruske lehm põrandal aelemas

*****
Hull lugu - kõhud, kus elanikud sees, on kasvanud koledal kombel. Jõulude paiku nägn kõik oma 4 rasedat ära.
.
Kulles (tänu kelle sünnile minust tädi saab), sünnitähtajaga märtsis, peaks eelduste kohaselt olema tüdruk. Kummaline, et meie suguvõsa nooremas põlves on kõik poisid, ainult mina ja üks nõbu oleme tüdrukud. Nüüd siis ka Kulles. Seega suguvõsas kolm tüdrukut ja kõik märtsi väljalaskega...

*****

Esmaspäeva lõuna ajal ületasime Väinamere ja koju jõudes langesin kui loogu, kassid teine teisel pool. Magasin õhtuni ja öösel jätkasin. Vaja ju puhkuse aeg tagasi puhata:)

Uue aasta kutsed lükkasin kõik tagasi, ehkki teadsin, et saaks väga lõbus olema. Esiteks oli mul väike suhtlemise üledoos ja teiseks ei olnud mul olnud aega oma mõtete ja tunnetega tegeleda. Ehk siis tahtsin teha kokkuvõtet olnust, veenda end tehtu õigsuses ja läbi mõelda uued sihid.
.
Vahepeal korraks hiilis ligi mõte, et kraban ahjus küpseva kana kaenlasse ja kappan külla, kuid jätsin teostamata. Tundsin, et vajan rahu. Rahu enese ümber, mitte telefonikõnedest, millel ei paistnud lõppu tulevat:) Mul on ikka toredad sõbrad ja lähedased:) Aitäh, et olemas olete.

.
Nii vaikselt tervitasin ma uut aastat esimest korda elus. Ja kui päris aus olla, oli see hea tunne. Sain palju läbi mõelda. Vahel ikka ju kahtled oma otsustes ja lased end teistel mõjutada, kuid usun, et olen valinud õige raja. Aeg-ajalt murrab kurbus maha, kuid enamasti on kuidagi väga kerge olla. Kui pole laipa, mida kanda, on samm sirge ja energiline. Ja vahel tuleb lausa eufooriline õnnetunne peale. Vot mida kõik kerge samm teha võib:)
Millegipärast on tunne, et midagi eriti head on tulemas... Misasi ja kust tuleb, pole halli aimugi. Aga tuleb:D

Isegi vahuvein jäi avamata, jäin kirsiõlule truuks.

*****
Uue aasta esimene päev oli tõeliseks naudinguks. Vahetasin kalendri sisu uue vastu ja kavandasin oma uue aasta sündmusi:D Suuremas osas said plaanid paika, õnneks jäi ka veel täitmata nädalavahetusi:) Lisaks küpsetasin kaks plaaditäit pirukaid ja suure mandariinistruudli. Nämma!
.
Otsustasin ka oma vana armastuse juurde tagasi pöörduda. Viimased 3 aastat pole enam mitte ainsalgi rattamatkal osalenud. Teen endast olneneva, et sel aastal maikuise roheliste rattaretkega taas skoor avada:) Rattal Eestimaad avastada on olnud kirg, millest viimasel ajal loobunud olen. Milleks ometi?
.
Head Uut!

Meeste argumendid tõestamaks, et arvuti on naissoost

* neis on tohutul hulgal seosetud informatsiooni;

* naabrimehel on alati parem;

* nad on kenad ja säravad seni, kuni sa nad koju oled toonud;

* nad teevad kõike, mida soovid, kui sa kasutad õigeid väljendeid;

* tuled põlevad, aga kedagi pole kodus;

* nõuab suurt pingutust, et neid ööseks välja lülitada;

* varukoopiat tuleb pidevalt värskendada;

* sisemised puudused ilmnevad kasutamise käigus;

* aastatega tõusevad kulutused aksessuaaridele ja teenindusele;

* uue soetamine tuleb alati odavam kui vana korrashoid.

Nädal sõnas

Hullumeelne nädal on olnud.
.
Esmaspäeval nautisin veel päikest ja sooja ning kahetsesin hirmsal kombel, et tulema pean hakkama. Aga elu tahab elamist ja järgmise öö veetsin lennukis.
.
Teisipäeva varahommikul maandusime Tallinnas ning kella poole kuue ajal sai magama. Peale kaht unetundi oli aeg tõusta ja tööle minna.
.
Sama päeva õhtuks olin juba oktoobris teatripiletid ostnud. Endla külalisetendus "Linda tahab lahutada". Naersin nii, et pisarad jooksid. Seda tahaks raudselt veel vaatama minna! (Mõni aeg tagasi vaatasin etendust "Täismäng", mis on "Full Monty" põhjal tehtud ning samuti ajas väga naerma, kuid Linda oli ikka päris pöörane. Kummardus Sepo Seemanile ja Liina Tennosaarele!)
Koju sain kell 1 öösel.
.
Järgmine päev peale tööd oli Kojas juhatuse vahetumise pidulik üritus. Otse peale tööd sinna. Koju hiilisin varakult, kella 21 ajal toetasin "hetkeks" külje maha ja ärkasin segadustundega järgmisel hommikul.
.
Peale neljapäevast tööpäeva oli siis esimene võimalus nädalavahetuse eksamiteks valmistuda. Natuke uurinud-puurinud, toetasin taas "hetkeks" end lamavasse asendisse. Kordus sama mis eelmisel ööl.
.
Reedel peale kooli oli suuremat sorti rabelemine. Juuksed vajasid värskendavat värvimist (loe: hall oli vaja ära peita) ning kleit kohendamist.
Olin suhteliselt napilt graafikus, kui õmblusmasin lolliks läks. Peale suuremat hulka närvirakkude raiskamist ja paanilisi silmapööritamisi heatahtlikule abistaja-päkapikule (ligi 2-meetrine, seega mutant-päkapikk) jõudsin tunniajalise hilinemisega asutuse jõulupeole.
.
Tore oli paljusid jälle üle pika aja näha. Alles seal, paljastatud selgade/ihuliikmete keskel sain aru, kui üllatavalt pruun ma olen:D Endalgi palja seljaga kleit üll ja jäi mulje, nagu oleksin hullupööra solaariumis peoks valmistunud:DDD
Esinev mustkunstnik võttis hämmastusest sõnatuks ja kõvasti sai naerda erinevate etteastete üle. Ei puudunud ka Jõuluvana:)
.
Sattusin tõsise tantsulõvi haardesse, kellega õhtu jooksul kõik valsid, "humpad", džaivid, tša-tša'd, rumbad, sambad, fokstrotid jne korduvalt läbi sai keerutatud/hööritatud. Mulle kohe meeldib, kui mehed tantsida mõistavad ja tahavad:)Tulemuseks oli, et korduvalt tuli tualetis selga kuivatamas käia, nägu-käed-kael vajasid pidevat vee väljaväänamist. Džiisas, ma ei saa saunaski vett lahti, too tantsulõvi sai sellega aga hakkama.
.
Kuigi oli tunne, et jalad enam ei kanna, otsustasime hulga töökaaslastega edasi tantsima minna. Et nagunii juba end lille löödud ja vahvaid kaaslasi ei tahaks ju veel koju koti peale lasta.
Mõeldud-tehtud.
.
Esimene plaan on "vanainimeste koht" Bonnie & Clyde.
Mitu autotäit jõuab meid sinna kohale ja oh üllatust! Meeletu saba vonkleb mööda fuajeed. No nii häda meil nüüd ka pole, et peaks keset sügavat ööd kusagil fuajees konutama.
.
Järgmisena tuleb meelde teine koht, kus on lootust, et teismelised pikali ei jookse. Sommide ja inglise poissmeeste poolt armastatud Amigo. Olen seal korra elus käinud ja mingit erilist mälestust sellest pole. Aga proovida ju võib.
.
Taas jõuab meid mitu autotäit kohale, nüüd juba mõningase loomuliku kaoga.
Ukse taga tabab eriti ebameeldiv üllatus - ei pääse külmast ööst isegi siseruumidesse. Maas punetab kellegi arveteklaarimist meenutav vereloik. Ebameeldiv on seal seista ja järgmist kohta kaaluda.
.
Keset mõtisklust avaneb uks ja turvanolk lubab meid kahe ukse vahele. Et nagu poolele teele. Teine nolk seisab, kõhnuke selg ees, teise ukse juures, et kaugemale ei saa. Peab ootama kuni keegi väljub (majanduslangusest räägiti siin hiljuti miskit, kuda krt need klubid siis nii haledalt ülerahvastatud on?).
.
See tundub nii alandav, seal seismine. Nagu kerjaks, et laske meid kluppi. No ei ole meil kellelgi sellist nälga, et end selliselt alandatuna peaks tundma. Keerame ringi ja väljume jäisesse öhe.
.
Viimaseks sihiks saab Columbus Krisostomus, kus tarbime erinevaid vedelikke, lobiseme maast ja ilmast ja väsimuse kontidesse taashiilides pudeneme kodude poole laiali.
Laupäeva hommikul kell 9 pean olema eksamil.
.
Ärkan peale paaritunnist und kell 6.30, et midagi veel korrata. Silmad on krõllis ja mitte millestki aru ei saa. Lähen kohale, kuid tööd ära ei anna. Tulen tagasi siis, kui sess käib. Pole vaja üle pongestada ja tingimata eeleksamil esineda.
.
Ülejäänud laupäeva magan puhtal kujul maha. Õhtul hilja küpsetan veidi ahjukana, mida korralikult süüagi ei suuda ja magan edasi.
.
Pühapäeva hommikul vaja taas koolis olla.
Löön äratuskella kinni ja magan südamerahus edasi. Kui popipäev, siis popipäev.
.
Täna õhtuks on tunne, et eluvaim taas sees. Ootan ahjus küpsevaid õunapomme. Üle kolme nädala sirvin taas blogisid ja teen ka ise pikema kui paarisõnalise sissekande. Reisikiri vajab ka veel inspiratsioonipuhangut...
.
Kummaline on siin õhtuti olnud. Magamise ajal heliseb sageli telefon ja kohe üldse ei saa aru, misasi see on. Kui taipan, siis esimene mõte on, et mis keeles peaks vastama. Kraaksatan "hellõu", sobib igaks elujuhtumiks.
.
Järgmine paanika on ümbrus. Nii telefonile vastates kui hommikul ärgates ei saa ma aru, kus olen. Püüan ümbrust segasena tuvastada ja pidevalt on esimene mõte, et kus riigis olen. Millegipärast ei suuda ma seekord kohe kuidagi oma reisil viibitud keskkonnast lahti lasta...
Jäi südamesse, noh. Ise ka ei tea, miks. Mingi kummaline aura.
.
Veel ei ole pimedusega harjuda suutnud. Keset päeva peavad ka tuled toas põlema, valgust ei kusagil.
Olen ikka päikeseloom, midagi pole teha.
.
Lisaks ütles mu külmik enne reisi üles. Nüüd on äärmiselt tüütu jõulusagina ajal iga päev poes käia, et miskit samaks päevaks muretseda. Ei saa ju varuda...
Varsti peab hakkama ka sellega tegelema.

