Niisama

Pean näpud kudumisest eemale rebima, muidu varsti kõvernäpp valmis. Vahelduseks siis kirjutan, hoian end tegevuses:)

Vahepeal on üsna mõni kinovaba nädal vahel olnud, kuid käesoleval nädalal sai kahte filmi vaadatud, millest mõlema kohta julgen soovitusi anda.

Esiteks Mel Gibsoni käe all valminud Apocalypto. Film ise oli haarav ja eristuv, ainus asi, et nõrganärvilistele ei soovita. Ei oldud milleski tagasi hoitud... Mina igatahes pean tunnistama, et piisavalt oli stseene, kus minu silmad olid kinni või süles olevale joogitopsile pingsalt suunatud. Võin nimelt vabalt vaadata kuidas kangeid mehi mängivad tüübid üksteist notivad ja mul on sellest sügavalt kama, kuid kui ikka minnakse endast nõrgemate kallale, kes seda kuidagi ei provotseeri, siis minul ütleb närv üles. Kahjuks aga oli selline minevik ja kahjuks on ka olevik. Lihtslt Gibson kajastas seda tõenäoliselt suht realistlikult.

Ikkagi julgen soovitada, kuid nõrganärvilised - teie kas jääge parem koju või siis ärge vaadake kõike:)

Teiseks elamuseks oli Jackass 2... Kes teab kellega tegu, see teab millest jutt... Ja no need tüübid ikka kohe üldse ei halastanud! Ribadeks naermist ja öökimist vaheldumisi... Kuigi tuleb tunnistada, et seal oli asju, mida tahaks ka ise järele proovida:)

Tänane päev (enne taaskordset kudumissessiooni) möödus mul remonditolmus:) Otsustasin nimelt enne aasta vahetumist wc korda teha ja tänane päev kulus siis seinte pea täies ulatuses pahteldamisele... Aga tubli olin! Esimest korda elus pahteldasin ja täiesti üksi ja väga hästi tuli välja mu meelest:) Homme siis lihvimine ja värvimine... Jee!

Asi ametlikuks

Nonii, nüüd on see siis juhtunud ja on aeg asi ametlikuks teha...
Arvasin et sinna läheb veel aega, kuid kuna selgus saabus, siis pole mõtet seda enam kauem varjata...

Nimelt olen mina saanud vanaks. 30-ni on veel tiba üle aasta küll aega, kuid minu vanadus leidis eile õhtul ametliku kinnituse. Nimelt hakkasin ma kuduma... Ja no ei saa enam käest ära pandud! Nagu narkootikum... Kella kolmest öösel panin lõpuks vardad kõrvale...

Ohjahh, raske tunnistada, kuid varjata pole ka enam mõtet:)

Pühad üle elatud!

Nonii, aasta kõige oodatum aeg siis taaskord selja taha jäetud...

Oli ikka hea tunne küll taas kodus olla ja lihtsalt vedeleda. Vanaema küpsetatud kodust kollast saia hetkega sulava võiga näost sisse ajada ning ema ja vanaema küpsetatud ahjupraade ja vorsti ja sülti ja muud head-paremat sinna veel otsa toppida.

Koju sõites juhtus kole lugu ka - nimelt olin keeranud suurelt teelt ära - kodu suunas - ja sõita oli jäänud miskine paarkümmend kilomeetrit, kui järsku vaatan (tee oli täiesti pime ja sama värvi kui ümbrus ja ühtki joont ega midagi maas ei olnud - sõida umbes aimduse järgi), et miks see märk keset teed on? Helklev latakas keset teed... Huvitusin just, et kummalt poolt märki see tee siis läheb, kui avastasin, et krt, mõlemalt poolt ju! Ja märk ei olnudki märk, oli kas enesetapja või väga purjus inimene, kes ainsana lähenevat autot millekski ei pidanud. Väga napilt ja väga lähedalt sain temast mööda... Ja oleks olnud teekate libe, oleksin selle jõnksu tõttu tõenäoliselt mina olnud kraavis... Kiiruse olin küll uurimiseks jõudnud alla võtta, kuid nii algaja olen ikka küll, et sujuvalt temast mööda ei saanud, kui ta nii ootamatult mu vaatevälja ilmus. Refleksist pidurdasin ja rebisin rooli. Liigutused, mida kindlasti ei oleks tohtinud teha. Jumal tänatud et teekate oli kuiv...

Aga kodus oli hea! Lisaks mitu korda saunas ja sugulaste külastamine jne jne jne... Nagu meil kõigil vast:)

Ja sel aastal oli kingikott kohe ütlemata eriline... Niiiiiiii palju niiiii erilisi kingitusi sain et täitsa lõpp kohe! Kahest kingist teen tõenäoliselt kunagi ka eraldi teema, kuna need kaks pakuvad seni veel teadmata rõõmu alles mõne aja pärast:) Üheks on siis Go Spa ja teiseks kulmud:DDDDDDD Kes teab see teab, teised saavad alles hiljem teada mis tähendab kui kulmud kingitakse:D

Nüüd siis taas tööl aga no mitte ei suuda hommikuti veel ärgata... Õnneks on jäänud veel vaid kaks päeva, seejärel saab jälle kolm hommikut magada:)

Ilusat vana aasta lõppu kõigile, mu kullakesed:)

Ostlemishullus

Olen enda peale kohutavalt pahane, et osad kingid jätsin siiski viimasele hetkele. Ideed on ammuilma olemas, kuid pole olnud aega shoppama minna.

Mõnel korral olen tõde tunnistades siiski ka üritanud kaubanduskeskustesse siseneda, kuid alati selg ees taganenud ja plehku pistnud. Sest aega ju veel on olnud. Ja nüüd on siis viljade maitsmise aeg ning eile olin sunnitud end rahvamassi suruma ja vajalikke tooteid jahtima. Õnneks teadsin mida tahan, niisama vahtimine oleks mind tõenäoliselt haigla kardioosakonda viinud.

Aga tuleb tunnistada, et tegu oli tohutu eneseületusega. Ilma naljata. Esimesel korral muide ka taganesin ja läksin koju rahunema. Ja vahetasin kontorirõivad teksade vastu, et siis pea ees mõni tund hiljem taas sukelduda.

Juba sisenedes tundsin kuidas kukalt haaras paanika ja külma-kuumahood hakkasid vahelduma. Kappasin muidugi kiirel sammul mulle vajalikesse punktidesse, kuid siiski oli igal sammul keegi jalus uimerdamas. Ja minu ängistus muudkui kasvas. Lõpuks olin tige kui herilane, kuid õnneks oli kõik vajalik kaasa haaratud. Kassade megasabad olid viimaseks ponnistuseks ja lõpuks pääsesin vabadusse!

Nüüd tuleb ilusam osa - nimelt meeldib mulle iga kinki erilise hoolega pakkida ja kaunistada erinevate vidinatega. Ikka igale kingisaajale personaalselt mõeldes. Minu meelest on see jõulude üks ilusamaid hetki! Ja see saab toimuma laupäeva hommikul, kui toad koristatud ja küünlad põlemas...

Oehh, varsti saab puhata... Ja koju!
Ilusaid pühi kõigile teilegi ja eelkõige rahu hingesoppidesse. Seda on meile kõigile vaja, siis jaksab rohkem.

Jõulud lastekodus

Jõulude paiku ärkab inimestes kange vajadus midagi head teha. Mis iseenesest on ju tore.

Küll aga ei ole see ülitore lastekodudes. Nimelt leiavad kallid kaaskodanikud korra aastas, et tahaksid head teha ja üsna sageli meenuvad siis esimese asjana lastekodud.

Päevad läbi tuleb kõikvõimalikke pakkumisi. Ok, kastide viisi mandariine ja komme ja piparkooke - need tarbitakse ikka ära ja kellel saab selle vastu midagi olla. Küll aga häirivad vanad kaltsud, millest lahtisaamiseks tuuakse need lastekodudesse (teadmiseks, et lastekodude lastel on täiesti ilusad ja arvestatavad rõivad seljas, linnapildis ei erista te neid teistest kuidagi - oojaa, üllatus, nad liiguvad linnapildis. iseseisvalt. sest nad käivad ka koolis ja lasteaias ja huvialaringides, neid ei hoitagi luku taga, nagu paljud kipuvad arvavat - need lapsed ei käi ringi nälginud nägudega ja räbalates ega soojenda oma külmunud käekesi tikutulega). Ja siis solvutakse, kui vastu ei võeta. No kamoon, visake ise oma kaltsud minema, miks peame meie neid teie eest prügikasti vedama?

Teised jubedused on kõikvõimalikud etlejad. Ja lausa sunnivad end peale. Tahavad tulla oma näidendeid ette mängima ja luuletusi lugema... Oehh... Kas teie sooviksite oma koju jõulude ajal hordide viisi võõraid, kes teile suvalisi luuletusi ette loevad? Ja miskit etendust mängida üritavad? Miskipärast ei taheta aga aru saada, et need majad mis on lastekodu omad, ongi nendele lastele koduks. Nemad elavad siin. Lähevad siit hommikul kooli ja tulevad õhtul tagasi, haigestununa jäävad koju voodisse jne. Nagu päriskodus. Ainult et "vanemad" vahetuvad (sellest ka meie töötajatel 24h vahetused, et pidevalt ei siiberdaks erinevad näod). Majades on omad peresüsteemid, kus peres on kindlad kasvatajad ja igas peres on 4-8 last. Igal perel majas sees oma korter koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Kaasa arvatud köök, toad, elutuba ja pesemisruumid. Pesumasinaga. Ja isegi DVD-mängijad on pea kõigil olemas. Jne. Nagu igas kodus. Ei ole suurt internaati. Igal perel oma raha, igal lapsel lisaks oma taskuraha. Lapsed toas enamasti kahekaupa. Nagu päriskodus.
Ja kas tahaksite teie sinna oma väikesesse maailma aasta kõige ilusamal ajal võõraid luuletusi lugema???

Mida neil lastel oluliselt rohkem vaja oleks, oleks aastaringne tähelepanu. Näiteks on meil partneriteks suuri ettevõtteid, kes teatud osaga lastest (kes pere kaupa, kes keskuse kaupa jne) regulaarselt tegelevad. Kasvõi kord kvartalis midagi ühiselt ette võttes. Ja lapsi nende isklikel sünnipäevadel meeles pidades. Sellise toetuse puhul tunnevad lapsed teiste lähedust aastaringselt, neil on mida oodata ja nad saavad saabuvale kindlad olla. Õnneks selliseid ettevõtteid ja eraisikuid on. Ja vot see on lastele oluline. Mitte see, et kord aastas ärgatakse ja nemad meenuvad. Pigem loeksin ma seda nende "abistajate" egode rahuldamiseks.

Jõuleelne aeg meie lastekodudes on küll paras hullumaja. Just solvujatega tegelemisel, kuna sõnum ühiskonda ei saa ju ka selline olla, kus hakataks järjekordselt miskit üles puhuma.

Muusikast

Vahepeal on taas mõningad muusikaelamused seljataha jäänud, kuid pole olnud aega kirjutada.
Nüüd siis parandan selle vea.

Viimaseks elamuseks oli mulle - üllatus-üllatus - Vanilla Ninja kontsert! Nimelt oli mul nõoraas külas ja tema südamesooviks oli nende kontserdile pääseda. Nii see siis korraldatud sai.
Iseenesest oli päris huvitav vaadata, kuidas 8-aastased on juba tõeliselt beibestunud ja jooksevad ringi topikestes, mille rinnale on litritega kirjutatud "Glamour Girl" ja kuidas aetakse sama nõrka juttu kui täiskasvanute klubimaailmas.
Ja see meeletu huilgamine!!!

Õnneks oli ka suhteliselt palju täiskasvanuid kohal, kuna lapsi üksi ju Hollywoodi ei saada. Teisel korrusel oli avatud baar kus ka alkoholi sai (all ei saanud) ja kui tahtsin hakata üles suunduma, küsiti mult dokumenti. Ja teatati, et kui mul pole dokumenti ette näidata, siis üles ei pääse. Olin suhteliselt keeletu ja mitte ei võtnud seda komplimendina. Kohe varsti 29 kukkumas... Et ega ma nüüd nii noor ka välja ei paista, pigem oli ajukääbikuga seal trepimademel tegu.

Ennast näitamas käis ka palju tuntud inimesi, enim pilke püüdis Liis Lassi seelik. Ütleme nii, et mõni inimene kannab sama laia vööd kui oli tema seelikujupp. Ok, jah, minus kõneleb naiselik kadedus, kuna kes ei tahaks enesele jalgu mis sellist seelikut saaksid lubada, kuid nii nappi ma ikka ei kannaks ka vastavate koibade olemasolul! Vot, sain nüüd ära sutsata:)

Aga kontserti kuulates ei saanud ma ikka kohe kuidagi mööda sellest, et minu meelest nende popuaarsus saksas on tingitud suuresti sellest, et esimesed lood meenutasid neil tohutult saksa omaaegset fenomeni Falcot. Eriti on üks nende lugu (nimi ei meenu kahjuks) minu meelest pea täpselt Falco "Rock Amadeus"... Natuke teises võtmes, kuid tohutult sarnane...

