Hämmastav kui ebakindel ma olla võin.
Täna väljas käies tabasin inimesed ennast jõllitamas. Kes naeratusega, kes muigvel, kes niisama tõsise näoga.
Olen harjunud, et enamasti soojemas kliimas inimesed vaatavad sind naeratusega ja ei väldita pilkkontakti. Igapäevane nähtus ja suhtlemise üks vorme.
Depressiivsuse kantsis Tallinnas näeb aga, kuidas enamus käivad, pilk maas ja tormlevad oma mõtetes kuhugi. Nagu ma isegi.
Seega tundub ütlemata veider kui järjest ja järjest sind pärani silmadega vahitakse ja nägugi naerul. Ise arvasin, et näen päris ok välja - suvepruun keha lehvivas kleidikeses ja juuksed mängimas soojas tuules, nägu varjatud tumedate prillide taha. Suvine.
Olin kindlal veendumusel, et mul on miskit väga viga, nt nägu veidral kombel määrdunuks saanud. Samuti kontrollisin korduvalt, ega kleidike liiga kõrgele kipu lendlema. Peeglit kah kaasas ei kanna ja seega paanitsedes lisasin sammu, et kiiremini koju jõuda. Iga lisanduv pilk suurendas paanikat ja lõpus ei julenud ise enam kellelegi otsa vaadata, et mitte seda naerul nägu näha. Irvitate mu üle siin, rsk! Viisakas oleks ju mind peatada ja mainida, et "preili, teil on nägu määrdunud, arvasin et eelistate seda teada" "aitäh, loomulikult on hea seda teada, suur tänu et tähelepanu juhtisite!" Aga ei, mitte keegi ei pöördu, irvitavad ainult.
Koju jõudes uurisin ja puurisin end peeglist ja no mitte kui miskit viga ei leidnud enesel küljes olevat. Siis sain aru, et olen oma paranoiadega juba niikaugele jõudnud, et ei suuda suviselt rõõmsameelseid kontaktialteid kaaskodanikke usaldavalt vaadata, ilma et kahtlustaks neid kohe irvitamises. Inimesed nautisid lihtsalt suve sooja ilma ja kui pilk peatus suviselt patseerival tütarlapsel, tekkis naeratus suule. Mis ses ikka siis nii kuritegelikku on.
Pean ikka rohkem linna peal liikuma, mitte vabade hetkede saabudes looduse rüppe pagema. Ei oska enam tsivilisatsioonis elada, ilmselgelt:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar