Ülevaatus, kaklus ja justnagu päris

Veidi juuni alguse emotsioonidest, kui taaskord nädalajagu pealinnast eemal sai asjatatud ning sealhulgas ka paariks päevaks kodusaarele põigatud.

Nimelt oli isal sünnipäev ning selle raames terve pere koju kogunemas, mistõttu oli hea võimalus koera saba ühe raksuga maha võtta ehk siis keski oluline kodustele kõigile korraga ülevaatusele viia. Närv sees oli suur, kuid ellu jäime:D See osa on nüüd siis tehtud, huhh....

Selle pildi kohta öeldi seda tehes, et koduse kadaka otsas ei saa elumere lained mul üle pea käia:)

Ühe haugiga on mul oma kana kitkuda. Või peaks kala puhul ütlema "soomus rookida"? :)

Läksime ühel õhtul poistega taas kalale. Mina suundusin muidugi paika kust eelmine kord ahvenaid noppisin ja sai seekordki neid välja sikutatud. Kuna poisid olid kilomeetri jagu minust eemal, siis olin nii vapper, et hakkasin lausa iseseisvalt kalu konksu otsast vabastama:) Oli ju vaja konks vabaks saada, et hasartselt järgmist kala sikutama asuda:)
Iga kala puhul vabandasin teda vabastades muidugi ette ja taha ja kuna ma teatavasti olen tiba omamoodi, siis enne kotti toppimist sai iga kala mu käest laubale ka musi. Sedasi siis...

Ühel korral aga läks lahti tohutuks rabelemiseks. Võitlus väriseva ridvaga oli nii metsik, et spinningurull sõna otsese mõttes kiunus mu käes. Ja käsi sai pingest lausa valusaks.
Olid meeles poiste juhised, et kui haug peaks otsa sattuma, siis väsita teda ja siis lohista kaldale, kuid ära vägisi sikutama hakka.
Noohh.... sain siis nööri pingule ja jäin ootama. Nii pinges oli, et ei liikunud grammi eest ka mitte. Kui enne rabeles ja püüdis kaugemale liikuda, siis nüüd oli täielik vaikus ja paigalpüsimine.
Oletasin, et ju on siis haugiga tegu (hiljem poisid ütlesid, et see on jah haugi käitumine - veab end põhja mudavalli taha ja lebab seal) ja jäin ootele. Ritv pinges ja teise käega telefoni otsimas, et juhtnööre küsida. Enne aga kui seda teha jõudsin, käis nõks ja lant oli vaba... Kerisin ta kaldale ja oli täiesti alles ja puha. Krt, kas mul on luulud ja kujutasin ennitist võitlust ette või? Kuidas saab lant alles olla???

Pärast poisid seletasid, et võis olla suunurgast läbi ja lihtsalt rebenes vabaks lõpuks. Ja et pidi olema haug ja vähemalt 3-4-kilone, kuna väiksemat oleks ma vees sikutada suutnud, too oli minu jaoks aga piisavalt tugev...
Nüüd on mul igatahes hammas verel ja ma kavatsen käia seal edasi nillimas, kuna ma ei saa tollele haugile alla vanduda ju... Ma pean ta ükskord ära tooma...

Pilt on illustratiivne, tegelikult ma ise säärast kala veel püüdnud ei ole:D

Aga todasama haugi edasi jahtides sain luigega sõbraks. Need luiged, kes siin Pirital ja Meriväljal inimeste vahetus läheduses kooserdavad nii, et neid praktiliselt puudutada võib, ei tekita minus erilisi õhkavaid emotsioone. Pigem nukrust. Küll aga kiirendavad mu hingamist suured ja uhked linnud oma loomulikus keskkonnas.

Seal ma siis sahistasin oma lanti loopida, kui mu ette, nii vähem kui 10m kaugusele maandus tiibade sahinal pikalt madallendu teinud luik. Uudistas mind siit ja sealt, ujudes aeglaselt ja vett virvendades mu ees edasi-tagasi. Vahele veidi lähenedes, siis jälle eemaldudes. Pikka aega tunnistasime üksteist, kumbki aga sõnagi ei lausunud. Hea ja rahulik oli olla, kumbki ei seganud teineteist. Lanti loopisin ka ikka selles suunas, et luik pärast keritava nööri alla ei jääks:)
Kõige ilusam hetk oli siis kui luik lahkuda otsustas. Pikalt-pikalt sahistas oma suuri tiibu vee kohal, viitsimata kõrgemale tõusta. Kuidagi nagu.... majesteetlik oli. Muud sõna ei oska leida...

Õhtud kippusid pidevalt venima varahommikusse, nagu ikka:) Oli seal peres veel teisigi külalisi ja saunakorrad koos veini ja lobaga venisid pikaks. Kuna aga väljas suur suvi ja vara valge, siis isegi minusugune unekott alati varakult ärkvel. Kuna aga hilja magama saadud, siis keha suhteliselt roidunud ja vaja see üles turgutada.
Mida on siis mõistlik teha, kui oled maganud vaid 2,5 tundi? Hea mõte on välja otsida jooksusussid ja minna kell 6.30 hommikul väikesele jooksutiirule. Mõne aja pärast naastes on energiat piisavalt, et terve päev erksana vastu pidada:)
Ja seda räägin mina, kes ma olen alati jooksmist parajaks enesepiinamiseks pidanud... Aga peab tunnistama, et peale Maijooksu olen ma üsna aeg-ajalt lippama sattunud... Kuidagi nagu tuleb vahel säärane isu peale, noh... Aga fakt on ka see, et jooksen ainult ja ainult siis kui kalpsama kisub, vägisi ennast selleks ajada ma ikka veel ei taha:)

Ühesõnaga sai akusid laetud ikka väga korralikult. Hoolimata olematust uneajast. Küll magada jõuab ka muul ajal;) Praegu on vaja võtta viimast.
Vahepeal muidugi arvuti taga nokitsemine ja projektidega seonduv suhtlemine ja halbade teadete edastamine ja muud tobedused, sekka mõned head uudised ja toredad kutsed jne jne jne:) Ehk siis nagu ikka - kõike jagub...

Kui tagasi TLN jõudsin, sain nagu vastu pead. Müra, kiirustamine, lärmakad inimesed, haisevad inimesed kokkusurutult ja üksteisest üle jooksmas, tramm täis lällavaid end krõlliks joonud tüüpe, noortel veri vemmeldamas ja valjuhäälselt tähelepanu nõutamas... Olin täielikus segaduses ja vedasin end kiiresti koju, turvaliste seinte vahele peitu. Phuhh, pääsesin...
Tegelikult ei ole hullu, olen kiire kohanduja ja kohandun iga kord paari päeva jooksul ükskõik siis kuhu ma ka end maha ei toetaks, kuid kui siia "mekasse" naasen, siis esimene ehmatus on alati. Alati, kui naasen mõnest rahulikumast paigast.

Kõige hullem on klienditeeninduse pool. Ei oska harjuda sellega, et müüja ei suhtle meeldivalt vaid paremal juhul väldib pilku ja halvemal juhul urahtab. Või kui liinibussi sisenedes vägisi tahan bussijuhile naeratada ja väljudes head päeva soovides nende tõsiselt jahmunud ja kohmetu naeratuse taban. Kurb ju, et naeratus või hea sõna põhjustavad jahmatust... Millegipärast pealinnast eemal seda täheldanud ei ole...