Paar päeva enne Ninjade kontserti oli Metsatöll koos RAM'iga Rock Cafés. See oli ülikõva kontsert! Ja publik oli mulle sobiv - mehised karvased mehed ja konkreetse välimusega naised, kes tibindusest kohe väga kaugel. Mulle kohe meeldis! Ja rahvusmeeskoor Metsatöllu lugusid laulmas... - ülikõva!
Lisaks muudele tuttavatele nägudele patseeris sealsel kontserdil ringi ka meie president. Presidendiproual jalg nõksus ikka korralikult ja paistis et neile väga meeldis. Tuleb tunnistada, et live'is näeb meie presidendiproua ütlemata armas ja soe välja!
Huumor oli see, kui president pissile läks. Üks turva jäi siis prouat valvama ja kaks läksid härraga kempsu kaasa:DDD

Aga sain ka ühe hästi negatiivse kogemuse mingit muusikakanalit vaadates. On tekkinud uus saksa poistebänd nimega Star Six. Hilfe!!! Veel kohutavam kiunumine kui James Blunt'il. Seega ma ei imesta kui järgmine kultusbänd on sündinud.

Spa

Arvan, et igaüks meist peaks endale vahel lubama väikest lõõgastust nii, et keegi teine poputab sind:)

Mina lubasin endale väikest spa-külastust. Nimelt viibisin paar päeva Thalasso Spa FraMare's Haapsalu Paralepa rannas.

Just äsja oli avatud seal uus osa. Bassein, igasugu vesised massaazhiseadmed ja mullivannid on tavalised, erilisemaks tegi sealse paiga saunade mitmekülgsus. Saunasid tuvastasin mina 6 - kuumadest saunadest olid valikus soome saun 60kraadi, soome saun 90kraadi ning aurusaun. Mittekuumadest siis infrapuna- ja soolasaun ning sanaarium. Ütleme nii, et veetsin saunades suurema osa veekompleksis viibimise ajast:)
Üheks ütlemata lahedaks kohaks osutus "lebola", mis kujutas endast klaasist ruumi vaatega merele ja hulka kivist ergonoomilisi lamamistoole, mis olid kuumad:) Ja muidugi olid iga tooli küljes kõrvaklapid, kust sai lõõgastudes valida kuulamiseks muusikat...

Ravide poole pealt otsustasin ka üht-teist tarbida. Proovisin mudaravi ning muusikateraapiat massaazhitoolis. Mudaravi korral olevat vastunäidustuseks südamejamad, kuid pigem andis süda tunda selles vibreerivas toolis. Mingi hetk vahepeal see kohe üldse ei meeldinud organile. Muda seevastu ei tekitanud mingeid probleeme. Kuum muda valati vann-voodile, mul paluti sinna sisse pikali heita ning tädi mäkerdas mu mudaga kokku. Siis kilesse ja tekkide alla tuttu:) Hais oli ebameeldiv, kuid muidu oli väga vahva ja uudne kogemus!

Edasi suundusin spa-poolele. Näohoolduses, mille valisin, olid tütarlapsel nii pehmed käed, et kui ta hooldust alustades ja ka lõpetades mulle näomassaazhi tegi, siis tahtsin et see ei lõpeks iial! Nii kooooohutavalt hea tunne oli! Ja nägu oli pärast nii värske:)

Kehale valisin shokolaadimähise. Kõigepeal masseeriti mind põhjalikult ja õrnalt, nii et lõõgastus oli tohutu. Siis kooriti miskise kakaoasjaga kogu keha. Seejärel kaeti kogu keha shokolaadiga (mitte seesama mida süüakse muidugi) ja taas kilesse ja tekkide alla uinuma. Seal jäin ka reaalselt magama:)
Lõpetuseks mind kreemitati koos massaazhiga ja vot see oli raudselt päeva parimaks hoolduseks... Ja keha lõhnas nii nämmalt!

Ühesõnaga oli üks väga lõõgastav puhkuseraas. Ja väga vajalik!

Svenssonite juures

Viimati puhkasin puhkuse moodi asja 2003.a sügisel ja nüüd vahetasin kevadel töökohta, tänu millele ei saa küll veel puhkusele jääda. Küll aga vajavad vahel patareid laadimist ja korraks eemale minemist. Seetõttu sai suhteliselt planeerimatult ette võetud nädalavahetuse reis naabrite juurde. Ehk siis vana hea klassika - kruiis Stockholmi.

Väljasõiduga läks päris kiireks - mingi hetk tööl rabeledes avastasin, et paganas, oleks juba aeg laeva poole kihutada! Viskasin siis kõik kõrvale, vastasel juhul oleks laev ilma meieta väljunud:)

Nonii, laevas oli nagu laevas ikka. Lahedaks tegi asja tuul:) Laine kõrgus oli päris magus ja laine tuli diagonaalis, mis pani laeva vaheldumisi nii õõtsuma kui ka hüppama! Vahel sai väljas käidud veemõllu jälgimas - no ikka kees ja vahutas ja pritsis korralikult! Ja rahvas laevas kõndis nagu üks mees servast serva:DDD Nagu oleks kõik koordineeritult purjus:)

Öö poole, aina rohkem avamerele jõudes muutus ka hüppamine ja õõtsumine tugevamaks. Siis jooksime nagu lapsed mööda koridore ja naersime nagu segased, sest püüdsime hiirvaikselt naerda. Eks see rohkem selline südamest pugistamine oligi:) Sest joosta oli nii vahva! Kord oli samm jube raske, järgmine hetk lendlesid nagu õhus. Laeva kõikumine siis võimaldas seda. Lõpuks mõtlesime, et jookseks õues ka ja läksime üles päikesetekile. Seal oli hea suur ala kepsutada ja naerda saime ka valju häälega. Suutsime ka mõnda inimest, kes seal hilisõhtul veel koperdas, oma naeruga nakatada:)

Vahepeal oli plaan ka sauna minna, kuid see mõte jäi saunakompleksi vaadates pooleli. Ühine saun oli selline, kus mullivann asus fuajees ja idee poolest peaks ju ujumisriietega seal liikuma. Kes krt aga käib saunas riietega? Privaatsaun oli aga ilma mullivannita, lihtsalt leiliruum ja hinnaga 560 eeku. Lihtsalt leiliruumi eest... Tallinnas ei maksa kuskil mullivanniga kohas saunatund nii palju. Ilma vannita siis veel rääkimata. Seega see jäi plaanist kõrvale.

Öösel magasin ka nagu beebi, see tugev õõtsumine aitas tohutult kaasa!
Ärkasin alles hommikul, kui juba oli vaja sööma kihutada.

Linnas siis sai otsustatud, et kuigi Rootsis juba täiesti arvestatav arv kordi käidud, pole mina veel Vasa muuseumisse jõudnud. Alati ainult linna peal asjatanud. Seekord sai siis viga parandatud ja maailmakuulsat Vasat vaatama mindud. Ja absoluutselt ei kahetse!!! Pigem kahetsen, et varem sinna jõudnud ei ole.














Vasa oli muljetavaldav. Just see vettinud vrakk oma tumeduses. Ja see, et sai erinevatel korrustel käies laeva ümberringi uudistada. Lisaks tolleaegne skafander, riidetükke jne. Ehk siis ehedat ajalugu. Ja kujuteldavad läbilõiked laevast, kujundatud reaalsuuruses laevaruum, kus said proovida mis tunne seal oli jne. Väga laheda kogemuse saime!

Linn ise oli muidugi laupäevaselt rahvast täis. Läksime siis ka meie jõuluturgu vaatama, kus olid imehead magustatud mandlid ja silitasime koos väikeste lastega ponisid:D

Loomulikult käisime kohustuslikus korras ka shoppamas, kuid sellest pole midagi rääkida. On jah teine valik hilpe ja tore jne, kuid need rahvamassid ajasid lihtsalt hulluks. Hunnikud hilpe ostetud, tulime sealt tulema. Riided on küll kenad, kuid just see ostmine ja otsimine oli piinarikas. Aga tuleb ju osta, mis eestlane sa muidu oled, kui ei käi Skandinaavias H&M-is ja mujal:DDD
Palju rohkem huvitasid tegelikult laevalt ostetud parfüümid-alkod jne:)

Ilmaga õnneks vedas. Uskumatu, et 02.detsember ja jalutad jope hõlmad eest lahti:)

Tagasi laeva jõudes oli esimeseks mureks jõuda kaptenisilla külastusele. See oli küll päris sheff koht ja seal sai kõikvõimalikke küsimusi esitatud ja kapteni toolis istutud:)

Karaoke oli laeval muidugi tase. See on asi, mida ma mingi veerand tunnikest pean igal laevasõidul jälgima:) Lausa hämmastav mida seal kuulda saab! Sageli ei saa arugi mis keeles lauldakse, ka siis kui laulukeeleks on omaenda kodune eesti keel...

Õhtul siis loomulikult buffee. Ma kohe ei saa neil kruiisidel ilma selleta. Kalavalik on selline mis mulle seal enim meeldib ja nii ma siis istun ja söön ja loputan veiniga ja söön ja ootan kuni allapoole vajuks ja kõht ruumi juurde venitaks ja söön jälle. Nii ka seekord. Lõpptulemuseks oli, et söögikohast, mis asus 6. või 7.tekil, tuli kajutini (mis asus 8.tekil) minna liftiga. Lihtsalt ei suutnud end trepist üles vinnata:)

Paar tundi und ja taas liikvele:) Õhtuprogrammid olid suht nigelad - sama palju oskan mina ka oma jäsemetega vehkida kui need tibid. Olen paremaid näinud, kõvasti paremaid.

Küll aga osutus huumoriks kasiino. Nimelt oli sek'ke üle ja mõtlesime, et mis neist ikka vahetada, kulutame parem ära ja lähme kasiinosse. Ok, algul sõbrustasime pokkeriautomaadiga ja see ei tahtnud ega tahtnud lõppeda, kuna lõpu eel kolises alati raha juurde. See selleks, lõpuks suutsime end nulli mängida. Siis oli mõte ruletti proovida. Mängime ja mängime ja siis hakati kasiinot sulgema ning tuli ära minna. Jama oli aga selles, et ära tulime rohkema hulga rahaga kui kasiinosse maha mängima olime läinud. Seega tuleb neid maa peal ikkagi eekudeks vahetama hakata. Eks hoiab siis mustadeks päevadeks, kuna väga väike see summa ka polnud. Suur muidugi ka mitte. Seega mustadeks päevadeks paras hoida;)

Ja nüüd siis küsimus - kas ma olen puhanud? Oh ei, ma olen palju väsinum:)

Ebanormaalne õnnetunne:D

Kirjeldan siis natuke üht kogemust laupäevast, mis mul tol hetkel halva tuju nii positiivseks keeras, et sealt edasi oli terve nädalavahetus roosiline:)

Nimelt tahtsin linna sõita ja kuna auto oli teeninduses, läksin bussiga. Pilet teatavasti maksab bussist ostes 15eeku, kuid kuna mul taskus oli vaid 10, siis mõtlesin, et vahet pole. Terve elu olnud hästi aus sõitja ja jänesetegusid ei tee (leian, et iga teenuse eest tuleb ka maksta, tasuta ise võtta ei ole õige), kuid seekord ei viitsinud automaati otsima minna ja mõtlesin, et mis see mõned peatused sõita siis on. Veider tunne oli küll, kuid otsustasin riskida.

Ja otse loomulikult oli mõne aja pärast peatus ja kontrollid bussis:) Mina ütlesin ilusti et piletit pole. Kui mind avastanud kontroll hakkas ühe rabeleva naisega maha minema, siis ausa kodanikuna läksin ise ilma palumata temaga kaasa.

Olin miskipärast siiralt õnnelik:) Õnnelik selle üle, et mulle meeldivad kõikvõimalikud uued elamused. Ja uus elamus/kogemus see ju oligi! Uudishimulikuna ronisin siis valgesse bussi ja jäin oma järjekorda ootama. Jänkusid korjati maha 9 ja enamus neist räuskas ja põmmis uksi ja mõni halises jne. No kamoon - täiskasvanud inimesed ja selline reageering omaenda lollusele! Hämmastav oli seda jälgida. Mina ja üks teine tüdruk olime ainsad rahulikud ja ainsad kes oma süüd tunnistasid.

Kui siis järg minuni jõudis, oli tädike siiralt õnnelik. Et keegi kes temaga meeldivalt suhtles. Arutlesime siis jäneste üle ja uurisin kuidas nende töö käib ning meil oli väga tore ja minu jaoks hariv vestlus:)
Ütlesin siis tädile, et kirjutagu aga valmis ja maksan kohe täna ära, nii kui koju arvuti taha jõuan. Selle peale pakkus ta välja kiirmenetluse, kus peale makse laekumist kaob registrist igasugune jälg. Ja summa tuli ka poole pisem:)

Kui paberid täidetud, astusin bussist välja ja õitsesin terve tee koduni:) On vist ebanormaalne küll sellise asja peale õitseda, kuid nagu juba ütlesin, on iga uus kogemus mulle elamuseks:)

Heaven!

Oehh, eile siis helistati ja teatati, et vajalik jubin autole tuli ja pandi külge.
Kappasin oma suksukesele järele ja imeline tunne on taas isiklikel ratastel veereda:)
Vahepeal sai ka muid masinaid kasutatud, kuid enda oma on ikka kõige mugavam. Näiteks kui suuremat sorti laevaga liikluses ujuda ja sellega mitte igapäevaselt harjunud olla, siis kulub küll pool sõiduajast palvetamisele:) Minu oma ka just pisike pole, selline keskmist mõõtu, kuid nii harjunud sellega. Eile-täna sai kohe mõnuga ringi rallitud!

Vahepealsel ajal kasutasin kaks korda ka ühistranspordi abi ja sain mõlemast korrast elamusi! Ühest teen mõne aja pärast kohe eraldi teema.