Tagasi...

Siin on nii külm...

Minu süda jäi maha.

Täna öösel 1,5h maganud ja täiesti audis:)

.

Päikeseloojang väga privaatsel Cola rannal (02.12.2008)

Kui maa peal on olemas Paradiis, asub see seal

Nunuhh...

No hull värk ikka.

Loed uudiseid ja imestad silmad punni.

Autod lükatakse tuule tõttu teelt, trollid ei sõida, trammid seisavad, liinibussid vajuvad kraavi, taksodega on samuti halvad lood ja ette neid tellida ei saa, praamiliiklus seisab, laevad seisavad reidil, rongid ei liigu ja seisavad suvalistes jaamades, lennujaamas kaos.

Tuleks need jõulud kah siis valged, mitte et praegu kogu talve ports maha tuleb.

Samas kuskilt oli kuulda, et tuleval nädala tulevad kõvad plusskraadid... Eestis.

Aga mina hakkan nüüd liikuma. Loodan siiralt, et lend kell 9 ikka väljub ja eelkõige seda, et ma õigeks ajaks lennujaama saan:D Meeeeeletult ilus on väljas. Ülipaks täiesti valge lumavaip katab maad... Nii vaikne...

Toredaid lumepühi siiajääjatele ja kohtume detsembris:)

Selgust läbi tuisu

Täna oli lõbus. Sain autot lükata üle aegade. Majade vahel jäi kinni:)

Lund tuiskas ja kindaid polnud käes, kuid nii pagana lõbus oli:) Hetk hiljem olid teksad kui pesumasinast võetud...

Nähtavus õhtul sõites ei olnud 5 meetritki. Sellist hullust pole ammu näinud. Aga mulle nii hullupööra meeldib...

Õhtu otsa olen lennujaamaga suhelnud, kuna seal ööbida küll ei taha. Lend Dubaisse pidi väljuma kell 23.55. Reaalaja info ütleb, et hilineb. Kui palju? Ei halligi. Lennujaam väidab, et 1h 55min, Travel In, keda samuti ahistan, väidab, et väljub kell 9 hommikul. Suht loll oleks kell 7 lennujaama minna ja avastada, et lennuk väljus kell 2, eks ole. Ahistan seega edasi.

Lõpuks ometi on "kokkuleppele" jõutud ja uueks väljumise ajaks kinnitatud hommikul kell 9.

Saab siis kodus magada lennuki asemel ja lendamine toimub suures osas valges. Vähemasti Dubais, kus sirutamispaus toimub, on pausi ajal valge ja saab tunnikeseks šoppama minna. Eelmise graafiku järgi oleksime seal olnud öösel.

Nüüd muidugi jõuame Goasse öösel...

Ülejäänud õhtu olen kulutanud Tulika püüdmisele. Tahaks hommikul kella 7-ks kindlapeale taksot broneerida, kuid no mitte kedagi ei taba... Tüütu. Lõpuks olen nii kaugele saanud, et kõrvus piniseb kole muusika. See on vist selleks, et kodanik loobuks ja katkestaks... Aga ma olen jonnakas. Siiani umbes tunni jooksul olen ainult kinnist tooni saanud, seega sellest progressist loobuda ei tahaks.

Loodetavasti kell 9 lend siiski saab toimuma. Ja loodetavasti ikka saan mõne takso kätte...

Toimetamised

Olen harjunud, et mu köögi akna taga sädistavad linnud.

Ühe puu otsas asub aastast aastasse nonni (saare keeles vares) pesa, kus siis kevaditi oksalasu kohendamist märgates on kindel, et mingil hetkel hakatakse poegadele kraaksumist õpetama. See on ainus häiriv koht. Üldiselt mulle nonnid väga meeldivad. Ütlemata arukad linnud. Mitte nagu turukottide all vaaruva välimusega tuvid, kes just ei hiilga nutikusega. Kanad, noh...

Lisaks on mu aknatagune täis varblasi ja tihaseid. Kes millal siis. Üks hull säutsumine ja aknast sisse piilumine ning kasside narritamine käib. Lisaks saab vahel miskit head noka vahele;)

Täna akna taga möllavat lumetuisku vaadates tekib aga küsimus - kus linnud praegu on? Kus nad end varjavad? Puud on nii lagedad, et seal neid küll tuisuvarjus ei ole.

Täitsa mure kohe.

Lähen enne väljalendu šoppama ja panen akna taha veel head-paremat. Las kasvatavad külma kaitseks rasvakihti ja kiusavad kasse:)

Eile oli mõnus linnas asjatada. Mul ikka veel suverehvid all, kuid rahulikult sõites ja pikivahet hoides pole hullu miskit. Eile oli linn autodest suhteliselt tühi ka ning lummemattunud teid ja puid vaadates täitus hing jõulurahuga. Mille peale mugisin pool pakki piparkooke ära:)

Kogu eilne päev oli ilus kuni hetkeni, kus mind kõnetas üks vanaproua. Tulin just solaariumist grillimissessioonilt (mõtlesin nahka natuke harjutada), kui tädike küsis, kas mul natuke raha on, ta tahaks makarone osta. Mul oli kohutavalt halb tunne, kuna sularaha ei olnud. Üldiselt mulle meeldib aidata, kui ilusasti küsitakse, isegi kui raha tegelikult külmarohuks läheb (kuigi tädi nägi viisakas ja puhas välja). Seetõttu oli paha tunne ja oleksin ehk automaadi otsinud, kust raha välja võtta, kuid äärmiselt ebameeldivalt mõjus tädi vastus. Ütlesin, et mul vaid pangakaart ja selle peale pööritati pahaselt silmi kommentaariga "oh jumal küll!" ning keerati sõna lausumata mulle selg. Azoo...

Minu paha tunne igatahes kadus.

Reisiärevust pole üldse. Oli pühapäeval, kui tekkis mõte ja oli esmaspäeval, kui minekut korraldasin, sealt edasi aga isegi ei mõtle sellele. Lisaks tuli lumi maha ja kõik on nii ilus. Õhtuti pikalt tööl olnud ja peale seda veel kooliasju sebinud.

Lisaks on mul ahjumaania. Pikka aega pole mul küpsetamisvõimalust olnud, kuna mul oli gaasipliit ja selle ahjuosa läks läbi. Sai muretsetud uus (elektri)pliit ja niisama seisma jäetud.

Kui nüüd ekskaas viimane kord külas käis, mainisin talle muret ja igavene korraldaja, nagu ta on, haaras ta asjal sarvist. Et mis see siis ära teha ei ole.

Järgmine päev kärutati mind poodi juhet vaatama. Siis leppisime ajas kokku mu vennaga, kes elektriasjades pädev (noorus veedetud isa firmas elektritöid tehes).

Mõni päev hiljem olid mul lagede all korraga kolm meest. Kes puuris poolemeetrise puuriga läbi raudbetooni välisukse taga olevasse kilpi kohutavalt jämedale juhtmele teed, kes keeras torutangidega gaasipliiti lahti ja kes suunas 15m juhet õige paigani.

Hilisõhtuks oli uus pliit/ahi ühendatud ning vana minema toimetatud. Kohutav läbu ainult maas:D

Sellest ajast olen küpsetanud ja küpsetanud. Ristsed korraldasin verivorstidega ja edasi koogid-koogid-koogid:) Mis siis, et ajanappusest valmivad koogid umbes südaöö paiku...

Vot see on elu! Alles nüüd saan aru, kui hullult olen ahjust puudust tundnud... Eriti kuna mulle eriti meeldib teha ahjuvorme, meekana ja kooke:D

Kui tagasi tulen, kavatsen ka JP poolt lehvitatavaid kaneelirulle teha, siis ta ei saa enam mu suud vett jooksma ajada oma pildimaterjaliga!

Täna pean läbi tuisu veelkord oma sõiduoskust proovile panema, kuna eile ei jõudnudki rehve vahetama. Eks tagasi tulles teen siis ära, siis juba kohustuslik kah!

Ja hirrrrrmus armas on, et sõbrad helistavad-kirjutavad ja soovivad head reisi:) Mul on väga hea meel, et mu ümber on nii toredad inimesed:)

Sukeldumisest siis

Sorry, tüdrukud, msnni jaoks aega ei jagu, kuid nüüd saan juba ka kirjutada, kuna makstud ja viisataotlus sees.

Ema etteheide pea ees sukeldumiseks kõlas küll peamiselt eraelu kohta, kuid kuna olen hirmus planeerija, siis alustan sukeldumist lihtsamates ja vähem pikaajalist mõju avaldavates valdkondades.

Otsus sündis üleeile, ehk siis pühapäeval. Oli üle aegade taas üks vaba pühapäev, kus päev vaid mu enda päralt. Tahtsin seda nautida ja mõtlesin randa koperdama minna. Kui kell oli saanud pool üks päeval ja ikka veel polnud valgeks läinud, sai mul siiber.

Võtsin vastu otsuse päikest otsima minna. Et kui tema ei tule minu juurde, lähen mina tema juurde.

