Nädalavahest mõni emotsioon

Hiljuti küsis A, kas saaksin talle abikäe ulatada. Temal kavas fotosessioon lapse 7. kuuseks saamise puhul ning keegi peaks tüdrukuga tegelema ajal kui emmet ilusaks tehakse.
Loomulikult, pole probleemi:)
Laupäeva varalõunal vedasin end Eesti Fotosse kohale. A istus meigitooli ning meie LL-iga uudistasime ringi.
Kui emme sätitud, algas sessioon. Minust sai järsku fotograafi assistent, kes vaheldumisi sättis last, lapse riideid, emme juukseid, kamandas emme põlvi ja aitas fotograafil mööblit ja lisandeid fotole sättida ning tausta vahetada. Lisame sinna lapse naerma ajamise üritamise, milleks oli vaja fotograafi selja taga (lapse pilgu suund), mängukaru käes, karelda, hüpelda, lollitada ja tõsist aeroobikat teha. Naha sain ikka korraliult märjaks:D Aga laps itsitas peale esialgset hämmeldust mõnuga. Ju siis lollitamine ja mõmmi hüplemine fotograafi pea kohal olid mõjusamad katkematult näkku sähvivast välklambist. Minu jaoks igatahes oli see sebimine ja pidev lidumine/sätitamine ütlemata mõnus. Tippelamuseks sai kõhuli põrandal roomamine (et mitte kaadrisse jääda) ja lambanahaga vooderdatud piknikukorvi, kus plika sees, paari sõrmega üleinimliku jõuga kaldes hoidmine. Ikka parema tulemuse nimel:)

Elamus missugune! Varsti näeme pilte kah:)
Ahjaa, lõpuks kärutas fotograaf mind ennast ka veel pildile, kuigi olin täiesti vales riietuses. Poseerisin siis kohmetult koos lapsega ning lõpetasime seeriaga, kus A-ga teine teiselt poolt plika põski musitame. Usun, et sai väga armas:)

Lõpetuseks sain aimu, et ega see emaks olemine ja nt üksi linnas liikumine kõige lihtsam ei olegi... Nimelt jäi A üles asjatama ning mina lapsega hakkasin õue minema. Laps ühel puusal, kott teisel õlal ning suur vanker lohinal järgi, pressisin end läbi kolmest sulguritega uksest ja tulin alla kahest trepist. Loomulikult on see võimalik, kuid kindlasti mitte mugav tegevus. Ma küll alati aitan vankritega emasid bussides ja uste vahel, kuid nüüdsest püüan igatahes veel rohem abikätt ulatada.

Peale kiiret kohvikutuuri kappasin selleõhtusele sünnipäevalapsele kingitust ostma, koju riideid vahetama ning juba oligi aeg all ootavasse “tõlda” istuda ja lasta end sünnipäevale sõidutada. Ütleme nii, et vahepeal väga hästi toimimist alustanud dieet lendas sel õhtul perenaise kokaoskuste toel vastu taevast. Aga sõpru oli taas vahva näha ning plaani sai võetud isegi üks väike Ruootsi-trip lähikuudel. Ehk näkkab meil ühise aja leidmisega:)

Pühapäeval helistas R, et läheks loomaaeda. Sinna olevat uus jääkaru toodud. “???” Mhmhh, on ta jah nii kursis iga uue ja vana isendiga... J Aga kuna ilm oli päikest täis ning minu viimane loomaaiakülastus päädis tunde väldanud paduvihmaga, siis miks ka mitte. Algselt oli küll plaan mõnel vabal päeval hoopis kalale minna, kuid seekord ei olnud aega nii vabalt käes ja piirdusime linnasisese lõbuga.
Mitteharjumuspäraselt sattusime nägema, kuidas üsna mitmes paigas käisid inisevad-vigisevad isasloomad emastel ninapidi sabas, selga ronimisest keeldumise korral järjekindlalt ruiates ja oma rahulolematust väljendades lolli järjekindlusega edasi üritades. Nt jääkaruhärra ronis lausa mööda seina üles ja päris hulludes nuuskis läbi võre emase lõhna, kes kõrvalpuuris õiglase und magas. Ikka tõsine elu käis selles vallas, polegi loomaaias varem sellist nalja näinud. Eks vaja vist järgmise kevad-talve tited hakkama panna.
Aga muidu olid loomad ja muud elukad nagu ikka. Kahjuks seebikas läbi klaasi ei tee maailma selgeimaid ülesvõtteid:

Ei ole plastmassist konn, täitsa päris

Maiustavad
Lebo klaasil

Poseerib ühtpidi...

...ja teistpidi

Teda pildistan vist alati:)

Hellõu!

See loom on tegelikult hiiiiiglasuur. Kraavi põhjast ulatus servani. Mul muidugi oli vaja teda katsuma minna

Kummaline asend magamiseks

Keelevääratused

Keelevääratuste edetabel (allikas: delfi.ee)

4000 internetikasutajat valisid USA endise presidendi George W. Bushi, California kuberneri Arnold Schwarzeneggeri ja endise kaitseministri Donald Rumsfeldi ingliskeelsete ebardlausete edetabeli etteotsa.

Bushile tõi AFP teatel edu lause: «Meie vaenlased on uuenduslikud ja leidlikud nagu meiegi. Nad ei loobu kunagi mõtlemast uute viiside peale meie riiki ja rahvast kahjustada nagu meiegi.»

Schwarzenegger aga ütles 2003. aasta valimiskampaania ajal: «Arvan, et homoabielu peaks olema mehe ja naise vahel.»

