Väga veider...
Kuna võisin seda nüüd enesele lubada, siis sõin täna ühe mac'i eine. Noh, et ammu pole saanud ja mekiks siis toitu mis mulle alati on maitsenud. Ja-jaa, tean et tegijad sellist saasta ei söö ja muu bla-bla-bla, kuid mul pole vaja peenutseda ega tegija olla ja tunnistan ausalt, et söön suurima rõõmuga rämpsu.
Enese üllatuseks aga avastasin, et ei maitsenudki eriti... Nii enam-vähem oli. Ei tekitanud suuri emotsioone, pigem sai kõht liiga täis. Vot see oli hämming... Et seesamune paastulaager on suutnud mu toitumisharjumusi ja mis peamine - vajadusi - muuta. Ja kardinaalselt. Noh, vähemasti mõneks ajaks siis. Ja see on küll suurim muudatus...
Eile võisin ka juba süüa mis tahan, kuid tulin koju ja selle asemel et tavapäraselt kala praadida, panin ma hunniku kalu hoopis keema... Appi kui maitsvad need olid! Ja kõrvale ei teinud tavapärast makaroni/riisi vaid keetsin lillkapsast. Siis mõtlesin küll, et olen puhta imelikuks kätte läinud. Aga maitses. Ja keha vajas just seda, mitte rammusat. Minu maailmas on selline asi üliveider.
Tundb vist veider see pidev toidumula, kuid mulle hetkel väga oluline ja aktuaalne. Ja paganama mõnus on kunagi hiljem lugeda ja meenutada:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar