Kodus

Nädalavahetuse veetsin taaskord kodusaarel. Akude laadimiseks parim paik:)

Nagu juba reegliks hakkab kujunema, hilinesin ma ka sel reedel lennujaama. No ei ole võimalik reedeste ummikute ajal kella 17-ks lennujaamas olla, noh. Poolest päevast ei hakka ju ka töölt tulema.
Järjekordselt ei jäänud üle muud kui poolelt teelt helistada ja paluda neil check-in minu jaoks veel veidi lahti hoida. Nad on seal õnneks alati mulle vastu tulnud, äärmiselt meeldiv:)

Kui raja lõpus mootorid tuure kogusid ja õhkutõusmiseks valmistusime, tekkis mul mp3-mängijas hetkeline "kurjakuulutav" paus, mille järel hakkas mängima "Final Countdown". Azoo, mõtlesin. Sedasi siis. Lisaks loo mõttele on see lugu mul ju ka matuselooks "kinni pandud" (veider mõelda, et mul on matuselugu olemas, altari ette minekuks aga otsad ikka veel lahti. No see Mendelssohn'i pulmamarss ei lähe kohe mitte, noh. Et siis prioriteetide järjekord paigas:D).
Ebausklikuna mõtlesin siis, et tuleb see mis tulema peab ja nautisin lendu.

Olen ju tõsine lennuhaige. Ma ei väsi kordamast kuidas ma lapsepõlvest saadik olen soovinud hävituslenduriks saada (jumaldan kiirust, lendamist ja märki laskmist), nii et kui lasteaias teised väikesed tüdrukud unistasid õpetaja, kasvataja, medõe ja ema ametitest, siis mina tahtsin saada politseinikuks, sõduriks või lenduriks.
Nojah. Selleks oleks tulnud teha ikka oluliselt teisi valikuid, kuid alati on takistuseks olnud praktiline mõtlemine, mille valguses unistused tunduvad rumalad. Ja eks siin mängi rolli ka sugu. Ikka ju tunned kusagil sisimas vajadust pere järele ja et oleks võimalik teiste eest hoolitseda... Sõjardist ema puhul ei loksu need asjad minu jaoks aga väga paika, mis teha. Seega tuleb oma valikutega leppida.

Väikese lennukiga on minu meelest kordades huvitavam lennata. Suures sa ei tunnegi lendamist, väike ikka hüppab ja raputab ja kukub ja teeb kõiksugu mõnusat. Lisaks on minu meelest suures lennukis jubedad need 3-6-kohalised istmeread. Jube kügelemine ja aelemine käib, kui liikuda tahad. Väikeses aga istud 2-kaupa või üksi. Kui ma üksi lendan, siis mõnulen alati oma privaatses toolis, ilma et keegi higistaks mu kõrval.
Lisaks fännan ma endiselt Saaremaa lendude pardateenindust. Selle poole tunni jooksul ei saa mul tekkida mingisugust vajadust näksimise või joogi järele, kuid ikka pakutakse lisaks näksimisele mahla või kohvi või... ma ei teagi mida. Mina joon alati kohvi:)

Ilm oli taaskord perfektselt selge ja nii sai geograafia-mängu mõtteis mängitud. Vaatad ja tunned paigad ära või siis ei tunne.
Tallinn-Virtsu maantee lookles suure osa ajast meie all ja päris mõnus oli tõdeda, et hea et ma autoga ei läinud - veniksin sel teel tunde. Lennuaeg ju vaid napp 35 minutit...

Nagu alati, tegi lennuk enne Kuressaares maandumist kaare peaaegu üle mu kodu. Ütlemata südantsoojendav on aknast vaadata oma kodumaja...
Ilmselgelt ei olnud tõusulugu halbaennustava iseloomuga, kuna maandumisel röökisid mu kõrvus Lordi-kollid ja kõik läks plaanipäraselt:)

Ega mul puhata lastud. Laupäeva hommikul oli aeg juuksuris, vahepeal välikohvikus väike kokteil ja seejärel Grand Rose Spa's Aqua Well hoolitsus. Oi kui mõnus see oli:) Seda tahan ma teinekord raudselt veel proovida.

Ühest metsatukast mööda sõites teatas ema, et "näe, siin käivad kohalikud mutid keppimas".
"???????????????"
Minu pika hämmeldunud pilgu peale selgus, et ta teadis täpselt millest räägib, tahtis vaid mu reaktsiooni näha:) Ehk siis kohalikud irvitavat niiviisi kepikõnni teemal:)
Huhh. Ja mina mõtlesin, et emal on tulnud too hull periood, kus üritatakse võimalikult nooruslik olla, nii et ise ka ei tea mis sobib ja mis mitte:)

Nagu alati suvisel ajal, toimus igasugune toidu tarbimine õues. Alustades grillist ja smuutidest kuni kohvi ja veinini välja. Lisaks kasvavad meil sel aastal kasvuhoones maasikad, mida juba päris rohkelt maiustada sai:)

Koduaia vaikne hetk

Kõige mõnusam oli peale grilli tuua õue tekk, sinna pikali visata ja päikese käes nurrudes silma looja lasta. Koer ja kassidki tulid seltsi pakkuma ja lõppeks räntsatas ka isa tekile ning järgmine hetk magas norinal. Siis hiilis ka ema kohvitassidega tekile ja nii me seal perekondlikult aega veetsimegi.

Freddi naudib elu

... ja Bella turnimist

Koer on meil merehaige. Nii kui jalutusrihma näeb, nii läheb hulluks. Teada värk, et siis jalutatakse randa.

Täitsa oma isiklik rand:) Pole paremat paika siin maamunal...

Veetsimegi siis paar tunnikest koeraga hullates. Enne tuli muidugi kõik kadakad ära märgistada ja seejärel sumati vees ja aeti kive taga ja ujuti ja ujuti ja ujuti... Mina samal ajal tuletasin lapsepõlve meelde ja käisin kivi vallutamas. Aga vesi oli kusjuures väga soe:)

Kiviheide...

Kleiti paluks mitte väga irvitada. Ema meenutas, et 6.-7.klassis osalesin selles missivõistlusel (its!!!!!), peale mida pole toda hilpu kandnud. Mina ei mäleta miskit. Njaa, ajad on muutunud. Nüüd kõlbab vaid inimtühjas kodurannas selles koperdada:)

Tagasiteel kohtusime lambatallega, kes mökitades ringi patseeris. Teised hoidsid veidi eemale, too aga tuli kohe tutvust sobitama. Koeragi musitas üle.
Kohalik hoiatusmärk "ettevaatust, auk teel". Et kus sa siia linnas harjumuspärase märgi ikka paned, ümberringi pole kilomeetrite viisi ühtki liiklusmärki. Nii need kohalikud siis ümbrusega sobiva kadakast märgi valmis meisterdasidki:)

Pildid kõik mu vanemate tehtud, mina pole ühegi autor. Autorikaitseks või nii:)