Jaani põis

Jaan möödus minul põie- ja närvipõletiku tähe all. Jube vahva.

Kahtlustan, et vihmas kanuutades sai tervis mulle märkamatult põntsu ja suvisel ajal on ju suht keeruline seda välja ravida. Ei saa ju arugi kas külmetad või mitte.

Nii ma siis hädisesin oma põiepõletikus vaeveldes ja kulgesin kempsust kempsuni, vajalikke töid ja toimetamisi sinna vahele pikkides.
Lõpuks pistis A mulle miskise tee pihku, et see aitab.

Olen jube nigel igasugu abistavate vahendite kasutaja ja kujutan ette, et kui ma teemale ei mõtle, läheb see üle:DDD
Ravimite alal aastaid töötanuna on mul kodus vägagi muljetavaldav ravimikapp ja usun, et ka teadmised mitte nii aktiivselt kokkupuutunutega sel alal tugevamad, kuid ise ma seda sodi ei tarbi:D Teisi tohterdan hea meelega (tea kas lapsepõlves ei saanud arsti mängida või? mälestused sellest puuduvad...), kuid ennast mitte mingi hinna eest. Nagu laps või meessoost olend selles vallas:) "Ei taahaaa!!!"

Nonii, hakkasin siis teed tarbima ja imede ime - juba samal päeval hakkas parem! Magasin siiski pikalt ka soojal suveööl sokkides ja villane sall ümber puusade keritud. Igaks juhuks.

Jaaniks ei olnud veel päris terve, kuid võtsin kaasa salli puusadele ja pleedi ümber kerimiseks. Suundusime ekskaasa juurde Viimsisse, kuhu hunnik sõpru kokku kogunes. Nii ma siis istusin seal teiste vahel nagu Kubu Juss oma sallide ja seelikuks keeratud pleediga. Aga mis teha, vanadus ja oma lollus annavad tunda.
Mõned päevad varem olin vähem hoolsaks muutunud ja seega oli põletik taas ägenenud ja kaasnes närvivalu alaseljas. Mis muudkui suurenes ja suurenes, nii et enam ei saanud ei istuda, astuda, seista ega kummarduda. Tegin siiski vaprat nägu ja lürpisin oma teed. Alkot võtsin taas minimaalselt, kuna ei tahtnud kuidagi kempsu vahet joosta:D Ja siis ühtlasi oli hea kaineks autojuhiks olla.

Kuna siiski olin mõne lonksu siidrit õhtu jooksul tarbinud, tahtsin nii igaks petteks alkomeetrisse puhuda. No ja täielik jobu - ei saa hakkama! Kõik teised puhuvad, mina nagu kala kuival, maigutan suud ja ahmin õhku ja puhun ja puristan, kuid alkomeeter ei reageeri kohe kuidagi. Totaalse saamatusehunniku tunne tekkis:) Lõin käega ja suundusin esimest rahvast koju vedama.

Tagasiteel sattusin Haabneemes nägema ilusat pilti. Kolm täiesti ihualasti näitsikut kalpsasid tee ääres. Juhtidel oli tegemist, et teel püsida. Eks minuga kael käändus kahekorra:D Signaalitamisi said tütarlapsed küll nõrkemiseni:)
Seevastu Paadi juures oli miskine suuremat sorti pidu ja teeservad autodest nii umbes, et ei saa liikumagi. Lisaks autode vahel oksendavad noorsandid, teel jalutavad/kakerdavad paarikesed ja mõni tüüp viskas kukerpallegi.

Eelnev õues istumine/liikumine ja nüüdne soojas autos kindlas asendis püsimine olid seljavalule oma jälje jätnud. Valu oli selline, et üksi olles oigasin valjusti ja pisar tahtis silma tulla. Olin vapper ja suundusin teist autotäit kutsuma, ise enam selga täiesti sirgeks ei saanudki. Nüüd ma mõistan miks vanainimesed kõveras kõnnivad.
Õnneks oli võlusõnaks paljad tibid Haabneemes ja ei kulunud just märkimisväärselt aega, kui tüübid autos ja minek. Tol hetkel oli mulle istumine kergem...

Kui ülejäänud rahvas maas ja kahekesi kodu poole sai sõidetud, ei pidanud enam vastu ja jube suurest haledusest enda vastu lasin pisaratel voolata. Ei, ei pillinud, lihtsalt voolasid. Seega sõitmist ei seganud, kuid hale oli küll endast:D JA KURAMUSE VALUS!
Magama minnes oli kahtlus, et hommikul ärkan halvatusega. Paistab, et kellelgi veel oli minust hale ja hommikul ärkasin enesele üllatuseks täiesti valuvabalt! Pidasin seda eilset arvestades võimatuks, kuid jumala eest, juurdlema selle üle ka nüüd ei hakanud:)

Valudest sain vabaks, kuid põletik kestis edasi veel ka järgmise nädalavahe saareskäigu aja. Nõme on pikka maad palavas sõita kui värskendavat jooki peale võtta ei saa.
Aga tänaseks tundub, et peaaegu terve juba... Kui taas pööret ei toimu...