Edetabelis järgnesid neile:
3. Rumsfeld 2002. aasta veebruaris: «Teated, mille kohaselt midagi pole juhtunud, pakuvad mulle alati huvi, kuna teatavasti on olemas teadaolevad teadaolemised ehk asjad, mida me teame, et me teame. Me teame ka, et on olemas teadaolevad teadmatused; s.t. me teame, et on asju, mida me ei tea. Kuid on ka teadmata teadmatused: need, mida me ei tea, et me ei tea.»

4. Motospordikommentaator Murray Walker: «Juhtiv auto on täiesti unikaalne, välja arvatud selle taga olev auto, mis on sellega identne.»

5. Jalgpallikommentaator John Motson: «Teile, kes te vaatate mustvalget pilti - Spurs mängib kollases.»

6. Briti peaminister Gordon Brown juulis parlamendiliikmetele eelarvest rääkides: «Kogukulutused jätkavad tõusmist ning 2013-2014 jõutakse nullprotsendise tõusuni.»

7. USA ekspresident Bill Clinton 1998. aastal Monica Lewinsky kohta tunnistusi andes: «See sõltub sõna «on» tähendusest. Kui «on» tähendab «on ja pole kunagi olnud», on see üks asi; kui see tähendab «pole ühtegi», oli tegemist täiesti ausa avaldusega.»

8. Prantsuse jalgpallur Eric Cantona 1995. aastal: «Kajakad järgnevad traalerile, kuna nad arvavad, et sealt visatakse merre sardiine.»

9. Bush 2001. aasta juulis: «Ma tean, mida ma usun. Ma sõnastan ka edaspidi seda, mida ma usun ja mida ma usun - ma usun, et see, mida ma usun, on õige.»

10. Londoni linnapea Boris Johnson 2003. aastal Briti telesaates «Have I Got News for You»: «Ma ei suudaks teiega vähem mitte nõustuda.»

Tahtsite uudiseid? Saate...

Nonii, lubatud uudisest siis ka.
Enne seda, kui suundusin oma minipuhkusele Suoomemaale, sain kinnitust millelegi, millega olen salamisi arvestanud juba möödunud aasta lõpust.
Nimelt hakkan ma kolima. Pagendusse koduste rannakadakate vahele.
Koondamiste laine on jõudnud minuni. Kuna minu töötasu sõltub otseselt riigi rahakotist, ei jäta igasugused miinustega lisaeelarved meid siin puudutamata. Kaks rammusamat lainet on meil olnud, kolmas nüüd käsil ja seekord olen ka mina potis.

Ei ole seda varem blogis välja kiljuda tahtnud, kuna nii mõnedki lähedalseisvad isikud olid privaatselt veel teavitamata ja ei tahtnud et nad seda blogist loevad. Tahtsin neile ise otsa vaadates kinnitada, et ma ei hakka surema ja et tegelikult on minuga kõik ok. Kahju on see, et pigem on nii mõnigi teavitatu olnud uudise peale kohe-surema-hakkava näoga. Ei meeldi mulle viia inimestele uudiseid, mis neil ilme mustaks või silmad veekalkvele ajab…

Aga jah, oktoobrist olen vaba pliks ja hakkan kodinaid pakkima. 13a päälinnas elamist tuleb kastidesse mahutada ning koos võimsa lilleaia ning koduloomadega ää kolida. Kuu keskel tellin kaubiku ette ja minek.

Mul nimelt ei ole mingit mõtet siin kärbitud sissetulekutest 50-ne ja varsti lausa 40%-lise osa otsas korterit üürida. Eriti kui ma ei tea sedagi, kuhu oma jalakesed suunata võiks. Tõenäoliselt kuhu huvitav pakkumine tuleb, sinna suundun. Tallinnas ei hoia mind reaalselt midagi kinni, seega miks mitte. Kas kunagi enam päälinna tagasi kolin, pole aimugi.

Vot sellised on lood. Enamasti on tuju täiesti ok, käin laialt naeratava näoga endiselt edasi ja kepsutan rõõmsal meelel sügist nautides ringi. Vahel satub sekka ka halvemaid päevi, kus maa tundub must, taevas hall ja silmapiir hägune, lisandiks väike paanikapilv pea kohal. Eks see ole inimlik, kuid enamasti väikese muretsemise järel lükkan oma nöpsnina taas taeva poole, mõtlen silma särama ja lendlen edasi:)

Üldiselt olen ma väga paljudega võrreldes ikka väga heas seisus. Mul ei ole eluasemelaenu, millega laulatatud oleksin, mul ei ole laste näljaseid suid toita ega muud, mis seoks või ahistaks. Lisaks on mul suurepärane pere, kellega üksteise jaoks alati olemas oleme ning seega on mul koht kuhu suunduda ajani, mil edasi liigun. Kuskile…

Saares on küll mu pere, kuid hakkan väga igatsema oma sõpru/tuttavaid. Need eranditult kõik siinkandis. Ehk siis pere on mul küll saares, kuid elu on siin. Samuti on enamus koolitusi vmt, millega aega sisustada, pealinnas.
Aga noh, eks siis vahelduseks saab lihtsalt vähem kohtuda. Ega elu sellest seisma jää:)

Seetõttu ongi mul taaskord kalender väga tihedaks läinud. Vaja erinevate inimestega kohtuda, teadmata ajaks viimased näost-näkku tšätid teha, viimased kallistused kallistada. Tempo-tempo-tempo…

Aga kuna olen õppinud end püüdma igas asjas midagi head näha, siis usun, et iga lõpp on millegi algus. Võimalik, et mu unistuste töökoht jääks mul vastasel juhul märkamata. Võimalik, et kohtun mingi suure ja rasvase uue armastusega tänu kolimisele. Võimalik, et juhuse avanedes vahetan asupaika ja miks mitte kasvõi piiri taha. Kõik on võimalik:) Muidu ma võib-olla ei liigutaks oma mahlast taguotsa, eksole:)

Ahjaa, kui keegi kuskil kuuleb et keegi kedagi otsib ja mina vaimusilmas kangastun, siis pöörduge julgelt:)

Laupäevadest

Sel sügisel on meid õnnistatud vahetevahel piiluvate suhteliselt ilusate nädalavahetuse ilmadega, mida ei saa kohe kuidagi nautimata jätta.