Teine kogemus oli aga ühel õhtul tipptunni ajal töölt koju minnes. Nii kui bussi sain, hakkasin kuulma kohutavat lärmi. Nimelt oli üks õnnetu emme kahe jõnglasega bussis ning nood kas siis väsimusest või palavusest või millest iganes lihtsalt järjest röökisid. Üksteise võidu. Selline ületrumpamise teema tundus olevat. Ja lõugasid ja lõugasid ja lõugasid ja lõugasid... Emast ka kahju, mis sa ikka nendega teed? Lapsed väsinud ja palavuses, kuid kuidagi vaja ju koduni jõuda. Natuke kipun küll arvama, et lapsi on võimalik ka nii kasvatada, et nad ei lõugaks ilma konkreetse põhjuseta (sellised, kes juba jutust aru saavad), kuid kuna mul endal lapsi pole, siis ei tahaks siin kasvatusmeetodite teemadel targutada.
Ühesõnaga oli see lärm kõrvulukustav, ilma liialdamata.

Varem sõitsin tunduvalt rohkem bussiga ning enamasti oli kõik rahulik, kuid seekord oli jah nagu kiuste just eriliste detsibellidega kodanikega sõidu jagamise kogemus...
Et sellevõrra olin veel õnnelikum kui auto tagasi sain - lemmikmuusika mängima ja detsibellid vastavalt enda äranägemisele:)

Põõsas külla

Taaskord veendun, et olen tuim ja tundetu inimene. Lihtsalt tuim, kuid ma taaskord ei suuda mõista miks on vaja hakata tegema mingit suurt palagani, kui meid otsustab külastada härra Põõsas.

Ei, tegelikult ma vist tuim siiski pole, kuna see teema läheb mulle korda ja pigem ärritab mind.

Tunnen mingit ühiskondliku häbi moodi asja. Kõige hullem on see, et seda võetakse kui Force Majeur'i... Et härra otsustab külla tulla ja selle tõttu jääb palju seisma. Ettevõtted ei saa tööd teha, kasum jääb saamata, inimesed ei saa liikuda, transport seisab, alati võidakse sind sinu oma kodumaal dokumendi alusel tuvastama hakata, teatud piirkondades elavad inimesed ei tohi isegi omaenese kodu aknaid avada... No see on ju idiootsuse tipp, kullakesed...

Ahjaa, parim on see, et soovitatakse osta ameerika lipukesi ja nendega lehvitama minna. Nagu loll lambakari. Ok, las lammas lehvitab, kuid KUS ta seda lehvitama peaks? Kusagile ligi ei lasta, liputa siis kuskil suvalises kohas? Ja liputa selle lipukesega jumala eest aegluubis, kuna järsema liigutuse puhul võid kuuli saada...

Ainus mis mind selle külastuse juures võiks paeluda, on Air Force One. Seda tahaks küll oma silmaga näha (olevat suur), kuid kahtlustan, et oma tavapärasesse lennukite vaatlemise kohta ei pruugita ligigi lasta... Automaatidega kapid seisavad ees... Aga ehk siiski näeb seda teraslindu.

Miks on meile sellist külalist üldse tarvis? Kellele meie kodumaa on - kas endast liiga palju arvavale floora esindajale või kodanikele? Ok, maailmapoliitiliselt on bla-bla-bla jne, kuid mina vaatan seda lihtrahva esindajana ja lihtsalt häirib see jama mis selle ümber tekib.

Nõme... Nõme!!! NÕME!!!

Pees

Njah, autoomaniku rõõmud...
Eile hakkas aku märk armatuurlaual põlema ja mõtlesin, et ju miski teema miks aku ei lae ja venitasin end teenindusse. Ok, jube jama, ei saa päeva jooksul vaid teatati, et esimene vaba aeg järgmisel päeval ehk siis täna. Tüüp arvas, et generaatoris mingi harjake kulunud ja vaja välja vahetada. Töö kiire ja lihtne.

Täna siis helistab ja teatab, et tal halvad uudised. Generaatori rootor lühises. Mida iganes see siis ka ei tähendaks. Et kas tahan uut generaatorit (14 000) või vahetame ainult rootori välja (3600).
Ok, valin siis loomulikult rootori ja ega see raha siis niiväga rolli mängi (sellega on ju autot soetades arvestatud ja fondki loodud, kuhu igal palgapäeval laekub kindel summa). Aga siis alles halvad uudised tulevad. Et Eestis seda osa pole ja tuleb tellida, tarneaeg 7-8 päeva. Ja kuidagi enne pole võimalik!
Oeh, ei oskagi enam kuidagi olla kui autot pole. Ise kusagile liikuma ei pääse, mees ka bussiga sõita ei luba; seega pean alati viksilt ootama, kuni transport järele tuleb.
Krt võtaks! No aga ajab ju kurjaks... Oled ettenägelik ja teed lausa fondi ootamatute kulude jaoks, kuid aja eest kompensatsiooni ju ei saa... Lisaks igatsus mu musta suksu järele... Nii harjunud juba teisega elama et ei taha mõeldagi kuidas ta kuskil eemal seisab ja jubinaid ootab...
Autoga kaasnevad rõõmud siis...

Bond, James Bond

Bond on küll klassika, kuid minu suurte lemmikute hulka ei kuulu. Kerge vaadata, kuid ma ei saa võtta tõsiselt superagenti, kes on imal maguspoiss, kihutab oma superautoga läbi kõikvõimalike/võimatute kohtade, kakleb nagu naine ja lips üle õla heidetud ning tegeleb suurem osa ajast naiste moosimisega. Superagent peaks minu vaimusilmas olema natuke siiski teistsugune. Mehisem.
Seni ainus Bond, kes kuhugi kõlbas, oli Sean Connery. Daniel Craig aga lööb minu jaoks Connery igatahes üle!

Ehk siis lõpuks ometi on leitud Bond, kes sobib ka mulle. Ok, "Casino Royale" on oluliselt jõhkram ja brutaalsem kui ükski senine Bond, kuid sellevõrra on ta ka oluliselt realistlikum. Ja rollitõesem. Filmis oli kohti, kus mina oma nõrganärvilisusest tulenevalt olin sunnitud silmad mõneks ajaks kinni pigistama, kuid sellest hoolimata jättis viimane Bond mulle mulje, millega ükski teine Bond pole hakkama saanud...

Ja ärgem muidugi unustagem kui pandav liha see ponks poiss paistab! Milline keha...... Ja milline pilk.... mmm:)
Ainus millest ma aru ei saanud, oli peategelaste seas leviv huuleherpes. Vähemasti tekkis selline kahtlus, kuna nii Bond kui ka kurjamist peategelane hoidsid miskipärast oma huuli nagu pardinokkasid - mina hoian oma suud niiviisi aktiveerunud herpese ajal:)

Aga sisu ei olnudki klassikaline vaid kõik oli kenasti pea peale pööratud. Bond oli vastav oma ametile, karm ja ütlemata mehine. Tädid ei olnudki klassikaliselt blond ja brünett ja filmi lõppedes ei sõidetud plahvatusest äsja pääsenuna shampanjat juues päikeseloojangusse. Huumor oli väga terav ja tabav (12 points!). Bond ei tegelenud pea üldse tibidega amelemisega. Tibid ei karjatanudki klassikaliselt "Ooooo, James!!!". Klassikalises veest-väljumise-stseenis ei väljunudki veest pärlendava kehaga tibi vaid hoopis pärlendava kehaga Bond... Lemmikjoogiks ei olnudki Martini ja ühes stseenis, kus Bondi Martini-soovile reageeriv baarmen tundis huvi, et kas "segatult või raputatult?", kähvas Bond hoopis: "Do I look like I care?".

Alguses oli muidugi väike shokk, kui Bond Fordiga ette sõitis, kuid see viga sai ka üsna kiiresti parandatud;) Ja ei mingit imeautode teemat - krt, ega me Knight Riderit otsi, ega ju! Pigem oli autoteemat üldse väga vähe, enamuse ajast Bond jooksis. Meenutas oma jooksmisega natuke Terminaatorit:))) Muudkui lidus, selg sirge ja pepu prink...

Üks koht siiski oli natuke liiga vana-bondilik - liivarand, inimesed veedavad aega ja päevitavad ja siis kappab kohale tisside õõtsudes valgel ratsul tõmmu kreeklanna. See tundus veider. Ja mina küll saaksin kurjaks, kui keegi minu päevitamiskohas hobusekapjade alt liiva puistab üle ümbruskonna. Õõtsugu tema tissid siis nii ilusasti kui tahavad.

Ja muidugi parim oli see, et klassikaline väljend "Bond, James Bond", kõlas vaid 1 kord kogu filmi jooksul! Ja lausele järgnesid lõputiitrid...

Isiklikult jättis mulle sügavaima mulje stseen Veneetsias, seoses ühe majaga... Võimsad helid olid.... Sisu ette rääkida ei tahaks, kes vaatab, saab aru mida silmas pean:)

Et siis kõikvõimalikke kinokülastusi ma siia kirja ei pane, ega see filmitutvustuslehekülg ole, kuid filmid mis kinos aktuaalsed ja mida soovitan vaadata või millest soovitan hoiduda, panen ikka siia jõudumööda kirja. Ja seda filmi soovitan kindlasti kõigile, keda häiris senine Bondi imal olek ja kes ootaksid superagendilt mehisust. Minule meeldis see Bond kõigist eelnevaist peajagu rohkem:)

Omad vitsad peksavad!

Tark tüdruk olen, irrrrmus tark tüdruk olen:)
Olen siin sooje soovitusi jaganud elukoha vahetajatele, et "ärge jõulukuul soolaleivapidu tehke, siis ei raatsi keegi jõulu- ja aastavahetuse kulusid arvestades teile korralikke soolaleivakinke teha". Kui mõni on üritanud viisakusest vastata, et kinke polegi teha vaja, siis olen "just in case" kinnitanud, et kui millalgi mulle soolaleivale tulla, siis mina küll tahan kinke ja seega pole vaja minu ees häbeneda ja nimekirjad teretulnud:)
Ja nii on siis soovitused läbi läinud ja tulemuseks see, et tõenäoliselt ootab mind jaanuaris ees vähemalt 5 soolaleivaüritust:DDD
Tark tüdruk olen, midagi pole teha:DDDDD
Et jah, omad vitsad siis:)

Pulm

Nonii, nüüd siis pildid käes ja saan natuke kirjeldada sõbranna pulma:)
Igaks juhuks mainin kohe ära, et fotograaf oli tõsiselt hea! Pruut on küll väga ilus tüdruk, kuid sellist armsust jäädvustada on tõeline professionaalsus!
Fotograafiks, kelle pilte ma siin kasutan, oli Annika Metsla (www.annikametsla.com).

Aga tagasi loo juurde.
14.oktoobril 2006.a. leidis siis aset Evelyni ja Ivari pulm. Paaripanemise osa oli ilus (pulmamarssi mängiti harfil), vahepeal lendas sõrmus peigmehe värisevate käte vahelt põrandalaudade vahele, kuid õnneks saadi see kerge vaevaga kätte ning õhkkond muutus hardast lõbusaks:)

Pulmapidu oli lõbus - süüa ja juua ja tantsida sai külluslikult ning hiljem tänasin end nupukuse eest madalad vahetusjalatsid tantsu ajaks kaasa võtta!

Pulmaisaks olnud Tauri Tallermaa oli ka selline soliidne. Sageli häiribki pulmade juures pulmaisade labasus ja pealesundiv käitumine. Tauri oli aga alati olemas, naljatav ja viisakas. Väga hea valik!

Nüüd siis aga toimunust väike fotoreportaazh:

Pruut valmistumas oma elu tähtsaimaks õhtuks. Loodetavasti ei ole need silmad nii suured mitte hirmust abielunaise staatuse ees;)
Enne veel väike jalutuskäik koduses vanalinnas... Hea suursündmuse eel mõtteid koondada.
Väga kelmikas pilk nagu ütleks, et "Näete, siin ta on - minu oma!!!"
Ilusad, mis?
Lõpptulemus:) Sära nende silmis vaadates ei suudagi ette kujutada, et juba 8a koos oldud... Paistab et alles liblikad kõhus:)

Palju õnne noorpaarile!

Raekoja platsis, pulmamajast lahkumisel. Edasi viis tee noorpaari hotelli, kust järgmisel hommikul starditi lennujaama poole. Sealt omakorda viis terasest tiivuline noored pulmareisile Mauritiusele!

Pulm vol2

Enne pulmi sai pruut oma kolme pruutneitsiga kokku, et väheke tüdrukutejuttu ajada:)
Oli küll külm oktoobrikuu, kuid väike soojendusnaps hinge all ei lasknud jahedusel ligi pugeda. Nalja sai rohkem kui rubla eest:)
Mis lehehunnikus küll huvitavat peituda võiks......?
Mida te vahite? Meil siin omad teemad:)
Lihtsalt on hea koos olla...
Kolm õde unistamas:)
Kohe-kohe on aeg kekutada läbi ja üks meist läheb tanu alla...

"Ajud" roolis

Vähe sellest, et sageli vaatad ja imestad, kes kõik autorooli on lubatud, on nende toreduste vahel veel eredamaid ajuhiiglasi liikvel märgata.
Eile oli hea juhus. Olin natuke halvas tujus ka ja seepärast reageerisingi nii nagu reageerisin.

Teema selles, et viisakas liikluskultuur näeb ju ette, et kui näed kedagi, kes üritab ja üritab liiklusvooluga ühineda, siis viisakas juht laseb sellise õnnetult kõrvalteelt tulija vahele. Ükshaaval neid vahele lastes pole ju midagi hullu (ma ei räägi siin neist kes massiliselt kasutavad pöörderadu ja siis vahele pressima hakkavad) ja kuidas nad muidu liikuma pääseksid. Samuti on viisakas lasta vastutuleval autol sooritada vasakpööre, eriti kui tema taha on kogunenud juba rivi autosid ja tänu õiguspärase pöörde üritajale seisab terve vastassuunas liikuma pidav sõidurada.