Järgmine post jaani teemadel:)

Liiga hea, et mitte jagada:)

Herz'i blogist pätsasin:)

Ma teile kirjutan...

Ehk siis vanu võlgu vähendamas ja vahepealsest tibakene päevikut täiendamas.
Oijahh. Millest alustada?
Noh, nagu arvata võiski, oli meie hiljuti rattasõidu taasavastanud iss juba teist aastat järjest Tartu Rattarallil osalemas. Millest tulenevalt krabas maikuu viimasel laupäeval isa kodust kaasa sõiduvarustuse ja ema ning Tallinnast võtsin suuna lõunasse mina.

Kohtumispaik Pärnu. Tahtsime lihtsalt koos lõunastada ja miks mitte teha seda Pärnus, eksole.
Tutvustasin siis vanematele teada-tuntud-kõigi-lemmikut Steffani pizzarestorani ning ei pidanud pettuma ka seekord. Teenindus sattus olema ülisõbralik ja tõeliselt kiire. Valitud pitsa viis minu keele igatahes kusagile neelu sisse ära ja krõbe põhi ajas kadedaks - miks mina nii krõbedat teha ei oska?
Peale söömist tutvusime veel Jõulumäe sportimisvõimalustega ning seejärel suund ööbimispaika Viljandisse, kus tädimees meid ootamas.
Sattus olema Juurovizjooni õhtu ja eks me siis võtsime õlled ette ja asusime hindama:)

Järgmisel varahommikul suund Tartule. Ettevalmistused ja soojendusringid.Ahjaa, tuleb mainida, et iss meil nüüd klubisõitja ja puha:) Käis aga linna peal treenimas ja tehti talle ettepanek klubiga liituda. Nii ta siis on nüüd meil klubis ja treenib koos noorte meestega:D 56-se kohta, kes taasavastas ratta kaks aastat tagasi, üldse mitte paha, kui aus olla;)

Njah, mul iga kord raskusi säärastel üritustel vurrkannina käivat pead ohjata. Säherdune hulk trimmis jalalihaseid, et ..... Huuuuuhhhhh:D "Ilusate koibade väljanäitus" peaks olema ürituse nimeks:)

Nagu alati, oli seegi kord sõitmas igasugu huvitavaid eksemplare:)

Isa stardis ära saadetud, suundusime meie emaga ehtnaiselikult ostlema ja sööma-jooma. Mis sa selle 4 tunni jooksul ikka teed, mil isa Tartus ja Otepääl ja Elvas ja kus iganes veel oma 133-e kilomeetrit väntab:)
Igatahes oli vahva üritus, nii nagu see ikka on olnud:)

Finiš!

Sama teemaga meenub, et Tartu suusamaratonist ma ei olegi kribanud... Aga noh, otse loomulikult olid cheerleaderid (ema ja mina, öfkoors) ka seal kohal ja oi-oi kui külm oli passida ja oodata!!! Paras näpistav ilm sattus olema ja isal suusk ei lipanud nii nagu ta lootis ja seega läks veidi kauem aega kui plaanis oli...

Aga ma nüüd vahepeal olen taaskord ametlikult lolliks läinud ja hakkasin iseseisvalt AutoCad'i õppima... Jube nokitsemine on, kuid tegelikult väga huvitav:) Eks selle omast tarkusest õppimine parajalt ajamahukas ole, kuid samas ei jookse ükski oskus ega ammugi mitte ühegi programmi valdamine mööda külgi maha... Seega hoian endale pöialt, et pea ikka lahti püsiks:)

*****
Viimasel ajal ei suuda üldse enam lugeda millegipärast. Kohe ei saa keskenduda ja alati on vaja nii palju muid mõtteid mõelda ja suhtlemisi suhelda ja toimetamisi toimetada, et raamatutest täitsa kahju kohe. Lugemine ju üks mu vaieldamatuid lemmiktegevusi, kuid ju siis ei ole praegu see periood lihtsalt.
Teine, millesse ei suuda üldse süveneda, on käsitöö. Või siis spetsiifilisemalt just ehte valmistamine, mis muidu jube heaks eneselaadimistegevuseks. Ei ole ideid, ei ole energiat. Ja üleüldse on mul neid natuke liiga palju, eriti kui arvestada, et ma ei kanna peaaegu kunagi ehteid. Mille kuramuse pärast ma siis olen kulutanud palju-palju tuhandeid rahasid materjali ostule ja muudkui vorpinud neid sahtlisse teha? Mõningad kodanikud (üllataval kombel just meesolevused...) on soovitanud ää müüa. Et säiligu siis tegemisrõõm ja materjali ostukulu saaks tagasi teenitud. Aga mina ei tea - mille pagana pärast peaks keegi tahtma minu sünnitisi tarbida, kui kõik kohad säärast nodi täis?
Vaatab, kui need juba mu elamist koormama hakkavad, siis tuleb miskine veebipood tekitada ja ehk siis saab kellelgi ka nende tarvitamisest rõõmu olema.

Igatahes jah, kõik mis nõuab praegu veidikene rohkem ajamahukat süvenemist, on raskendatud. Tea kas lähenev suvi süüdi või lihtsalt pea põhjalikult pulki täis.....

*****
Elan maja kõrgeimal, viiendal korrusel. Ja paistab, et keegi linnuke on mu rõdul sirtsutamas käinud, kuna keset rõdu õitseb üksik lilleke:) Betoonipraost ennast välja pressinud ja nii ta poosetab seal uhkes üksinduses:) Mul kohe hea meel, kuna see aasta olin laiskelajas ega istutanud rõdule miskit. Loodus tegi ise omad korrektiivid siis:)

Vahetevahel käitun ma omaenese keha suhtes tõeliselt õrnalt ja naiselikult. Näiteks huult kampsuni luku vahele kinni tõmmates... Korduvalt.
Karjuda ka ei saa, siis läheb veel rohkem pingesse... Valust sisisedes ja vääneldes vabastad huule luku vahelt ja siis imestad, miks ohatis jälle kord end su palgele istutab. Ja siis valab R õli tulle teraval toonil esitatud küsimusega: "Kust selle said? Suudlemisest?" Ma saan aru küll, et mõnu ja valu annab segada ja puha, kuid antud kontekstis ei sobitu need kaks küll üldse mitte...

Ükspäev, kui A-l olid omad toimetamised, jalutasin mina pisikese LL-iga Kalamaja avastades. Mõtlen seal omi mõtteid, kui märkan pisikest koera vastu jalutamas. Jälgisin naeruselt koera toimetamisi ega pannud rihma otsas olevat koeraomanikku tähelegi mitte. Jõudsin vaid fikseerida, et selline naistelemmiku tüüpi tegelane ja seetõttu minu edasine huvi välistatud. Korraga kostub kõlav "Tere!" ja minu tõrjuv reaktsioon kulutas lausa mitu head sekundit, enne kui ajusse jõudis äratundmine. Tegu vana klassivennaga:)))

Klassivend vaatas mind suhteliselt üllatunult, kuna möödunud suvel kohtusime klassikokkutulekul. Tollal arutlesime, et kohalolnutest on lasteta vaid kaks poissi ja kaks tüdrukut ja meie olime neist just nood 1 ja 1. Ja nüüd siis jalutan mina veidi peale aastase lapsega kesk hubaseid agulitänavaid. Isegi lasteta mehe ajus jõudis matemaatiline tehe uskumatust väljendada ja see küsiv pilk ta silmis oli lihtsalt liiga hea, et seda mitte siinsesse päevikusse talletada:)

*****
Kui lastest veel rääkida, siis hämmastusin Musumäel enesel silmad krõlli... Nimelt oli seal rühm pägalikke, kes vist algklassides. Koos õpetajaga. Ja teevad siis viktoriini moodi asja või ma ei teagi mida, kuid üle laste sädina kostub valjul häälel õpetaja küsimus: "Nii, ja millisel aadressil asub vanalinna St. Patrick'u pubi?"