Seetõttu olen minagi end koristamise lainelt kõrvale lükanud ning pigem inimestega suhtlema suundunud.

.

Ühel imelisel laupäeva hommikul suundusime A-ga Rotermanni turgu avastama. Me kumbki polnud seal kunagi käinud ning miks mitte ilusat päeva sellega tutvumisele kulutada.
Kohtumisest alates ma iseendastmõistetavalt hõivasin kärus magava LL-i (põhjendusega, et “sina saad temaga iga päev tegeleda, täna on minu kord”) ning suundusimegi turule.
Ütleme nii, et turg oli küll tilluke, kuid äärmiselt meeldiv. Kõiksugu huvitavat ja kohati isegi kiiksukat mahepõllundust müüdi ja šoppasime meiegi. Eriti jäid mulle tuleviku tarbeks silma kõiksugu päikesekuivatatud jõhvikad-kirsid-porgandid, mis suhkruga kaetult mõnusad kommide aseained...
A ostis lapsele püree valmistamiseks vajalikku ning mina ei saanud mööda mustikatest.

Mingis kvartalisiseses välikohvikus nautisime paar latte’t ja üllatusime suurlinnalikust noorte käitumisest. Pole sellise vaatepildiga harjunud, kuid avaldas muljet – nimelt olid noored ühel platsil muusika mängima pannud ning tantsisid. Mingit hip-hoppi nagunii, kuid minu pea käis nagu kruvikeere, kui üks noorpaar rumbat tantsima hakkas. Ikka kohe pikalt ja päris profilt... Impressive!
Väike LL hakkas vankris kõhulihaste harjutusi tegema ning lapse uinutamiseks suundusime Shnelli parki jalutama. Peale pikka ja põhjalikku mokalaata saatsin A trollile ning võtsin tavapäraselt jalutades suuna oma kodusele Pelgulinnale.
.

Olles mõnda aega jalutanud, peatus järsult mulle selja taha jõudnud jalgrattur. Tõstsin juba käe, et žesti kaasabil anda mõista "sry, ma ei soovi täna kellegagi tutvuda, aitäh!", kui avastasin enda kõrvalt laialt irvitava eksabikaasa. Oli teine sõitmas olles teisel pool teed mind märganud.
Egas midagi, ronis kahele jalale, mina avasin oma ligi kilose mustikakarbi ja jalutasime marju nosides minu kodu poole.
.
Nagu selle sügisega on, hakkas vihma tibama. Varsti aina rohkem ja rohkem. Läksime puu alla varju. Varsti tuli järgmise, veidi tihedama puu alla ringi kolida. Kui vihm mõneks hetkeks järele andis, leidis I, et juhust kasutades peab mind kiiresti koju saama. Ju ma olen siis enese teadmata suhkrutükina sulav:) Kuivatas pakiraami ja teatas, et ma pean sinna istuma. Mida??? Mina oma valgete laiade pükste ja tipsorkidega kingadega pakikale? Kuna I vastuvaidlemist ei kannatanud ja tegelikult ju head soovis, andsin alla. Ilusti viksilt jalad ühel küljel, sirutatud jalgadel valged püksid laialt lehvimas, sõitsime kodu poole. Vaatepilt võis olla otseses mõttes korraga võrratu ja naljakas, mul igatahes jagus lõbu laialt:) Koju jõudsin igal juhul kuivalt ja plekitult.
Ehk siis igast detailist päevas võib enesele emotsiooni luua:)

Teatud inimeste puhul oled lihtsalt siiralt õnnelik, et nad su elus olemas on. I on üks sellistest sõpradest.

Sel laupäeval käisime aga tüdrukutega kinos. Naistekat vaatamas. "Ettepanek" (Proposal) sai valitud ja no ma pole ikka aegu niimoodi naerda saanud! Kuigi süžee oli arusaadavalt ette teada (lihtsakoelistel filmidel ta seda ju alati on), siis naeruhooge see ei vähendanud. Üle aegade naersin nii, et täiesti tõsiselt pisarad jooksid üle põskede:) Selliseid kergeid ja rõõmu tekitavaid filme on hea vaadata.

Pärast oli kohvikus järjekordne mokalaat ning seekord sain hiilata - kellelgi polnud minu uudistele miskit vastu panna:) Aga ainult ühest neist kirjutan lähipäevil ka teile...