Oli siis ka minul eile juhus, kus üks suur rekka tahtis vasakpööret sooritada ja tema taha oli kogunenud märkimisväärne hulk autosid. Viisaka liiklejana jään sageli seisma ja lasen teise läbi ning jäin ka seekord (kiirus oli tänu pikale autoderivile nii umbes 30-40km/h) ning vilgutasin talle tuledega, et "mine!". Juht oli muidugi õnnelik, kuna oli jube pikalt oodanud (tema seljataga olevat autoderivi vaadates). Minu taga oli aga ajuhiiglasest bemarimees, kes hullult tuututama kukkus. No räme laks ju ka, kiiruste ja peatuse ja kiirenduse summat arvestades kaotas ta ju oma sõiduajast nii umbes 10 sekundit (lisaks põles suht lähedal eespool nagunii fooris punane tuli kus oleks pidanud peatuma).

Ajas aga see ajukääbiklik reaktsioon mind närvi ja näitasin talle läbi tagaklaasi pikalt ja põhjalikult "fuck you!". Oi kus siis läks alles närvi!!! Kukkus vehkima ja kolmnurga märki näitama. Mina lugesin sellest välja et "naine roolis". Oli selline wc-ukse märgi moodi:)
Njaa, ainult tõsine ajuhiiglane saab arvata, et "naine roolis" peatus mõneks sekundiks selleks, et arvas nagu oleks pööret sooritada tahtval rekkal eesõigus ja "naine roolis" oli lihtsalt nii tuhm et arvas end jälgivat liikluseeskirja. Ohjahh... Aga kuidas saabki eeldada, et kui bemarimees ei tunne LE-d (selle kohta antud näite puhul tõendid puuduvad, kuid võin kogetule tuginedes ka seda eeldada), et siis teab ta midagi üldisest liiklusviisakusest ja üldise olukorra hindamisest? Tõenäoliselt poleks ka mina peatunud kui roheline oleks fooris olnud ja oleks kahtlus tekkinud, et tänu manöövrile ei jõuaks ma üle ristmiku nt... Või kui rekka taga poleks veel autosid olnud...

Mõne aja pärast jõudsime siis kaherealisele kohale ja sõitis mulle kõrvale, et midagi veel vehkida. Vaatasin talle sügavalt ja pikalt silma ja näitasin idioodi märki. Siis andis gaasi ja kihutas hooga minema. Vaevalt et tal häbi hakkas... Otsustas vist lihtsalt, et "naisele roolis" on lootusetu liiklemist õpetada...
Tegelikult on mul kahju et aeglaselt reageerisin. Oma õeluses oleksin tahtnud talle järsu nõksatusega "justnagu küljelt sisse keerata", et ta siis oma kullakallist peenisepikendust ehmatusega vasakule rebiks, kus oli kõrge haljasala betoniseeritud serv. Nii oleks tahtnud näha kuidas auto külg sinna riivates sädemeid pillub...

Gigairw!!!

Lugesin uudist mida tahaksin kohe tulevastele põlvedelegi talletada!!! Interneeduse avarustes läheb see kiiremini kaduma kui minu blogis:)
Tekst alljärgnev:

Briti turismiajakiri Travel Trade Gazette on kokku kogunud kõige totakamad menüüd ja klienditeavitusvoldikud Euroopas. Lätis näiteks pakub üks restoran oma ingliskeelses menüüs tuvipiima ja grillitud kirurgi.Poolas pakutakse aga „röstitud vabaks lastud parti, lööbega pekstud liha riigi inimeste moel“.
Travel Trade Gazette’i esindaja sõnul on mõnes riigis inglise keelt kõnelevatel inimestel väljas söömiseks vaja raudseid närve. Näiteks endises Jugoslaavias teavitatakse kliente, et „aluspesu lamedaks tegemine mõnuga on kojaneiu töö“.
Jaapanis hoiatatakse avaliku sauna kliente, et „vannis m***i mitte tõmmata.“ Ühe Tai hotelli külalistel keelatakse aga advokaate oma tuppa kaasa võtmast.

Elu käib spiraali mööda

Kummalisi radu veereb inimese eluvanker.
Vahel ma mõtlen, et oma senise elu jooksul olen juba rohkem läbi elanud kui teised tunduvalt pikema aja jooksul. Samas usun aga, et eks üsna paljud mõtlevad nii, kuna igale inimesele on tema elu ja läbielamised need kõige-kõigemad.

Oma lapsepõlve julgen ma väga õnnelikuks nimetada. Mul oli (ja on) perekond, kes toetab mind alati kõiges. Isegi kui nad arvavad et teen valesid otsuseid, lasevad nad mul tagajärjed ära näha, kuna teavad, et lihtsalt veenmisega mind ei mõjuta ja pean omad vitsad ise kätte saama. Väga hariv:)

Kooliaeg oli natuke keeruline, puberteet ju ikkagi. Enesega mässamine, maailmaga mässamine, emotsioonid laes. Samas on suur osa minu tänasest emotsionaalsest tugevusest pärit justnimelt kooliaegsest problemaatikast. Kus olin alati "mõtte"liidritega opositsioonis (kuna ma vihkasin seda kuidas nad endast nõrgemaid mõnitasid ja olin alati nõrgemate kaitseks väljas) ja tänu sellele ei olnud kunagi populaarsete mimmidega sõbranna (kuid üllataval kombel võeti tõsiselt... - küllap mu kurja eskimo-näo pärast:D), mistõttu nii mõnigi tollal olulisena tundunud uks jäi suletuks. Aga see aitas mõista elus olulist. Ja nüüd need olulised uksed paistavad siit vaadates nii tühised...

Tulin pealinna ja alustasin osaliselt iseseisvat elu. See oli väga tore aeg:) Selline vaese tudengi elu:) Läksin mehele. Kuna armastasime eksabikaasaga väga reisida, siis sai ise sõpradega koos reise korraldatud ja tänu sellele ise tasuta reisidele:) Aastas oli 3-7 reisi täiesti tavaline:) Pluss hulgaliselt matku jne...
Njaa, vahva noorus oli:)

Kaasaga lahutasime, kuna suhe oli rohkem lõpuks juba õe-venna oma. Leidsime mõlemad väga suured tunded endile, temal nüüd oma suure tundega tõsiselt lahe laps, mina läksin oma suhtega väga valusalt laiali. Seni valusaim lahkumine mu elus.
Õnneks igasugustele laialiminekutele vaatamata on suhted nii eksabikaasaga kui tema ütlemata normaalse/aruka naisega (eelarvamuslikult väljendudes - enamasti ju sihvakad ja ilusad ehtsad plaatinablondiinid ei hiilga mõistusega) ja ka viimase eksiga väga head. Ise ka imestan kuidas see võimalik on, kuid kuidagi on. Tegelikult tahaks ekskaasa naisega rohkem lävida, kuid nagu ei oska... Lävime küll ja kõik tundub ok, kuid tahaks nagu rohkem teda tundma õppida, kuid ei oska... Üks väheseid inimesi kes minus sügavat respekti tekitab ja siis tunduvad mu oma mõtteavaldused mulle nii ajuvabad et targem oleks vait olla...

Samuti on vahepealsesse aega jäänud kaks kaotatud pisibeebit, neist ei saa ma vist küll kunagi üle. On inimesi kes arvavad, et sellistest asjadest ei räägita, kuid omadest kogemustest tean kui kuramuse valus see südames on ja siis oleks nii hea kui teaks et sa ei ole ainus kellele elu niimoodi teeb. Ja seetõttu ei ole minul küll probleemi sellest rääkida, eriti kuna tänu mittesalatsemisele olen suutnud paari inimest lohutada, kellega samuti on läinud. Võtad kuidagi palju tõsisemalt kui lohutab keegi kes teab millest räägib. Teiste lohutamine ajab mind pigem närvi. Et "kamoon, sa ju ei tea mida sa räägid!!!"
See on ka üks olulisemaid põhjuseid miks ma kunagi ei suudaks ilma meditsiiniliste näidustusteta aborti teha. Ma ei ole põhimõtteline abordivastane, las teised teevad mis tahavad, kuid kui sult on loodus võtnud vägisi su lapse(d), siis paneb see natuke tõsisemalt mõtlema. Ja oma füüsise eest hoolitsema ja mitte igasuguseid negatiivseid aineid tarbima.
Midagi ei ole teha - siiani mõtlen neile mõlemale väga sageli ja kujutan ette kui vanad nad oleksid ja mida me teeksime. Nii tahaksin ühel neist aidata eelkooli jaoks õppetükke ette valmistada, loeksime koos ja korjaksime sügisvärvilisi lehti, ehitaksime kastanimunadest loomi jne... Teine veel ei loeks:)

Mingi aeg hakkas tunduma, et elu läheb tagasi rööpasse. Kohtusin uue armastusega, kelle suhtes tundsin, et oleme teineteisele loodud. Ok, algusest peale on meil olnud omad kitsaskohad ja omad probleemid (nagu kõigil), kuid minu lõputu optimism on suutnud mind alati rajal hoida, uskudes paremasse homsesse. Midagi pole teha, olen elevandikannatusega ja armastuse puhul kõige ennastohverdavam isik keda tean. Kahju, kuna eelistan olla tugev ja sõltumatu, kuid tunnete puhul muutun madalamaks kui muru ja ega see mulle väga ei meeldi küll. Siis on prioriteediks teise inimese soovid ja vajadused ja minu omad alati tagaplaanil. Naised vist muutuvadki selliseks kui armuvad:) Aga teistest ma ju ei tea rääkida, ikka vaid endast!
Siis tegin hüppe karjääriredelil ning maandusin kõvasti tööd vajavasse normaalselt tasustatavasse kohta. Samuti võtsin end kokku ja tegin ühe jutiga ära autojuhiload ning ostsin auto. Ja hakkasin taas tegelema oma suure kire - prantsuse keelega. Kõik nagu oleks vonksus.

Aga alati on kusagil miskit pinna all podisemas. See ongi koht, kus eht-eestlaslikult ei julge õnnetunnet tunda, kuna tead et nagunii läheb peesse. Nii olen ka mina hetkel tööga üle koormatud ja taas vallaliste ridadesse kuuluv. Lihtsalt teatud asju enam ei suuda taluda ja tuleb see raske otsus vastu võtta, ükskõik kui valus see ka südames ei oleks. Sest kõigest hoolimata on seal pehmenenud kooriku alla endiselt üks tugev ja tahtejõuline naine, kes teab mida ta elult tahab. Ja kui ei saa vajalikku, siis tuleb üles tõusta, marrastused üle pühkida, selg sirgu ajada ja edasi liikuda. Sest tean, et nii nagu kahjuks järgneb igale tõusule langus, järgneb sama kindlalt ka igale langusele tõus:)

PS: Üht huvitavat asja olen ka täheldanud - nimelt kipun ma oma keha augustama, kui valusad laialiminekud käsil... Eelmine kord sai paigaldatud kehasse üks ehe, nüüd siis järgmine:) Salongis muidugi, mitte ise!
Tea kas visuaalse lohutuse koht? Või see, et suunan valu hingest valusse kehas?

Uute väljakutseteni!

Buu

Esmaspäeva õhtul sai pisikest ristipoega külastatud. Täna saab poisinaks 10-kuuseks - palju õnne! Kahe kuu pärast tulemas siis esimene suur ja oluline sünnipäev:)

Oehh, sellest poisist tuleb küll südametemurdja... Nii kelmika naeratusega sõna otsese mõttes flirtimist pole ma küll veel ühegi lapse juures näinud! Isegi puuvilja süües (õigemini sellega nägu ja piirnevat mäkerdades:D) vaadatakse sind sügaval naerusel pilgul...

Aga midagi ei ole teha - ma ei oska lastega midagi peale hakata! Kui nad juba räägivad, saan ma nendega suurepäraselt suheldud, enne seda aga kardan. Kardan et teen midagi valesti, hirmutan last oma lollakate nägudega, äkki ta kukub kui mu najal ringi ukerdab jne jne jne.

Karl-poisil ei lähe enam kaua kui jalg kindlalt all. Toe najal juba jalutab mööda tuba täiesti iseseisvalt:) Kuigi vahet vist pole kas käib või roomab, kuna liikumiskiirus roomates on lausa märkimisväärne. Oli siin, juba askeldab seal. Vanemad peavad lausa sajasilmsed olema, et laps ikka turvaliselt oleks ja mitte haiget ei saaks:)

Ah, eks vist kui omal põnn käes, siis maailm tundub teistsugune ja see hirm ka kaob. Ikka kardad ju seda mida ei tea. Ehk teadmatus hirmutab. On teised ära harjunud, harjun ka mina. Aga mitte veel niipea:) Aega on selle kiire asjaga:)

Its!