Ahjaa, ma nüüd olen muideks meelitatud ja puha:) Sääraseid olukordi, kus tänaval juurde astutakse, et tutvuda, pole viimastel aastatel enam olnud:) Kuni möödunud nädalani:D
Asjatasin omi käike teha ja panin tähele, et üks noorepoolne mees liigub sarnast trajektoori mööda. Kuniks siis julguse kokku võttis ja tutvuma tuli:D:D:D Olin piisavalt üllatunud/hämmelduses ja viisaka inimesena vahetasin ka paar lauset, kuid oma telefoninumbrit jagama siiski ei soostunud... Teatasin, et mul kiire ja pagesin sealt kabjaplaginal:) Aga terve õhtu oli totakas irve näol:D Nii vähe ongi vaja vanaeide säramalöömiseks:)

*****
Nonii, kokkuvõtteks... Mida ma siis nüüd kirjutasin ka? Tegelikult ju mitte midagi:D
Peaks hoopistükkis paar sõna oma hiljutisest tiirutamisest kribama, enne kui uuesti minema tuhisen:) Ehk järgmises postis, kui vahepeale jälle mõnd augutäidet/huumoripostitust siia ei paiguta.

Suve tahaks... Siukest, kus jälle lahtist kingakest kanda ja päike palgeid nooliks...

Soohuumorit

Leidsin draftidest 2009 märtsi kuupäevaga postitamise ootele pandud pisikese naljaloo. Mis ta seal ikka tohletab, olgu parem üles laetud:)
Tead ju, et hispaania keeles on nimisõnad kas mees või naissoost?

Aga sõna "arvuti" kohta pole veel otsustatud, kas see on mees- või naissoost...
Ühel keeltekursusel pandi poisid ja tüdrukud eraldi rühmadesse ja lasti neil otsustada, kas see peaks olema mees- või naissoost ning oma otsust põhjendama.

Mehed otsustasid, et arvuti peab kindlasti olema naissoost "la computadora", sest:

1. Tema sisemist loogikat ei mõista keegi peale tema looja
2. Seda keelt, mida ta kasutab teiste arvutitega suhtlemiseks, ei mõista mitte keegi muu
3. Iga sinu pisimgi viga salvestub püsimällu, kust seda vajalikul hetkel kätte saab
4. Niipea kui oled ühe endale välja valinud, saab selgeks, et vähemalt pool palka kulub tema lisavidinate peale.

Naised aga jõudsid otsusele, et arvuti on mõistagi meessoost, "el computador" või "el ordenador", sest:

1. Ta teeb kõike, mida soovid, kui vaid oskad õigele nupule vajutada
2. Temas on tohutul hulgal seosetut informatsiooni, aga oma peaga mõtelda ikka ei oska
3. Ta on mõeldud sinu elu kergendamiseks, aga vähemalt pool aega ta teeb seda raskemaks
4. Niipea kui oled ühe endale välja valinud, saab selgeks, et oleks sa natuke kauem oodanud, oleksid parema mudeli saanud.

Tuul

Siuke ilm täna mu akende taga....
Hommikust saadik sompus ja tatine ja tuul möllab kui maruline.
Aga midagi ei ole teha - väljas olles mulle säärane ilm täitsa meeldib. Toast paistab nõme, kuid selle keskel on hea... Kuidagi hirmus puhastav.
Käisin ka täna ilma püüdmas, kuid kahjuks linnas ei ole tunne üldse sama. Selleks, et säärasest ilmast jõudu ammutada, peab olema keset loodust ja tingimata inimtühjalt. Kirtsus nägudega sätitud soenguid hoida püüdvad ja külg ees kulgevad kodanikud võtavad võime ilma sisse pugeda. Empaatilise inimesena ma ju märkan neid paratamatult...

Kui tuul tormab, siis mina hingan. Nägu vastu tuult ja kopsud valla. Inimtühjas paigas ajaks käed avali ja keerleks tuulega kaasa, pakatav rõõm naerusest rinnast välja pressimas. Sprindiks taganttuult ja jookseks end kiire sööstuga hingetuks. Või võtaks oma hiiglasuure ja tugeva vihmavarju ning teeks Mary Poppinsi hüppeid... Polegi neid enam mitu head aastat praktiseerinud, kuna kainele mõistusele tundub säärane teguviis äärmiselt totter:)

Aga jah, kesk asustust ei saa seda nautida. Tuule nautimiseks on parim paik üks inimtühi rannaäärne poolsaare tipp kodusaarel. Siin, linnas, ajab aga tuul juuksed suhu ja riided laperdama ja üleüldse ...
Noh, ei saa hetkel nautida, siis ei saa:) Igatsusest kribada ju ikka võib:)

Selle asemel siis jätkan eilset pildipanga sorteerimist (no ikka ilmselgelt liiiiiga palju on igasugu pilte mu arvutis!), maiustan äsja ahjust tulnud kontide küljest sulavaks küpsenud kanaga, kõrval tavapärane kohvinarkomaani kuum tassitäis ning plaadimängijast kostmas chill Thievery Corporation. Isegi kassid ei kargle - magavad terve päeva kui ilmamõjulased kunagi:)

Vahepeal küürakil istumisest tüdinud keha sirutamiseks vaja erinevaid kleite selga passida. Nädala pärast pulma minek ja dresscode olevat mitte liiga pidulik, pigem mõnusat äraolemist võimaldav. Ja püüa siis klapitada end ilmaga, kaaslasega, peo iseloomuga ja enda võimaliku kleiditujuga. Sest ega siis iga päev end samas kleidis hästi tunne, eksole:)
Keeruline... :D

Lihtsalt nostalgialainel

Olen siin umbes kolme ja poolene...
Mäletan, kui seda pilti tehti. Kuidas sätiti meid elutoa seina äärde seisma ja kuidas vend plehku panna tahtis. Ja seda valget kleidikest, mis oli villane ja imepehme... Ja meeldis mulle hirmsasti, kuid olin häiritud selle lühidusest...

Tänane plädisev vihmasabin akna taga ajab fotosid korrastama. Õnneks tänased käigud on käidud ja kiiremad toimetamised toimetatud, nii et nüüd saab mõnuga aurava kohvitassi taga istuda ja fotopanka sorteerida... Täitsa mõnus kohe:)

Tibakene kärsanud kiun

Ma olen niiiiiii väsinud kogu aeg...
Kui ajaliselt võimalik, siis peale lõunat üks kiire uinak. Kui ei, siis õhtul. Ja kummalisel kombel ööund see grammi eest ka ei mõjuta.
See on see, kui sebid mitut erinevat teemat asjatada ja nagu ikka, kipuvad asjad ajaliselt hunnikusse jooksma. Praegu lihtsalt jälle see hunniku periood. Natukene vaja erinevaid tööprojekte sebida, eraelu on paras ameerika mäed ja samal ajal lahenduste otsimine, kõikvõimaliku korraldamine, tuleviku osas miskiste käikude/otsuste kaalumine jne jne jne....
Kõik eraldi käsitletuna täiesti hallatavad, kokku joostes aga....

