Kunagi ammu, suvel 2004, ostsin enesele rulluisud ja õppisin sõitma. Noh, kiirust suutsin juba arendada, kuid ägedam manööverdamine ja pidurdamine olid saatanast. Aga harjutasin ja oli iganes vahva.
Käisin siis enamasti Kakumäe ringi sõitmas. Kuna autot polnud ja seljakotiga jännata ei tahtnud, panin juba kodus rullid alla ja koperdasin Stromkalt mööda konarlik-kühmulist Hipodroomi teed Paldiski maanteeni, kust siis algas hea tee, mis läks üle Kakumäe ringiks. Kirjelduse point selles, et polnud mingit häda mööda auklikku asfalti sõita.
2005 ja 2006 suvi jäid actionis elu tõttu rullitamises vahele. Ja natuke mind ka häiris Kakumäe ringi puhul see, et seal on palju kõrvalteid, millele lähenedes peab hoo maha võtma, kuna ega autojuht ei jää ju enne rattateed seisma, ikka tõmmatakse hooga sõidutee servani ja kui ma sealt hooga tulen (ise mitte kiiresti pidurdada osates), siis on ikka kuri karjas küll. Samuti häiris mind selle tee ja Pirita tee juures ülerahvastatus. Nii palju jalutajaid jalus ja siis muudkui anna oma möödumissoovist märku. Ja eriti hullud on titemammad, kes karjakesi koos lolliks lähevad ja kolmekesi kõrvuti oma kärusid lükkavad, mingu teised kuhu tahavad. Miskipärast on üks liik titemammasid, kes arvavad, et nad on nüüd nii maailma nabad, et keegi lihtsalt ei tahagi neist mööduda, kõik annavad heldinult nende maimukestele kõiges teed ja vaba voli. Kui siis viisakalt end mööda küsid, saad paremal juhul mõrvarliku pilgu osaliseks, halvemal juhul valatakse sind viniseva häälega mingi tekstiga üle. Ei, ma ei ole nüüd kade titemammade peale, nende maimukesed ei lähe mulle karvavõrdki korda. Ka pluti-pluti mõttes mitte. Küll aga läheb mulle korda see kui nad mind segavad. Ja ebaviisakas laiutamine segab. Aga ok, see on teine teema.
Ükspäev ühte müügisolevat korterit vaatamas käies märkasin aga looduskaunis kohas võrratut rattateed, mis eriti paistis silma oma tõsise alarahvastatusega. Heaven! Otsustasin täna seda kaema minna.
Kui uisud jalas ja mööda konarlikku parklat rattatee poole komberdasin, taipasin ehmatusega, et ma ei oska enam sõita. No täitsa kole kohe! Jube tegu oli enese püstihoidmisega. Eriti kui üle konaruste läksin. Ei suutnud uskuda et asi nii nutune on ja komberdasin aga edasi. Huh, õnneks mõne minuti pärast hakkas juba minema ja hoog muudkui kasvas! Oli vaid harjumise asi siiski, peaasjalikult enesele meelde tuletamine, et ei tohi nii sirge olla, siis kerge selili lennata. Ma üldse kipun kuidagi liiga sirgena end hoidma (kõva rühi kool seljataga), sellest ka minu probleemid uisutamisel ja suusatamisel. Aga polnud hullu.
Pidurdada ma siiski ei oska. Ja-jaa, tean küll, et kasuta seda kanna taga olevat pidurit jne, kuid pean siiski enne hoo piisavalt alla saama kui seda kasutan. No ei oska kiire hoo pealt ei järsult manööverdada ega pidurdada... Koba. Aga selleks ongi harjutamine.
Oi kui mõnus oli kihutada! Kiiruse meeldetuletamine läks õnneks kiirelt. Tee oli kogu aeg vaba. Üksikud rattasõitjad ja üksikud jalutajad. Lihtsalt mina, mu mõtted ja tuul vihisemas juustes. Nii pagana kaif oli, et mitte kuidagi ei tahtnud lõpetada. Peale kahte tundi olin selleks siiski kohustatud, kuna vaba aeg hakkas otsa saama.
Edasi oli ootamas järjekordne loomaaia külastus Turovskiga. Hämmastav kui huvitavaks oskab ta kõik teha! Näiteks sõralised-kabjalised on mind alati külmaks jätnud ja ma pole neile erilist tähelepanu pööranud. Jajah, seal jalutab mingi hirv - so what? Aga kui Turovski sinna kõrvale rääkis nende ajaloost, saatusest, kommetest ja käitumisest, hakkasin hoopis teise pilguga nägema. Igal olukorral oli kirjeldus ja seesama hirve kõndimine meiega paralleelselt sai ikka hoopis teise tähenduse. Meeeeletult huvitav! Nüüd see vähemalt on mulle ajusse talletunud ja teinekord omaette minnes vaatan loomi väga teise pilguga. Kõigil oma lugu...
Turovski ise tunneb kõigi nime-vanust-põlvnemist. Hämmastav. Ja loomad tunnevad teda. Juba kaugelt hakkavad teda tervitama. Kui mõnes areaalis on loomad liiga kaugel, astub Turovski lihtsalt aia juurde ja hõikab: "noh, kas keegi meid ka tervitama tuleb?" ja loomad tulevad suure aia teisest otsast meie juurde. Ja on hoopis teistsugused kui tavakülastuse ajal. Ja väga suhtlemisaltid:) Sügav kummardus, mis muud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar