Must Nool vaagub hinge

Ma olen paha ja mul on süümekad.
Käitusin oma Musta Noolega halvasti. Kui ta iseloomu näitama hakkas ja terviserikkega esines, siis rääkisin temaga tõsiselt ja ähvardasin, et kui ta korralikuks ei hakka, siis vahetan ta välja. Et mina siis teda enam ei taha.
Hakkas korralikult käituma, kuid paistab et võttis südamesse...

Täna on ta nüüd seisus, kus vaagub hinge. Mehaanikute ja kindlustajate konsiilium otsustab, kas tema elustamisel on mõtet või tulevad Musta Noole matused:(

Nüüd siis inimkeeli.
Olles äsja läbinud libedakoolituse ja säästva sõidu koolituse, jälgisin ka täna hommikul oma sõidumaneere. Varem olin paras rullnokk, nüüd juba nädalajagu väga eeskujulik liikleja.

Kuni hetkeni, kus sõitsin Tuukri tänaval ja hoidsin ilusasti pikivahet eesliikujaga. Minu puhul oli seni haruldane korrektse pikivahe hoidmine, ikka ronisin närviliselt hammastega eessõitjale p****. Nüüd aga, nagu öeldud, hakkasin korralikuks.

Järsku hüppas teele noormees (ilusasti ülekäigurajal), nii et eessõitja pidurdas järsult. Hetkel, kui ma sekundiks kõrvale vaatasin. Ei teagi mida ma vaatasin, mõne koha pealt täielik mälulünk.
Ja oligi nii nagu koolitusel räägiti. 1 sekund kulub reageerimisele ning 1 pidurdamisele. Neist jäi aga väheks. Seetõttu, et pilk oli kõrvale keeratud. Ja tee lumelobjakast libe.
Tundsin veel, kuidas ABS nõk-nõk-nõk hoogu kinni võttis ja nägin vääramatult oma kapotile lähenemas eessõitja taguotsa. Mütaki! Eessõitja paiskus üle ülekäiguraja, noormees sellel tegi elu hüppe kitse näol üle kapoti ja hirmust plagama ta pani. Mina ja Honda, kellele ma ühemõtteliselt külge lõin (tagant sisenemise näol) vedasime end tee serva ja asusime olukorda vaatlema.

No mis seal ikka vaadelda. Hondal suuri vigastusi ei paistnud, minul oli kapott kortsus ja radikas mootoris. Õnneks oli kiirus väga väike (30-40km/h) ja keegi viga ei saanud. Isegi kael ei saanud haiget. Õhkpadjadki ei avanenud ja ei meenu ka, et turvavöö oleks mind rebinud. Aga üldiselt on mälus selle hetke pealt lünk. Mäletan vaid pilti, kuidas eessõitja pagasnik lähenes ja noormees ehmunult kargles. Järgmisel hetkel seisin õues auto kõrval. Ei mäleta sedagi mis heliga pauk oli. Peast pühitud. Zero.

Haarasin märkmiku vahelt papri ja kirjeldasin ilusasti olukorda ja oma süüd. No seal poleks ju miskit vaielda! Õnneks sattus ka teine osapool äärmiselt mõistlik meesterahvas olema, ei emotsioonitsenud ja saime ilusasti suhelda. Istusime minu autos ja vormistasime vajaliku. Õnneks oli meil kohustuslik liikluskindlustus sama pakkuja juures, see kiirendab tema toiminguid.

Ega ma eriti sõita julgenud, kuid vajadus oli. Ei leidnud konksu, mida ette kinnitada (taga on püsikonks ja veoköis oli ka ilusasti kaasas) ja pamperit ei raatsinud tellida, nagunii kasko omavastutus läheb maksmisele. Õnneks mul mootor töötas ja kui kliima ja kondika mõlemad välja lülitasin ja madalatel pööretel sõitsin, siis pidas vastu küll. Eriti mõnus ei olnud selles külmkapis sõita, kuid mis sa teed. Ja iga hetk oli oht, kapott lendab lahti ja lööb katuse kah mõlki. Aga vähemasti miskit ei tilkunud ja tulukesed ei põlenud, seega natuke kannatas sõita küll.
Nii ma siis vedisin end kannatanu kindlustusasju korraldama (just rõõmustasin, et mu kindlustuse koefitsient langes 0,96 peale, nüüd siis tagasi max määral:D). Tema auto läks meie suureks üllatuseks koheselt mahakandmisele. Minu oma vaadati ka seal üle ja arvati sama. Et liiga kulukaks läheks kõige parandamine.

Järgmiseks lasin oma kaskopakkujal massina üle vaadata. Temagi soovitas mahakandmist. Lõplikult lepivad selles aga kokku kasko ja remondipakkuja.
Järgmiseks suundusin Mustamäe Faktosse. Seal selgus, et keretöödega tegeleja puhkab ja mingu ma Lasnamäe Faktosse. No johhaidii!!! Palju ma selle kortsus õnnetukesega veel liikuma pean?

Lasnamäe Faktos sain suurepärase teeninduse osaliseks. Kiiresti ja korralikult sai suheldud. Auto võeti sisse ja teevad kaskole lähipäevadel hinnapakkumise ning seejärel selgub. Fakto arvas, et oleks küll mõtet veel parandada. Et ju siis hind ei ületaks ikka auto turuväärtust.

Laadisin siis kõik kola (koos suverehvide ja valuvelgedega:D) isa autosse ringi (kes õnneks oli just Tallinnas asjatamas) ja lasin end tööle sõidutada. Lõpuks.
Tööle jõudsin kell 15:)

Siit moraal - ka väga korralikul liiklemisel võib mats tulla nii, et miskit teha ei saa. Meenub nt ema üle katuse kukerpallitamine, ka muidu korralik liikleja, kuid lobjakas teel viskas auto kurvis minema ja järgmine hetk olid puud-taevas-puud-taevas... Auto mahakandmisele aga ema õnneks terve.

Aga see on küll hea, et tänane juhtus nii "õnnelikult" ilma kellelegi vigastusi põhjustamata. On, kust õppida. Ja ei saa jääda miskit isegi hetkeks kõrvalt passima! Õppige minu vigadest ja ärge tehke samu lollusi.

Irw, siiani sain end kiita selle eest, et alati hea reaktsioon ja pole kordagi isegi riivanud kedagi kuskil manööverdamisel (nagu algajatel kipub olema), nüüd aga tagant otsasõit. Ülim lollus ju! Kuigi jah, kindlustuses tädi itsitas, et "aa, see kõige tavapärasem juhtum, jah!".

Üks asi on küll super. Mõtlesin just, et oleks figuurile kasulik, kui natuke vähem autoga sõidaksin ja kaalusin varianti, et soojemate ilmade saabudes hakkan viitsimise korral ühistransporti kasutama. Valges ju kergem ärgata ja ajal, mil ma ei sõitnud igapäevaselt autoga, olin ma 10kg kergem ning väga heas vormis.

.
Nüüd siis vähemalt mõneks ajaks see sund olemas, nii et ei saa viilida ka, et "ah, täna jälle ei viitsi, lähen parem autoga". Ja kuna nüüd on oodata suuremat sorti sulavete teket, siis saan lõpuks oma ülipoosesid ruudulisi kummikuid kanda! Ma nii unistasin neist, lasin need juba jõulude ajal enesele kinkida ja nüüd saan siis ka kandma hakata. Mu meelest on kummikud nii shefid asjad lihtsalt:)
Ehk siis kõiges tuleb leida ka midagi head!

.

Aga mida siit õppida?

Esiteks - paistab et rullnoklus oli mulle sobivam sõiduvorm... korralik mina on ohtlik! Ok, nali.

Teiseks - vanadus on pähe hakanud ja kohtlaseks muutnud. Hoolimata tänasest ma siiski säran ja naeratan kõigile kurjadele nägudele tänaval:) Lihtsalt niivõrd kerge on olla ja see pulbitseb... Isegi avarii ei suuda seda mõjutada. Vanadusest opakas, mis muud.

Kolmandaks - ole oma soovidega ettevaatlik. Soovisin hakata keskkonnasõbralikuks liiklejaks, no nüüd siis olengi väga keskkonnasõbralik!

Natuke pildimaterjali tänasest hommikust

PS: Kummaline on see, et miski siiski vist aju hallolluses mõjutab. Täna olen kahe erineva juhi kaassõitjana reisinud ja mõlemas autos lolli järjekindlusega pidurdan niipea, kui tagant mõnele autole läheneme...

Extreme makeover

Vahel pole pikka aega mingisugust isu kirjutada, kuigi teemasid oleks küll ja enam, vahel aga läheb kirjutamissoolikas nii lahti, et täiesti kontrollimatult tuleb igasugust teksti. Noh, kui tahab, las siis voolab.

.

Sain vanaks. Päeval, kui teised rõõmsalt mune koksisid, koksis mind ümmargune 30.

.

Mida teevad naised vananedes? Teate ju, et mida vanem eit, seda roosam/lühem kleit jne. Minini läheb mul veel aega, roosa aga asendasin oranzhiga.

.

Pikka aega olen olnud rääbakas ja tume. Nagu meeleolu, nii ka välimus. Ainult tumedad rõivad ja pikad mustad sorakil juuksed (iseloomulik pilt üleval). Ei mingit soengut, ainult karvkate juuste nime all.

Kui mõni aeg tagasi hakkasid asjad paremuse suunas liikuma ja vabanesin suurt sisemist pinget põhjustavast, oli aeg ellu ärgata.

Õnneks on mul eriti hakkaja ema, kes võttis keerulise (loe: julgust nõudva) otsuse vastu minu eest. Ja broneeris mulle juuksuri juures aja. Nii, et laupäevasel päeval (päev enne minu 30-seks saamist) avati Kuressaares üks juuksurisalong VAID minu pärast ning minu totaalset muutumist tulid koraldama privaatne juuksur ja salongi omanik. Muule maailmale oli salong endiselt suletud.

Nii ma siis veetsin ligi 4 tundi juuksuritoolis.
Esimest korda elus tehti mulle värvieemaldust. Kui värv oli juustest eemaldatud, nägin välja suhteliselt koomiline - pealt üsna blondiin, altpoolt oranzhikas-pruun.
Otsustati, et pähe pannakse värv, mis jääb kõige tumedamalt mu juustesse hetkel, kui on toimunud värvieemaldus. See ei toimu ju ühtlaselt, kuna erinevas pikkuses juuksed on aegade jooksul saanud peale erineva koguse värvi.

Kõik nad leidsid, et ma ei tohi nii tume olla, nägevat liiga masenduses ja haige välja. Et elu ja värvi tarvis. Nojah, tehke siis minuga mida heaks arvate.

Ja nad tegid. Ma olen nüüd enda kohta suhteliselt hele ja rebasekarva:) Soojad toonid. Ja juuksed lõigati nii, et loomulik lokk tuleks kergelt esile, mitte nii nagu seni, et all on lokk, kuid pealmine kiht sirge. Pikkus ebaühtlane, nii et eest tunduvad lühikesed juuksed, kuid taga siiski parajalt pikk ja paks pahmakas.

Alguses oli veider ennast peeglist piielda, kuid miskit pole teha, silm särab kohe palju rohkem! On värvi, on elavust. Ja enam ei kujuta ma ettegi, et taas must ronk oleksin. Vähemalt mitte niipea. Hetkel lihtsalt on kuidagi kerge ja särav enesetunne:)

Nüüd, mil jõudsin keskikka, kavatsen järjest vabaneda kõigest mis mind elus ei rahulda, kuna elan ju vaid korra. Ja kavatsen elada nii, nagu mulle meeldib:) Ei mingit enese allasurumist mille iganes nimel. Sest seal, kus on tõelised väärtused, ei ole allasurumist tarvis.
Tundub, et keskiga hakkab mulle meeldima:)

Lõppastme koolitus

Käisin hiljuti libedakoolitusel. Aru ma ei saa, miks on see kohustuslik alles 2 aasta pärast, enne juhilubade vahetust. Olen seda varem öelnud ja kinnitan nüüdki, et seda tuleks sunniviisiliselt teha kohe kindlasti ENNE kui jopskid iseseisvalt rooli pääsevad.

Pagan küll, nii jõuab ju 2 talve lollusi teha, eriti kõva tegijat mängida ja mine tea, ehk ka mõni kaaskodanik vigaseks sõita. Ei-ei, nii ei lähe. KOHE tuleb see koolitus läbida.
Minul aeguvad load küll juulis, kuid tegin juba märtsis oma koolituse ära. Mis tehtud, see hooleta.

Õnneks on võimalik läbida teooriat ka e-koolis, nii et kokku kuulad 5h loenguid ja teed testid. Nii kaua loed ja testid kuni tehtud saab. Sealt edasi siis libedakoolitus 4h ja säästva sõidu koolitus 1h.
Oijahh. Karm oli. Libedasõit siis.

Esiteks pidime sõitma nn "seljakottidega", Mersu A150 (illustreerival fotol ei ole nimetatud auto). No ma pole nii pisikese ja naiseliku massinaga harjunud! Pärast oma musta noolde istudes oli tunne, et keeran traktori rooli...

Meid oli 10 ja anti meile 5 autot. Instruktorid seletasid teemat ja siis pidime harjutusi tegema. 5x iga harjutust per nase. Raadiosaatjad olid autos ja nendega suhtlesime siis instruktoritega ja kuulasime kriitikat ja kommentaare.

Kummid olid slikid ja pidevalt ujutati teed. Ja pead siis teatud kiirusel ilma pidurdamata sõitma kitsal teel ja "põdrast" mööda. Sealtpoolt, mida juhendaja viimasel hetkel sulle näitab. See ei olnudki keeruline, palju keerulisem oli pärast ennast samale kitsale teele otseasendisse saada. Oi kui palju me seal piruetitasime ümber oma telje! Aga äärmiselt kaif oli pöörelda ja tajuda seda, et sina enam ei juhi autot vaid auto sind. Sest seal oli see ohutu. Maanteel seda tunnet kindlasti kogeda ei tahaks.

Iga harjutusega oli nii, et esimesed 2-3 korda tuli hästi välja, kui aga tahtsin oskusi lihvida, siis sain auto ümber telje pöörlema. Müstika! Seega ei tohi ma sellises olukorras väga mõtlemisega tegeleda:) Aga üldiselt läks mul hästi, sain palju kiita:) Jee!

Karm oli ka see, et tüübid sööstsid ise meile vahel teele. Tekitasid olukordi, kus peame kiirelt reageerima. Kole.

Järgmised harjutused olid pidurdamisega. ABS keerati maha ja pidid suutma autot juhtida olukorras, kus pead libedal tegema äkkpidurduse ja samas blokeerunud rattad kohe taas juhitavaks saama. Kirjeldada siin pole mõtet, igaks juhtumiks omad käitumisjuhised.

Et jah, meeeeeeeletult oluline koolitus. Vähemalt see oli küll sigahea kus mina käisin. OÜ Autosõit ja Männiku libedarajal. Soovitan soojalt. Ja kavatsen minna tulevikus sinna ka oma autoga testima, kui neil graafikus vabu aegu peaks tekkima.

.

Täna õhtul oli mul aeg säästva sõidu koolitusele. Eriti hea valik muidugi selle talve suurimas lumemassis säästvat sõitu praktiseerida:DDD Aga aeg oli broneeritud ammu ja mis seal siis ikka:)

.

Hästi läks. Sain kasulikke nõuandeid ja herr Maksim oli vahva kaaslane. Seletas palju ja uuris minu sõiduharjumusi. Nojah, olgem ausad, säästlikult ma kindlasti ei sõida. Linnas keskmine kütusekulu tavalisel ajal 9-10. No comments. Peaks hakkama keskkonnasõbralikumalt ka sõitma, mis rohelist mõtteviisi ma siin ikka evin kui autoga kõik hea taas kurjaks muudan.

.

Praeguses lumemöllus olen ma kohe eriti "keskkonnasõbralik" kütusekulutaja. Pagassis jooks suverehve ja valuveljed oma aega ootamas (tõin saarest kaasa)...... et siis jah...... kerge koorem.

Aga luban, et hakkan nüüd keskkonnasõbralikumaks liiklejaks!

Kevade tervitamisest

Paistab et sõnusime kevade ära...
Nimelt sai jci´katega kevadet tervitamas käidud. 20.märtsil ta kirjade järgi ju saabus ja siis oli vaja ronida Pirita randa ning teha esimene grill. Kevad ju!

Vedasime enne päikeseloojangut kohale suure grilli, hunniku grillitavat ja termoste viisi kuuma teed (mõnele ka veidi "soojendavamat" kraami) ning suundusime tööpäeva lõppedes muuli algusesse liivasele rannale. Kodanikke tilkus õhtu jooksul kokku mitukümmend, lisaks mõned koerad, kes siis lõputult hullata ja vorsti närida said.

Segased oleme. Termomeeter näitas tillukest miinust ja laine randus mühinal. Tuul mässas ja sikutas kiharaid. Kas me sest hoolisime? Surusime külmavõetud näpud tihedamalt ümber auravate kruuside ja pigistasime grillilt tulnud tulised vorste sõrmede vahel.

.

.

Hüplesime jalalt jalale, jättes eemalt mulje tantsivatest pärismaalastest. Sabatants ja kukepoks olid samuti aktuaalsed. Oli palju neid, kes autodega muuli poole sõitsid romantikat nautima ja meid oma soojadest autodest pikalt tunnistasid. Vahel tundus, et hämmastavalt, vahel aga, et tunnustavalt:) Hullud grillivad miinuskraadidega lagedal rannaliival!

Aga ütlemata vahva elamus oli.

Miks me seda tegime? Tervitasime kevadet, nagu juba öeldud. Kuigi täna õue vaadates jääb mulje, et hirmutasime ta hoopistükkis ära. Miks mitte veidi oodata ja suvel grillida? Krt, kes siis enam viitsib? Siis on grill nii tavaline, ei tekita mingeid erilisi emotsioone. Peale päikeseloojangut miinuskraadidega pimedas rannas grillilõkke ümber tantsiskleda on aga hoopis teine tera:) Ekstremistid, kuid sellised kaaslased mulle meeldivad! Leebelt hullud;)

Ei tali taeva jää

Elamusi tänasest hommikust.

Kui muidu sõidan hommikuti tööle kuni 20min (oleneb milline kellaaeg valida), siis täna hommikul ukerdasin lausa tunnijagu!

Kõigepealt oli huvitav autot lumehangest välja kaevata. Siis läbi lumevaalude teeni roomata. Kuna teed olid paksu lume ja pudru all, oli sõitmine mõnus ekstreem. Nt ühes kohas, kus kaks rida keeravad korraga ja valgusfoor ei ole mitte lühikese tsükliga, suutis ühe tsükli ajal manöövri sooritada kokku 3 autot. Sel lihtsal põhjusel, et risti suunas olid teised autod ees... Ja nende vahel üksikud roopad, mida mööda siis teosammul veereda suudeti.

Aga ilus on väljas. Öeldakse ju, et ega tali taeva jää. Ja ei jäänud selgi aastal. Kui vaid seda va suurt sadu poleks, oleks vist päris vahva lumme müttama minna:) Kelgutamas pole ammu enam käinud...

Vaatan aknast välja ja tekib mure kojusaamisega. Auto ümber on kuhjunud taas vallid ja kui teised parklast ära sõidavad, muutub lumi taas pudruks ja kuhjub ka minu masina ümber. Saab lõbus olema! Peaks vist suhteliselt varakult täna liikuma hakkama.

Täna hommikul tulid meil vist enamus hiljem kohale kui tavaliselt. Vaatab mis homsest hommikust saab, kuid kes see ikka viitsib palju varem tulema hakata magusa ööune arvelt:) Nii hea ju enesele vabandada, et liiklus oli kohutav:)

Ja mina veel mõtlesin nädalapäevad tagasi, et paneks suvekummid alla. Jumal tänatud et laisk olin!

Tallinn täna

Kino

Killi blogis oli klipp Kino looga "Kukushka". Kino'l palju häid lugusid, tahaksin siis siinkohal ka enda lemmiku neilt välja tuua. "Печаль" (Nukrus) nimeks. Hirrrrrmsasti meeldib.
Klipp on uuemast ajast pärit ja animeeritud kujul (mis mulle ei meeldi), kuid kontsertsalvestisi sellest loost kuulatavaid ei leidnud. Arvestades, et Tsoi hukkus juba aastal '90, siis ega eriti hea kvaliteediga kontsertsalvestisi Youtube's olla saagi.
Печаль:


Kõige talutavam kontsertklipp on siin, kuid ega seda mikrofoni kiljumist eriti ei talu küll:

Raporteerin

Nonii, käisime siis veidi rohkem kui nädal tagasi vaktsineerimas/kiibistamas.
.
Rööbik oli esimene. Läbivaatuslaual muudkui siiberdas ringi ja arstil tema südant kuulata ei õnnestunudki, nii valjusti nurrus. Arst naeris magusasti.
Vaktsiiniga läks kergelt. Suts ja valmis. Kiibiga oli jamam, kuna see riisitera suurune ja nõel ka vastava suurusega.
Suruti siis nõel turjanahka ja Pisi lõugas kui segane. Nii kui läbi sai, nii rahunes maha. Õnneks ei traumeerinud liigselt. Kodus oli see koht paar päeva veidi verine:(
Kuu aja pärast kordusvaktsiinile ja siis jälle aastake mureta:)
.
Järgmiseks tõin Vidriku. Kui fuajees ootasime, käisid inimesed oma puuris majesteetlikus poosis istuvat Vitjat uudistamas. Oma suure pea ja koheva kasukaga tõmbas tähelepanu. Tituleeriti lõviks. On jah lõvi või ilvese moodi.
Tema meil ei suhtle, tema hoiab alati uhkelt pea püsti ja vaatab kaugusse kui teda imetletakse.
Temaga läks lihtsamini, vaid kiibi ajal kähises korraks. Ja tervislik seisund sai hinnanguks "suurepärane".
.
Aga vahepealsest siis.
Eraldi tubades enese äraolekul hoidsin neid heal juhul nädala. Nüüd juba ammu koos, kuna paistab, et saavad omavahel suurepäraselt hakama.
Kui alguses uudistati teineteist eemalt ja seejärel aina lähemalt, siis üsna pea algas pidev kätsh. Kapatakse mööda elamist üksteise sabas ja kord jälitab üks ja seejärel teine. Vaesed naabrid...
Kui kätte saadakse, siis rullutakse. Näritakse ja antakse käpaga. Vahel on lausa laksud kuulda. Kui alguses muretsesin, siis enam pole vajadust, kuna verd ei paista kusagilt.
.
Tundub aga, et Vitja on oma majesteetlikkusest üles äratatud. Pisi on tal ikka korralikult sabas. Ja kui Vitja varem eelistas omaette teises toas põõnutada, siis nüüd kas kargleb Pisiga või jälgib lihtsalt mida too teeb. Pisi lihtsalt ei lase tal niisama olla. Kargab muudkui turja. Vahel teeb kõrgushüppeid üle jalutava Vitja...
.
Mina olen vahel hulluks minemas. No ei saa rahu, pidevalt üks tramburai käib. Kui aga mind hulluks ajavad, siis käratan ja Vitja juba teab, et siis tuleb taanduda. Kohe. Pisi veel ei tea, kuid loodetavasti võtab vanemast eeskuju. Kunagi. Seniks on veeprits abiks. Mõjub kohe. Nii, et suur reageerib saba jalge vahel eemaldumisega niipea kui näeb mu kätt pudeli poole sirutuvat. Enamasti aga piisab vaid teatud toonil "Kass!!!" hüüatamisest.
.
Vahel Vitja ei lase Pisil möllata. Surub ta käpaga vastu maad ja hakkab teda pesema. Ja vahel Pisi läheb ise ta juurde pessu. Mulle tundub küll natuke veider, et vanem isane kass peseb järjekindlalt pisikest rahmeldist, kuid mul on väga hea meel et ta seda teeb!
.
Ussirohtu armastavad ka mõlemad süüa. Anna aga kätte:DDD
.
Nurrumootor on väiksel endiselt vägev. Kui lugeda või telekat vahtida/arvutis olla, siis peab väike ikka ja aina süles olema. Hull süleloom! Ükskõik kui ebamugav tal süles ka on - tema seab end ikka sisse ja nurrub mis hirmus. Ja sõtkub mõnust nii, et tunnen end saiataignana.
.
Vahel käivad neil koos musitamissessioonid peal. Siis hoia piip ja prillid! Korraga kaks elukat sul kõhu peal ja sõtkuvad ja hõõruvad põski vastu põske ja miilustavad mis kole. Vahel olengi sõna otseses mõttes kassidega kaetud...
.
Väike on näost nagu ufo ja kehalt natuke rääbaka jänese moodi. Megapikad jänesekoivad tal. Sellised ülisaledad. Oleks Pisi naine, oleks ta pikakoivaline loomulik plaatinablond.
.
Vahel, kui nad käituda oskavad, jääb ööseks toa uks lahti. Vidrik juba teab, et tuleb hästi käituda, siis saab voodiserval pikutada. Pisi veel ei tea. Vahel ta on siiski piisavalt väsinud ja siis on luba kaisus magada. Ehh, küll elu ja suur õpetavad kuidas siin majas reeglid on:)
.
Natuke fotojäädvustusi kah:

Niimoodi siis magatakse

Veel veidi magamisasendeid

Vahepeal oli Pisil miskine rähm silmades alati kui ärkas. Arst ei leidnud miskit, seega ka ravi ei määratud. Nüüdseks aga probleem kadunud, üleöö.

Väike üksinda mängimise hetk

Argipäev. Kord on Westman all ja Piibeleht pääl, siis jälle Piibeleht all ja Westman pääl...

Peale väsitavat kaklust

Oehh, jälle sa hakkad mu ahistamisega pihta...

Pätt

Vähe sellest, et Pisi on peerukott, on ta ka puhtakujuline varas!

Viimastel päevadel olen märganud tal kommet kuivama pandud sokke ja nööre (mida kutsutakse aluspesuks) pihta panna. Hüpe, haare ja punuma! Seejärel veeretatakse oma saaki mööda elamist, kuni see kusagile kapi või diivani alla peitub. Nüüd vähemalt tean kust puuduolevat otsida:)

Eks ta vahepeal tundus jah kahtlane, et kuidas sokid enam kaksi ei esine, kuna juba kuivama pannes asetan ma need ilusti paarikaupa. Et kui teistel sööb pesumasin sokke, siis minul kaovad need restilt. Nüüd vähemasti tean kelle kraesse süü läheb:)

Silmamoondaja

Kas usud, et punased jooned pildil on täiesti sirged?

Kui ei usu, võta nt joonlaud appi...

Süstlamaania

Mul on kallal mingisugune sadistlik süstlamaania.

Eile sai oma noosi Meeslemmik, kelle vägisi puugivastasele vaktsineerimisele vedasin (inimene käib sageli kõikjal looduses ja mitte niisama jalutamas, kuid pole tänase päevani end kokku võtnud ja sutsu saamas käinud), reedeks on ajad broneeritud kahele röövel-kassile, kuna pisem saab peagi 3 kuud vanaks.

Et kõiki muudkui nõela otsa saadan, siis solidaarsusest tegin ka ise oma 3-aastase järjekordse puugisutsu ära. Suts ise on selline, et ei saa arugi, kuid hoiatati, et hiljem võib veidi lihasvalu ja kramp tekkida. Ja ongi nii, et deltalihas korralikult valutab. Süstist, mis polnud süsti moodigi!

Viu-viu-viu.

Loodan, et kassidel läheb nende vaktsineerimine paremini.

Kiibistada lasen ka ühtlasi. Mis siis et toakassid, igaks juhuks. Ikka saab ju nendega looduses käidud ja soojal ajal on rõduuks kogu aeg lahti, et looma(de)l oleks vaba voli värskes õhus käia. Ja kui nad siis peaksid otsustama 3. korruselt alla sadada, siis on kiip hea mõte.

Eeldamisel ei ole ruumi

Viimasel ajal on päris mitmed tuttavad kolinud soojale maale.

Mina olen alati olnud seisukohal, et ei saa Maarjamaalt lahkuda oma lähedaste pärast. Omamoodi vahva oleks ju kusagil soojas elada, hull soojalemb nagu ma olen. Aga ei taha lähedastest eemale. Ja alati olen arvanud, et just emale saaks see raske olema.

Ükspäev saunas (naised-saunas-rääkisid) emaga sellest rääkides prahvatas aga tema: „Eino püha taevas! Ja mina olen alati mõelnud, et miks minu lapsed nii normaalsed pole, et soojale maale koliks. Nagunii näeb nii harva, suhelda saab aga igalt poolt ja vähemalt oleks hea koht kuhu külla sõita!“

Et võta siis nüüd kinni:):):)
Eeldamistel ei ole ruumi, tuleb ikka otse asjadest rääkida!

Peerukott

Väike kass peeretab!

Pole mul elus peeruhaisu elamises tunda olnud, nüüd aga vahel on:DDD

Ja kuna ainus uus elanik on Pisi, siis järelikult tema ongi Peerukott!

Valge laev tormis

Pühapäeval ilm veidi tormas ja nagu sellisel puhul ikka, kisub süda mere äärde.
Autole hääled sisse ja Paldiskisse. Oli soov panga serval tuultel end räsida lasta.

Taolistel hetkedel tunned looduse hirmutavat kõikvõimsust ja enese pisiputukalisust.

Paldiski pank on südamelähedane eriti seetõttu, et millegipärast assotsieerub sealne koduse Saaremaa pankrannikuga, kus igal suvel mõned korrad ilma nautimas saab käidud. Et siis tükike kodutunnet kaugel kodust.

Ilm ja loodusjõud nauditud, annab magu enese tunnetest teada. Selge, söögikoht vaja leida.
Peatee ääres (krt seda teab kas seal linnas kõrvalteid ka üldse on) hakkab silma miskine koht, mil nimeks „Valge laev“. Pakutakse öömaja ja pubi moodi asi kah.

Juba sisenedes tundub koht keskmisest veidram. Fuajees lõnguvad dressides ja kapuutsistatud venekeelsed noorsandid, kulmude vahelt uudishimulikke ja kahtlustavaid pilke pildudes. Mõni näpib mänguautomaati, mõni „ajab asju“ mobiiliga, mõni uudistab niisama... ...lähen ja eemaldan autol makipaneeli.

Leti taga olev noormees on muidugi D&G-sse rõivastatud, kuidas siis muidu. Kohalik eliit.
Tellin pasta carbonara. Noorsand käib tagaruumis ja naaseb teatega, et tänane kokk ei oska seda valmistada. Et misasja??? Ok, mida ta siis oskab? Šnitslit ja sealihaklopsi. Azoo... Ja pastat ei oska? Olgu, võtame siis šnitsli ja sealihaklopsi. Ja ploomimahla, palun. Ploomimahla ei ole. Aga õunamahla? Seda ka ei ole. Ananassi? Ei. Mida teil siis on? Apelsini- ja segumahla. Andke siis apelsinimahla, palun.

Istume taharuumi, kus meid uudistatakse põhjalikult. Näituseeksponaadi tunne on.
Muusika on minu kõrvale ilmselge liig. Kole popp, tnäänss ja vene räpp. Kui oleme mõnda aega istunud, muutub järsku muusikavalik ja kõlama hakkavad popid lembelood. Irvitame, et tahetakse vist mõjutada meid tuba võtma:) Menüüs olid ju toa hinnad täiesti olemas...

Aeg on seisma jäänud. Tõeline rännak ajas tagasi, nii 90-ndate keskele. Muhe.

Tuuakse toidud. Sõna otseses mõttes vaagnatel. Ma ei mäletagi et ma oleks nii suuri praade kusagil söönud. Ja seal vaagnal on kõike ja väga palju. Ja ka lihakäntsakad on äärmiselt suured.

Peale esimest ampsu jõllitame üksteisele jahmunult otsa. Pole pikka aega enam väljas nii maitsvat rooga nautinud. Kohe tõsiselt maitsvat! Et siis tollepäevane kokk ei oska teha küll kõiki roogasid mis menüüs (its!), kuid need mida ta oskab, viivad keele alla.
Lihaga saan ma otse loomulikult ühele poole, kuid muud jääb osaliselt järele. Lihtsalt ei mahu sisse. Ja see, kui mina ei suuda taldrikut lõpuni tühjaks süüa, on väga suur näitaja koguse üüratuse kohta.
Kui lõpetame, tullakse viisakalt suhtlema ja hüvasti jätma.

Paldiskisse sattudes kavatsen teinekordki seal einestada. Loodetavasti samahea koka ajal:)
Siit moraal – ära hinda sisu pakendi järgi! Väga veider esmamulje osutus tõeliselt heaks söögikogemuseks.

PS: Ühe maja küljel hakkab silma huvitav sümbioos– vikerkaarelipp ning Keskerakonna silt.... Hmm:)

Kassila

Täna saab 5 päeva sellest, kui Rööbik meile elama asus.

Olin oma aja planeerinud nii, et terve nädalavahetuse saan olla ilma plaanideta ja kodune. Valutum sisseelamine väikesele olendile:)

Esimesel hetkel vaatas Vitja väikest looma suure segadusega. Et misasi see on ja miks ta niimoodi lõugab. Vitja on ju sünnist saati hääletu ja pole mina näuguva loomaga harjunud, pole ka tema:)

Rööbik (praegu reageerib ta vaid nimele Pisi) oli alguses ikka natuke ehmunud küll ja omapäi ei liikunud kuhugi. Ikka ja aina minu sabas. Nii kui mina kuskile läksin, nii kappas kaasa ja ilma ei liikunud mitte üks samm.
Esimesel õhtul sõi ainult tibake, pissile ei tahtnud kordagi. Järgmisel päeval muretsesin talle isikliku liivakasti ja seal käidi ilusasti ära.

.
Esimesed kaks ööd magas Pisi minu külje vastu surutuna teki all. Vitja turnis aeg-ajalt meie otsas ja uudistas distantsi hoides. Üleüldse hoidis eemale, kuid teise tuppa ka ei läinud, uudishimu oli piisavalt suur. Kui Vitja Pisit nuusutama tuli, hakkas Pisi kähisema ja seejärel urisema. Terve nädalavahe möödus urina saatel.

Teisel hommikul sõi juba ilusasti ja nuttu pole minu kuuldes olnud. Eks tal piisavalt möllamist!

Nüüdseks on olukord aga kardinaalselt muutunud. Kassid ajavad üksteist taga, täiesti kordamööda. Vahel urisetakse ja kähisetakse ka, vahel äsatakse üksteisele käpaga nätaki-nätaki-nätaki, vahel rullutakse üksteise haardes põrandal.

.
Kuna üks on hiiglasuur (5kg) ja teine tibatilluke (mõnisada grammi), siis turvalisuse kaalutlustel ma igaks juhuks neid terveks päevaks kokku ei jäta. Mine tea millal suurel Pisi möllamisest siiber saab ja teda vaikima üritab panna. Lasen Pisil natuke suuremaks kasvada, kuigi ta paistab enese eest seismisega ka praegu suurepäraselt hakkama saavat. Aga ta ju alles 2,5 kuud vana...
Nii nad siis minu pikemal äraolekul elavad eraldi ruumides. Kummalgi omad magamis- ja kraapimiskohad, liivakastid ja toidumollid.

Kui koju saabun, tervitab Vitja mind tavapärases asendis uksel ja Pisi "laulab" teises toas. Nii kui ukse avan, sööstab ta sealt välja ja kui minu näoni ei küündi, siis hõõrub end hoolega vastu jahmunud Vitjat. Surub end tema vastu, hõõrub ja laulab, Vitja samal ajal nuusib Pisi tagumikku. Igal omad lõbud.

Seejärel käivad nad territooriumi märgistamas ehk siis suunduvad teineteise liivakasti. Minu meelest väga kummaline, mina küll kellegi teise potile suure hurraaga ei tormaks:)
Kui neile konservi annan (hommikul ja õhtul), siis Vitja ampsab oma kausikesest umbes ühe tükikese ja seejärel taandub. Pisi õgib suure häälitsemise saatel oma kausi tühjaks ja seejärel sööb ära ka Vitja portsu. Julmalt. Ja Vitjal ei paista sellest miskit olevat. Juba aegsasti võtab veidi eemal vaatluspositsiooni sisse ilmega "söö, latseke, söö".

Edasi algab hull trampimine. Vahel on tunne, et ma lähen hulluks. Pisi ei püsi hetke ka paigal, muudkui kargleb ringi. Vitja, kes on aastaid olnud rahulik omaette-olija, trambib samamoodi. Kappavad ja hüppavad ja karglevad ja kähisevad ja rulluvad ja jõllitavad üksteist ja kargavad edasi. Igal pool, kõigest üle. Oehh.....:) Ma ei mäletanudki enam seda aega, kuid tean et see läheb üle. Vitjaga ju läks, tema oli ka hull trööpaja:)

.

Aga jah, Vitjaga võrreldes on Pisi tõeline sulgkaallane. Ja lumivalge! Kui ta õdedel-vennal oli kasvõi paar halli karvakest, siis tema on lumivalge. Roosade kõrvadega.

Metsik nurrumootor. Süües nurrub, minu jalgade ümber siiberdades nurrub, kui teda puudutan või sülle võtan, läheb nurr lausa hulluks. Praegugi (hetkel on kassidel puhkepaus) magab mu jalgadel ja nurrub nii et tuba kajab.

Mõnusõtkumine ka täiesti selge. Kui temaga vestelda, siis sõtkub kui tainast:) Ja vestleb täiega!

Kuna Pisi on nii kiire, siis on pidevalt oht talle peale astuda. Üks hetk on kusagil mujal, järgmine hetk juba jalge all. Oehh...

.

Kui kisma käib, siis ma olen otsustanud mitte sekkuda. Vaatan vaid, et miskit hullu ei toimuks, kuid omavahelise hierarhia peavad nad ise paika sättima, mina neid segada ei taha. Vahel küll tahaks sekkuda, kuid see võib neis arusaamatust ja salaviha tekitada. Nagunii saavad ise toime. Mina olen see toitja ning silikäe pakkuja, muidu nad ikka rohkem teineteise jaoks mu elamisse võetud.

.

Vahel ajab ikka kurjaks ka kui Pisi ootamatult pähe või selga hüppab, kuid kui kurjustan, siis hakkab miilustama ja nii ma hetkega leebungi. Juba teab kuidas asi käib:)

Eriti armas on see kui ta mu põse ja õla vahel magab... Ennast seal õnaruses kerra tõmbab ja kohe südamest kaisub:)

Kui aga ööajal vait olla ei mõista, siis läheb teise tuppa. Ühe öö ka juba veetis teises toas. Siis pool minutit lõugas ja juba oli magama vajunud.

.
Nimede saamislugu kah siia meeldetuletuseks.

Suur kass - sündinud 02.augustil 2003. Nimi Nööp von Vidrik alias Vitja. Nööp ütlesin kunagi mina tema hiiglaslike silmade pärast, eksabikaasa ütles Vidrik ja vend leidis, et kahe nime vahel võiks siis tiitel ka olla ja sai von vahele. Meeslemmik venekeelsest kodust pärinenuna hakkas teda aga Vitjaks kutsuma ja nii ta siis ongi vaheldumisi Vitja, Vidrik ja Kass.

