Lollus ei anna häbeneda

Nädalavahetusel sain hakkama kahe tõelise nutikuse šedöövriga. Võin oma hallolluse üle lausa uhke olla...

Sipsik uisutab:

Esimene juhtum siis rullitamisest. Otsustasin ndl-vahel minna sel aastal esimest korda rullidega sõitma.

Vaatasin, et tuulevaikne ja ilus päikesepaisteline päev ning keerasin rattad Muraste poole. Seal hea pikk, sirge ja tühi rada. Lisaks saab Lollideküla tornikesi imetleda.

Murastesse jõudes puud küll kõikusid kahtlaselt, kuid mul selline tuhin sees, et ei ole hullu:) Ma küll mäletan siiamaani et ma pidurdada ei oska, kuid ei see lugenud.

Rullid alla ja hakkasin kütma. Vastutuult ja paganama raske oli. Ise veel rõõmustasin, et oi mu pepu saab nüüd vatti ja rullitamise lõpetamiseks on pekist saanud kivikõva lihaskogum:D

Sõitsin vist mõned minutid kui ajutegevus varjusurmast ärkas. Ja hakkasin mõtlema, et kudamoodi ma tagasi saan kui selline tuul on.

Proovin siis igaks juhuks.

Nojah. Kuna ma olen lai ja lapik nagu lestakala, siis võttis kere tuule alla nagu ehtne puri ja nii ma seal siis kihutasin. Mitte üht liigutust ei teinud, kuid kiirus aina kasvas ja kasvas ja kasvas...

Vaatan, et jõuan juba oma autoni, kuid pidama ei saa. No kohe kuidagi ei saa. Tuhiseks Tallinna välja? Aja jalgu vasikasse või kasuta pidurit - no miski ei mõika, kiirus aina kasvab. Kui üks asi on keeruliseks mu jaoks loodud, siis vanas eas enam ümber kah ei õpi:)

Lõpuks olin sunnitud end murukamarale heitma, muidu oma metsikut hoogu pidama ei saanud.

Kokkuvõtteks - selle aasta esimene rullitamine kesktis rekordilised 8 minutit:D

Sipsik pesulas:

Edasi sõitsin Tammsaare tee Statoili, kus ma tavaliselt autot pesemas käin. Vahel satun ka Rocca omasse, kuid enamasti Tammsaares.

Meenus, et hiljuti olin tahtnud autot pesta, ostsin pesukaardi ja peale seda sain telefonikõne, mille peale lahkusin järjekorrast. Järelikult kasutamata kaart ja realiseeriks siis ära.

Igaks juhuks näitan kassas kaarti ja küsin, et "see kehtib ju tähtajatult?". "Jah", saan vastuseks. Ok, kuna sabas seista on tüütu, siis ikka näksin miskit. Mõtlesin seekord proovida kanawrappi, kuna enamasti need väga maitsevad mulle.

Asun sappa ja hakkan nosima. No sellist jäledust pole ma veel saanud! Kes kuramus topib wrapi sisse letšot??? Ja mingi liimiaitseline juust kattis kogu seda oranžikat ollust, nii et kokkuvõttes puudus wrapil igasugune maitse. Lihtsalt liim ja kõik.

Vastik kogemus ja edaspidi jään ikka kabanossile truuks.

Olen juba pikalt sabas seisnud ja lõpuks jõuab järjekord minuni. Ja mida teeb aparaat? Viskab muudkui mu kaarti välja. Sülitab välja sama lolli järjekindlusega kui mina seda sisse topin. Lõpuks annan mina alla, tagurdan järjekorda ja palun enese taga oleval mehel pesulasse sõita.

Ise ajan rinna puhevile ja suundun kassasse korda nõudma. Et miks kuramuse pärast mu kaart ei tööta.

Müüjanna vaatab kaarti natuke ja teatab, et "see ju Rocca Statoili pesula". No issanda idioot!

Samas ajab segadusse, et mis vahet seal on? Mõlemad ju sama kett ja sama survepesu, miks see asukoht siis loeb?

Oleks ma teadnud et vahe on, oleksin ma kindlasti meenutanud kust ma selle kaardi soetasin. Kuna probleemi ei näinud, siis isegi ei mõelnud sellele ja ootasin nagu aus mutt ja närisin oma jäledat wrappi.

Suundusin siis tagasi autosse ja vihaselt ketsi vilistades leekisin minema. Tagapool ootajad võisid küll vaadata, et eriline plont:)

Siit moraal - ei tohi lasta hallollusel uinuda, lõppeks langeb veel koomasse.