Kodus

Nonii, vanemad puhkusereisidelt tagasi ja oli ju tarvis kodus muljeid kuulata. Pagan, mind pole kunagi huvitanud kohad kus turistid parasjagu eelistavad käia, kuid nüüd ma kohe ei saa teisiti kui ma PEAN Taisse minema. PEAN ja jutul lõpp. Hakkan selles suunas mõtlema ja loodetavasti uue aasta alguses ehk... Aga pigem siis omal käel, mitte grupireisiga... Ei julge igaks juhuks veel väga unistada:)

-

Igal juhul oli koju jälle ütlemata tore minna:) Seekord teadsin juba piisavalt kaua aega ette millal minek ja seega õnnestus mul ka bronn saada. Ma küll alati eelistan sõita bronniga, kuid enamasti ei tea ma kuu aega varem et kindel minek, mistõttu kiire bronnide täitumise tõttu pole mõtet sellest unistadagi.

-

Vana harjumuse kohaselt hakkasin muidugi teel taas autosid "noppima" (nimetan eesliikuvatest autodest möödasõitmist noppimiseks, ehk siis nopin neid terve tee ulatuses ja seega jäävad nad praamisabas minust tahapoole), kuid siis vaatasin, et kuidagi liiga kiiresti jõuan sadamasse ja meenutasin, et mul pole ju kiiret ega vajadust saba-positsiooni pärast võidelda. Tõstsin jala pedaalil kergemaks. Oi kui mõnus oli rahulikult kulgeda! Pea toetumas peatoele, plaadil üürgamas Ozzy ja looklev maanteelint neeldumas rataste alla. Mulle nii kohutavalt meeldib sõita! Võiksin vist autojuhina leiba teenides peris õnnelik olla:)
-
Väinameri oli jääsupine ja kuna sõbrad L ja M olid äsja saares käies näinud väinal hülgeid, sättisin ka mina end akna alla istuma. Ja oligi nii! Jääl peesitamas nägin natuke eemal vähemalt kolme hüljest, üht vaprat ujujat nägin aga otse praami külje all. Oli teine tõenäoliselt jääpangal tukastanud ja praami tõttu uperkuuti käinud. Puristas ja hulpis seal jäätükkide vahel üsna turris olekuga:) Väga armas igatahes:)

-
Kodus oli ütlemata tore nagu alati:) Muljeid ja kingitusi jagus kuhjaga ja lisaks oli iss ostnud ATV. Noh, poisid ja nende mänguasjad! Aga õnneks hindan ma väga poiste mänguasju. Relvad ja masinad jmt:) Lapsepõlve meenutades - ega ma kunagi pole väga tüdruk olnud. Natuke sai koos sõbrannadega nukkudega kah mängitud, kuid nt kodu mängides olin mina alati pereisaks (sic!) ja muidu ikka vapper indiaanlane, kes jooksis ringi pussnuga põues ja piits käes. Ja autod ja tehnikavidinad ja relvad.... :)

-

Noooh..... Proovisin siis ka mina esimest korda elus ATV-ga sõita. On teine 4-veoline ja juuube raske juhtimisega! Olen ikka roolivõimuga harjunud liiklema, mitte puhtal jõumeetodil sarvi keerama.

-

Algul istusin isale selja taha ja võtsime suuna mere äärde. Seal siis sügavates teeroobastes sai rallitud ja kivide vahel ja liivaluidetel ning klibuvallidel (ei, ei teinud loodusele liiga, oma isiklikus rannas tuuritasime, ei lõhkunud kellegi maad). Pagana mõnus oli! Ronib ikka igasugustest kohtadest üles ja kui mul oligi tunne, et nüüd käime küll külili, siis õnneks ei juhtunud miskit.

Tagasiteel lasi iss mind rooli ja no mitte ei suutnud massinat korralikut juhtida! Ikka kippus olema ühte külge pidi sügaval roopas ja teist külge pidi mätta otsas. Iss irvitas selle peale, et "kuule, plika, kas sul on parem käsi pikem kui vasak või?" Veider see, et isa selja taga tundus asi imelihtne olevat, ise sõites nii lihtne ei olnudki. Aga väga meeldis! Ja kuna harjutamine teeb meistriks, siis edaspidi kodus käies tuleb "ATV-trenn" kavasse võtta:)