Söömisest veel

Nonii, täna siis viimane taastumise päev käsil.

Vahepeal on küll jabur olnud - olen igasugu head-paremat (just rammusast räägin praegu) süüa valmistanud ja ise vaid nuusutada saanud:) Näiteks pühapäeva varahommikul kihutasin poodi, et hommikusöögiks praesaia muna ja juustuga teha, samas kõrval podises endale keedetav puder (veega, piima tarbida ei või veel). Eile õhtul praadisin kartuleid peekoniga ja härjasilmaga, kõrval hautasin endale juurikaid. Inimesed, kes mind ei tunne, ei teagi kui veider see on. Sest mina olen tavaliselt see kes kõik kõige rasvasema sööb ja igasugu juurikaid ma peaaegu et vihkan. Aga olen endale sõna andnud, et pean taastumise reeglitepäraselt ja millegagi patustamata vastu ja seda ma ka teen:)

Aga homsest alates võin ma juba valget kala ja kana süüa:) Laupäeval teeb siis esimese punase liha laksu.

Eneselegi üllatuseks olen ma mõnes mõttes igasugu juurikatega (nimetan seda jänese toiduks) hakanud harjuma ja isegi sõbrunema. Olen suutnud enesele sobivamad välja selekteerida ja usun, et nüüdsest olen võimeline harjuma tervislikumalt toituma. Natukenegi:) Uus wok sai ka ostetud, eks nüüd läheb suuremat sorti wokkimiseks, see aga tervislikum, eriti kui kasutada extra virgin õli ja meresoola nende rafineeritud sugulaste asemel.

Nii palju on tulnud vahepeal süüa, et tunnistan ausalt - olen söönud ettenähtust vähem. No ei jaksa nii palju ju! Aga isud on hakanud tekkima küll. Siiski suudan end toidu valmistamise ajal talitseda, nii et ise ei patusta sealt kõrvalt. Aga eile juba isuga vaatasin küll kuidas taldrikutäis vähenes ja ootan juba aega mil ka ise hambad sisse saan lüüa. Ja see pole enam kaugel, kuna tänane päev on selle kadalipu lõpuks:) Ja endiselt on hea olla ja kaal on langenud veelgi ja ma olen õnnelik:)