Väike kass - sündinud 12.detsembril 2007. Hetkel reageerib nimele Pisi, sünnikodus hakati teda kutsuma Röövel Ööbikuks, millest sai sujuvalt Rööbik. Eks näis kuidas tema nime lugu edasi areneb:)

Pall

Marjakalt veeres pall minu blogisse. Ok, sirutame siis käe...

1) Viimasel aastakümnel läbi viidud seksuaaluurimused on andnud rikkalikku materjali, mis lisaks sotsioloogilisele käsitlusele otse kutsuvad mõtestama kogutud ainest ka esseistlikult, arutlema, mõtteid vahetama, esile tooma huvitavaid elulisi näiteid, mis kõik kokku täiendavad meie pilti sellest, kui eripalgeline ja mitmekülgne on inimeste, sealhulgas ka eestlaste armuelu.
.
2) Ent muidugi on uuel Venemaal ka inimesi, kes on suutelised vabadust kasutama kultuurselt ja loovalt ning juba võib täheldada ka erootilise kultuuri taassündi kirjanduses ja kunstis.
.
3) Olin kolhoosi eesrindlik töötaja.
.
Teos: Ingvar Luhaäär "Mees ja naine eesti moodi. Eestlaste armuelu uuema seksuaaluuringu valgusel"
.
Teema siis selles, et tuleb haarata enesele kõige lähemal olev raamat ning kirjutada sealt välja esimene, viimane ja kuldne lause (s.o. lause, mis jääb raamatut suvaliselt avades vasaku käe pöidla alla).
.
Edasi tuleb pall visata kahele blogijale. Ma patustan ja viskan kolmele, kuna äkki siis saab kaks vastust kätte, kuna kaks neist saavad oma üliharvade sissekannete eest ühe palli kahepeale:)
Et siis paluks: Tirtsikas, Kapten Trumm ja Libahunt!

Veinikoolitus tantrismiga

Sõbrapäeva eelõhtul kohtusime Portugali kohvik-restoranis Vasco da Gama. Kõigepealt toimus veinikoolitus Portugali veinidele (3 punast, 3 valget ja 1 portvein).

Kui kõik juba kergelt joogised olid, saabus Ingvar Luhaäär. Eks ta natuke üllatunud oli, et mida me veidrast vanamehest tahame, kuid meie tahtsime kuulda tantrismist.

Miskit pole teha, vana rääkis äärmiselt haaravalt! A tundub ikka ütlemata keeruline see tantristlik maailm...

Igasugu huvitavat sai teada, kuid peamine, mis meelde jäi, oli: "tantristlikus maailmas kehtib põhimõte - lõdvana sisse, kõvana välja, kaasaegses Euroopas aga - kõvana sisse, lõdvana välja". Et siis jah.

Kes teemast rohkem teada tahab saada, peab ise kirjandust uurima:)

Mina igatahes ostsin kohe mitu Luhaääre raamatut kokku, miks mitte natuke asja uurida:) Samuti on tema sulest ilmunud mõningad raamatud eestlaste seksuaalkäitumisest erinevatel ajastutel. Omamoodi huvitav, mööda külgi maha ikka ei jookse.

Vastel

Pilt pärineb Nõmme Seikluspargi veebist

Hakkasime ka Kojas blogi pidama ja paluti teha sissekanne Vastlapäevast. Kuna nagunii oli vaja kirjutada, postitan siia kah:)

Vastlapäeval lastakse ikka liugu, eksole. Et mida pikem liug, seda pikemad linad... Kuigi jah, tänapäeval saab lina pikkust ka kaupluses valida:)
Seda lihtsat tõsiasja ignoreerides otsustasime siiski ka vastlaliu teha. Et seltskond oleks kirjum ja sõprussuhted kiiremad tekkima, ühendasime jõud ka teiste Tallinna kodadega.

Mida aga vastlapäeval ei olnud, oli lumi. Kas see üllatas? Tegelikult mitte.

Jonnakate eestlastena suundusime liugu laskma hoopis Nõmme Seiklusparki.
Seal kinnitati meid turvarihmade külge, pähe seoti kükloobid (loe: otsmikulamp) ning lasti ükshaaval rajale. Vähem julged elasid raja all kaasa, moodustades energilise kisakoori.

Lisaks mitmete meetrite kõrgusel puude küljes erinevatel õõtsuvatel-veerevatel-pöörlevatel atraktsioonidel turnimisele sai tõepoolest ka vastlaliugu lastud! Iga rada lõppes nimelt pikema maapinnale laskumisega ning ka üleval latvades tuli vahel puudevaheline pikk hüpe sooritada, mis väikese liu mõõdu välja andis. Rullikutega trossi küljes, hoog sisse ja vastlaliug missugune!

Erilise elamuse jättis kõrvaltvaatajaile asjaolu, et ega seda polnud eriti aimata kellele seal üleval ergutust karjud. Näha oli vaid tume inimkogu veelgi tumedama öötaeva taustal. Aga julgustust oli ronijail tarvis! Eriti kui Tarzani hüpe kätte jõudis... Haarad köiest ja viskud pimedusse....

Aga tegelikult oli väga efektne vaadata puude otsas vilksatavaid tulukesi ja kuulda keset ponnistamist üksikuid hõikeid, kiljatusi ja naerupahvakuid.
Lõbus oli:)

Näpud külmast kanged ja adrenaliin laes, suundusime Hiiu Pubisse, kus jõime sooja teed ja lasime kukeldistel hea maitsta. Kokku sai meid enam kui 30!
Sõbrad ning toredad tuttavad peavad inimesel ikka olema!

Piiks-piiks ja... raha tuleb!

Kohe pean kilkama:)
Nimelt teatas MTA, et enammakstud tulumaksu hakatakse tagastama alates 22.veebruarist.
Täna on 20.veebruar ja kell 09.00 tegi minu telefon piiks-piiks ja sõnum teatas, et MTA on kandnud mu arvele päris hea kopka:)
Aitäh MTA-le!
Minge piiluge oma kontosid kah, äkki ka piiks-piiks ja raha juba tuleb:)

Otsingud

:DDD

Ei ole enam aegu uurinud mis otsingutega minu blogini jõutud on, siin nüüd siis mõned mis mind ennast enim lõbustavad ja mis teostatud viimasel ajal.Täpsemalt 3-e viimase päeva jooksul. Et huvitav mis otsisõnu inimesed guuglisse sisestavad. Ja koomiline, et nad nende abil minu blogini jõuavad:

1. hakkasime raha koguma aasta enne pulmi ehk siis panime kokku esmase eelarve - jeerum kui pikk otsiväljend!!! konkreetne...
2. kas kasko suureneb - eeee.... a kust mina tean?
3. öökull Mona - kes tuu om?
4. kopsuklamüüdia - ;DD... probleem.
5. nunnud ja naljakad - ahahh... milleni küll sellega jõuda loodeti?
6. pulma pea planeerimine - ma ei teadnudki et pulmal mingine pea on.
7. james bond segatult mitte raputatult - ma siiani arvasin et Martini on segatult, mitte raputatult, keegi aga tahab hoopis vaest James'i raputada. ärge jamage, ta peaks juba pensionieas olema.
8. kihnu seelik - ilus asi
9. imiku kaalumine - mida kuradit mina sellest tean? mäletan vaid, et kunagi sai arvutatud nõbude puhul, et kaaluvad niimitu leivapätsi...
10. maroko köök - pole käinud, olen teinud

Positiivne

Võrratu! Hommikul kodust väljudes on suuresti valge ja õhtul kodu poole sõites on võimalik näha mitte veel väga madalale vajunud päikese loojumist:) Päevavalgus...mmmm... Asi, mille olen juba unustanud.

.

Hämmastav, milline jõud on valgusel. Ilma mingi põhjuseta naeratad üksinda autos nagu otu ja vägisi kisub raadiost kuuldavale bäkki laulma. Hakkan vaikselt R-i mõistma, kes siiani on mind hullupööra oma laulmisega väsitanud. Misiganes lugu sõidu ajal raadiost tuleb - temal kohe vajadus kaasa röökida. Nüüd olen ise samasugune:)

Meenub meie suvine pikk reis, kui pikematel sõiduotstel olin muusikavaliku kordumisest väsinud ja eelistasin mürakasti kinni hoida. Sellistel hetkedel ei saanud R-iga pea üldse rääkida, kuna kuidagi suutis ta igast lausest leida midagi, mis talle mõnd laulu meenutas ja nii ta siis a capella üürgaski:))) Oehhh.....

.

Ma ei ole enam pikka aega niisama naeratanud. Ilma, et keegi viskaks nalja või tõstaks muidu mu tuju. Lihtsalt niisama naeratada, tunda, kuidas see lausa pulbitseb seest ülespoole, kuniks valgub üle huulte maailma.

Ok, peapõhjused pole siiani olnud küll päevavalguse puudumises, kuid eks selgi abistav roll. Vaikselt hakkab tunduma, et teatud asjad siin elus loksuvad paika ja teatud asjad ei avalda enam pärssivat mõju. Mis on imeline! Ei tohi ära sõnuda.... (hoiatab ettevaatlik kuradike mu õlal)

.

Ma ei teadnudki, et kassid näevad õudusunenägusid.

Magas mul siin voodis, kõht taeva poole ja kõik käpad laiali, kui järsku hüppas pool meetrit õhku, keeras end ringi ja maandunult vaatas täiesti segaduses ja ähmi täis näoga ringi. Ma tahtsin juba kurjustama hakata, et mis rabeleb, kuid ta oli ikka nii ehmunud olekuga, et paitasin hoopis paanika minema. Muud järeldust olla ei saa, kui et teda ehmatas miski unes nähtu.

.

Kuna olen lausa haiglaslik planeerija, siis tahtsin ka Pariisi hotellis kindel olla. Et saan mida tahan. Tähendab see aga varajast broneerimist. Nüüdseks on see siis juba mõnda aega tagasi tehtud.

Surfasin pooled ööd hotellide lehekülgedel ja lugesin külastajate kommentaare. Sest üks on see kuidas hotell reklaamib ennast ise ja teine asi on tegelikkus.

Suhtlesin ka reisibüroodega, kes aga pakkusid kesklinna servas hotelle ja palju kallimalt kui ma ise sain. Kuigi ütlesin neile, et tahan nii kesklinna kui saab. Mina ei tea kuidas nende hinnad kujunesid, kuna ise surfates sain sarnaste hotellide pakkumised tunduvalt soodsamalt. Siit moraal - kui viitsida ise mässata, saab kõike tunduvalt soodsamalt.

.

Minu jaoks olid mõned kriteeriumid olulisemad kui muu:

1 - Hing. Ehk siis Pariisi hõngu kujutlemise võimalikkus. Tähendab see vanaaegset hotelli autentse hõnguga. Kostku siis seinad läbi kui tahavad - kõrvatropid saavad pagasisse kuuluma enivei. Ja ärgu mahtugu ma koos kohvriga lifti - lähen siis trepist. Kui juba, siis juba.

2 - Asukoht. Charles de Gaulle'i lennuväljalt viib südalinna kõige mugavamalt ja kiiremini ilma ümberistumisteta Roissybus, mis peatub Louvre'i lähedal Opera kõrval. Seega soovisin hotelli, kuhu ei oleks Opera juurest pikk tee ja selle saaks jalgsi läbida. Ei viitsi bussilt tulnuna oma kohvriga veel metroosse ronida. Muidugi saaks hakkama, kuid see esimese korra mugavus. Seega oli asukoht väga oluline.

3 - Check in time. Kuna lennuk maandub kohaliku aja järgi kella 10 ajal hommikul, siis tahtsin varast sisseregamise aega. Heal juhul oleme juba kella 11-12 ajal kesklinnas ja mida siis teha? Enamus hotelle alustab check in'iga kell 14. Muidugi ma tean, et alati on olemas üks ruum, kuhu saab oma pagasi juba varem paigutada jne, kuid see ei ahvatle mind. Tahan turavaliselt oma tuppa tavaari ära panna ning dushi all käia ja tõenäoliselt ka riideid vahetada, enne kui linna suundun. Ei taha kusagil erinevate kohvrite vahel sobrada ja end enda oma pärast ebaturvaliselt tunda.

4 - Hind. Olime küll nõus ööbimise jaoks arvestama suurema summa, kuid kui saab soodsamalt, siis seda parem. Eriti kui arvestada, et hotellis kavatseme põhiliselt vaid dushi all käia ja magada. Muul ajal nagunii hotellist eemal ju.

Peale mitmeid poole unega öid suutsin broneerida toa Louvre'i lähedal, kuhu saab Opera juurest jalgsi ning kus saab tuppa alates kella 11-st:)

Oi kuidas ma seda reisi juba ootan:)

.

Ühel õhtul lähen taas kassipoeg Rööbikut vaatama ja mine tea mis edasi saab....

Tegelikult peaks taksikoer Pip'ile ka külla minema. Ta meeldib mulle:) Selline sheff tegelane...

.

Vähem positiivselt:

1. Mul on ohatis. Jälle. Ma vihkan ohatisi. Vihkan. Vihkan! Vihkan!!!
2. Miks on mõni inimene nii väljavalitud, et "päevade" ajal lihtlabaselt aeg-ajalt minestad valust?