Olin paar päeva paanikas, et kaotasin load ära...
Tundes hr Murphyt, ei hakanud ma koheselt ka duplikaati taotlema vaid mõtlesin natuke oodata. Igal hommikul ja õhtul tiirutasin nohisedes auto parkimiskoha lähedal ja kogu tee autoni ja majani käisin silmad-nina maadmööda.
Ja uskuga või mitte - kui lumi vähemaks sulas, ma oma roosast plastikust dokustaadi murult leidsingi! Oli teine terve see aeg lume all puhanud. Küllap vajas vaheldust:)

Aja veetmisest

Nonii, et jälle ei oleks olukorda, kus mõni lähedane helistab ja küsib kuidas vahepeal läinud on ja millega tegelenud oled ja mille peale mina vaid õlgu taipan kehitada ja miskit tegevust ei meenu, siis panen aga taas jooksvalt kirja. Sest olgem ausad, enamus on nii väheoluline et on loogiline et peakolus ei püsi, kuid lähedastega suheldes tahad ikka teada mis vahepeal tehtud on. Ka tühiseid asju. Sai ju sellepärast see blogi loodud ja täidan siis oma perekondlikke kohustusi:DDD

Reede õhtul saadi taas imega hakkama. Nimelt on mul üks sõbranna võtnud oma pühaks kohuseks mind vähemalt kord aastas klubisse meelitada, seda siis oma sünnipäeva jätkupeona. Siis ma lihtsalt ei saa keelduda, kuigi muidu olen osav äranihverdaja:)

Ok, alustasime siis kruntimisega Bassos ja kui juba julgust võetud, sai teekond klubisse alguse. Kuna seekord olid ka mehed kambas, sobis see variant mulle paremini - jäi ära tüütute tüüpidega tegelemine. Ma kohe kuidagi ei suuda klubis kellegagi flirtida - esiteks ma ei kuule mida teine räägib/röögib, teiseks ei viitsi ma seal lärmi sees end tutvustada ja teise vastu huvi üles näidata ning kolmandaks ei saa võõraga vabalt tantsida, kuna siis on oht et hakkavad valesti mõistma. Seega igati jama. Minu moto on, et kui juba kluppi aeroobikat tegema minna, siis ikka täiega, mitte seina ääres mehi nillida stiilis: "Vaata-vaata-vaata-mind, ma-olen-toredam-liha-letil-kui-see-kes-mu-kõrval-on". Pigem on mehed klubis tüütavaks elemendiks ja seega ma seal ei käi. Kui, siis vaid oma kambaga. Tingimata segakambaga.
Selles mõttes mulle seekordne klubikülastus isegi täitsa meeldis - sai natuke jalga keerutatud ja muidu oli ka hea olla. Tänud, Anneli:)

KUMUs on praegu üks hüper-super näitus, mida nädalavahel külastasin ja mida siiralt kõigile soovitan! Wild Life on nimeks ja tegu siis ülikõvade loodusfotodega. Iga pildi juures lookene pildi saamisest ning kirjeldus pildiaparaadist ning pildistamisvõttest. Minule jätsid mõningad pildid unustamatu mulje...

Edasi viis tee kinno. Ammuilma oodatud Borat'it vaatama:) No täitsa pael mis haige komöödia! Lõualuud olid vahepeal suurest naerust krambis ja mitte ainult mul:) Täiesti idiootlik komöödia! Ja filmitud suures enamuses realityna, nii et inimeste reaktsioonid on tõepoolest ehedad ja vaatamisväärsed. Haige tüüp see Cohen ikka, ise veel Cambridge haridusega! Ka seal ei lähe mõni pilt silme eest.... Detailidesse ei laskuks!

Eile õhtul oli välja asja ning mingi kummalise valemiga suutsin oma juhiload autodokumentide vahelt ära kaotada!!! Load on käes olnud vaid 4 kuud ja juba ma nad kaotasin! Mina, kes ma reeglina ei kaota midagi - ei salle ega kindaid ega mobiiltelefone ega midagi. Ja nüüd siis dokument... Trmaivõi!
Uus muretseda...

Üks hämmastus oli veel. Nimelt tahtsin tänahommikuseks koosolekuks põhjalikumalt valmistuda ning tulin tööle kella 7-ks. Liiklus oli mõnusalt hõre, õues alles pime ja minu üllatuseks oli liikvel hordide viisi inimesi! Bussidest lausa valgus neid välja.... Appi, kas tõesti on nii palju inimesi kellel algabki tööpäev nii vara? Meil siin oli küll mõnus - sain oma 2 tunnikest rahus tööd teha, ilma et keegi segaks.

Vottakvot. Niipalju siis nädalavahest kirjutamisväärset.

Talv!

Eile sadas esimene lumi maha:)
Töölt sõitma hakates avastasin, et minu mustast ratsust oli saanud valge:) Sihuke ilus lumemüts peal et lausa lust!
Võtsin siis esimest korda elus kaabitsa välja ja kukkusin autot lume alt välja kühveldama:) Mulle selline elamus et anna olla! Kõik esimesed korrad on ju eriliselt head! Kogenud autokasutajad kindlasti mõtlevad, et "segane, mida seal nautida", kuid nagu juba ütlesin, on iga esimene kord eriline:)

Sõidu ajal oli tihe ja kiire lumetuisk, nii et soojas autos tänavatel veeredes ja ilma ilu nautides mõtlesin küll, et lubade tegemise ja auto muretsemise otsus oli üks paremaid mu viimase aja mõttesähvatuste seas! Ei mingit läbi tuisu vantsimist ja lõdisedes bussi ootamist... Istud soojas ja kulged kuhu vaja...

Linnaliiklus on praegu ikka eriliselt lahe. Pooltel kindlasti suvekummid all ja kogu liiklus siis vastavalt üliettevaatlik ja jube aeglane:) Pole hullu, tuleb end lihtsalt tsutike varem liikvele sättida.

Küll aga ei rõõmustanud ma niiväga selle kaevamisvõimaluse üle täna hommikul. Auto oli jääs ja ma pole jõudnud veel uksetihendeid silikoonõliga üle käia, mistõttu olid need kinni külmunud! Nii ma siis käisin ümber auto ja katsusin kust sisse saab. Ei taha ju käepidemeid otsast kah rebida.
Logistasin mis ma logistasin, lõpuks avanes üks ustest. Ronisin siis sisse ja surusin ka juhiukse lahti ning panin mootori soojenema.
Ise hakkasin klaasidelt jääd kraapima. Ja kojamehed olid tagatipuks kinni jäätunud. Kraapisin siis mina autot, tuul vilises ja loopis mind jäätükikestega. Siis küll enam fun ei olnud! :)

Eile südaöö paiku sai aga öist lumist linna imetlemas käidud. Istmesoojendusega taguots sooja ja jube mõnus oli läbi lumesajus linna kruiisida. Küll aga toimus midagi arusaamatut Pirita teel. Keset vahepealset haljasala oli üks Audi A6 või A8 end korralikult nurkapidi kuhugi posti sõitnud ja seisis seal haljasalal uhkes üksinduses. Natuke maad eemal oli miskine suuremat sorti maastur korraliku pirueti teinud ja bussiootepaviljoni kummuli sõitnud. Arumaisaa mida nad ometi tegema pidid, mõlemad veel 4-rattaveolised, uued ja kallid masinad. Et kuidas oli seal üldse võimalik selliseid piruette teha ka suverehvidega? Ju siis oli hoopis juhtidel peas midagi vahetamata jäänud...

Aga jah, täna õhtul siis silikoonõliga askeldama. Muidu homme liikvele ei saa:)

Tänane Delfi uudis:DDD

Pealinna rehvivahetustöökodade telefonid on punased ja järjekorrad rohkem kui nädalapikkused, sest nagu igal sügisel meenusid talvekummid autojuhtidele alles esimeste lumeräitsakate langedes.Täna-homme saavad suvekumme talverehvide vastu vahetada ainult need autoomanikud, kes taipasid eile hommikul esimese asjana rehvitöökotta helistada ja aja kirja panna. Pärastlõunaks olid järjekorrad veninud juba rohkem kui nädalapikkuseks.

Väiksemates ja vähem tuntud töökodades pääseb löögile veel kolme-nelja päevaga, kuid tõenäoliselt ummistavad hädas autojuhid lähipäevil ka need kohad, sest ilmajaam ennustab peatset lörtsi ja lumesadu.
Kuigi igasügisesed hullud päevad rehvitöökodades söövad nii töömeeste kui ka klientide närve, ei ole eestlaste ettenägelikkus aastatega paranenud.

KULLERteenusest

Otsid üht kindlat DVD-filmi ja leiad selle veebipoest. Tellid. Küsivad kodust aadressi. Märgid. Pakuvad kullerteenuse võimalust, lisatasu eest muidugi. Tellid ja maksad.

Helistab mõne päeva pärast kuller. Kell 10 tööpäeva hommikul. Et millal ta saab selle ära anda. Ütlen, et olen ju tööl, on ju tööpäev ja töökellaaeg. Pakub, et jätab siis postkontorisse. Lisatasu eest tellitud kullerteenus...
Ma ei taha sellega rahul olla, kuna postkontorisse jõudmine pole just lihtne ja siis seal tunnike koos seltskonda otsima tulnud mutikestega koos higistada ei ole just ahvatlev väljavaade. Selle vältimiseks saigi lisahüvena kullerteenus valitud.
Pakun talle välja, et toogu mulle tööle. 6km eemale. Selle peale saadakse peaaegu infarkt - et see ju tema tööpiirkonnast väljas. Et mis kell ma koju jõuan. Teatan, et nii 9 ajal. "Oi, siis ma olen ka juba kodus!"

Kullerteenus siis. Kuradima lihtne ju võtta lisatasu ja siis ikkagi asi mugavalt postkontorisse jätta ja las loll läheb ise järele.
Reeglina ma ei esita rahulolematusi ettevõtetele, seekord aga otsin küll vastava koha välja kust vastuseid nõuda.

Tali tuleb

Kraadid kisuvad juba miinustesse ja taas algab see kubujussistumise periood.
Kui lumi maas ja suuskama saab, siis on päris armas ja vahelustpakkuv, enne seda aga tuleb tõenäoliselt kuidagi üle elada kõige masendavam ja pimedam ajaperiood. Ei ole just rõõmustav väljavaade.

Eile öösel kell 1 sai siis ka naelad autole alla pandud. Öösel sellepärast, et siis kõige väiksem järjekord. Eks salongimüra ole nüüd suurem, kuid vähemalt tunnen end turvalisemalt. Ja ei pea rehvivahetussabas tunde seisma, kui esimene lumi maas ja kõik paanikas vahetama "uisutavad".

Teine asi mis tuleks ära teha, on libedakoolitus. Ma ei suuda mõista, miks on libedakoolituse ajaks määratud 23 kuud alates esmase juhiloa väljastamisest. Mida ma selle koolitusega peale hakkan, kui kaks talve juba igapäevaselt libedasõitu praktiseerinud olen? Lihtsalt raha tegemise koht.
Kui sellest libedakoolitusest reaalselt ka kasu saab olema, siis olen väga selle kohustuslikkuse poolt, kuid kohustuslik peaks ta siiski olema enne esimest talve. Oleks ju loogilisem.
Seepärast mõtlengi, et niisama lolli mängima ei ole mõtet 2 aasta pärast minna, pigem üritaks selle läbida siis kui tast tolku kah oleks. Ehk siis nüüd.
Vaatab, ei raatsi küll enne jõule täiendavaid kulutusi teha, kuid arvan siiski et peaks selle lähiajal läbima...

Töövõit;)

Mu alluv, personalispetsialist siis, on selline usin töömesilane, kelle peale võib alati kindel olla.
Ok, ta ei haara küll alati suurt pilti, kuid seda polegi väga vaja, kuna arendamise pool ei ole tema rida. Tema rida on jälgida, et kõik juba toimiv oleks alati korrektselt ja õigeaegselt tehtud.
Ja selles saab tema peale alati loota.

Kuna suures plaanis olen temaga väga rahul, siis täna jõudis kulminatsiooni minu arutelu juhatajaga mu alluva palga teemal. Talle endale ei andnud enne aimu, et selliseid vestlusi pean, siis ei küta lootusi üles.

Juhatajaga saavutasin siis mulle sobiva kokkuleppe ning vormistasin palgamuudatuse ning asetasin paberid 25%-lise palgatõusuga Marile nina alla. Arvata on milliseks ta nägu muutus!!!

Oehh, mu lemmiktegevuseks on inimestele heameelt valmistada, eelnevalt peavad nad selle muidugi ära teenima:) Aga tema teenis:)
Ja nüüd on minul ka hea olla!

Koos vanusega lisandub muudki

Veider kuidas inimene õpib endaga leppima.
Tegelikult mitte veider, pigem tore.
Noores eas ei pidanud absoluutselt oma välimuse säilitamisele mõtlema, kuid see oli ülimalt oluline. A ja O. Nüüd enam ei kao kilod ja istumise jäljed iseenesest, peaks vaeva nägema, kuid nüüd ei pea seda üldse enam nii oluliseks.
Veel 5a tagasi ei oleks ma ettegi kujutanud, et vaatan peeglist oma üha kasvavat massi ja ei leiagi, et kohe tuleb midagi ette võtta. Huvitav, kas see ongi mammistumise esimene etapp? Nagu need retuusides ja T-särkides välismaised mammid, keda peetakse enesekindlateks ja feministlikeks?

Eks oma roll on kindlasti ka suhetel. Vaba ja vallalisena jälgid rohkem oma kaubanduslikku välimust ja pingutad turuväärtuse hoidmise/tõstmise nimel, suhtes olles muutud mugavaks ja laisaks ja nii mõnus on ju õhtuti vedeledes midagi head lubada…

Paar aastat tagasi, kui toimus minu jaoks ütlemata valus lahkuminek, kukkus mu kaal ühe nädalavahetuse jooksul 47-le kilole (vihjeks, et pikkust on mul u.168cm). No olgem ausad – lausa inetu nägin välja! Ribid turris, jume hall ja kehahoiak krõnksus. Aga nii jube mõnus oli end siis peeglist vaadata ja haletseda, et näe kui õnnetu ma olen. Eks see tohutu enesehaletsus oli tol hetkel vist vajalik:)

Vaikselt oma elukest veeretades aga kipuvad jah kilokesed kogunema. Ja rõõmustav on sealjuures see, et see ei häirigi. Vaatad end peeglist, patsutad punukest ja lähed kööki järgmise näksilaadungi järele.

Selles mõttes on vanuse lisandumine tore nähtus. Lepid endaga sellisena nagu oled ja ei pea pseudoprobleeme ülimateks. Kelle asi see lõpuks on kas sul on kiloke ees või taga? Kas keegi teine ikka märkab seda niiväga? Ja kelle asi see üldse on?

