Suvine nädalavahetus

Möödunud nädalavahe oli planeeritud suurpuhastusele, kuna juba jupp aega pole kas tervet päeva kodus saanud veeta või siis olin oma vanainimesehädadega sirakil maas.

Minu meeleseisundi eelhäälestamisele sõideti madalal mürinal sisse juba reede õhtul, kui sõps, kes tööorjuses kodumaast eemal, helistas ja teatas, et ta asub parasjagu linna X lähistel ja tal tulnud idee koju jõudes motikaga sõitma minna. Kas ma tahtvat kaasa tulla, kui ta ükskord Tallinnasse jõuab. "Kle, mees, ära kuluta nüüd hingeauru, ütle parem mis kell ma sõiduriides pean olema".
Krt, minu käest sellist asja küsima. Ise teab mu sõltuvust, ise ta mulle selle ju tekitas! ;)

Jalad läksid vedelaks kui pill madalatel tuuridel maja ette keeras. P-sse küll.
Ja ma ise ei saa enne kuud veel õppesõitu minna, enne ei teki tööpäeva sees selliseid pikemaid ärakäimise võimalusi ja töövälisel ajal õppesõitu teha ei saa. Minu õpsi juures siis. Seega kannatust, kannatust...

Oi kus oli hea tõmme rattal alles. Ma mõtlesin, et ma suren. Ise nigu tatt teisel selja küljes kinni:D
Ei, ei tegelenud kimamise ja reeglite rikkumisega. Kui, siis ainult natuke. Aga ka õige kiiruseni kiirendamine annab juba sellise tunde, et ... et .... no ei oskagi kohe kirjeldada. Kes teab, see teab.
Peale mõningast tiirutamist ja päikeseloojangu imetlemist musta möirgava ratsu seljast esitati küsimus: "Kas läheme Pirita ringrajale ka?" Eeee....ääämmm..... natuke nagu pelgasin. Joey Dunlop meenus... "Ah, ok, lähme!"

Kui ma enne mõtlesin, et ma suren, siis ringrajal männimetsa niiskes õhus keset kurve olin veendunud, et ma olen surnud ja taevasse jõudnud. Kes teab, see teab. Punkt.

Pärast tuuritamist oli hea õlutit libistada, kuna pubides oli ruumi laialt - muu rahvas õllesummerdas. Ja pläkutada oli samuti hea, kuna nimetatud sõps on minu tutvusringkonnast kõige vahedama mõistusega ja äärmiselt värskendav on teda vahel näha.
End of day one.

Laupäeval võtsime R-iga taaskord ette Eesti kaardi ja vaatasime, kus käimata. Nii, et jõuaks ühe päevaga maksimumi võtta ja mitte lihtsalt sõidule aega kulutada.
Seekord sai siis ülimalt lähedalt kodumaad avastada. Maardu ja Muuga kant.
Maardu lähedal avastasime hiiglaslikke mahajäetud hooneid. Erilist muljet avaldas üks poolekilomeetrine maja, kuhu raudtee sisse suundus. Lae all võimsad konksud ja sees tänaseks sügavad basseinid. Ülikõrge, ülivõimas, ülimalt lagunenud ja raudne sisu roostest läbi näritud.

Kuna ma väga naiselik olevus ei ole, oli mul vaja tingimata minna lae alla uudistama. Endal roosa lehviv seelik seljas, ronisin mööda väääga roostes treppi aina kõrgemale ja kõrgemale, ise palvetades, et vähemasti täna trepp ja platvormid kokku ei kukuks. Ei kukkunud:)

Majast väljas, tuli kiirelt autosse tormata, kuna kajakad otsustasid pea kohal mineerimisega tegelema hakata. Sõna otseses mõttes s**** lendas...

Maardu kui linn aga üllatas meeldivalt. Olin veendumusel, et eks see üks venelaste urgas ole, kuid paljud majad olid üsna kobedaks kõbitud ja linn oli täitsa ok väljanägemisega. Ei midagi erilist, kuid ok. Hiiglaslikud lillepotid, purskkaevud jne. :)

Edasi avastasime Muuga sadamate ümbrust. Kahes kohas sattusime tõelisele šedöövrile - tee tegemine oli juba mõnda aega tagasi pooleli jäänud. Taas ots ringi ja mujalt katsetama:)

Seal kus lõpeb asfalt...