Eksprompt. Ja kiiresti, kuna muidu jõuan ringi mõelda ehk siis mõistus jõuab koju tulla.

Minek siis hoolimata sellest, et jube palju vajalikku teha ja ka koolis nt eeleksamid jäävad sellesse perioodi. Tahtsin ju enne tõelist sessi enamuse eksamitega maha saada...

Esmaspäeval teatasin Travel In'i, et tahan nendega Indiasse. Väljumisega sel pühapäeval.

Koheselt sain arve ning viisin kiirviisa taotluse sisse. Iizi.net-i kaudu oli ka reisikindlustus poole tunniga tehtud.

Vähem kui nädalaga pean elus-olus (töö ja kool peaasjalikult) kõikvõimaliku (ja hetkel on kõike kuidagi rohkelt) ära korraldama ja siis lihtsalt põrutan minema. Jumal tänatud, et mul nii hea ülemus on, kes sellise ootamatu palve peale mind puhkusele lubas:)

Tagasi nädalal 50.

Ärevaks ajab mind fakt, et ka reise planeerin ma pikalt ette. Alati teen väga põhjaliku eeltöö asukoha kohta, nii et paik tundub juba tuttav ja probleeme ei teki. Jääb ära kaootilisus ja hilisem kahetsemine, et seda ja toda ei teinudki/näinudki. Kõike saab ja jõuab, kui mingisugune kondikava koostada. Kõvade varudega, muidugi.

Seekord ei tea ma üldse kuhu lähen. Olen ikka arvanud, et India mu jaoks liiga vaene paik, kuna reeglina ei talu ma viletsuse nägemist. Eriti kui tean, et ma ei saa kokkuvõttes miskit ära teha, võin ma lihtsalt nutma puhkeda. Ja mis puhkus see siis oleks.

Goa olevat aga kergem. Nagu esik. India kõige jõukam ja ka kõige puhtam piirkond. Kuigi siiski India. Ja inimesed naeratavad pidevalt. See on miski, millest ma Tallinnas alati puudust tunnen. Mulle tundub, et igal pool mujal naeratatakse mulle, välja arvatud linnas, mida mingil määral koduks nimetan...

Ok, kritiseerijad teatavad, et Goa pole mingi päris India, kuid ma ei tahagi seda päris Indiat veel näha. Läheks sammhaaval. Elevante saan nagunii sügada ja lisaks krokodillide-paabulindude jõllitamisele mulle sellest esialgu piisab. Ei vaja hetkel midagi sügavmõttelist, vaja nagunii eemalt oma elule hinnaguid ja edasisi suundi anda. Kas just pea teiselt poolt maakera, kuid selline on mu valik. Ehk siis kaugele ära...

Kuna meil siin natuke liiga pime ja päike ei taha ka suviti meid külastada, siis sellest külmast ja niiskusest sai siiber. Kavatsen paar nädalat lebada palmi all valgel rannaliival, juua Mai Tai'sid ja hämmastusega vaadata, kuidas püha lehm mu kõrval stoilise rahuga liivale kuseb. Mõned kerged raamatud (Hercule Poirot) võiks läbi lugeda ja turgudel kohalikega kaubelda. Öised lõppematud rannapeod ja soe soe soe... Praegu seal päeval 30-35 kraadi, kui ööd on külmad, siis öösel 20-22.... Nojah. Lisaks ookean 27 kraadi, seega isegi minusugune külmavares saab end piisavalt sageli lainetesse hullama heita.
Seda kaatri taga langevarjuga lendamist tahaks ka proovida...:)

Ega ma täpselt ei tea mis must saab. Võtsin vaid lennu, kuna Travel In'i poolt pakutavad saadaval hotellid ei ole seal rannal kuhu mina tahan (Calangute). Eks kohapeal siis vaatab:D

Viskan bikiinid ja hambaharja suurde kohvrisse (nagunii saab tagasiteeks täis) ning põrutan sooja teadmatusse.

Pildid leitud internetist ja nimelt Calangute omad.

Hoidke mulle siis pöialt, et kokku 13,5h lennukis vastu pean, ilma et naabril kõri läbi näriks!

Urisen ja pritsin tatti

Ei, ma ikka pean püüdma bussiga tööl käia.

Vahepeal käisin pea iga päev bussiga. Tüütu koht on ümberistumine, kuid muidu igati mõnus. Inimesi kah minu suunas vähe sõitmas ja seega ei pea oma privaatvälja tungimist pelgama.

Nägu naerul, nagu natuke kohtlane. Kuidagi rahulik ja õnnelik olin hommikuti ja tööle jõudes olin täis energiat ja positiivsust.

Vahepeal tuleb aga autoga minna, kui päeva peal kuskil asjatamist või pärast tööd teada, et bussidega liiga tüütu/ajakulukas vajalikku sihtkohta seigelda.

Ja erinevus on üüratu! Närvitsen nagu hullumajast põgenenu ja vannun nagu tüürimees. No ma kohe ei talu meie liikluskultuuri, noh! Ajukääbikuid on nii massiliselt tekkinud, et on kuri kahtlus, et neil on kusagil pesa.

Täna hommikul (olen siiani veel tige) näiteks avastasin, et Põhja pst Rimi juures (mu igahommikune marsruut autoga tulles), kus tee läheb selgelt kaheks - parem rada keerab kesklinna ning vasak suundub mööda Soo'd Kalamajja - sõidab terve rivi idioote mööda vasakut rida pidevjoontega lausa triibutatud kolmnurgani ja sealt siis pressitakse peale (kuna seal edasi tee läheb omakorda kaheks). Ehk siis need, kes ausalt rivis oodanud, ei saagi valida vasakpoolset rida. Kolmnurgalt tulijad peavad seda oma pärusmaaks.

Lisaks eluga riskivad jalakäijad, kellele see kolmnurk kahe sebra vahel ellujäämisoaasiks mõeldud on.

Mina valisin muidugi reegleid järgides pööret sooritades vasaku rea, kui mulle täiega vajus peale mingi erikole väikebussi ront. Kari jorsse sees. Ju kukuvad viiplema, et mida ma trügin kui nemad keerata tahavad. Oi krt kus ma vihastasin. Reeglina puhisen omaette, kuid seekord oli nii siiber, et andsin neile põhjalikult signaali (et kõik märkaks millised jobud nad on seal pidevjoontega kolmnurgal ukerdades ja mulle külge pressides) ja viiplesin neid idioodimärkidega kostitades nii põhjalikult, et isegi nende põhku täis koludesse pidi see jõudma. P-sse küll, mulle ei ronita niimoodi jõuga peale!

Kui nägid, et küünitan nende numbrit vaatama ja telefoni haarasin, siis kukuti vabandama ja anti mulle ruum liikumiseks. Saa aru, jorss, mind ei huvita su vabandus, mind huvitab, et kõik liikleksid üksteist austavalt. Sul ei ole kiirem või hädavajalikum kui teistel. Kui kõik käituksid nii nagu eeskiri ette näeb, oleks liiklus palju sujuvam.

Pärast venisime tükk aega kõrvalridades ummikus, kuid rohkem mulle otsa vaadata ei juletud. Hoiti pigem väikest vahet, et aknad kõrvuti ei satuks. Eks mu silmad pildusid võitlusvalmilt tuld ka ja käsi oli enam kui valmis veelkord näitama, mida ma nende olemusest arvan.

Üleüldse on liiklus tipptundidel nii idiootlik ja liiga paljud arvavad, et neil on õigus valest kohast peale pressida, et minu närv ei pea vastu. Ja kui rohkem aega, siis kavatsen ka edasi bussiga liigelda. Rahu hinges on liiga suur väärtus. Lisaks värske õhk:)

Kusjuures, ma olen sel aastal see möku, kellel pole veel talverehvid all. Ja näiteks eile õhtul oli õrnalt libe. Nii ma siis igaks juhuks hoidsin auto, max paari pikkust vahet, kui hoog suurem oli. Ja sellega teenisin ära mingi Audi-maasturi-mehe pahameele. Oi kuidas ronis selga. See ajas mind pigem irvitama, kuna ega ma tema tõttu ei kavatsenudki riskida pidurdamisel libisemisse sattumisega. Aga temalt oleks küll tahtnud küsida, et kas tal piinlik pole nii avalikult näidata, et nälgas hoitakse ja seetõttu on sunnitud võhivõõrale selga ronima? Kahju et võimalust ei avanenud, peenisepikendus oli tal igatahes muljetavaldav. Sellise pikendusega võiks asjast ju ka tolku olla ja nälga ei peaks olema...

Pea ees

Olen nagu palavikus... Ei, natuke liialdan. Ärevil, seda küll.

Meeletu tempo on peal, nii palju on vaja veel ära korraldada, enne kui.... :)

Töö, kool, eraelu...

Ülima rahulikkuse ja kaalutlejalikkuse (kui horoskoopidest lähtuda) kehastaja, mu sõnnist ema, heidab mulle viimasel ajal ette: "No mida sa alati mõtled nii palju ja kõike lõputult läbi kaalud, miks sa ei võiks vahel lihtsalt pea ees sukelduda?"

Ma siis sukeldun. Varsti.

Mehed naistest

Ega õlu ju ise koju saa x2
Oluline, et rattal hea ja mõnus oleks

Neehh, mis need memmed seal müttavad?

Tasakaal x2

Laadapäev

Kiirkaater

Pühapäevane väljasõit perega

Džentelmen ei sunni naist jala käima

Künnipäev

Milleks eesel?