Iial ei suudaks end vabatahtlikult söögiga piirata. Kui mingi eesmärgi nimel on vaja, siis iseasi, kuid vabal tahtel heast-paremast loobuda…. – milleks?
Mäletan oma nooruspõlvest aega, kui olin suvel maal parajalt pontsuks läinud ja sügisel linna tulles olid tohutud kompleksid. Ja enesele millegi tõestamiseks otsustasin minna modellikooli katsetele. Sixtina oli tol ajal meile oma filiaali rajamas ja nii ma siis endale midagi tõestada üritasin.
Ainus toiduaine mitmete nädalate jooksul oli tomat. Päevade kaupa muud siis ei söönud kui vaid tomatit. Ja kõndisin ülikõrgetel kontsadel õhtud läbi mööda korterit ringi (katsetel oli vaja ju tikkudel nii kõndida kui tantsida – aga olgem ausad, vähemasti andis selline „trenn“ õige rühiga kõrgetel kontsadel kõndimise oskuse, mida linnapildis kahjuks ei kohta…. Ikka küntakse nagu ninaga asfalti…). Aga jah, ära mu kilod kadusid ja kooli sisse sain, kuid milleks? Mida see mulle andnud on? Sixtinasse ei jäänud püsima ikka, lavalaudade jaoks liiga lühike ja fotode jaoks liiga ebafotogeeniline ja lamenäoline. See tee lõppes siis peale esimest aastat. Ei tea mida mul oli tarvis enesele tõestada:DDD

Jah, vanuse lisandudes muutud küll enesekindlamaks ja hakkad väärtustama muid asju, kuid päris käest end lasta siiski ei saa. Sest muidu taas vallaliste turule sattudes tuleb liiga palju pingutada, et enesetunnet natukenegi inimväärseks saada ja siis muutub see kuidagi oluliseks.

Tegelikult on nii, et silmale on hea vaadata inimest, kes ise endaga rahul on. Särav inimene on ikka ilusam kui muretsev. Olgu ta siis luukere või paras pall või midagi seal vahepeal.

See jutt oli nüüd selleks, et vahel oma blogi lugedes end taas trenni veaksin:) Ei ole see elu nii kiire midagi, kõike võiks mõistlikult võtta/teha/tarbida. M.O.T.T.

Kuninganna aitas mõista

Lõpuks ometi hakkasin ma aru saama hulludest päevadest ja osturallidest!
Võttis aega aga asja sai...
Ja seda kõike tänu Teise Eliisabeti külaskäigule Maarjamaale.

Vaatasin uudiseid ja jälgisin hämmastusega kuningannat tervitama tulnud rahvamasside hüsteerilist huilgamist.
Ok, tahad lillelembelisele vanaprouale lilli tuua - no lilli kinkida ja saada on ju ikka armas, seega sellest saan ma veel aru. Küll aga ei saa ma kohe kuidagi aru sellest hüsteerilisest kiljumisest. Et siis kes ta meile on, et tema nägemine sellist reaktsiooni põhjustab? Saaks veel aru, kui teda vaadataks kui madame Tussaud vahakujude muuseumist välja jalutanud eksponaati või mingisugust ilmaimet, kuid astub rahva ette keegi kuninganna ja rahvas läheb lolliks? Kes ta selline meile on? Saan vaimustusepuhangutest aru kui saabuvad meie sportlased medalitega - nad on võistelnud enda kõrval ka meie riigi nimel ja sellega nagu meile midagi andnud. Kes on aga see kuninganna? Üks armas vanaproua. Selliseid ju küllaga, kuid teiste peale ei huilata, neid ei panda tähelegi.

Küsimus hoopis minu jaoks selles, et MIKS ta siia tuli? Kas tahab enne surma veel eksootikat kogeda ja näha maid, millest tal aimugi polnud? Mine tea...
Kui aga jälgida, et peale Eesti väisamist asutas kõrgeauline abikaasa prints Philippe end Iraaki ja novembris on meile saabumas USA president Georg Põõsas, siis tekib küll põhjendatud kahtlus, et pigem on siin siiski mängus mannetus Iraagis. Eks USA ja Inglismaa ole oma meestest vaikselt juba kuival ja sealne avalik arvamus ka liigselt võtab sõna, siis hea reisida ja mujal maailmas tallalakkujaid suunata, et saatke oma poisse meie sitta klaarima.

Njah. Aga edasi. Üks proua teatas õnnelikult, et sõitis juba varahommikul Viljandist kohale, et kuningannat oma silmaga näha. Huvitav, äkki oleks ka pidanud töölt lausa vaba päeva võtma, sest kuninganna vaatamine ju prioriteetne...
Üks tütarlaps teatas erutusest väriseval häälel, et andis kuningannale lille ja see olla vastanud "Thank You very much!" - no püha taevas, mida ta siis veel vastama oleks pidanud?

Ei tea, ju ma olen tõesti liiga külm ja tundetu inimene... No lihtsalt ei saa sellisest suvaliste isikute fännamisest aru...

Küll aga tekkis mul assotsiatsioon hullude päevade ja osturallidega. Et anna massidele mingi niidiots, promo seda ja rahvas tasub tormijooksuga.

Miks see nii on? Ehk on see nostalgia? Vanal "heal ajal" oli ju ka nii, et kuskil avaldati infot, et see päev tuleb sinna poodi vorsti ja too päev tuleb sinna poodi sukkpükse. Ja rahvas tormas ja hullus... Samuti siis medalitega onude näitamine lihtsurelikele ja paraadid ja puha...
Ehk on see siis lihtsalt inimesel veres ja nostalgia ju müüb kindlapeale...

Njaa...

Puhkuseraas

Kodus.
Krdi hea on olla. Lihtsalt olla.
Mitte midagi ei "pea" tegema, mitte kuhugi ei pea kiirustama..

Iss teatas neljapäeval, et tal reedel Tallinnasse asja ja kui ma tahaks, saaks ta oodata tööpäeva lõpuni, et mind siis kaasa võtta. Hea mugav võimalus kiiresti koju pääseda. Olid just emaga Sitsiiliast puhkuselt tulnud ja ootamas terve hunnik muljeid muljetada, pilte vaadata, kaasatoodud head-paremat nosimist ära proovida ja meeneks toodud ehted üle anda:)

Nii ma siis oma tegemised ringi korraldasin ja koju käima põikasin.

Tee peal sai kõige suuremaks elamuseks hiiglaslik põdrapull, kes tee ääres lagendikul meiega kaasa traavis ja siis majesteetlikult meid vaatama jäi. Ikka tõsiselt suured elukad on need põdrad! Nii lähedalt polnudki seni ühtki näinud. Et võib-olla tobe elamus, kuid minu jaoks elamus:)

Vahel on nii hea lihtsalt kodustega oma maakodu köögis suure laua taga istuda ja maailmaasju arutada. Akna taga pimeneb, toas on hubaselt soe ja nurruv uni hakkab peale vajuma. Kuuled kuidas laua all nohiseb koer õndsa und magada, aeg-ajalt vaid käpaga siblivaid liigutusi tehes, ilmselgelt une vallas aktsioonis olles.
Akna taga on täielik vaikus - ükski auto ei sõida, ühtki tehislikku heli ei kosta. Vaid vihmapiisk aknale rabistamas või tuuleiil puulatva kriiksutamas.
Peale ehedat kuuma maasauna istuda perega veiniklaasi ja juustuvaliku taha ning lihtsalt olla...
See on asi, mida mina nimetan puhkuseks.

Hmm, arvasin mina, et minu kass on gurmaan. Selgub aga, et ka meie hunt on tõupuhas mitte vaid hunt aga ka gurmaan! Esitleti mulle nimelt millistele käsklustele koer oskab reageerida ja kas arvate et maiustuseks selle peale pakuti koeraküpsist? Wrong! Maiustuseks oli sinihallitusjuust... Et siis pereviga see meie loomadel:)

Õhtupoole siis astun lennukisse ning lendan tagasi reaalsusesse. Pakuvad mulle kohvi ja näksimist, kuid samas veavad mind kindlalt ja mootorite unnates üle pilvede argipäeva poole.

Veel tüdrukuteõhtust

Meie kelmikas medõde:














Vahuvein ja limu sobivad kuidagi hästi:) Eriti kuna sõit on ülimalt sujuv ja suurejooneline...














Asjalikud...














Lõpuks siis linna peale! Oktoober küll, kuid mõneks minutiks peatunud limust välja hüpates ei olnud grammi eest ka külm.














Eduka müügitöö eelduseks on teatavasti personaalne lähenemine;)

Mootorratturid olid väga kaasaminevad:)














Saun ja mullivann KalevSpas sattusid plaani tänu sellele, et algne plaan minna erootilise massaashi kursustele lendas uppi, kui kuulsime, et samaks õhtuks on meie meestekamp sama teema peigmehele plaani võtnud;)














Reeglina külastatakse miskipärast tüdrukuteõhtul striptiisiklubisid, kuid kuna me ühehäälselt soovisime vältida enimlevinud stripparina esinevat lödiseva kõhuga Farmi-Gabrieli, siis rahuldusime lihtsalt klubiga.













Seksikad koivad!

Tüdrukuteõhtust

Oehhh.....

Juubee keeruline aeg hakkab otsi kokku tõmbama. Lisaks tööalastele ülikiiretele/keerulistele aegadele + üritamisele ka trennis ja prantsuse keeles käia on ju sõbranna pulmade ettevalmistamise aeg. Kleiditeemad ja loomulikult tüdrukuteõhtu! Salakoosolekud, sõbrannade kontaktide väljanuhkimised, et kampa kokku saada (tead mõne puhul vaid hüüdnime, nägugi ei tule ette:)) ja pidevad tagasilöögid erinevatel teemadel.
Ei tohi ikka oktoobrisse abiellumist planeerida, keeruline on ju! Suvel soojaga kama kaks, praegu tuleb aga arvestada et pruuti enne pulma ära ei külmetaks;)

Ok, õnneks läksid ettevalmistused siiski õnnelikult ja eile õhtul oli teema käivitamine.
Esimene mure oli aastane laps ära organiseerida. Issile ei saanud anda, issil oli poissmeeste õhtu. Leidsime võimaluse laps pihta panna ja vanavanemad kaasosalisteks teha.

Järgmiseks saatsime politseinikud pruudile ukse taha. Eesmärk oli, et politseinikud ajavad mingit juttu ja organiseerivad tüdruku politseiautosse (loodetavasti on see tema esimene ja viimane sõit politseiautos!), mis siis sõidab pool kilomeetrit eemale, kus ootame meie limusiiniga:)
Limu juurde jõudes pani politsei ka vilkurid tööle - jube vaffad poisid ikka! Poisid olid nii armsad ja kaasamängivad, et tegime neile ka kinkekorvi, kuhu head-paremat nosimiseks + lasteshampused + tund varem küpsetatud muffinid panime:) Politseipoisid olid nii siiralt liigutatud:)




"Ohver" tuuakse kohale;)







Limu oli väga lahe! Reeglina pole ju võimalust/asja limuga sõita, seega eilne oli täpselt õige hetk! Nahksisu ja telekas ja pokaalid (olime varunud hulgim vahuveini), peegel laes jne:) Ise riietasime end üleni musta ja varustasime end sabade ja sarvedega (olime saatanad, kes üritavad pruuti enne pulmi veel halvale teele viia). Pruudi tegime seksikas (loe: litsakaks) medõeks, kelle asi oli kondoome müüa. Mõni sai "ärarääkimiseks" ka lilleõie kaasa, lisaks võis julguse saamiseks suurest süstlast vahuveini rüübata:D

Pildil: Kata salongi tavaariga sisustamas

Sõit kulges esialgu läbi pruudi elukohtade - sünnikodu, praegune eluase ning Kuldala elurajoon, kuhu noorpaar kohe varsti sisse kolib.

Hiljem sõitsime kesklinna, kus siis mingite hetkede tagant limu peatus, seest hüppas välja kari saataneid ja üks medõde ning kukuti mehi ära rääkima. Eestlased olid suht häbelikud, ainult mootorratturid olid kohe nõus kaasa mängima:) Ok, mõned siiski veel. Välismaalased olid nii ja naa, kõige altimad olid venelased:)

Algselt oli meil plaan peale limusõitu istuda tünnivanni, mille avalikku kohta üles tahtsime panna. Ilmad aga siiski liiga muutlikud ja pärastine külmetamise oht. Seega asendasime selle plaani soojas ruumis oleva vanniga.

Kui Viru tänaval äritsemise lõpetasime, viis limu meid edasi KalevSpa privaatsauna. Jõime ja näksisime seal ja esitasime pruudile kõikvõimalikke (ka piinlikke) küsimusi, millele tuli ausalt vastata. Kusjuures õnnestus hotelli fuajees ka ühele muldvanale soomlasele kondoom müüa!














Lõpetuseks läksime kluppi. Klubis olid mingid veidrad mehed, kes muudkui suure kaarega meile kõike välja tegid. Ringide viisi. Tegime nad ikka vist päris tühjaks...
Minu lemmikuks osutus kokteil nimega Sex on the Beach - jube hea!

Õhtu jooksul oli teenistus kondoomide jmt müügi pealt nii 1500 eegu ümber - üldse mitte paha!

Mina kui väsinud vanainimene tulin teistest mõni tunnike varem ära, teised jäid veel möllama ja nii mõnigi väitis hommikul, et pole veel päris kaineks saanud... :)

Brrrrrrr!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Õu mai gaad!!!
Pääsesin eluga!
Kaks pommi rippusid pea kohal, mõlemad said täna lahendust! Üks küll ajutise, kuid siiski:)

Nimelt ei olnud meil juba vähemalt 5 aastat Tööinspektsioon sees käinud. Nad ikka käivad ju personaliosakondi auditeerimas. Töösuhteid reguleerivate aktide nõuetekohane täitmine oli siis tänaseks teemaks. Ehk siis kõikvõimalik!!!