Muuga söeterminali lähedalt leidsime äärmiselt armsa liivaranna. Ainsaks veidruseks olid suured betoonilahmakad vees, mis moodustasid omalaadse muuli. Mulle sobis, sain jälle kalpsata ja karelda, hüpelda ühelt lahmakalt teisele. Niipalju siis neljakümnendatesse jõudmisest;)

Rand oli täis luikesid. R püüdis neid ka kokku lugeda, jõudis poolesajani.
Väga lähedalt sai neid uudistada. Ei nemad lasknud end eriti meie sealolekust häirida.
Küll aga lasid end meist ja ka luikedest häirida kajakad, kelle pojaraasud veepiiril ukerdasid. Nii kui meie poegade lähedusse sattusime, hakkas lapsevanem-kajakas veidi haukuvat häält tegema, mispeale adru rannal hakkas liikuma, ehk siis mõned adruvärvi mügarikud paterdasid vee poole. Lapsevanem siis igaks juhuks tegi ka tiire meie pea kohal, sundides meid peanuppe kaitsma.
Hoopis konkreetsemalt käituti ühe luigega, kes sattus poegadele liiga lähedale. Pikka aega kaks kajakat ründasid teist, sundides luike laperdades ühele ja teisele poole suunduma, pead pika kaela otsas koogutades ja vingerdades. Kui luik eemale aetud, rahunesid ka kajakad.
Kummaline vaatemäng.

Edasi suundusime Jõelähtme valda Rebalasse ja Ülgasele. Ei teadnudki selliste kohtade olemasolust varem:) Rebalas avastasime väga ilusa karjääri, olemuselt nagu mini-kanjon. Ülgasel ronisime aga taas randa ja pidasime piknikku. Laine loksus varvastele ja päike küpsetas. Aeg peatus.
Tagasiteel nägime kahel korral rästikuid üle päikesekuuma alfaldi vonklemas. Ühe juures ka peatusime ja läksime lähemalt uudistama. Natukese aja pärast lähenes üks auto ja oli oht, et maonatuke jääb rataste alla. R suunas siis auto peatuma, et ärgu ussi alla ajagu. Autos oli mees lapsega ja ronisid kah kaema:) Poiss vist nägi esimest korda elus madu vabas looduses.
Rästik ei saanud aru mida me temast tahame (tahtsime, et ta teelt ära läheks, tema enda ohutuse huvides), seega tõi too mees oksakese ja tõstis vingerdise teelt minema.

Madu-uss

Pühapäeval taaskord piknik tavapärases kohas Tallinna lennujaama lennuraja kõrval. Traditsiooniliselt nautisime lõuna kõrvale teraslindude võimast sirinat.
Seekord aga sattusime ka tuulest tulenevat kohmakat maandumist tunnistama. Päris spuuki paistis. Flylal üritas korduvalt maanduda, kuid laperdas nii, et tiivaots napilt ei puudutanud maad. Tea mida inimesed seal sees tunda võisid...

Pealelõunal läksime A-ga kinno. Sõpruses linastub "Jane Austeni tõrjutud tunded" (Becoming Jane). Tema raamatute austajana oli see film must-listis. Puhas naistekas:) Ja väga Austenlik.


Peale kino vaja kõhtu täita ja pläkutada. Istume maha ja sööme, kuni A suundub "nina puuderdama". Ja kõpsti mingi vanamehenäss mul lauas ja vestleb ja vestleb. Olevat Uus-Meremaalt. Mina viisakas inimene ka ja ei saada pikalt. Olin parasjagu kella vaatamiseks telefoni kätte võtnud ja näperdasin seda nüüd närviliselt, üritades viisakat vabandust välja mõelda. Tüüp märkas ja uuris, et kas olid kellelegi helistamas. "Jee, pääsesin!" mõtlesin mina. "Yes, I was". Ettekujutus, et ta nüüd lahkub, oli ennatlik. Teatas, et tehku ma oma kõne ära, ta nagunii eesti keelest aru ei saa. Ja istub lauas edasi. No mis siis ikka, tegin hädaabikõne R-ile, kus palusin lihtsalt suvalist juttu veeretada kuni A naaseb. Viimase saabudes sain siis kenasti kõne lõpetada ja püsti tõusta, nagu oleks kõnest tulenevalt vaja lahkuda. Vabandasime viisakalt ja läksime.

Aga kus sa sellega. Kui memmed linnas ja pühapäevaselt ka taadid end tuulutama tulnud, siis ei saa ju nii vähesega piirduda. Veidi aja pärast tuli meiega suhtlema järgmine vanamees. Taas viisakate repliigivahetuste järel liikusime edasi ja padavai autosse. Krt, aitab küll! Teame jah et 30 oleme, kuid on ikka kahtlane küll kui varemalt tulid tutvust sobitama noormehed ja nüüd vanamehed... Ei teadnudki et niiiii eakaks muutunud oleme... Brr!