Sõbrants tahtis kangesti seda filmi vaadata ja mõtlesin, et vahelduseks oleks hea mõnda naistekat ka vaadata.
Kinno minnes ei arvanud ma sellest filmist mitte midagi. Noh, tuleb tunnistada, et ega tegu ei olegi mingi filmimaailma suursaavutusega, kuid siiski jäi mulle sellest filmist hea mulje. Eks ta nädala pärast on juba ununenud, kuid vaadata oli hea kerge. Midagi pole teha, Hugh Grant'i mängitav huumor mulle reeglina meeldib ja ei pidanud ka seekord pettuma.
Loomulikult oli film nagu klassika - tutvutakse jaburalt, tekib huumor, siis armumine, suured tunded, tüli ja leppimine. See selleks.
Mida ma aga öelda tahtsin, on see, et kelles vähegi romantilist hinge, sellele sobib film hästi. Isegi minusuguse võttis paaris kohas õhkama, kuigi ma isiklikult selliseid zheste päriselus tõenäoliselt ei hindaks. Et siis romantikutele paras kont hambusse:)
Küll aga vaimustas mind 80.-ndatel alguse saanud poistebändide pilamine. Ärge nüüd valesti aru saage - 80.-ndate muusika on mu meelest ülikõva (juraks kiskus 90.-ndatel, kui Eestis hakkasid esinema sellised minu jaoks saastabändid (sry!) nagu 2 Quick Start, Hovery-Covery, Jam, Nancy jne jne jne ning täna jätkavad suunda ülipopid Nexused-Janned ning Mari-Leenud), küll aga oli lahe see positebändluse naeruvääristamine. Seda pole võimalik kirjeldada, seda peab nägema. Need on siis sellise stiili viljelejad mida ma ei oska muudmoodi kutsuda kui koondnimetusega nüüd-läksid-sa-ja-nutan-ma-ning-surnuaial-lõpetan.
Ehk siis veelkord - romantikud kinno! Ei aja pillima, kuid õhata ja naerda saab palju:) Rahvas vähemalt möirgas sageli saalis valjuhäälselt:) Eriti mehed:D
1 kommentaar:
See jõle möirgamine saalis ei tähenda peaaegu mitte kunagi head :)
Postita kommentaar