Inimesi nii 300 ringis ja kõigi nendega peab ju kõik korras olema. Lisaks meil meeletult erinevad graafikud, on ka 12h ja 24h vahetused. Nendeks vajalikud eriload, samuti jälgida puhkeaega seal vahel jne jne jne. Ühesõnaga igavene kompunn selle kõige seaduslikuna hoidmisega.

Täna siis käis inspektor ja eks ma enne seda olen paar päeva päris närvis olnud ka. Sest mõni asi natuke logiseb ka. Ehk siis oleks vaieldav.
Mõne koha pealt tekkiski vaidlus, siis sain oma õiguse:) Mõni koht aga, mis kippus ohtlikuks kujunema, sai jutu mujale viimisega ohutustatud. No vahel tuleb nii teha ju!

Igatahes lõppresultaadiks on, et ühtegi ettekirjutust ei saanud ja kõik on broo!!!

Teine jama aga seotud tuleva esmaspäevaga. Siiani teadsin, et vaja kohtusse minna ühes juba enne minu aega aset leidnud vaidluses. Inimene kaotas Töövaidluskomisjonis, kaebas otsuse edasi ja esmaspäevaks oli siis määratud istung Harju Maakohtus. Teatas mulle juhataja, et tee nii et me kindla peale võidame. Ahahh...

Õnneks aga just enne tööinspektori saabumist saime osalisele kokkuleppele ja istung läheb edasilükkamisele. Edasise kokkuleppe asjus üritame siis edasi läbi rääkida. Veel pole kindel et kohtuvälise lahendi leiame, kuid nüüd jõuab sellega natuke vähemalt tegeleda:) Rahulikumas tempos siis.

Elu hakkab taas elamisväärseks muutuma:DDD

Eriti armas oli järgnev, kui jätsin selle jama pärast lõunale minemata. Meil siin lõuna alati täpselt kell 13. Olin juba leppinud, kui tuli kokk uurima, et kas ma ikka tulen sööma. Oli mu praadi kella 15-ni soojas hoidnud! Nii hoolitsev:)

Mõistus pole enda teha...

Soodakana ikka...
Järsku taipasin, et jummel, pulmade jaoks tuleb ju lahtise seljaga kleit ja selline lumivalgekese tüüpi selg ei ole päris minu maitse. Et vaja kiirkorras solaariumisse minna ja end mitte grillkanaks teha, kuid selline õrn jume võiks ikka peale tulla.

Mõeldud-tehtud. Mida ma aga ei arvestanud, oli see, et ammuilma pole enam päevitanud. Ok, enamasti hakkab mulle päevitus raskelt peale ja samas ei kõrbe ka nahk ära. Seega määrisin end rohkelt kreemiga kokku ja asusin küpsetama. Kaks korda jõudsin käia. Ja mis oli tulemus? Mitteharjunud nahk otsustas ära kõrbeda:))) Nüüd siis käin ringi nagu vähirajakas ja loodan südamest, et nahk maha tulema ei hakka. Vastasel juhul olen pulmas tõeliselt erinev valgeselgsest pruutneitsist - olen hoopis laigulise seljaga pruutneitsi:) Nagu vasikas:DDD

Nägu ei päästa enam miski - sealt hakkas nahk kohe irduma. Nagu põeks mingit koledat tõbe:))) Aga selle jõuab loodetavasti laupäevaks maha koorida:)

Njah, tibistumise eelduseks oleks siiski mingisugusegi mõistuse olemasolu:)

Päevad rallivad ja hulluvad

Kohutav aeg taas saabumas...

Mõtled, et lähed laupäeva õhtul poodi, et miskit head koduseks näksimiseks osta.
Mõtteis on erinevad produktid ning ratsionaalse poeskäijana koostad peas kindla trajektoori vajalike riiuliteni, mida järgides saab vajaliku optimaalselt kiiresti ja vähese närvikuluga.

Jõuad siis Selverisse ja haarad peast. Krt, need järjekordsed päevad ununesid, kuigi kuulsid neist raadioreklaame. Ja nii seisadki poesaalis, ümberringi sebivad inimesed vahekäikudesse ja liikumisradadele kuhjatud kastides sorides ja võimalikult põhjani kummardudes (mine tea, äkki allpool on midagi paremat) oma tagumikke sulle kõikvõimalikesse kohtadesse mükse jagama upitavad. Apppiiiii!!!!

Ma vihkan igasugu osturallisid, hullusid päevasid ja mammutipäevasid ja mis iganes need veel on. Siis on garanteeritud, et nädal aega ei saa normaalselt poes käia, kui millegi järele peaks vajadus tekkima. Meeletud massid rabelevaid inimesi, vahekäigud täis kaste ja muidu kaupa, higihais ja trügimine ja-mis-kõik-veel. Tõega vihkan! Need võiks ju erineval ajal olla, siis saaks valida poodegi, kuid ei, kõik on ühel ajal.

Mida inimesed sealt küll leiavad? Ok, usun et vahel on mõni tore toode ka müügil hea hinnaga, kuid enamus kaubast on ju toodud spetsiaalselt selleks otstarbeks ja totaalselt kasutu kräpp, sellist odavat jama on ju siis kõik kohad täis. Nuustikud ja tolmulapid ja odavad hilbud. Kas ikka on väga mõtet rabeleda üksikute heade toodete nimel selles inimmassis?

On mindki sinna vahel kaasa meelitatud, kuid lõpuks suudan ma end roheliseks vihastada, kuna ka proovimisjärjekorrad on kilomeetripikkused. Ainus aeg mil ma olen nõus seal käima, on enne sulgemist. Eriti hullud on minu meelest need, kes hommikul tormavad. Olen kuulnud, et Stockmannis pidi lausa mass esimese päeva hommikul ukse taga olema... Kohutav ju!

Üht aga tuleb küll tunnistada - Stocki hullude päevade ajal on võimalik sealt täiesti head veini ok hinnaga osta:) Aga rabeleda tualettpaberi pärast? Kuhu inimesed selle laadungi paberit kodus panevad? Selleks on ju tervet ruumi tarvis... Meenub hea kild, millega mu elukaaslane hakkama sai - üks eriti peen kasukaga daam läks mööda, kärus meeletu kuhi tualettpaberit. Möödus siis temast ja elukaaslane kobises: "Läheb vist suuremat sorti sittumiseks"... Daam lahvatas igatahes näost tulipunaseks:)
Ok, inetu tegu, kuid siiralt - mida selliste laadungitega paar krooni odavamalt saadud tualettpaberiga ometi peale hakata? On see siis selline kokkuhoid, et tasub eluasemes ladustamise ära?

Jätk kleiditeemale

Üllatavalt raske on kolme kleidisoovija ning ühe õmblejanna aegu klapitada…
Õmblejanna oli nõus meiega kangast valima tulema, siis teab kohe soovitada palju ühe või teise kanga puhul materjali vaja läheb, kas läheb lisaks vaja ka alusvoodrit ja millist kangast on selle lõike puhul parem õmmelda jne…

Ok, enam-vähem saime siis ajad klappima ja riiet valima! XS suuruses pruutneitsi jäi tulemata, usaldas kangavaliku meie kolme hooleks.

Mida aga ei ole, on kangas. Tahtsime ühevärvilist ja ilusat ja heast materjalist punast. Kõikvõimalikud suuremad ja väiksemad kangapoed sai läbi sõelutud. Miskipärast on punase tooniga kangad enamuses kirjud… Arumaisaa…
Mõned kangad siiski suure hurraaga leidsime, ebameeldivused algasid aga alles mõõtjatädi abiga. Igast poest suutsime nimelt leida täpselt ühe sobiva kanga ja iga kord oli riiet liiga vähe! No ei pea õnnestuma… Kellaaeg hakkas ka juba sinnakanti nihkuma et varsti kõik poed kinni.

Lõpuks leidsime siis lillakas-punase väga ilusa kanga, mida saime 6m kätte. See on siis kolme kleidi jaoks vajalik kogus. Hind osutus ka täitsa heaks – 200eek/jm.

Järgmisel päeval helistas õmblejanna ja kutsus proovi! Oli juba ühe päevaga 3 traageldatud toorikut valmis saanud. Eks tal kiire ka, kuna ise sõidab mõneks ajaks ära ja mis meie kleitidest siis saab kui ta ei kiirusta.

Igatahes toorikud olid juba üsna paljulubavad ja üsna sellised nagu ma vaimusilmas olin ette kujutanud. Niiväga loodan, et kleidid istuvad valmiskujul meile kõigile nagu valatult… Siis saab rahuliku südamega pulma minna!

Pulmade ootel

Hiljuti sain teada, et titepõlvest peale parim sõbranna hakkab mehele minema:)
Nooh, pulmad ju ikka vaffa värk ja saab pidu ja ilusaid kleite kanda jne... Oot-oot! Ilusaid kleite? Deem! Sõbrants ju küsis, kas oleksin nõus olema tema pruutneitsi lisaks tema kahele õeraasule...
Ok, mõtlesime siis pruutneitsid omavahel, et teeks klassikat ja teeme ühesugused kleidid:) Sellised ilusad ja samas natuke seksikad ja millega saab ka hiljem käia:) Samas kehatüüpidelt suht-koht erinevad, kuid tahame ju sama värvi ja sama tegumoodi.

Nonii, arutelude tulemusel selgus, et tegumood ja värv on kergelt leitavad, raskem on leida kleiti. Kaubandus on täis tobedaid litritega kleite, millel otstarve täpselt üheks õhtuks.

Ok, siis moeateljeesid läbi kammima:) Kusagil vajalikku lõiget ei ole, käte ja jalgadega seletades siis selgub, et jah, saab küll teha, kuid maksab 2000eek+riie (ja hea riide puhul maksab arvestada minimaalselt +1000eek). Brr! Kleidike, mida hiljem suvel kanda ja min. 3 kilo? Ärge tehke nalja! Selle kleidiga saaks vast isegi hakkama, kuid pole ka väga kindel ja kolme kleiti ise ei jõuaks.

Seega algas paaniline õmblejanna otsimise periood. Kõigile, kellega kohtusin, esitasin sama küsimuse - kas tunned head õmblejat. No paistab et eriliselt haruldane kaup! :D

Lõpuks siis kohtusin ühel moeshowl noore moetudengiga, kes oli nõus meile kleidid tegema ja leidis ka, et lihtne lõige ju. Ja raha ei taha ka palju saada... Tõestuseks näitas mulle enese seljas olnud kleiti, mis oli valminud samal päeval. Igatahes riskimist väärt!

Nüüd siis täna läheb kibekiiresti veel kanga valimiseks ja siis saab asi töösse minna. Ja paari nädala pärast on siis loodetavasti meil 3 ilusat pruutneitsi kleiti käes:)

Loodame igatahes parimat.

Elamused maanteel

Niisiis - lõpuks sai ise ihuüksinda massinaga kodusaarel käidud:)
Siiani oli pikim iseseisev ots Haapsalu ning eks ma ikka natuke pelgasin seda maanteesõitu küll. Kiirused ju olililleliselt teised seal ja möödasõidud ja pimedus ja muu taoline tundus hirmutav. Natuke kartsin praamilesõitu ka, kuid kui olla harjunud liiklema Tallinna linnas, siis on praamilesõit selle kõrval naljanumbriks:) Ei saagi aru mida ma pelgasin:)
Aga noh, homme saab lubade ja auto omamisest alles 3 kuud ja eks ikka ole targem karta kui hiljem kahetseda.

Nonii, tööl ootas mind siis esimene üllatus. Lastekodu poisid olid autole sini-must-valge lindi täies pikkuses ümber sidunud... Oli teine nagu lipuvärvides kingitus mul hoovi peal:)

Kui siis auto tangitud, kabanoss hambusse ostetud ja kohvitops kõrval auramas, sai esimene iseseisev kojusõit alguse:) Kuni haruteeni oli veel mingisugune pelgus sees, kuid õnneks on auto juba nii tuttavaks saanud, et varsti ei peljanud enam ka maanteed. Hea musoon mängima ja väääägadi mõnus oli kimada:) Omaette, mõtiskled omi mõtteid, imetled loodust ja muudkui kulged... Üksi sõitmine on ikka ülikaif!

Tallinn-Haapsalu teel oli üks korralik laks ka toimunud. Ühe auto järelkäru oli kummuli kraavis, kaks sõiduautot siis üleni kortsus ja keset teed, päris pikalt üksteisest eemale põrganuna. Hea löök pidi olema... Hukkunuid siiski õnneks ei tundunud olema ja uudistest kah miskit siiani pole selle kohta avastanud, seega loodetavasti oli õnnelik õnnetus. Kuna nad asetsesid aga mõlemad keset teed, siis tuli tigusammul slaalomit sõites nende vahelt läbi roomata. Kogu tee oli autojuppidega kaetud.

2x sattusin ka politseid nägema. Võttis ikka seest õõnsaks küll, kuid näiteks ühel juhul, selle asemel et kiirust mõõta, silitas hoopis üks meespolitseinik teisel pead... Nuh, see selleks:)

Rõvedaks läks siis, kui hämarik saabus. Kuna olen kanapime, siis sellises valguses ma ei näe. See oli suhteliselt ebameeldiv aeg, kuid seda oli õnneks vaid pool tunnikest. Täiesti pimedas sõita on taas ok.

