Kui Väikemees oli mõni kuu vana, hakkas igapäevane rutiin mind vaikselt hullutama.
Muidugi olin endale teadvustanud, et mõnda aga elu ongi selline, kuid siiski...
Igatsesin sundi mõelda ka muust, kui ainult selle väikese imelise uue tegelasega seonduvast. Samas olin nii mullis sees, et lihtsalt heast peast nt ühiskondlikult hirmaktiivseks muutumine ei tundunud mõeldav. Tegelikult oli ju parajalt mõnus ka, et elu kulges omas vaikses rütmis...
Aga ikkagi igatsesin mingisugust ora, mis mind triksis-traksis olema sunniks.
Ja oi neid süümekaid, mis lapse ees tekkisid...
Mis krdi ema ma selline olen, et mõtlen tegevusele ja eriti just mõttetegevusele väljaspool oma vastsündinud last? Temast endast eemalolekut ma ei igatsenud, kohe üldse mitte, kuid igatsesin igapäevasele rutiinile lisaks väikest sundi...
Natuke küll oma ettevõtte kaudu tööasjadega tegelen igapäevaselt, kuid see koormus ei ole praegu selline, mis jalad alt võtaks. Enamus saab tehtud minu abita ja see on hea :) Kuid näppu supis hoian siiski ja ennastki tegevuses.
Aga... sellest ei piisanud.
Lõpuks võtsin südame rindu ja langetasin otsuse - tagasi kooli! Täiskohaga töö kõrvalt seda teha oli minu hinnangul keerulisem kui väikese lapsega kodune olles ja nii see mõte kinnistus. Oijahh :) Täna saan kinnitada, et töö kõrvalt oleks see oluliselt lihtsam olnud, kuid ainult juhul, kui veel lapsi pole. Sest meie Väikemehe puhul ei ole kodus õppimine mingi option. Selleks saab kasutada vaid öötunde või siis seda aega, mis koolis üle jääb, kui näiteks majandusmatemaatikas või raamatupidamises ülesanded kiiresti ära teha ja siis muusse süveneda, kuniks ka teised omadega valmis saavad.
Jajaa, mõjub eputamisena, kuid ma olen päriselt ka kiire ja seni tundub, et raamatupidamine erialana tundub mulle suht iseenesest külge hakkav :)
Ehk siis nagu isegi aru saate, asusin raamatupidurdamist õppima. Ala on mulle ammu meeldinud ning kaua ma oma raamatupidurist ema ikka tasuta tööjõuna kasutan :) Lisaks tahan ise oma ettevõtte kallal rohkem osata nokitseda ja õnneks siiamaani mulle kõik kohe väga-väga meeldib.
Peale lõpetamist loodan koheselt ka edukalt kutseeksami sooritada, kuna kutsestandard tundub mulle lollikindlam ja ausam/võrdlevam kui hinneteleht.
Samuti saavad neil õppesessioonidel issi ja laps intensiivselt kvaliteetaega koos veeta. Iga kord õpetab Vanamees poisile mõne uue lolluse selgeks sel ajal, kui mina koolis :) Aga vahel on hoopis kasulikud õppetunnid neil - detsembri sessiooni ajal alustasid nad näiteks edukalt potitreeningutega :D Eks see muidugi alles juhuslik ole, kuid vahva ikkagi :)
Igatahes on minul hing rahul, et on sundi ja pinget ja kõvasti mõttetegevust ning ühtegi külge mööda ei saa maha joosta uue eriala ja võimaluste kinnistamine. Vanamees teeb vahel porisevat nägu, kuid kinnitab, et tegelikult on tal hea meel kui mul hea meel ja toetab mind igati. Väikemees saab issiga koos lollustega tegeleda ja kui ma koju saabun, siis suure hurraaga mind tervitama saabuda :)
Loodan väga, et kõik on jätkuvalt rahul ja mu püüdlused end ka mujal asjalikuna hoida kellelegi liiga ei tee. Sest... tegelikult tahaks ju samal ajal ka hea ema olla...
Ahh, kaduge, te süümekaräbalad!
Ning üks eriti vahva komm on asja juures veel - olen saanud palju äärmiselt toredaid ja laheda mõttemaailmaga uusi tuttavaid :)
Muidugi olin endale teadvustanud, et mõnda aga elu ongi selline, kuid siiski...
Igatsesin sundi mõelda ka muust, kui ainult selle väikese imelise uue tegelasega seonduvast. Samas olin nii mullis sees, et lihtsalt heast peast nt ühiskondlikult hirmaktiivseks muutumine ei tundunud mõeldav. Tegelikult oli ju parajalt mõnus ka, et elu kulges omas vaikses rütmis...
Aga ikkagi igatsesin mingisugust ora, mis mind triksis-traksis olema sunniks.
Ja oi neid süümekaid, mis lapse ees tekkisid...
Mis krdi ema ma selline olen, et mõtlen tegevusele ja eriti just mõttetegevusele väljaspool oma vastsündinud last? Temast endast eemalolekut ma ei igatsenud, kohe üldse mitte, kuid igatsesin igapäevasele rutiinile lisaks väikest sundi...
Natuke küll oma ettevõtte kaudu tööasjadega tegelen igapäevaselt, kuid see koormus ei ole praegu selline, mis jalad alt võtaks. Enamus saab tehtud minu abita ja see on hea :) Kuid näppu supis hoian siiski ja ennastki tegevuses.
Aga... sellest ei piisanud.
Lõpuks võtsin südame rindu ja langetasin otsuse - tagasi kooli! Täiskohaga töö kõrvalt seda teha oli minu hinnangul keerulisem kui väikese lapsega kodune olles ja nii see mõte kinnistus. Oijahh :) Täna saan kinnitada, et töö kõrvalt oleks see oluliselt lihtsam olnud, kuid ainult juhul, kui veel lapsi pole. Sest meie Väikemehe puhul ei ole kodus õppimine mingi option. Selleks saab kasutada vaid öötunde või siis seda aega, mis koolis üle jääb, kui näiteks majandusmatemaatikas või raamatupidamises ülesanded kiiresti ära teha ja siis muusse süveneda, kuniks ka teised omadega valmis saavad.
Jajaa, mõjub eputamisena, kuid ma olen päriselt ka kiire ja seni tundub, et raamatupidamine erialana tundub mulle suht iseenesest külge hakkav :)
Ehk siis nagu isegi aru saate, asusin raamatupidurdamist õppima. Ala on mulle ammu meeldinud ning kaua ma oma raamatupidurist ema ikka tasuta tööjõuna kasutan :) Lisaks tahan ise oma ettevõtte kallal rohkem osata nokitseda ja õnneks siiamaani mulle kõik kohe väga-väga meeldib.
Peale lõpetamist loodan koheselt ka edukalt kutseeksami sooritada, kuna kutsestandard tundub mulle lollikindlam ja ausam/võrdlevam kui hinneteleht.
Samuti saavad neil õppesessioonidel issi ja laps intensiivselt kvaliteetaega koos veeta. Iga kord õpetab Vanamees poisile mõne uue lolluse selgeks sel ajal, kui mina koolis :) Aga vahel on hoopis kasulikud õppetunnid neil - detsembri sessiooni ajal alustasid nad näiteks edukalt potitreeningutega :D Eks see muidugi alles juhuslik ole, kuid vahva ikkagi :)
Igatahes on minul hing rahul, et on sundi ja pinget ja kõvasti mõttetegevust ning ühtegi külge mööda ei saa maha joosta uue eriala ja võimaluste kinnistamine. Vanamees teeb vahel porisevat nägu, kuid kinnitab, et tegelikult on tal hea meel kui mul hea meel ja toetab mind igati. Väikemees saab issiga koos lollustega tegeleda ja kui ma koju saabun, siis suure hurraaga mind tervitama saabuda :)
Loodan väga, et kõik on jätkuvalt rahul ja mu püüdlused end ka mujal asjalikuna hoida kellelegi liiga ei tee. Sest... tegelikult tahaks ju samal ajal ka hea ema olla...
Ahh, kaduge, te süümekaräbalad!
Ning üks eriti vahva komm on asja juures veel - olen saanud palju äärmiselt toredaid ja laheda mõttemaailmaga uusi tuttavaid :)
3 kommentaari:
Ohoo, kui tubli!
Kuna endal seesama tee juba tallatud, siis võin küll kinnitada, et kõik need magamata tunnid õpikute taga on ikkagi väärt seda ohverdust. Sest mis saab olla veel hullem, kui kibestunud, tüdinud või rumal ema?! ;)
No täpselt! Vahel lihtsalt tunned, et ei saa olla vaid ühes rattas, kuigi võib-olla isegi tahaks...
Tähelepanu !!!
minu nimi on Mavis Carlos, i esindaja Aiico kindlustus laenu laenuandja äriühing Brasiilias, anname välja laenu 2% huvitatud määra, kui olete huvitatud võtke see e-post (maviscalos_laen_laenamine@outlook.com) nüüd oma laenu üleandmine kohe. võite meiega ühendust võtta ka selle vandeadvokaat e-post: amaah.credit.offer@gmail.com ka. meie firma on kunagi valmis üle mingi summa teile alates 5000 € kuni 100.000.000 euro mõni teie projekti oleme kunagi valmis krediidi teid periood 1 või 1 nädal tehing.
Attention !!!
my name is Mavis Carlos, i representative of Aiico insurance loan lending company in Brazil, we give out loan at 2% interested rate, if you are interested kindly contact this email (maviscalos_laen_laenamine@outlook.com)now for your loan transfer immediately. you can also contact us on this barrister email:amaah.credit.offer@gmail.com also. our company are ever ready to transfer any amount to you starting from 5000 euro to 100.000.000 euro for any of your project, we are ever ready to credit you in an period of 1 or 1 week transaction.
Postita kommentaar