Abielu olemus

Bond ja klubi

Juba eelmise Bondi välja tulles teatasin, et see mu lemmik-Bond. Näitleja siis.
Seekordne film kinnitas mu arvamust.
.
Minu jaoks ei ole lihtsalt usutav, kui eriti karm agent on sile ja lakutud ning kohendab lipsu kulunud fraaside saatel.
Tänane Bond on agent. Karmikoeline, tahumatu, robustne. Samas sees on olemas inimlikkus, mida alla surutakse. See teeb ju nõrgaks.
Igati aus on praegune lähenemine. Kui jooksevad, siis mitte gasellilikult mängleva kergusega vaid ka filmivaataja tunnetab adrenaliini, hirmu, valu, segadust, rabelemist jne. Kui võitlevad, siis sama. Usutav.
Nõrganärvilistele see film ei ole. Üsna jõhker.
.
Seekordne Bondi põhitädi koosnes aga ainult ja ainult jalgadest. Siuke tunne oli, et need lähevad sujuvalt kaelaks üle (kade).

Njah. Praegune Bond on seda sorti tüüp, kelle pistaks hea meelega pintslisse:) Mees minu maitsele:) Ainult et ta ikka seda pardi nägu tegema peab... Huuled pruntis nagu pardi nokk...
.

Meie käisime seda vaatamas laupäeval. Selline girl-power, 5 pliksi kambas:)

Piletid ostsime juba kolmapäeval, et saaks kindlasti head kohad. Saimegi.
.
Oma saali suundudes tabas meid ebameeldiv üllatus - saalis olevat tehniline rike ja meid suunatakse ringi. Vabalt valitud kohtadele, kuna saaliplaan teine. Pagan küll. Kiirustasime ülemistesse koridoridesse ja saalis vaatame, et osad kohad broneeritud. Wtf??? Selgus, et A Le Coq sviidis kah tehniline rike ja magusamad kohad neile broneeritud. No ei ole usutav, et kahes Bondi-filmi saalis korraga on tehniline rike. Arvan, et rike oli vaid sviidis ja kuna Bond ammuilma kõigile seanssidele välja müüdud, siis topiti meid kokku ja suuremasse saali, kuna sviidikatele eraldi ja üksi saali pakkuda pole ju mõtet.

.

Ok, saan aru, et neil kallimad piletid ostetud ja seega võiks paremad kohad saada, kuid kuna olen kindel, et meie saalis ei olnud samal ajal riket vaid meid tõsteti lihtsalt kokku, siis ärritas tugevalt, et meie peame siis kasvõi esiemeses reas istuma, mis siis, et olime juba väga varakult ostnud väga head kohad.

Meil õnneks õnnestus valida mitte-bronnitud toolidele täitsa ok kohad, kuid osa meie saali rahvast oli tige ja istus bronnitud kohtadele. Mingi kino-poolne seletamine ei aidanud. Las olla siis.

.

Tänu sellele hilines filmi algus ligi pool tundi ja minu ajagraafik muutus kriitiliseks. Tahtsin tüdrukutega natuke peale filmi ka istuda, enne kui järgmisele üritusele kalpsan.

.

Mingi aja siiski jõudsin istuda ja ühe kokteilgi juua, kuigi see läks alla ütlemata vaevaliselt.

Nimelt käis eelmisel õhtul ekskaas külas ja avastasin oma suureks üllatuseks, et olime 9-tunnise pläägutamissessiooni jooksul ära tarbinud 3l veini, mis teeb 2pdl näkku. Kohutav. Ma pole enam pikka aega pea üldse midagi tarbinud ja seega krunt puudus. Samuti tarbin ma reeglina 1-2 klaasi korraga, vahel üliharva tiba enam. Seega väga harjumatu, kuigi sellist tunnet küll ei olnud, et kännuämblikuks oleks muutunud. Pika aja peale ja kvaliteetne vein, seega hullu ei miskit. Koordinatsioon oli alles ja jutt selline nagu alati.

.

Kuni järgmise hommikuni. Sest siis tuli pohmell. Kuna see tegelane (pohmell) mu juures üliharva käib, ei oska ma seda loomuliku elu osana võtta. Lahmisin peavalurohu sisse ja koogutasin end voodis edasi-tagasi nagu muneda üritav kana. Püsti hästi tõusta ei tahtnud. Lõpuks suutsin end kööki vedada ja ühe granaatõuna süüa, siis läks olemine okeiks.

Sellest siis arusaadav, miks järgmisel õhtul kokteil hea mõttena ei tundunud. Ise ka ei tea miks selle üldse tellisin.

Pigistasin selle siiski endale sisse ja lehvitasin tüdrukutele. Ees ootas järgmine üritus.

.

Nimelt olid kaks nädalat tagasi töökaaslased teinud plaani jalga keerutama minna, kust minul, nagu ikka klubide puhul, õnnestus viilida:DDD

Kuna kava tuli kordamisele, olin seekord ka mina käpp.

Niisiis, suund B&C-sse.
Hmm, tühjus. Kella 12-ni oli klubi nii hõredalt rahvastatud, et tekkis tahtmine koju minna ja põhku pugeda. Pidasime siiski vastu.