Mis aga ei ole ok, on hääletajad pimedas. Need, kes ei kanna helkureid. Täiesti kohutav on viimasel hetkel märgata kedagi pimedusest välja kargamas. Kuna soov ennast nähtavaks teha on suur, siis ronitakse poolenisti tee peale. No ei ole võimalik teid ju normaalsel ajal näha! Ehk peaks kinnigi, kuid kui ikka viimasel hetkel rabanduselaadne seisund põhjustada, siis küll enam pidurdama ei hakka. Seega - alati tuleb helkurit kanda! Mul on ka autos helkur olemas, juhuks kui välja on vaja minna. See pole üldse nii raske asi, et seda oma elu nimel kasutada ei võiks.
Kuigi jah, seekord ma hääletajaid peale ei võtnud, kuna liiga värske juht alles ja ei tahaks teise elu enda hingele võtta.

Vahepeal oli aga erilisel nauditavat heli kuulda! Mingi hetk ilmus mu selja taha tuledeparv. Algul ei saanud aru millega tegu ja kust nad nii äkitsi ilmusid (mu enda kiirus oli ju 120+ km/h), kuid kui minust järsku mööduti siuh-siu-siuh, siis kuulsin küll mootori nurrumise järgi, et tsikliparvega oli tegu:) Oi kuidas ma juba tsiklit endale vajan!
Kui praamilt maha sain, kordus sama teema - jälle panid siuh-siuh-siuh minust mööda, nii et mul tekkis tunne et ma ei sõida vaid pargin keset teed...

Aga igatahes on ütlemata mõnus autoga maantel sõita! Nüüd, kui esmane kogemus seljataga, hakkan kindlasti ise oma autoga sageli saares käima:) Eriti siis kui üksinda minek.

Jippiii!!!

Oehh, lõpuks ometi sai see nali läbi.... Ja uueks presindendiks on meil siis 09.oktoobrist Toomas Hendrik Ilves:-):)-:-)
Nagu naelutatult istusin teleka ees ja lugesin hääli kaasa... Napp, kuid tulemuslik oli lõppresultaat:)

Nüüd ei hirmuta mind enam väljavaade Ninasarviku peaministriks saamisest peale märtsivalimisi. Selleks oleks vaja neil tugevat koalitsiooni ja mingit sahker-mahkerit lisaks. Kuigi jah, selles on ta ju spets...

Kuidas üldse sai keegi reaalselt arvata, et Rüütel on teiseks ametiajaks kõlbulik? Jätke ometi vanamees rahule - las ta naudib pensionipõlve, kantseldab lapselapsi ja sureb rahus. Kõva pensioni ja riiklikud matused saab ta nagunii - selleks pole vaja veelkord president olla.
Juba esimesel ametiajal tegeles ta põhiliselt arusaamatute sõnavõttudega esinemisega ning huvitavate faktide laotamisega, mida siis hr Raun silumas käis.

Ausalt, mul oli siiralt piinlik, kui jälle lugesin, et president sõitis sinna ja sinna teiste riigipeadega kohtuma. Ja piinlikkust tekitas mulle veendumus, et meie presidenti vaadatakse teiste seas haledusega. Samas on ta ju meie riigi visiitkaart - kuidas me siis saame loota, et meist keegi midagi arvaks?

Peale vene keele muud võõrkeelt ei mõika, samuti ei saa enamasti aru küsimusestki. Eesti keeles siis. Ükskõik mida temalt küsida, vastuseks saab ikka minutitepikkuse heietuse sellest, kuidas eestlased on iidsetest aegadest teinud seda ja toda ning olnud sellised ja sellised ning et põllumeestel oli tänavu erakordselt halb aasta. Nutt tuli peale, kui aus olla. Piinlikkusest. Ja suur igatsus president Meri järele. See mees jättis omal ajal mulle nii sügava mulje, et juba aegu olen tahtnud austusest tema vastu oma tulevasele pojale Georg Lennart (tagurpidi siis) nimeks panna. Vaatab kas õnnestub:)

Aga jah, mind ikka huvitavad Rüütli diplomaatilised vestlused. Kui ta sel tasandil oli sunnitud etiketi järgi suhtlema, siis loomulikult läbi tõlgi, kuid mida ta rääkis? Ja kas tõlk tõlkis sõna-sõnalt või ootas mingit ivakest? Siis võis võõrastele küll huvitav mulje jääda meie keelest - hirmus pikk jutt eesti keeles, kuid nt inglise keelde tõlgitult tuli vaid üks lause... Mine tea...

Ilves mõnes asjas sarnaneb Meriga - suhtlev, sõnaosav ja esinduslik välispoliitiliselt ning piire kompav, terav ning korralekutsuv sisepoliitiliselt.

Ok, ma küll ei ole Ilvesega kõiges ühel meelel, kuid austan teda siiski kui presidenti. Hmm, meenub, kuidas hiljuti tehti mulle noom-noom selle eest, et ma julgesin itsitada president Rüütli reality´s tehtud sõnavõttude üle ja heideti ette, et ma ei austa teda kui presidenti... Hmm... Minust oleks ütlemata silmakirjalik austada kedagi vaid selle eest, kes ta ametilt on. Eriti kui ta ei ole minu silmis austust ära teeninud. Ok, ma ei käi tema pihta avalikult artikleid produtseerimas ja loosungitega lehvitamas, kuid oma sees arvan on meil kõigil õigus tunda vastavalt enese paremale õiglustundele. Seega ei usu ma, et presidendi kui institutsiooni suhtes kuidagi halvasti käituksin. Loodan siiralt, et noomija ise ei ole KeRa vaadetega, tegu ju siiski noore ja eesti keelt kõneleva inimesega...
Veel tähendaks see ju seda, et Ninasarviku peaministriks saamise puhul langeks mulle automaaselt kohustus teda kui peaministrit austada.... No mitte ei tule välja! Ausõna ei tule... Minu arvates on tegu ühe suurima vassija ning omakasupüüdlikuma inimesega keda mina tean... Jumal tänatud, et tema võimalused peaministriks saada nüüd taas kõvasti kukkusid.

Nagu sotsioloog Kivirähk pakub, on Ilvese võidu taga tegelikult KeRa lepe... Ehk siis avalikkus ja läbi nende ka valijamehed said korralikult pahaseks sellise poliitilise sopa ning inimeste mõnitamise peale ning tänu sellele hääletasid nii mõnedki, kes muidu oleks hääletanud Rüütli poolt, nüüd Ilvese poolt.

Küll aga on omamoodi irooniline see, et parempoolsed valisid enestele vasakpoolse presidnedi:DDD Sest mida muud see SDE siis on:) Siin on see, et eks vasakpoolsetelgi ole omad ivad sees, lihtsalt minu meelest tuleb vaadata neid teemasid läbi parempoolse prisma:)

Vaatab mis saab, igatahes olen ma tulemusega ütlemata rahul:) Teistpidise lahenduse korral oleksin päris tõsiselt kaalunud välismaale tööle minemist. Vähemalt järgnevaks 5-ks aastaks:)

Aga siit moraal- KÕIK kevadel valima! Kasvõi ainult sellepärast, et iga andmata jäänud hääl on hääl Savipätsi kasuks...

Mees?

Üks ettekannetest Aastakonverentsil oli ka meestest. Miks nad on sellised nagu nad on ja kust see tuleneb. Meeste ja naiste erinevustest oli siis jutt.

Loomulikult on algselt tegu X ja Y kromosoomidega. Teame ju kõik, et mees sünnib XY paariga ning naine XX paariga. Mida ma aga ei teadnud oli see, et on olemas ka väga palju variatsioone nihetest. On olemas mehi, kes on tegelikult XX ja naisi, kes tegelikult XY. Ise nad seda ei tea, kuni pole kromosoomiuuringut tehtud. Samuti on olemas naisi, kes on X0 (nemad siis tavaliselt lühikest kasvu ja ilma märgatavalt väljaarenenud sootunnusteta), kui ka naisi, kes on XXX, XXXX, XXXXX jne. Need on nö "supernaised". Valdavalt vanemata naiste sünnitatud ja väga pikkade jalgadega. Rääkis lektor just sel teemal ja kirjeldas juhust, kus ühes auditooriumis selle jutu peale pöördusid kõigi pead ühe tütarlapse poole. Selle peale avanes meie auditooriumi üks ning sisse astus eriliselt pikkade jalgadega tütarlaps. Kogu auditoorium möirgas naerda! Nagu living example:)! Loodan väga, et mõni tuttav seletas tütarlapsele tema suunas lahvatanud naerupahvaku ära:DDD

Samuti on olemas supermehi. Need on siis XYY, XYYY, XYYYY jne. Et eriti mehed ja tugevate maskuliinsete omadustega. Laiendiks öeldi ilusti, et kui neid tahate näha, siis palju leidub neid vanglas:)

Sooline erinevus isiksuse tasandil avaldub enamasti siis suhtumises ja sotsiaalses käitumises. Nt on naised emotsionaalsemad, parema verbaalse väljendumisoskusega, kaastundlikumad, õrnemad, tundlikumad, mõistvamad, järeleandlikumad, lapsikumad, kergeusklikumad, soojemad jne. Mehed seevastu väiksema verbaalse väljendusoskusega, ruumilise mõtlemisega, agressiivsemad, ambitsioonikamad, analüütilisemad, kehtestavamad, dominatsemad, kõigutamatumad, tugevamad isiksused jne. Teame seda ju kõik tegelikult.

Küll aga suundun ma nüüd taas enese isiku juurde. Olen juba aegu arvanud, et käitun sagedamini nagu mees. Ok, üritan küll oma naiselikumat ja totakamat poolt esile tuua (naiselikkus on ju see mis müüb), kuid seda saab vaid vabas õhustikus teha. Nii kui läheb kuskilt midagi kriitiliseks, nii muutun ma meheks. Või siis teerulliks, nagu üks sõber armastab väljenduda:) Siis kaob naiselik soojus ja igasugune kaastundlikkus. Hakkan domineerima ja ennast kehtestama ja ei kaota mingi hinnaga. Peaga läbi seina siis. Tegelikult jube.
Siis olengi mõelnud, et äkki ma olen mees. Äkki ma sellepärast ei saagi lapsi sünnitatud? Äkki mu keha lihtsalt ei toimi nii nagu naise keha peaks toimima? Noh, kromosoomiuuringud vähemalt minu puhul kinnitasid, et kõik on siiski väga ok:) Aga siiski - miks ma siis nii mees olen? Isegi ülalkirjeldatud omadustest klapin ma meeste sekka paremini. Verbaalset väljendusoskust mul absoluutselt pole, ruumiline mõtlemine on hea, sotsiaalne suhestumine üldse mitte nii hea, sõbrannade õla najal nutmiseks võimeline pole, hoian parem omad asjad endasse, hirmsal kombel analüütiline, austan vaid loogikat mitte emotsioone jne jne jne. Mees?

Tehti ka testi ja paluti öelda, kas näidatud pildid on mehelikud või naiselikud. Ja minu vastused klappisid eranditult meeste vastustega...
Pole siis ime et ma mingi perenaine pole... Aga kodutehnikaga tulen suurepäraselt toime, putitan ja seadistan alati ise...

Meenub üks teema tapmiste statistikast. Nt Inglismaal pannakse toime 2 tapmist päeva jooksul, USAs 2 tapmist lausa tunni jooksul. 90% tapjatest on mehed, neist omakorda 1/3 mõrvadest pannakse toime oma intiimpartneri (abikaasa, sõbranna, armuke) suhtes. Eestist sellekohast statistikat ei leidnud.

Milles asi? Kas tõesti on asi selles, et mehed ei suuda leppida või loobuda? Et nad on nii kinnised ja seega lõpuks nagu viitsütikuga pommid? Neist mõrvadest 1/3 on siis sellised, kus kas naine tahab lahkuda või on lahkumas või lahkunud. Siis tekib mehel vist tunne, et keegi teine ka ei tohi teda saada. Mine tea. Igatahes ohtlik aeg pidi olema kuni 3 kuud peale lahkuminekut - see aeg võib mees veel vabalt tapmismõtetega ringi luusida:)
Vot selles osas ma küll mehelik pole... Kui tahab, siis läheb, ennast lolliks tegema ja anuma ei hakka, samuti ei hakka riista maha lõikama ega tapma. Paistab et kõik pole veel kadunud:)))

Milles siis asi võib olla? Aegu on räägitud kõrgest testosteroonitasemest ja et see paneb möllama. Tegelikult aga testosteroon paneb möllama küll, kuid pidureid ta maha ei võta. Pidurid võtab maha omakorda madal serotoniinitase. Seega saame valemi: madal serotoniinitase + kõrge testosteroonitase = suur jama...

Kunagi nägin serotoniini kohta saadet, kus jälgiti ahvide käitumist. Madala serotoniinitasemega ahvid olid teiste poolt eemaletõrjutud, kuna nad kippusid teisi klohmima. Madal serotoniinitase siis tekitab agressiivsust. Ja antisotsiaalsust. Maakeeli on need siis psühhod. Agressiivsed ja piduriteta, tavaolekus jätavad reeglina väga ohutu mulje.

Kuidas aga kujuneb madal serotoniinitase? Ja siin avastati küll suur üllatus - serotoniinitase on madalam neil, kes on kasvanud vanemliku helluseta. Või vanemateta. Olulisim pidi siin olema lapseeas kogetud turvaline füüsiline kontakt. Siis serotoniin normis.
Aga jah, see jutt meeste kohta. Naiste kohta ei tea:)
Siit moraal - ärge saage uisapäisa lapsi, nii et suhe ei toimi ja loodate laste abil seda toimima saada. Siis minnakse laiali ja kui siis kibestutakse ja ei pakuta lapsele piisavalt hellust, siis ongi oht kujundada järgmist väikest psühhot... Kurb... Siit ka arusaadav nende teismeliste lastekodulaste vägivaldsus...