Suooomemaast

Kirjutaks siis augustikuu pikast nädalalõpust kah veidike.
Nädalalõpp algas kolmapäeva, 19.augusti õhtul, mil saarest tulnud vanemad mind auto peale korjasid ja koos laevale suundusime.
Laevasõidu aja kulutasime õgardlikule söömisele buffees ning kuna päevane söök oli kesiseks jäänud, tegid paar klaasi veini söögi kõrvale parajalt lõbusa tuju ning itsitamist jagus kauemaks. Vaene isa, see pidi oma kihistava naistekarja (2tk) sabas kannatlikult lonkima, et meil ikka silm peal hoida. Tema oli roolis ja jäi seega kogu lõbust ilma.
Kõikuvast laevast (ausõna, meri kõigutas laeva, mitte vein) turvaliselt Helsingisse maabunud, noppisime peale meile vastu tulnud isa õe ning suundusime tema poole.
Nagu meil ikka – juttu ja huumorit/irvitamist jagus kauemaks.
.
Oli aimata, et kuna 20. on eestlastel vaba päev, siis paljud neist on ülelahe-naabrite juures ostlemas. Et kaubandusvõrkudes eestlastega võidutunglemisele aega mitte kulutada, suundusime hoopis rannikuala uudistama. Valisime suunaks idapoolse Kuningatee ning alustasime tuuritamist Kotkast suunaga tagasi Helsingisse. Päevaseks tripiks paras.
.
Kotka on ikka tõsiselt parke täis. Eriilmelisi, erisisulisi.
Meie aga alustasime uudistamist hoopistükkis Maretariumist. See siis paik, kus saab eksootilise asemel vahelduseks tutvuda kohaliku mereeluga. Jeerum, ma ei teadnudki, et meie kant nii kalarohke on ja et selliseid hiidelukaid meil ujub! Kõige totram oli aga see, et neid rammusaid kalu vaadates ei tekkinud mitte vau-efekti, nagu eksootilistes akvaariumides vaid pigem hakkasid neelud käima:) Et kus alles mugiks, kui need ujujad korralikult ära küpsetada…

Kiire käik poodi ja otsisime välja sobiva pargi jahisadama ääres (Sapokka vesiaed).

Ilus oli:) Kuna ilm soe, tegime ühest laiast pingi moodi asjast laua, kuhu mina lausa jalgupidi peale ronisin ning asusime pidama piknikku jäätee, täidetud pannkookide, salati, õunte, mustikate, Valeri küpsiste ja punase veiniga. Ikka eriti hää piknik sai:)

Päike kuldas lauda ja keskpäevane pudel tummist punast veini mõjus kolmele naisele nii, et taaskord kaineks rooliks olnud isa ei osanud oma itsitava ja iga lille eufooriliselt nuusutava naistekarjaga (3tk) miskit suurt peale hakata. Klõpsis vaid pilte teha:)

Vein aitas kaasa ka soome keele oskusele ja tädile andsid meie variatsioonid sõnadest täislausete moodustamisel üsna head irvitamismaterjali. Minu lemmikväljendiks sealt pargist sai „kukat kukkivat“ ehk siis „lilled õitsevad“. No on ikka keel, ma teile ütlen:D
Ja üleüldse, pole tal irvitada miskit! Ise eestlane, kuid vahel ajab sellist juttu, et pooled sõnad lauses lähevad kaduma või siis järgneb väljaütlemisele meie homeeriline kooris naer. Eks ta ole, kui teises keelekeskkonnas elad, siis kipuvad sõnad vahetusse minema:) Kõrvalepõikena näiteks Austraalia-sugulaste väljend, et autoga sõitma minnes panevad nad oma 2-kuuse beebi kapslisse. No püha taevas, sellise jutu peale saadaks kohe lastekaitse kohale! Õnneks aga üritavad nad enda arust eesti keeles rääkida turvahällist…
.
Nii, Kotkast edasi suundusime tagasi mandri poole ning põikasime sisse keiserlikku kalastusmajja Langinkoskil .

Keiserlik kalastusmaja

Hirrrrrmsasti meeldivad mulle tule ja vee jõud. Ja vee jõudu sealses kärestikus tõepoolest oli. Veepadjad kummusid silma ees ning see jõuline vool oli lihtsalt nii kaunis:) Kuidagi ei tahtnud seal päikesekuumadel kividel lebotamist lõpetada.

Tagasitee valisime rannikuteena niipalju kui võimalik. Küllap vist ka tänu ilusale ilmale, kuid lahesopid vaheldumisi kuldsete viljapõldudega mõjusid kuidagi väga turvalis-koduselt. Oleks nagu Saaremaal olnud:)
.
Tegime kiired kohvid Loviisas jahisadamas ning edasi juba kõigile tuttav Porvoo oma vanalinna ning punaste jõeäärsete puumajadega.

Porvoos avastasime ka vinoteek-kohviku, kus saime tõeliselt head cappuccinot. Üleüldse on mu meelest Soomes kohviga halvad lood – enamik kohti pakub kohvi pähe mingit laket, reeglina läbi filterkannu tehtut ja siis kuumaalusel läppunult soojas hoitut. Käisime nagu pepstükid erinevates kohvikutes üle lettide kiikamas, et vähemalt korraliku kohvi tegemiseks vajalikku masinat tuvastada.
Seega too cappuccino, mille avastasime, oli kohe tõeliselt heaks saagiks. Nüüd teame, kuhu tagasi minna, kui sinnakanti sattumist.
.
Reedese päeva kulutasime aga šoppamisele. Ma vist olen ainus eestlane, kes pole kunagi ühtegi Ikeat külastanud ja seekord siis põhimõtteliselt tuli sealt läbi lipata. Noh, on ja ei ole ka. Mööbel minus erilist elevust ei tekitanud, kuigi eks sealt otsimise peale kindlasti leiab piisavalt endale vajalikku, küll aga erutasid mind kõiksugu köögitarvikud. Neid oli päris huvitavaid ja no tüüpilise naisena ei suuda ma neist kuidagi külmalt mööduda. Ja no mööda ei saanud muidugi ka garderoobisisudest - pani kohe unistama, et "kui oleks ruumi garderoobile, küll siis...". Minu erilised punktid lähevad kingahoidjatele, mida leidsin igas mõõdus. Nt kui oleks garderoobis selliseid, mis mahutavad 18 kingapaari, nii 3tk, siis saaksin oma kingavarud enam-vähem ilusasti ära paigutada ning ei peaks tuhlama kunkus virnas seisvates kingakarpides. Ohh, unistused...