Mõne aja pärast hakkas klubi rahvaga täituma ja kella 1-st alates oli nii pungil täis, et ukse taga lookles pikk-pikk saba. Meie lahkusime 2+ paiku ja siis oli saba endine. Krt, peab ikka tahtmist inimestel olema, et kluppi pääsemiseks sabas seisavad...
.
Hiljuti kajastas Pealtnägija mingit tüüpi, kes käib rahvast käima tõmbamas. Mingi tõsine klubielukas. Omad kostüümid ja puha ning taidleb ikka südamest. See tüüp õnnestus meil küll ära näha ja pidasime seda ka õhtu kõrghetkeks:) Ta ikka andunult kohe väänles seal...
.
Mis kummaline tundus, oli aga tõenäoline vanadekodu väljasõit tantsuõhtule. Lihtsalt hämmastav kui palju oli täitsa vanu inimesi. Mitut pensionäri nägime. Keerutasid põrandal ikka hingest, väga vinge:DDD
.
Avastasime P-ga, et me ühed vähestest, kes seelikut/kleiti kandsid. Enamus ikka teksades. Naised, kuhu te kadunud olete???
Ja meeste puhul oli ikka see tegija, kel ühe kannika peal kirjas arm ja teise kannika peal ani. Armsad hanekannikad, mis teha. Või on nad tennisetüdruk Ani fännklaab ehk.
.
Tantsupõrandal toimub ikka tüüpiline tribal-dance, nagu see mulle seostub. Kott keset põrandat nagu lõke või äsjatapetud saakloom ja selle ümber siis veheldakse ja vääneldakse. Evolutsioon ei olegi koopa-aegadest väga kaugele eemale arenenud.
Kusjuures me isegi ühinesime saakloomatantsuga, kuna kuhu sa ikka oma paunad paned.
.
Mingi aeg hakkas tantsimine närvidele käima. Vajan tantsimiseks muusikat, mis läbi kontide läheb. Selleks sobib hästi ka noorpõlvemuusika, mida B&C teatavasti pakub. Siis suled silmad ja vehid nii, et ei tea midagi ajast ega muust maailmast.
Seekord aga oli suhteliselt palju mingit miksitud tänapäevast klubivärki ja kui juba tunned, et power hakkab tulema, siis järgmine lugu rikub innu ära. Kuidagi nagu ei saanud korralikult ree peale ja tundsin end lõpuni väga reserveerituna. Lisaks suutsin esimese tantsusammu ajal suka katki tõmmata, nii et pidin need üldse jalast ära kiskuma.
.
Osutusin põrandal ka põrkemagnetiks. Mingil hetkel nimelt hakkasid inimesed minuga põrkuma. Igast küljest tuli vopse - puusaga, pepuga, küünarnukiga, millega iganes. Lähed eemale, jälle tuleb vehkleja sulle järgi ja hakkab sinikakatsetustega ahistama. Sain aru, et ei tohi eemale minna, siis arvatakse, et tekkis vaba ruumi juurde ja vehitakse veel enam. Hakkasin siis oma killerkontsadega (kõrged ja peened kui nõelad) vabalt vehklema, hoidis põrkujad veidi eemale küll.
Kõige kardinaalsem näide oli, kui kahelt poolt tagumikud mind ründasid ja nende vahele põrkerauaks jäin. Nojah.
.
Tegelikult arvan, et peasüüdlaseks oli alkohol. Eelmise õhtu jääknähtude tõttu jõin klubis vaid tomatimahla. Ja kui teised mingi hetk sinust erinevasse konditsiooni lähevad, on raske sellega kaasa minna.
.
Et siis jah. Nagu oli ja nagu ei olnud ka. Samas üritame teinekord jälle minna, kuna seltskond hea ja omavahel lõbus, kuid vaatame vast teise koha või äkki on reeded klubis normaalsemad... Või tuleb ise alkoholi tarbida... Vaatab.

Mu ponnistustest ei olegi kasu

Ükspäev küsis üks sõbrants, et miks ma sellist värvi peaga nüüd olen.

Täpsustuseks mainin, et selline rebasekarva, oranži ja punase segu. 29 aastat on mind harjutud nägema süsimustast väga tumeda punakas-pruunini. Aga ikka hästi tume. Nüüd siis kevadest saati seda karva ja kõigile harjumatu:)

Mina teatasin, et mulle meeldib meelde jääda. Kuidagi massidest eristuda.

Mille peale teatas teine sõbrants, et see on asjatu vaev. "???". "Sa jääd nagunii meelde". Liigutasin juba kõrvu, arvates, et mu eriline isik mõjub oma kordumatuses nii meeldejäävana ja olin valmis komplimendi eest tänama. Hetke pärast A jätkas: "Nojah, ikka ja jälle mainitakse, et see nöpsninaga tüdruk..."

Ai rsk! Värvi oma juuksed nii leekivaks lõkkeks kui tahad, keset nägu pesa teinud kartul end juba unustada ei lase...

Kadestan oma ema tema klassikalise kreeka nina pärast. Isal on ka normaalne nina. Kuidas nad ometi kahepeale suutsid mulle ja mu vennale sellised tuhlid (saare keeles kartul) näkku integreerida? Ja mina kui esiklaps sain suurema jao... Tõepoolest ei meeldi mulle oma sõõrmetega lehvitada..

Olen päris tõsiselt kaalunud nina korrigeerimise operatsiooni, kuid millegipärast on tunne, et see ei oleks siis enam mina...

Vahel on targem mõne asjaga leppida.