Nimekirjad toimetamist vajavaga kuhjuvad kuidagi kahtlaselt lauanurgale ja hoolimata ridade mahakriipsutamisest ("tehtud!") hakkab tekkima kahtlus lipikute paljunemisvõimest...
Huhh...

Lisaks asjalik olemistele on viimasesse kuusse sattunud kuidagi palju ringisõitmist. Erinevas Eesti otsas iga natukese aja tagant. Mis iseenesest on puhas rõõm, kuid eks emotsioonid väsitavad ja neil aegadel kipub see va ööuni 3-5-tunniseks jääma... Ja kui ikka mitmeid öid sedaviisi järjest, hakkab see lõpuks kurnama hoolimata kõigest toredast, mis sellega kaasneb...

Igatahes jah, nüüd olen ma oma järjekordsetelt tiirutamistelt tagasi päälinnas ja püsin siin lausa nädalapäevad:D Seega usutavasti jõuan mõnest avaldamist võimaldavast teemast ka kribada. Muidu mis päevik see siin siis on, eksole:)

Potimurest kohtinguni

Kes teab kuidas põhja kõrbenud piima potist kätte saab?
Jap, suutsin üle 20a piima põhja kõrvetada... Ja nüüd üks mu lemmikpottidest on pruuni koorikuga. Leota palju tahad - ära ei tule. Kas on keegi, kes teab kedagi, kes teab mõnda nippi? Pott on siuke puutetundlik kah veel ehk siis seest selle musta värvi kattega, mida iga asjaga kraapima ei lähe...Ei taha potti minema visata, noh!

Ma ei ole just suur kommisõber ehk siis poes ei tule mulle kunagi meelde, et võiks kommi osta. Küll aga naudin ma isetehtud komme:) Misiganes variandis siis. Eks sellega ole nii, et miskise retsepti võtad põhjaks ja siis leiutad vastavalt maitsele juurde... Ja neid võin ma koguni paar-kolm tükki päevas ka ise ära süüa ja puha:) Ikka kuidagi teine mekk asjal juures...
Viimased said siuksed:

Aga tegelikult on tänase sissekande peamiseks põhjuseks soov jagada minu sõbranna A vägitükki kohtingumaastikul.
Vähe sellest, et ta satub vahel ikka tõsiselt koomiliste tegelaste otsa, sai ta mõni aeg tagasi ka ise tõelise šedöövriga hakkama. Küsisin ilusasti luba seika teiega jagada ja jagamisele ta nüüd tuleb:D
Käis siis kohtingul tüübiga, kes tundus igati viks ja viisakas ja jutustavad... Jõuavad järjega koduloomadeni ja kuidagi läheb jutt kassidele. A veel mainib mind, et mul kaks kassi ja kuna isased, siis kaklevad omavahel jmt.
Selle peale vastab kohtingukaaslane, et tal pole kasse vajagi, tal kaks koerpoissi. A veel mõtleb, et imelik, oma koeri nii kutsuda... Aga noh, see selge, et isased. Kuna A enda koer just mõni aeg tagasi 14-aastasena suri, siis uurib edasi, et kui vanad. 13 ja 6. A siis omas sõiduvees arutleb edasi, et ju nad siis ikka veidi kaklevad ka omavahel (noogutus) ja see 13-aastane on juba ikka väga vana, tal hakkavad hambad lagunema ja varsti võib ära ka surra... Kohtingukaaslasel silmad hämmastusest punnis..... Tuli välja, et tüüp oma poegadest rääkis:D:D:D
Selles valguses võib tõepoolest silmi punnitama ajada, kui tips üle laua seletab, kuidas tollele 13-aastasel juba hambad lagunevad ja kaugel see surmgi enam on:D
Aga no ega ei vii ju otsi kokku, kui hetk tagasi on räägitud koduloomadest... Inimlik viga mu meelest:D
Mina igatahes seda ette kujutades naersin omal pisarad jooksma:)

Kaootiliselt läbisegi

Vahepeal sai põhjanaabrite juures ostlemas käidud. A soovis lapse ja tsut ka enda garderoobi täiendada ning vedas mu kaasa.
Ning nagu me teame, on vaestel eestlastel oluliselt soodsam piiri taga ostelda... Lisaks vaheldusrikkam ja väike emotsioon tripist ka.

Mina ei arvanud üldse, et ma miskit tahaksin või vajaksin, kuid kui ühes lasteosakonnas üks pluus silma ja hinge jäi, siis enne laevaletulekut siiski läksin ja ostsin selle ära. Ses mõttes on ikka jube hea, kui lasteosakonna hilbud sobivad, et reeglina sama ese on seal soodsamalt müügil kui täiskasvanute omas:)))

Muidu oli trip nagu säärane trip ikka, kuigi saime vahepeal põnevust nii striptiisi kui valgusheitjaga helikopteri näol. Nimelt üks väikemees (nii 4a vast) tuli laevas meie nina ette ja hakkas pükse maha kiskuma. Kuni end ilusti paljaks sai. Ja teatas, et tema tahab nüüd pissile. Mille peale jooksis ligi paanikas issi ja lapse selleks veidi sobivamasse ruumi viis.

Helikopteri kohta lootsin saada netiavarusest järgmisel päeval infot, kuid seda pole ma saanud... Nimelt veidi enne südaööd Tallinna lahele jõudes hakkas meie pea kohal tiirutama helikopter. Kuni meie kõrvale jõudis Baltic Princess (vist oli see laev, liiga pime oli ja saan vaid oletada), mis paraja hooga (kuigi ka meie sõitsime ju kiiresti) meist möödus ja mille kaptenisilla kohal kopter asjatama hakkas. Pikalt ja põhjalikult jälgisime, kuidas kopter muudkui laskus ja nökerdas seal. Laev samal ajal uhas edasi. Täpset tegevust ei näinud ja ei saanudki aru, et mis lahti oli. Ise kujutasin filmilikult ette, et äkki kellelgi oli koledamat sorti terviserike, milleks oli vaja keskit spetsialisti ja too siis toodi lennumasinaga kohale, kuna aega polnud raisata... Fantaasiat mul jagub:) Liikuvale alusele maandumise õppust ma ka ei oskaks kahtlustada, kuna sel juhul oli kobadega tegu, sest minu 10-minutilise jälgimise ajal kopter ainult hõljus kaptenisilla kohal kiirelt sõitva laevaga kaasa... Ei tea.

Jälgin siin kuidas Jääraplika vapralt iseseisvat paastukuuri peab ja siuksed neelud käivad... Mäletan kui tohutult hea tunne mul laagris paastudes oli ja mäherdune energiapomm ma sellal olin. Nüüd siis kisub vägisi sinnapoole, et võtaks šnitti ja paastuks ka. Olen veendunud, et nädalase paastuga saaksin praegu iga kell hakkama, kuid veidi pelgan. Ei, mitte seda jubedat olemist teisel päeval, kui mürgid liikuma hakkavad (laagris olles vähemalt oli teisel päeval, kuigi enamusel algas kolmandal ja seega ei välistaks ka seda) vaid seda mida see välimusega teha võib. Tollal kaalusin ma palju rohkem lihtsalt ja jäin mõneks ajaks ilma 5-st kilost. Nüüd aga kaalun vähem kui tollal lõpetades ja kui seekord peaks ka 5kg kaotama, siis minu eas ja minu pikkuse juures vähem kui 50-kilone tegelane näeks välja suht kronu. Ilma liialdamata.
Kord ühte lahkuminekut üle elades kukkusin 47kg peale ja nutt sai ehmatusega läbi sel hetkel, kui seda peletist peeglist vaatasin. Ja tollal olin ma 26... Ehk siis naine peab ikka naise moodi olema, mitte konte turritama nagu .... (ma viisakusest jätan teatud väljendid kasutamata)

Aga Jääraplikale annan au. Ma kujutan ette kui hea kerge ja puhas tunne tal on praegu ja mõnda aega edaspidi. Ja mine tea, äkki millaski peale jaani võtan ka ise nt 3-päevase ette... See ei kronusta veel aga samas nt 1-päevane ei annaks ka mingit efekti...