.
Õnneks see pood oligi mõeldud läbijooksmiseks ning edasi suundusime suurde kaubanduskeskusesse. Isa poetas meid emaga maha ja pakkus, et eks ta tuleb nii 6-8 tunni pärast järele, ehk oleme siis valmis. Me pröökama, et mis ta meist õige arvab ja et eks me oleme nii kolme tunni pärast valmis. Kolme tunni pärast uurib isa, et kas suundume mujale? Eeee….. meil oli täpselt 3 poodi selleks ajaks läbi kobistatud… Suurem enamus alles ees. Lasime aga kõrvad lonti, tunnistasime, et isa tunneb meid paremini ning saime linnaloa niikauaks kui soovime. Kokku kulutasime šoppamisele ei rohkem ega vähem kui 10 tundi:DDD Aga sai ka seda väärt:)
.
Navigatsiooniseade autos otsustas miski hetk lolliks minna, mistõttu ei saanud enam selle järgi orienteeruda ja tagasi tädi juurde minekuks tekkis autosolnute arvule vastavalt 3 arvamust marsruudile. Kust peale ja kust maha keerata, sõita itta või läände jne. Igaüks sikutab omas suunas ja nii me siis tutvusime Helsingiga:D Sattusime kohtadesse kuhu muidu ei satuks ning väikese tiirutamise tulemusel hakkasime lõpuks ka tuttavaid paiku tuvastama. Õnnelikult tagasi:)
.
Hilisõhtul jätsime isa, telekapult kaisus, diivanile norisema ning suundusime kesklinna. Helsingi olid vallutanud taidlejad, oli mingi hiiglaslik kogu-linn-pidutseb teema. Kavade järgi varaste hommikutundideni välja.
Hullumaja kui palju rahvast! Tekkis kahtlus, et kogu Soome rahvastik on kohale valgunud öötundidest hoolimata. Iga nurga peal keegi laulis, keegi taidles miskit ning rahvas lihtsalt tantsis, kus vähegi ruumi oli. Meie asusime hoopis pubirallile, üritades kusagil leida ainsatki vaba lauakest, kus veidi siidrit mekkida. Peale mitmekümne koha läbivaatamist märkasin üht vaba lauda ning sööstsin kui keravälk seda hõivama. Jess, õnnestus! Siidrikannud ees, asusime meestest rääkima. Minu meelest on nii huvitav rääkida endast eelmiste põlvkondadega meestest ja suhetest. Sellest, kuidas nad oma kaasadega tutvusid, mis teemad enne seda on olnud ning mida üldse suhetest arvavad. See on veidi teisem kui tänapäeval ja kahjuks pean tunnistama, et veidi rohkem minu vaadetele omane…
.
Laupäevase ennelõuna kulutasime Heurekas. Mina oma lapsemeelsuses leidsin seal päris palju taidlemist ning huvitavat infotki, mida kooliajast küll mäletad, kuid mida on ikka põnev meelde tuletada ning ka oma käega nt katsuda.

Vargaplika - oli tarvis teatud aja jooksul turvakiirtest end üle-alt-mööda vingerdades lõppu jõuda, hakkama sain:)

Stimulaatoris - tõrjun väravas peaga palle - vahel visati mõni saabas kah vastu kolpa...

Jalgrattaga lae alla trossile sõitma - ma pean ikka kõik lollused ära katsetama

Tegime ka füüsisele tugineva vanuse testi. Hmm…. Minu vanuseks tuli 23, pole just paha 31-sele, kuid isal, kes on meil tervislike eluviisidega spordihull 55-ne, tuli vanuseks 29… Vot see on tase!

Peegelpildis emaga - kahest näost kokku saime üht sugulast meenutava tulemuse...

Perepilt soojuskaamerast

Õhtul rahuldas tädi mu kalaneelud, pakkudes suussulavat ahjukala, mille eriti heaks ja vägagi üllatavaks lisandiks oli konjakiga sinep, mille poolsalaja poes korvi olin poetanud. Selline mee maitsega, kuigi mett ei sisaldanud. Tõeliselt hea sinep oli:)

Skype’i vahendusel saime ka Austraalia-beebiga suhelda ning hakkaski meie väike puhkus lõppema. Lasime veerema mõtte järgmisel aastal meie traditsiooniline tädi-külastus veeta hoopistükkis rataste seljas Turu saarestikus. Loodetavasti õnnestub meil oma puhkused klapitada ja kui ilm kannatab, siis istume aga sadulaisse ja kulgeme mööda kaunist maastikku.
.
Pühapäeval polnud muud, kui suund laevale. Soomlased on ikka hämmastavad – laev polnud jõudnud veel mootoreidki tööle panna, kui juba täitus tantsuplats üksteise embuses keerlevate inimestega. Tuletame meelde, et oli alles hommik…
.
Tagasi Eestimaa pinnal, sõitsime venna juurde Sofiat vaatama ja vennanaise küpsetatud lõunat mugima. Sofia juba keerab mõnda aega ning nüüdseks ka roomab:) Esialgu küll vähikäigul tagurpidi, kuid kaugel see teisipidigi on:)

.

Igatahes oli taaskord kvaliteetaeg perega ja väike puhkusejupike sinnajuurde.

Ütlemata vahva, et mul olemas olete:)

Komplimentidest

Mulle hirmsasti meeldib, kui komplimente tehakse (kellele ei meeldiks?).

