Ma meeletult armastan elavat tuld. Kamin, küünal, pliit, lõke, tõrvik jne.
Tea, kas mängib rolli mu tulemärgiks olemine, pidev külmatunne kontides või mis, kuid tunnen, et vajan elavat tuld selleks, et end laadida.
Ja nüüd miski, millest ma aru ei saa - kui on tulega selline kirglik suhe, siis miks ei suuda ma sellega koostööd teha? Miks pean ma pea iga tule enese ümber lämmatama? Kas ma ise põlen siis sedavõrd suurema leegiga, et väiksem tuli mu läheduses saab minu sisse neelatud?
Olen nimelt pea terve elu hiilanud sellega, et ma ei saa tuld üles. Tehniliselt teen kõik samuti nagu need, kes juhendavad, kuid tulemuseks on ikka lolli järjekindlusega kustuv tuli. Kuidas ma ometi suudan iga tule tappa?
Olin tegelikult natuke sellepärast mures, kui siia kolisime. Mis siis, kui Vanameest pole kodus külmal ajal? Kes siis elamise soojaks kütab, kui mina sussutan ja sussutan?
Kuna Vanamehel seisab just nüüdsel kärekülmal ajal, kui meil siin vahepeal mitu päeva enam kui -20 näitas ja nüüdki külma teismetega, ees enam kui nädalane ärasõit, siis olen nüüd viimane nädal iga päev ise tule üles teinud. Et praktiseerida.
Eriti mõnusad olid lõppeva nädala hommikud. Kuna tegu oli mu koolinädalaga, siis ärkasin hommikul 7 ajal, mil toas oli olenevalt välistemperatuuri abimõjust 17-18-19 kraadi, tegin tule kaminasse ja ajaks, mil ülejäänud pere ärkas, oli toas taas 22-23 kraadi sees :) Nii mõnus oli teada, et saingi hakkama ja igal hommikul maja soojaks köetud :)
Endal ikka kohe nii siiras rõõm ja uskumatu tunne, et kas ma ei olegi enam tuletapja? Suudangi tulega koostööd teha? Kuidas siis nii äkki?
Lisaks kaminale seisab meil köögi nurgas soemüüri ääres ka puupliit. Olen alati puupliiti armastanud, kuid see peaks minu jaoks siiski olema vaid lisamõnu majapidamises, mitte hädavajadus.
Üks õhtupoolik tahtsin puude praksumist köögis kuulda ja tegin ka pliidi alla tule. Ja nagu arvata oligi - tuletapja pole siiski päris kadunud. Põleb ja põleb ja... siis enam ei põle :)
Teise korraga sain siiski põlema jääva tule üles :)
Hiljem olen veel katsetanud ja hiljem on pliidi alla tule tegemine õnnestunud küll ja ikka esimese korraga, kuid midagi pole teha - kaminaga sujub mu koostöö paremini :) See läheb naksti!
Sellised väikesed rõõmud :)
Tea, kas mängib rolli mu tulemärgiks olemine, pidev külmatunne kontides või mis, kuid tunnen, et vajan elavat tuld selleks, et end laadida.
Ja nüüd miski, millest ma aru ei saa - kui on tulega selline kirglik suhe, siis miks ei suuda ma sellega koostööd teha? Miks pean ma pea iga tule enese ümber lämmatama? Kas ma ise põlen siis sedavõrd suurema leegiga, et väiksem tuli mu läheduses saab minu sisse neelatud?
Olen nimelt pea terve elu hiilanud sellega, et ma ei saa tuld üles. Tehniliselt teen kõik samuti nagu need, kes juhendavad, kuid tulemuseks on ikka lolli järjekindlusega kustuv tuli. Kuidas ma ometi suudan iga tule tappa?
Olin tegelikult natuke sellepärast mures, kui siia kolisime. Mis siis, kui Vanameest pole kodus külmal ajal? Kes siis elamise soojaks kütab, kui mina sussutan ja sussutan?
Kuna Vanamehel seisab just nüüdsel kärekülmal ajal, kui meil siin vahepeal mitu päeva enam kui -20 näitas ja nüüdki külma teismetega, ees enam kui nädalane ärasõit, siis olen nüüd viimane nädal iga päev ise tule üles teinud. Et praktiseerida.
Eriti mõnusad olid lõppeva nädala hommikud. Kuna tegu oli mu koolinädalaga, siis ärkasin hommikul 7 ajal, mil toas oli olenevalt välistemperatuuri abimõjust 17-18-19 kraadi, tegin tule kaminasse ja ajaks, mil ülejäänud pere ärkas, oli toas taas 22-23 kraadi sees :) Nii mõnus oli teada, et saingi hakkama ja igal hommikul maja soojaks köetud :)
Endal ikka kohe nii siiras rõõm ja uskumatu tunne, et kas ma ei olegi enam tuletapja? Suudangi tulega koostööd teha? Kuidas siis nii äkki?
Lisaks kaminale seisab meil köögi nurgas soemüüri ääres ka puupliit. Olen alati puupliiti armastanud, kuid see peaks minu jaoks siiski olema vaid lisamõnu majapidamises, mitte hädavajadus.
Üks õhtupoolik tahtsin puude praksumist köögis kuulda ja tegin ka pliidi alla tule. Ja nagu arvata oligi - tuletapja pole siiski päris kadunud. Põleb ja põleb ja... siis enam ei põle :)
Teise korraga sain siiski põlema jääva tule üles :)
Hiljem olen veel katsetanud ja hiljem on pliidi alla tule tegemine õnnestunud küll ja ikka esimese korraga, kuid midagi pole teha - kaminaga sujub mu koostöö paremini :) See läheb naksti!
Sellised väikesed rõõmud :)
5 kommentaari:
Minul näiteks selline armastan-vihkan suhe oma köögi pliidiga. Ühel päeval põleb suure leegiga, teisel sussuta terve tuba suitsu täis. Ei saa aru, milles asi.
Tundes? Või puudes äkki? Satuvad erinevad?
Mul õnneks siiani nüüd õnnestunud, loodan, et jääbki nii :D
Mul ka tuli pliidi all esimese korraga põlema ei lähe. Välja arvatus see üks kord, kui siibri kinni unustasin ja ise korraks köögist tuppa läksin.
Siis põles mis vuhises ;)
Püha tevas mis ving siis olla võis :D:D:D
oli, oli... aga õnneks jõudsin kähku jaole :)
Postita kommentaar