Armastan ristsõnu, eksole. Vahepeal olen selle hobi aga veidi unarusse jätnud ja aeg ja väljendid on muutunud ning nüüd järjekordse ristsõnavihikuga maadeldes olen saanud uusi teadmisi ja puha:D Kas teie teadsite, et Pokud on Pokumaa aborigeenid:D:D:D? Või et merehaiguse produkt on okse:D?

Mis meenutab mulle, et käisin ju taas peale kaheaastast pausi kalal:D Jehuu! Spinningu loopimine on kalastamise juures mu lemmik, kuid seekord sai lisaks spinnile ka õnge leotada. Õngega see tegu, et kui peab ussiga püüdma, siis ma lihtsalt keeldun seda ussi sinna konksu otsa surumast. Aga iga kala ei taha maisi nt ja siis tulebki kalastada koos vaprate meesolevustega, kes ussi konksu otsa suruvad ja väljapüütud kalu sealt eemaldavad. Spinni puhul ka ikka reegel, et mina kirega püüan ja peale kuivalesikutamist suundub konksu otsas siplev kala kauge kaarega mõne abivalmi meesolevuseni, kes siis edasised vajalikud toimetamised teostab.

Aga ma pean natuke praalima ka - seekord ei läinud mul üldarvestuses üldsegi mitte kehvasti:) Kalapäevad sai veedetud enamasti koos kahe meesolevusega ja vähe sellest, et ma neile koguseliselt alla ei jäänud - sageli tegin ka ära:D Pani ikka ringi karglema küll, kuigi eks tuli teha tuim nägu ette, et "noh, nii peabki olema". Ühel päeval üks tegi mulle lõpuks ühe ahvenaga ära (kuigi kokku püüdsin kahe päeva kohta just mina enim ahvenat:D) ja lestapüügi ööl olid poisid paremad, kuid ma ei jäänud ka lestadega neile just palju alla:D Jehuu! Kusjuures, lesta püüdsin ma elus esimest korda...
Järgmine hommik said kalad suitsuahju ja suitsukala hooag on nüüd minu jaoks avatud:)

Siin siis tõestus sellest, et Sipsik ka ritva käsitleda oskab.
Ja meie kalapüügipäevade suurim ahven oli samuti minu püütud:)

Aga mul on nüüd joodiku nägu ees:) Vahepealsed soojad päevad koos rohke õuesviibimisega tõid palgeil välja tedretähnid ja päevitasid esileulatuva nina parajalt pruuniks. Ehk siis muidu ühtlase tooniga näos asetseb tume kontrastne plönn ja selle ümber hunnik täpikesi:D Ehk siis niigi silmatorkav nina on saanud uue esiletungivuse:) Lahe!

Juurovizjooni Vene lood

Ma ei tea, mul on vist miskine vene kiiks... Ei tea endas olevat slaavi verd ega meelt ega keskit, kuid.... Njah.
Kui juurovizjooni taustaks kuulata, siis miski ikka ennast kõrva külge haagib. Ja minul haagivad viimastel aastatel Vene lood. Miski seletamatu tõmme, noh...

Selle aasta Vene lugu mulle mõnes mõttes tegelikult ei meeldi. Või noh, ütleme parem, et alguses ei meeldinud. Laulja hääl lausa häiris, kuid samas miski tõmbas ligi nagu magnetiga. Kõlab mõneti nagu paras kiunuv kakofoonia, kuid kui kuulama hakata, on kakofooniast asi kaugel ja tundub tegelikkuses päris keeruline laulda.
Kõneleb täiesti lauluoskamatu inimene. Või noh, samaväärne Eveli(y?)n Sepaga laulutähtede saatest.
Igatahes, on mis on, iga korraga tõmbab see laul mind aina enam ja enam....
Esitlen siis teile kah. Kahju ainult, et Oslo täispikka versiooni pole veel üles laetud. Just siis, kui lugu end üles kerib ja nauditavaks läheb, saab klipp otsa. Siin siis poolik lugu:


Eelmine aasta meeldis Vene lugu mulle samuti kohe väga-väga. Kuidagi nii võimas tundus see emotsioon läbi laulu, et ma sain ikka silma niiskeks ka:


Ehk siis miskine seletamatu värk mul selle vene muusikaga...

Lugeda tahad?

Kui oled lugeja inimene (khmm...khmm, meie põlvkond ju veel on:D), siis soovitan allkirjutatu läbi lugeda ja linke järgides soovituni jõuda. Mõni päris hää pakkumine ka seal minu meelest. Ehk siis lihtsalt tahtsin jagada:)

Äripäeva raamatuklubi teeb 17.–31. maini kevade puhul lao tühjaks: paljude raamatute hinnad on kuni 85% madalamad.

Raamatute nimekirja leiate siit.

Lisaks suurepärastele juhtimis-, psühholoogia- ja majandusraamatutele leiate meilt reisikirjeldusi, retsepte kokakunstihuvilisele, häid ideid kodu ehitajale ja sisustajale, aga ka peamurdmist mälumängusõbrale. Saate meilt kasulikku lugemist endale ning kingiideid sõpradele ja koolilõpetajatele.

Raamatute tutvustusi saate lugeda veebist ja meelepäraseid eksemplare tellida veebipoest. Võite saata raamatusoovid ja tellimisandmed ka meiliaadressile klubi@aripaev.ee või helistada telefonil 667 0108.

Sooduspakkumiste nimekirja leiate veebi vasakpoolsest menüüst “RAAMATUD, soodushinnaga”.

Geni teemadel

Nagu paljusid, on ka mind haaranud haigus nimega Geni.
Alguses suhtusin üsna manjaanalikult. A la küll tulevikus tegelen.
Siis aga hakkasin servast nokkima ja nüüdseks olen omadega juba jalgupidi sees.

Varem olen koostanud paaris liinis sugupuud sajandite taha hea mäluga vanu sugulasi ahistades, kuid nüüd on olemas säärane mõnus interaktiivne keskkond, mille kaudu saavad samal ajal andmeid sisestada ning hiljem ka siduda paljud erinevad liinid.
Õnneks on meil suguvõsas nii mõnigi aktiivne tegelane, kes uurib ja puurib ja suhtleb ja infot kogub. Seega on liinid kasvanud ja koondunud ning tänaseks on sisestatud minu liinis isikuid, kel minuga sama veri jagamisel, 3037. Ehk siis veresugulased. Pfuff, hull number! Ja eks see kasvab muudkui...

Kuna olen üks oma sugupuu administraatoreid, siis saan aeg-ajalt kirju teemal, et leidsime samad isikud ja duubeldamise vältimiseks äkki ühendaks liinid. Ja nii see muudkui areneb.
Okei, muidugi võiks öelda, et keda huvitab jne ja mis vahet seal on kes kaugelt veresugulane ja kes sissetulnu, kuid mind huvitab. Ja vahva on midagi uurida, puurida ja tulevastele põlvedele salvestada.

Fakt on see, et eks me siin tillukesel Maarjamaal ole mingis liinis lõpuks ikka kõik kas sugulased vere kaudu või siis puusse kuuluvad naitumise teel, kuid omamoodi on huvitav avastada, et oi, näe, ma tollega (või Sinuga) sugulane mingitpidi:)

Kuigi.... Alati pole see teps mitte huvitav vaid vahel pigemini verd tarretamapanev. Näiteks üks hilisõhtu sain ehmunult kahe käega peast haarava tulevikuplaanidega seotud oleva isiku paanika osaliseks, kui too õudust täis pilguga mulle otsa vaatas ja küsis: "Kallis, kui lähedalt see Uustulndi Albert su sugulane oligi?" Ja mõlemapoolne kommentaar: "Hea, et meil veel lapsi ei ole..."
Kiiresti-kiiresti täpset liini uurima ja selgub, et ikka liiga lähedalt... Pead tõstab ahastusega seotud õõvastav kahtlus verepilastusest ja paanika vajadusest kellestki väga kallist loobuda, kui saabub kergendav ohe - õnneks siiski tegemist teise asjaosalise poolt abiellumise kaudu seotud sidemega. Huhh.... Pääsemine seekord... Ehk siis ega kõike teada ka hea ei ole, mis siis et eks me kõik ole nagunii miskit liini pidi omavahel seotud ja pikema liini puhul kama kaks. Lihtsalt teada seda poleks kuigi mõnus. Nüüd käin nagu veidike opakas iga natukese aja tagant uurimas, et ega pole veresugulust ilmnenud... Veel ei ole:D

Igal muul juhul on Geni aga üks ütlemata lahe koht:)

Piinlik-piinlik-piinlik...

Tegin üle aegade teleka lahti, et meelde tuletada milliseid liikuvaid pilte see kastike edastab ja sattusin Kanal 2-e Reporteri ilmatüdruku valimise peale. Mul hakkas piinlik. Kohe tõega piinlik.

Kui piinlik teleka sulgemisega mööda hakkas minema, läks süda pahaks. Ma ajan selle ka igaks juhuks ilmatüdruku teema kaela, kuigi seda võiks edukalt asendada ka minu peale-jooksu-menüü: õlu + 6 keedetud muna... Ei teagi nüüd mida teha - kas näpud kurku toppida või veidikeseks magama keerata... Esimest ei raatsi - toiduga ei mängita! Teist ei julge - äkki näen ilmatüdruku valimiste kordust... Dilemma missugune.

Kevadine kalpsamine

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada märtsikuust, mil A leidis, et oleks vajalik ära katsetada massüritus nimega Maijooks. Ja kuna tal kaaslast tarvis ja keegi vabatahtlikult ei pruugi tulla (pole me keegi jooksjad inimesed:D), siis oli A kaval ja kinkis osavõtu mulle sünnipäevaks. Siis ei saa ju minemata jätta, eksole:)

Olin eelmisel õhtul laipväsinuna ja emotsioonidest pakatavana Tallinna naasnud ning peale pikka ja põhjalikku väljamagamist oligi juba üsna kiire enese Lauluväljakule sättimisega.

Tervitused, numbrid rinda ja start. Ees seisis 7km vudimist, mis jooksjale inimesele on puhtakujuline nohu, kuid minusugusele jooksmise mittearmastajale paras katsumus. A pole ka kunagi joosta armastanud, kuid lihtsalt enese katsetamise nimel sai see ette võetud.
Ilmaga õnneks vedas kohe hullupööra ja kohale oli end vedanud enam kui 8000 naist... Hullumaja mu meelest! Kõik see vägi kalpsama??? Oookeiii.....

Enamasti ei ole mul probleeme lihastega, küll aga hingamise ja võhmaga. Jooks aga puhtakujuline võhmasport. Samas - ratast võin ma ikka kohe väga-väga-väga pikka aega järjest sõita, seega võhma justnagu ju oleks.... Ei tea.
Igatahes juhtuski see, mida pelgasin - küljes pistab kui põrguline ja 2. ja 3. km ma vaheldumisi jooksin ja kõndisin kiirelt. Üks käsi pidevalt külge pigistamas ja teine siis liikumise rütmis kaasa vehklemas. No ei saa seda põrgulist kontrolli alla, kuid seisma jääda ka ei saanud, lihtsalt ei saanud. Jonn hakkas pead tõstma.
Peale joogipunkti 3.km-l sai mul aga lihtsalt siiber ja otsustasin, et jonn mu sees pungitab liialt väljapääsu otsida ning andsin ta vabaks. Ehk siis lidusin sealt edasi lõpuni lihtsalt jonni najal. Isegi pisted küljes said lõpuks aru, et ega see kereomanik vist järele ei jäta ja lõpuks loobusid hoopis nemad.

Vahva oli näha raja ääres turgutavat rahvast. Eks neilgi võis huvitav olla vaadata kuidas see naistemeri pehmete osade rappudes mööda voogas. Üleval Maarjamäel oli raja ääres lausa puhkpilliorester meid toetamas ja minu eriliselt rõõmsate "aitähhhhh!"-ide osaliseks said tütarlapsed maasikakorvidega:)

Tegelikult oli väga lahe üritus. Endale üllatuseks ma suutsin isegi joosta, nii et polegi täiesti lootusetu tegeleasega pistmist. Mine tea, äkki jooksen vahel veel:)
Väike lootus on, et äkitsi homme mõni lihas ka endast tunda annab, siis on kohe nagu päris tunne:) Noh, et nagu isegi oleks miskid lihased olemas ja puha...

Finišis saime kätte ka kingikotid, mille sisu peris muigama ajas. Otse loomulikult vedelikku ja salatit, eksole, samuti kõikvõimalikku relaami ja sooduskuponge ning muidugi vanad tuntud laevapiletid, kuid lisaks ajasid vähemasti minul suu muigvele rull kilesse pakitud majapidamispaberit, salvrätikud, pesukaitsmed, pesukaitse uriinipidamatusele, kannaplaastrid, liigesevitamiinid ja multivitamiinid. Muidugi nänni ka juustele-kehale jne. Ehk siis terve kotitäis stuffi kauba peale, nii et mine koju, tarbi ja katseta ja tule siis ostma...
Minu meelest on turundajatele säärane teguviis jube heaks võimaluseks... Naistemassid ju ja puha:)

Aga jah, mina vbla osalen teinekordki:)

Nokunaljad

Ihhihhhii-ahhhahhhaaaaa...
Suur inimene, ei peaks siukste teemade peale üldse itsitama hakkama, kuid ju siis aju endiselt seal põhikooli tasemel, nii et ajab natuke ikka itsitama küll:)

Delfis oli link siuksele lehele ja ma sealt siis kopisin endale enim meeldinud siia ringi. Noh, et saab äkki vanas eas uuesti päevikut sirvides taas itsitada, kui aju selleks ajaks arenenud ei ole. Aga arvestades, et minu vanuses see juba taandareneb, siis on lootust ka pinsil olles itsitada.
Igatahes tollel lehel on neid veel rivis, siin vaid mingi valik.


Ahjaa, ilm on ka puhta hukas...
Eile võis enam-vähem päevitada, täna luuke avades avastasin end keset lumesadu... Ok, maapinnale jõudes küll sulas, kuid laia ja tummist lund keerutas siin ikka jupp aega kallata...

Virin

Ma vist oleks vanaks jäänud.
Ilm on tatine-vihmane ja pime ning minul tahab pea otsas pauguga lõhki minna.
Kes oleks arvanud, et enesetunne saab ilmast mõjutatuks. Või pole siin ilmaga mingit pistmist ja lihtsalt kokkusattumus? Ääähhh, vahet pole - see peanupp vajab amputatsiooni. Ja mitte vaid valu pärast, suurem mure on seal pesitsev tühjus. Kui vihmase ilmaga ikka kolus tuul viliseb, siis pole see mitte kõige tervitatavam tunne tundmiseks.

Ema tegemised

Niisiis, millega tegeleb minu ema...

Tuleb välja, et tal igav, kuna ema sõnu kasutades on "isa puhta lolliks läinud - uurib muudkui Tartu Rattaralli rada ja käib kolmekümneviiestega 100-kilomeetriseid trette tegemas"

Eks siis proua kodus igavleb (jube lahe mu meelest:D):

Kalpsamisest minestamiseni

Kevad on väljas, ikka kohe tõeline kevad! Jehuu!
Minu jaoks hakkab suvi lähenema siis, kui hakkan taevasse vaadates tähele panema valgeid jutte lennukite taga. Sellel on minu jaoks esimene suve tõlgendus.Teine tunnetus kevadest on see, kui saabas enam ei plärtsu ega libise vaid konts klõbiseb asfaldil heledalt ning saabas jalas asendub õhemaga või lausa kõpskingakesega. Samm läheb iseenesest lendlevaks ja silmis hakkab kumama unistus suvisest säärte ümber lehvivast seelikukesest. Kui jala otsas sportlik papu, siis tahaks joosta... Keha kohe ei lase kõndida väärika rahuga, tahaks kalpsata ja karelda ja hüpelda ja takka üles lüüa nagu varss esimesel kevadisel õuelaskmisel... Ja puude all seisatades käed ümber kaela põimida, üllatunud suule kiire musi anda ja edasi karelda...Kevad lõhnab. Ja linnud lärmavad. Oi kuidas lärmavad:)


Mis siis vahepeal toimunud on? Palju. Hirmus palju lausa. Ja samas suurt ei midagi säärast millest kilgata tahaks:)
Lisaks mõned kinod, millest kirjutada ei viitsi, kontsert ja mitmed-mitmed uued tutvused, millest veel vara rääkida. Mõned sünnipäevad/istumised/koosolemised/katsik/erinevad väljasõidud/muusikal/vanemad Tallinnas jne jne jne...Tuhala Nõiakaevu keemise jäädvustamine otse loomulikult, nagu sadadel või tuhandetel teistelgi eestlastel (mina käisin viimati kaemas 2004 ja ega ta vahepeal väga palju pulbitsenud olegi).

Positiivseks emotsiooniks oli üle aastate taas Viimsi Paadi külastamine, kus peale Tuhalat oli laud reserveeritud. Viimati kui seal mõni aasta tagasi käisin, sain nigela teeninduse osaliseks ja oli koha suhtes kerge eelarvamus. Seekord oli teise korruse saalis aga super teenindus ja meeldivad maitseelamused ning võis igati rahule jääda:) Ja vaade on seal muidugi endiselt üle prahi:) Seega on ütlemata hea meel, et viimatine nigel mälestus nüüd ümber lükatuks sai.
.
Enda arust jube tegija olen ka. Kujutasin siin vahepeal ette, et kui mul juba seinte puurimine nii käpas on ja jubedalt meeldib, siis olen üks kõva tegija ning järgmise asjana võtsin ette kruvide keeramise. Voodi karkass vajas kokkulaskmist. Ainult et.... jube kõva materjaliga tegu. Trell on hea, kuid kruvid pikad ja sissekeeramisel alguses kipuvad vänderdama. Võiks ju augud ette puurida, kuid avastan, et sobivat puiduotsikut pole.Egas midagi, tütarlaps siis keris kleidisabad põlvede alt ära ning küürutas ja punnitas ja aeles trelli otsas, püüdes kruve sisse saada. Aega võttis, kuid suur osa sai juba tehtud. Siis aga... enam pole otsi, millega keerata. Ehk siis olin suutnud keeramisotsad siledaks lasta. Naine!
.
Egas midagi, õnneks saabus msnni abiväge ja veebikaamera vahendusel riistvara võrreldes, juhiseid andes ja vaheldumisi "kuul-pähe-naine!"-liigutusi tehes sai tobekanale selgeks tehtud kus siduri säästmise nimel kettaid keerata ja nii ma siis aelesin veel natuke aega trelli otsas (jõudu oli hullupööra vaja, noh, kuid sellega mul hiilata ei ole) ning asja lõpuks ka sai. Sest jah, ma ei mallanud kohe kuidagi oodata kui abivägi kohale end veab ja mul oli tarvis just nüüd ja kohe see korda saada.Igatahes edaspidi on nüüd nii, et puurin ma hea meelega nii betooni kui puitu kui mida iganes vaja, kuid kruvid jätan siiski meeste mängumaaks.

Avastasin, et kui ma nüüd jälle tööl käima hakkan, siis pole suurt midagi selga panna. Hea, et suvi lähenemas, suveriietest ikka miskit kokku kompunnib, kuid klassikalise viisaka rõivaga on suhteliselt kehvad lood. Seelikud veel laseb puusadele vajuda, kuid viigipüksid kottis tagumikuga ei ole kindlasti mitte ilus vaatepilt. Ise sain ennast peeglist vaadates ikka hea kõhutäie naerda, kuid otse loomulikult tuleb tunnistada, et eks see heameelega segatud naer oli. Ikka enamikel juhtudel kipuvad naised ju säärase avastuse peale rõõmustama ja eks minagi, mis siin eitada. Lihtsalt kummaline on see, et enda meelest ei ole ma selleks pea midagi teinud (loe: viitsinud teha). Aga kaal hakkas langema siis, kui sellele mõtlemise lõpetasin. Ja numbrit 54 nägin kaalul vist viimati aastal 2006, seega... Ja vahepeal oli maksimumaeg numbriga 64, seda siis 2007/2008...Eks näis, mis saab. Viimasel ajal on mind küll niimoodi toidetud, et kõht tahab otsast rebeneda, kuid siiski.... Esialgu on olnud suund langev.