Noore ja tundlikuna tekitasid need pigem paanikat (a la mis mul viga on või mida ta tahab – noor ja loll laps;D), nüüd aga, kui enam niiväga komplimentideks põhjust ei anna, meelitavad:)

Tohutult armas on, kui möödaminnes keegi mainib, et näed täna eriliselt särav välja või et sul on miskit ilusat seljas. Kellel saab miskit selle vastu olla?
Olles täna kohvi toomas käies taaskord end meelitada lasknud, hakkasin mõtlema enese käitumisele. Et naeratan ja peesitan komplimendi paistel küll, kuid palju ma ise nendega teisi rõõmustan? Üllatavalt vähe… Millegipärast võin vaadata, et „vau!“, kuid ütlema ei kipu. Tundub nagu veider. Veider kellele? Jälle loll laps, nüüd aga teisipidi.

Tegelikult võtab see ju nii vähe, hetke vaid, kuid saajale mõjub tõenäoliselt kui päikesekiir muidu võib-olla hallis päevas.
Pean elementaarseks näiteks müüjate/klienditeenindajatega suheldes naeratada ja kerget small talk’i ajada, et neilgi oma igapäevarutiinis hetkeks silm särama lööks (olen keskkooli ajal seda tööd teinud ja no ei ole just lust enamike torssis klientidega suhtlemine). See töötab sageli väga hästi ja enesegi egot kõditav on näha, kuidas teenindaja sind pärast laia naeratusega saadab.

Samuti meeldib mulle tänaval inimestele naeratada. Vahva on reaktsioone jälgida – enamasti satutakse segadusse, kuid sageli hiljemalt möödumise hetkeks jõuab naeratus ka tolle võhivõõra palgeile valguda. Ei võta just tükki küljest see pisike naeratuse väljameelitamine ning usun, et kokkuvõttes võidavad sellest kõik. Ehk siis kui me kõik naerataksime kasvõi kümnele inimesele päevas senisest rohkem, oleksid inimesed meie ümber optimistlikumad, heasüdamlikumad ning meil kõigil on selle peegelduses parem elada. Ning jamade ja raskete hetkedega toime tulla.

Tagasi algusesse jõudes jääb siiski küsimus – kui ma võhivõõraid rõõmustada proovin, siis miks tundub nii raske teha tuttavatele sõnalisi komplimente? Kas vahe on anonüümsuses versus isiklikus lähenemises? Loomulikult ma naeratan palju ja julgustan ka tuttavatega suheldes, kuid just komplimentidest jutt. Et kui need mulle nii hästi mõjuvad, siis miks mitte seda tunnet ka teistele rohkem kinkida?
Siit siis eesmärk enesele– kui tekib kuklasse „vau!“-mõte, tuleb see välja öelda. Nii lihtne see ongi:)

Tarkuseterad

* Abielu on see, kui kaks inimest lahendavad üheskoos probleeme, mida neil üksi elades ei teki.

* Riiklik püha on ettekääne joominguks.

* Parem väike kupüür kui suur tänu.

* Kus viga näed laita, saada perse, ära aita.

* Ihne maksab ühe korra, rumal kaks korda, jobu - kogu aeg.

* Kui opi eel ulatatakse ankeet, kus kirjas: "Kellele vajaduse korral helistada?", kirjutage: "Kogenumale arstile".

* Kui leidsid oma unistuste naise, pead muudest unistustest loobuma.

* Miski ei lähenda meest naisega paremini kui seks.

* Kõige parem rasestumisvastane vahend on endiselt "EI!"

* Jalakäijal on alati õigus - kuni elus on.

* Mida laiem on naise talje, seda pikem on mehe tööpäev.

* Optimist pole see, kes esimesena hüüab "Hurraa!", vaid see, kes viimasena hüüab "Appi!".

* Keeruta kuda keerutad, perse jääb ikka tahapoole...

* Mida kõrgemale ronib ahv, seda kaugemale paistab tema paljas tagumik.

* Naised muretsevad alati asjade pärast, mida mehed unustavad, mehed aga asjade pärast, mida naised mäletavad.

* Tehke seda, mida te oma südames õigeks peate – sest arvustatakse teid nagunii. Teid kirutakse selle eest, mida teete, ja selle eest, et te seda ei tee.

* Kui oled kaelani sitas,pole mõtet pead norgu lasta

* "I spent 90% of my money on women and drinks. And the rest i wasted" (George Best)

* Statistics are like a bikini. What they reveal is interesting; what they don't reveal is essential

* "Half our life is spent trying to find something to do with the time we have rushed through life trying to save."

* "A banker is a fellow who lends you his umbrella when the sun is shining, but wants it back the minute it begins to rain."

* Success is the ability to go from one failure to another with no loss of enthusiasm."

* As Ben Franklin said: In wine there is wisdom, in beer there is freedom, in water there is bacteria.

Püha taevas!

Te lihtsalt peate tutvuma joogapoosidega Kroku blogis, kui te neid veel avastanud ei ole:)
Naeran omaette nagu nupust nikastanu:D

Lubatud retsept - kreppkummist panniga küpsetatud pinulehtedel kehtestatavad pannkoogid

1 tass tatar jahu
1 tass universaalpankadel jahu (ma valge täisterasepik jahu veidi extra Flavor)
4 suurt muna
1 tassi piima
½ tl meresoola
4 tablespoons või, sulanud
pehmendatud või kauss
.
Kui jar on segistis, Blend Jahu, muna, piima, soola ja sulatatud võid 3/4 tassi vee suurel kiirusel kuni sile, umbes 2 minutit, kraabitakse sätestatakse külje keskel koos Spaatel. Tüve on Vermima kaudu peeneks avadega sõela.
Kaasi ja lasta puhata, jahutatud, vähemalt üks tund või üleöö. (Ma ei lase Vermima puhata ja miinide tuli fine).
Kuumutatakse Kreppkummist pan või nonstick pruunistama pan üle keskmise kuumuse kuni piserdama vee sizzles kui te visake see näiteks pan. Kui paber, levitada või üle Kaussi on kindel, et hävitada enamus sellest välja (I harjattua mõned taimeõli asemel võid... Ma oli liiga laisk, et sulatada lisakuludega või).
Kasutades kausi või mõõtekork koos tila valatakse piisavalt Vermima veidi katta kaalukausiga (kui Kreppkummist Kaussi veidi vähem kui 1/4 tassi), kohe loksutades on Vermima ümber, kuni see katab kogu pinnale.

The Vermima võib paksem kui põhi crepes pärast puhkust ja tuleb võib-olla hõrendatud vähe ning kui, siis lisada kuni 1/4 tassi vett ja segatakse, kuni segatud. See on erinev järjepidevuse kui magus crepes (rohkem nagu mesi kui pannkook Vermima) ja kokk natuke teistmoodi, moodustades mullikesi ja lacier servi. Reguleeri kuumus, vajaduse korral keskmise madal. Nagu pannkoogid, esimese ühe või kahe galettes on tavaliselt katseid.
Kui servades on galette hakkavad omakorda kuldne ja liikuda eemale Kaussi pärast umbes 3 minutit, tõstke serva lähima sa kasutad spaatli (an offset spaatli töötab kõige paremini). Flip on galette üle. Cook teisel poolel, galette vaid piisavalt kaua, et seda kehtestada vähem kui minut. Eemalda kauss ja alustada pinulehtedelt galettes, kasutades vaha paberi kiht vahel galette nagu te kokk rohkem. (Again, olin laisk ja ainult kuhjata neid kõiki koos ja see toimis hästi.) Lisa või, kui vaja on paber käterätik.

*****
Algus - asi algas sellest, et tutvustasin emale google’i tõlkemootorit. Kõik pole ju seda keelt õppinud.
Tean küll, et seal tõlgitu on täielik naljanumber, kuid kujutasin ette, et kui ta nt tahab kasvõi hotelle broneerida või mõnd retsepti katsetada, siis hoolimata kohutavatest vigadest on tõlge keeleliselt vähemalt arusaadav. Ehk et point saab selgeks.

Edasi – olin esimest korda tatrajahust galette’i sattunud sööma Eurotripi ajal Mont Saint-Michel’il ühes restoranis ja mulje jäi hea. Viimati emaga Tartus lõunatades valisime samuti tatrajahust galette’d ja tekkis mõte neid ka ise katsetada.

Kuna ise ei hakanud suvaliselt katsetama, siis otsisime internetiavarustest. Esimene ingliskeelne retsept, mille google’l ära palusin tõlkida, saigi selline nagu ülal kirjas. Sõna sõnalt.
Me lihtsalt hirnusime, pilgud arvutiekraanile kinnitatud ja kordamööda valjusti lauseid veerides. Ja no essugi ei saanud aru:)

Seega võtsime ette ingliskeelse retsepti ja vorpisime oma pannikad valmis. Täidis vahele ja jube head said:) Teinekord jälle, kuid google tõlketeenust isegi mitte ei kaalu enam.

Kes aga samuti proovida tahab, siis siin hea lihtne variant:

PÂTE À GALETTES DE BLÉ NOIR (BUCKWHEAT PANCAKES)

Ingredients
250 g buckwheat flour
1 large egg
500 ml water
1 tablespoon course sea salt
2 tablespoons melted butter
Additional butter
.
Method
Sieve the flour into a bowl and whisk the egg into it with an electric mixer.
Add the salt and gradually add the water so that a liquid batter is formed.
Mix well and allow to rest overnight.
Whisk again and add the melted butter.
Heat the pan, grease very well with butter and fry, using only about one ladle of the mixture at a time.
Flip over and serve with a fried egg in the middle, flipping the pancake over.

Vihmane ja viimane

Väljas on õudusttekitavalt pime. Ei ole veel keskpäev, kuid aken selja taga annab aimu videvikutunnist. Tunnist, mil lähevad liikvele need, keda päevavalguses ei kohta.
Aken koliseb. Jäme jäine vihm peksab vastu klaasi, tekitades tuppa õõvastava kaja. Laualambi hädine valgus loob üksiku helendava laigu kesk pimedust, muutes ümbritseva kummituslike varjude mängumaaks. Hirmus on...
.
Brr!!! Niimoodi küll tööd teha ei õnnestu. Istun tardunult ja jõllitan sooja kiirgavat ekraani. Krapsan end püsti ning panen laelambid põlema. Kõik lambid. Nii, nüüd võib enam-vähem taas süveneda.
On augusti keskpaik ja keskpäeva aeg...
***

Mul on kuri kahtlus, et olen viimane eestlane maamunal, kes digitelevisiooniga liitus. Mugav on see küll: meeldib, et saab infot klikkida ja listi meeldib kasutada ning samuti meeldib saadete broneerimine. Ikka kipun unustama, et plaanisin miskit vaadata, aga kui saade broneeritud, siis lülitub ise õigel ajal sinna peale. Sobib:)

.

Ainus jama on alguse virvendus. Vähemalt minul käivitamise esimestel minutitel käivad aeg-ajalt mingid säbrakad üle. A mul iidvana telekas ka, äkki sellest.

***

Sain nüüd ligi ka piltidele, mida teised eelmises postis kirjeldatud kokkutulekul klõpsisid. Minust on enamus hoopistükkis sellised:)

Eile oleksin peaaegu Tartuffile kimanud ilma igasuguste ettevalmistusteta.
Sain meie filmiseltskonnast kõne, et saaks peale tööd kokku. Saime. Näksisime. Sain teada, et mõtlesid paari tunni pärast Tartu poole startida, tulgu ma ka kaasa. Öösel tagasi, nii et hommikul jõuaks töölegi.
Kaalusin tõsiselt, oleks kindlasti väga lahe olnud, inimesed ju super. Aga natuke liiga eksprompt siiski ja oleks pidanud muud plaanid liiga ringi mängima. Seega jäi minemata, kuid avastasin, et ma polegi enam nii spontaanne...
***
Järgmises postis jagan teiega üht retsepti, mis naerust peaaegu pissi püksi tahtis pigistada:)

Ei saa ma läbi saareta :)

Koduranna kivid, kus turnides möödus lapsepõlv

Ühe kiire töönädala jagu Tln-s ja reede õhtul ootas mind taas lennujaam. Pikk saaresviibimine ei lasknud eemal olla ning oli vaja veel üks sutsakas sinna teha.
Oluline põhjus oli muidugi ka põhikooli klassi kokkutulek - 16a lõpetamisest. Viimati kohtusime 10a tagasi ja et oma mittetraditsioonilisest 6-e tsüklist välja saada, leppisime kokku, et järgmine kord on 4a pärast ehk siis 20a lõpetamisest.

Appikene, need numbrid tunduvad kohutavad! Ega me keegi suutnud sellest ajakaost hästi aru saada, kuid õnneks olid kõik peale ühe poisi täiesti vabalt äratuntavad. Üllataval kombel ei ole me juhuslikult palju kokku sattunud jooksma, kuigi mõned meist elavad saares edasi ja mõned on sinna viimastel aastatel naasnud. Enamus siiski mandri peal. Kuigi pea kõik kinnitasid kui ühest suust, et varem või hiljem tahaks saare peale juured alla kasvatada. Teatavasti on kadakad juurikaidpidi eriti tihkelt maa küljes kinni ja saarlased oma koduste põõsaste moodi - kui ikka oled sealt võrsunud, kisub hing alati tagasi. Minagi olen seda usku, et kui mitte varem, siis pensieas olen seal tagasi. Ehk ka varem...

Igal juhul me siis taaskohtusime. Jutt ja nali jooksid endiselt vabalt ning lihtsalt hea oli olla. Mis eriti meeldis, oli see, et keegi ei jäänud märgatavalt purju, kuigi kõiksugu erinevaid julgustavad jooke tarbiti ning ka saunaskäimine teatavasti kiirendab joovastavate jookide mõju. Ehk jahutas bassein? Igal juhul keegi purjus ei olnud ja piinlikke olukordi ei tekkinud. Mis jättis üritusest võimalikult parima mulje minu maitse jaoks:)

Me oleme kõik 30-32a ja kohalolnutest oli lasteta ja samas vabasid vaid 4 (2p + 2t). Ülejäänutel kõigil pered ja enam-vähem reeglina 2 last:) Kellel suuremad, kellel väiksemad ja kellel teine just teel. Tublid eestlased:) Eriti armas oli kuulda kuidas poisid oma peredest säravi silmi rääkisid ja kinnitasid, et nemad tahaksid ikka 3. last ka veel. Väga hindan mehi, kes peret väärtustavad ja tõsiselt oma isakohustusi võtavad.
Et väga hea mulje jäi neist kunagistest rahmeldavatest poisikestest:)

Pilte siia riputada kahjuks ei saa, kuigi pildistamisväärset oli küllaga:) Ei tahaks kellegi privaatsust rikkuda ja üle küsima kõigilt eraldi ei hakka. Seega ainsaks fotosüüdistuseks saab pilt, kus ise paistan kreeni vajuvat:D Muud materjali minust väga ei ole, kuna kui nägin ühel noormehel kaasas olevat suurt ja head kaamerat, siis sellest hetkest oli pea terve õhtu aparaat minu valduses ja mina seltskonnakroonik. Mistõttu endal õnnestus objektiivi ette sattumist enam-vähem vältida:)

Igatahes jäi kogu üritusest väga soe ja positiivne tunne ning jään juba ootama suve 2013:)Ilm käib saares koos minuga, mulle paistab. Kui peale puhkust sealt ära tulin, läks ilm nigelaks. Läksin saarde, tulid taas meeletult kuumad ilmad. Ja järgmiseks nädalavaheks, mil venna pere ning tema ämm-äi saarde lähevad, ennustab jälle mitte nii super ilma. Edaspidi peab vist ilma garanteerimiseks mind kohale vedama:)

Pühapäeval oli aega niisama vedeleda ning läksime perkondlikult vahelduseks randa ilma nautima. Mina tegin ka vägitüki ära ja käisin üle ma ei tea mitme aasta taas Eesti vetes ujumas:) Armastan kohalikust palju soojemat vett ning seega kodumaine suplus reeglina ei tõmba, kuid põhimõtteliselt tuli see ära teha. Ja väga mõnus oli vees!

Ujume Freddiga võidu
Veemängud
"Noh, viska juba see kivi!!!"

Adru mekib jama aga vesi on peegel

Väsinud, kuid õnnelik Freddi hinge tõmbamas, mina vanni nautimas ning luikvalged rattariided selga päevitanud isa naispere õhutusel jumet ühtlustamas

Kui temaga ei mängitud, eelistas koer istuda taguotsapidi vees

Aias on jälle järgmised lilled õied lahti saanud. Nagu näiteks liiliad:
Viinamarjad on ikka alles rohelised:

Pühapäeva õhtul polnud midagi parata - taas tuttav lennuk ning poole tunni pärast maandusime Tln-s. Njah...