Vahepeal tabas mind ka miskine kõhuviirus, siuke 24h oma. Olin sest kuulnud, kuid polnud halli aimugi, et ka enesele hankinud. Ühel hommikul ärkasin lihtsalt jubeda enesetundega ja just too päev oli tarvis asjalik olla ja ära sõita. Keeldusin koju jäämast ja suure enamuse teest lebasin horisontaalis ja parajas koomas. Palavik lõi suhteliselt kõrgele, kuna hunniku palavikku alandavate tablettide mõju all olles näitas kraadiklaas ikka veel murettekitavaid numbreid. Nii ma siis koomas lebades selle läbi põdesin ja järgmisel hommikul ärkasin täiesti tervena. Müstika.
Aga ühe avaliku etteastega sain ka maha. Nimelt oli peatus Järve Selveris ja seal tundsin, et vaja kempsu saada kohe ja kiiresti. Ok, õnnestus ehk siis suutsin ajastada. Siis otsisin kaaslased poest üles ja nii kui neid nägin, läks süda pahaks. Hea reaktsioon, eksole. Teatasin, et eiei, ma lähen uuesti kempsu ja siis autosse ära.
Võtsin suuna väljapoole ja jõudsin täpselt järgmisse riiulivahesse, kui tundisn, et pilt hakkab eest kaduma ja lisaks tahaks oksendada. Märkasin saaliteenindajat askeldamas ja krabasin talt (suutmata sõnagi lausuda) turnimispuki ära ning istusin sellele, et mitte sirakile kukkuda. Samal ajal mõtlesin, et kuhu ometi oksendada, kui ma seda purset tagasi hoida ei peaks suutma. Pilguga vaatasin juba tollesama punases pluusis teenindaja kärust ühe kasti välja. Too ise ei julgenud mu käest oma pukki ka tagasi küsida vaid eemaldus igaks juhuks veidike.
Okse sain kinni surutud ja edasi pea põlvede vahele võimalikult alla ja nii ma seal istudes siis korra minestusemaal ära käisin. Kui algasid tagasitulemist tunnistavad vappekülmad, leidsin enda kõrvalt kaaslaste ehmatusest kaamed näod. Seejärel komandeeriti mind kiiresti autosse ja enam silmist ei lastud. Mine sa hullu tea, kukub veel kuskil ära, eksole. Koju tagasi minemast ma ka keeldusin ja jumal tänatud:) Hommikuks olin ju terve:)
.
Ehk siis jah, teadmiseks, et tõepoolest levib miskine 24h kõhuviirus. Üks päev vaat et suremas ja järgmine päev rõõmus naerupallike edasi:)
.
Ma ei või, see lugu on ikka endiselt niiiiiiiii hea..... Kuulan ja naudisklen... Ja pean seda jälle siia toppima. Äkki veel keegi naudiks.

Nälg või siis lihtsalt lollid kombed

Lugesin kirjutist toitudest, mida on statistika põhjal roolis kõige ohtlikum süüa. Artikkel saadaval siin. Okei, eks vast neid lihtsalt süüakse enim, kuid siiski:)

Otse loomulikult hakkasin seepeale mõtlema enese kommetele. Hmm. Tõepoolest. Okei, kohvi joon roolis kohe väga sageli. Varemalt pea iga hommik tööle sõites oli tops kaasas. Aga seda ma ohtlikuks ei pidanud, kuna spetsiaalne kinnine tops ja kui kukub, siis kukub ning enamuse aega istub ta ju topsihoidjas.
Kui kusagile veidi pikem ots ees, siis kohvi on loomulikult käes ning lisandub pea alatine raudreegel Statoili kabanoss. Selle puhul poleks küll tore kui sinepilarts otsustab saiakese alumisest otsast kõhulahtisuse kombel väljuda. Õnneks ei ole juhtunud, seni olen piirdunud vaid vajadusel intensiivse sõrmede lakkumisega...

Kõige tobedamaks vajaduse rahuldamiseks pean aga umbes kuutagust jäätist roolis olles. Tuli täiesti ootamatu jäätise isu ja otse loomulikult pulgajäätise oma. Ei kõlvanud topsid ega tuutud. Tahtsin justnimelt nostalgilist regatti.
Jäätis oli vaja juba autosse jõudes alasti koorida ning seejärel algas kahemeetriste hangemägede vahel ühe käega manööverdamine suurest parklast kiire liiklusega teele. Autosid oli palju, hanged tegid liikumisruumi ahtaks ning jäätist ei saanud asetada ei toolile ega haarata hammaste vahele (seda viimast saab sageli kabanossiga tehtud - vaatepilt on tõepoolest "ilus":D). Lisaks on mul manuaalkastiga auto ehk siis käigud ja rool pidid jagama ainsat vaba kätt ning parklast väljumiseks oli vaja sisestada ka parkimiskaart masinasse. Misjärel peale tõkkepuud korralik kiirendus ühtlase vooluga ühinemiseks.
Oleks võinud ju oma jäätise ära nosida ja siis liikuma hakata, kuid kus sa sellega. Ikka kõike korraga. Aga... tol hetkel tundus see täiesti normaalne...

Kas keegi tahaks kirjeldada ka oma veidraid toitumisharjumusi roolis? Oleks põnev lugeda:)

Naisena sündinud

Kui oled naiseks sündinud, siis on paratamatult vajalik või vähemasti soovitav iga mõne aja tagant külastada enese soole spetsialiseerunud arsti, et too saaks kinnitada kui korras ja terve ollakse, eksole.

Kui ei ole tegemist miskise probleemi ega põletavate küsimustega ning paksuks kah pistetud ei olda, siis pole minu meelest viisakas hakata arstile helistama, et kohe-varsti-aega enesele kaubelda, eksole. Pole ju kiiret, las hädalisemad mingu enne.

Kuna minul eelpoolnimetatutega kokkupuude hetkel olematu, siis tuli mõte lihtsalt ja ausalt I-Patsiendi kaudu end vastuvõtule registreerida. Login aga sisse ja hakkan surfama ja.... Liigun kalendris aina edasi ja edasi ja klikkan igaks juhuks kõik vastuvõtu päevad läbi ja.... Maandun augusti viimases nädalas... Aga õujee, valida saan lausa kolme kellaaja vahel ühel päeval... Kas ma juba mainisin, et aja broneerimine toimus aprilli esimesel nädalal?

Egas midagi, "pikaajalise investeeringuna tervisesse" maksan augustilõpuse visiiditasu aprilli alguses ja teen vajaliku kande ka oma truusse musta kalendrisse... Muud päevad seal ümber on na tühjavõitu aga pole midagi, las siis ilutseb seal see väärtuslik väljaleitud aeg...
Kuidagi tobe tundub kogu see olukord...

Kui oled lisaks naisena sündimisele sündinud ka lootusetu tibina (höhöhöö), siis on igavene ikaldus ka küütsakatega... Päeva ajal neid tuunida ei saa, siis igasugu toimetamised. Õhtul enne põhkuronimist ilusaks maalides aga jama teki alla saamisega. Siis tuleb käed teki peal hoida ega saa oma kaisuelukast tugevasti-tugevasti kinni hoida ja end võimalikult ligi suruda. Jälle jama. Ja nii istudki horisontaalis lebamise asemel küürakil arvuti taga ja blogised hoopistükkis günekoloogist... Mnjah.

Täiesti lilla? Nooooot.

Okei, kui tuleb testida, siis tuleb testida. Siinsest rullist juba Kroku, CU ja Malignus tegid, ma siis tutvustan ennast ka:

Your rainbow is shaded violet.

 

 

 

 

 

 

 

What is says about you: You are a creative person. You appreciate beauty and craftsmanship. You are patient and will keep trying to understand something until you've mastered it.

Find the colors of your rainbow at spacefem.com.

AGA....
See oli eile. Salvestasin ja ei viitsinud veel postitada.
Täna, kui FF ei lasknud värve üles laadida, tegin testi uuesti. Ja nüüd siis endale teadmiseks, et olen ikka üks jube tujukas tegelane. Täna olen oopistükkis kollane...:

Your rainbow is shaded yellow.

 

 

 

 

 

 

 

What is says about you: You are a joyful person. You appreciate optimism. You're good at getting people to like you.

Find the colors of your rainbow at spacefem.com.