Tüüpiline

No äärmiselt tüüpilise minugi kassi käitumise leiad, klikates siia. Kõlarid kindasti sisse!

Lubadused/eesmärgid

Sel aastal kavatsen esimest korda elus anda endale korraldused uueks aastaks. Uusaastalubadused siis. Veidike enam organiseeritud ja süstematiseeritud elu ei tee ju halba.
Kavatsen need isegi üles kirjutada ja arenguid jälgida. Ehk saan siis lõpuks oma elu sellisesse konditsiooni nagu soovin.
Vähemalt aasta lõppedes saab siis tagasi vaadata ja analüüsida kui miski ei läinud soovikohaselt.
Eesmärgid tuleb kaardistada, muidu on kaootilisus.

Jõulumuljeid

Jõulud veetsin see aasta taas kodusaarel.
Kassiplikad on juba nii suureks kasvanud! Aga nendest veidi hiljem.

Koju sõites sain taaskord hakkama sellega, et sõitsin Ristil suurest pöörangust mööda ja kütsin Haapsalu poole. Arumaisaa. Põhjuseks oli tegelikult paks piimjas udu, mis teel rullus ning kuna kõnesid oli kuidagi palju, siis samal hetkel ohutuse huvides käed-vabad-seadme sisselülitamine. Aga no ikkagi! Sel korral õnneks taipasin eksitust kohe peale möödasõitu ja pääsesin kergelt.
Praamilesaamisega samuti probleeme polnud ning nii saingi mõistliku aja pärast turvalise kodu rüpes kõik mured unustada.

Sel korral olid ideaalilähedased jõulud. Üks asjaolu kurvastas, kuid muus mõttes oli kõik nii hea kui olla oli võimalik. Pikad pühad pere keskel, pidevalt ja palju külalisi, nalja ja naerda sai rohkem kui ma-ei-mäleta-mis-ajast-alates, golfiturniir, igaõhtune saun, sülditegu, ülimalt täppiläinud jõulukingid, pidev söömine jne jne jne. Ühesõnaga hing sai ütlemata toredasti puhata:)
Tagasi pealinna tulin alles viimasel võimalikul päeval.

Muide, kobinat ka. Kuulen pidevalt virinaid kuidas eesti mees on pelmeen ja möku ja midagi ei tee ega taipa ja üleüldse igavesed juhkamid. No mina ei tea. Mille poolest need väljamaised siis ikka paremad on? Ajavad rohkem iba kõrva? Tõde on oluline, mitte meelitamisoskus.
Et mina küll ei saa öelda, et eesti mees ei taipa ega oska üllatada. Mind tabas küll ülim üllatus, kui ühest kingipakist avastasin kevadise Pariisi-sõidu tarvis lennukipiletid.
Nimelt istusime emaga (kes pigem sõbranna kui ema ja kellega on hea vahel selliseid "tüdrukud omavahel" trippe korraldada) käesoleva aasta suvel Kuressaare kesklinnas välikohvikus ja arutasime, et tahaks istuda nii kevadises Pariisis. Siis kui pole veel turistide horde ja normaalsed linlased pole maale põgenenud. Arutlesime, et teeme ära ja panime kuupäevad paika. Uuel aastal pidime hakkama piletitega tegelema.
Minult siis ükspäev mokaotsast uuriti, et kas mul piletid lennule olemas. "Ei, veel ei ole". Sinna see jutt jäi.
Hiljem selgus, et selle peale oli helistatud mu emale, uuritud välja lennu kuupäevad ja kellaajad ja et kas kindel minek ning lennupiletid muretsetud:) Kusjuures õigel ajal, kuna selgus, et uuel aastal ei pruugigi enam pileteid olla, juba enamus lennukist välja müüdud.
Vot nii. Et ei saa öelda et eesti mees ei pane midagi tähele ja ei oska üllatada. Nad panevad tähele küll ja ka üllatavad, kuid enne tuleb nende hinge kallal kraaksumine ja "väljamaa meestega" võrdlemine lõpetada.

Nüüd siis kassiplikadest.
Kasside hommikutervitus näeb välja selline - tulevad esikusse, kus lebaskleb koer. Kui koer koheselt hammastega kerget hommikunakitsust ei tee (igemed lükatakse taha ja siis esihammastega nakitsetakse kassid turjast sabani üle), siis hakatakse koera talla alt kõditama. Kuni ta nakitsema asub. Kordamööda jalutatakse siis koera hammaste alt läbi.
Natuke värskemat pildireportaazhi:

Koer poseerib esikus, üks nakitsetavatest hiilib ligi

Isa on treeninud pelglikest loomadest sülekassid. Bella isa käe all mõnulemas Ronja on eriti hull süle- ja silifänn. Ta võib tunde isa süles vingerdadaBella on minu meelest hirmus huvitava näoga. Selline mõtliku ilmega...
Piigade tõttu oli sel aastal kuusk pisike ja asetses laua peal. Aga oi kui põnev oli seda muudkui uudistada. Nagu väikesed lapsed:)

Bella on hetke kasutanud ja lauale kuuske nuusutama lipsanud
See pesupilt on puhtalt ilme pärast üles võetud:)

No kas ta pole armas?

Tõsiselt pesuga ametis...

Neil oli vist igav

Viimases "Ärapanijas" oli alljärgnev lugu. Kust kuram nad selle välja kaevasid???
Kommentaare pole vist tarvis.
Esitlen: Mulgi Prominendid


Hommikul tabas mind tõsine üllatus. Vaatasin, et maja ees parkival autol on kojamehe vahel trahvikviitung. Terve see tee, mis sinnapoole liikusin, üritasin oma peas mingisugust selgust luua. Ainus loogiline seletus oli, et ehk on Savikal ja kompaniil näpud nii põhjas, et laiendasid üleöö tasulise parkimise areaali. Kuna kesklinna tsooni piir ei asu meist väga kaugel, tundus see ainus loogiline järeldus. Et naksti ja tehtud!
Õnneks oli hoopis raadio hommikuprogrammi reklaam. Igatahes minu kiidusõnad neile tähelepanu tekitamise eest! Muudel juhtudel poleks ma kõikvõimalikus infomüras üht järjekordset reklaami märganudki:)

Jälle sai kokatud

Aina mõnusamaks muutub. Inimesed hakkavad kursustel juba korduma ja kuidagi veelgi lähedasem tunne on. Samuti võhivõõrastega kerge tutvuda, kuna ajad sama asja, müttad ja mässad seal pottide-pannide keskel, samal ajal üle teise kodaniku õla kiigates, et "mida huvitavat sina teed?":) Juhendajad on ka super ja täitsa nagu omad juba.

Jaanuaris ma kahjuks Indiapäraseid roogasid valmistama ei jõua, teine üritus samal ajal, kuid veebruaris siis järgmine teema:)

Seekord olid kavas jõuluteemaline salat verikäkiga (Oi kuidas ma jumaldan verikäkki! Verivorst on selline rasvast pungil, verikäkk oluliselt tihkem/tahkem. Ja sellest valmistatud õhukesed krõpsud - oi jumal...).

Oli hästi palju erinevat rohelist ja ka võrseid, praetud verikäki rattad, marineeritud punast sibulat ja kogu kupatus sai kaetud granaatõuna seemnetega. Minu süda jäi seekord eelroa juurde.

Põhiroaks tegime taas kala, kuna jõulude ajal nagunii üks vorsti-kapsa-süldi õgimine käib. Eestlaste suurim söömapüha ju ikkagi ning siis hea midagi kergemat vahelduseks süüa.

Teemaks lõhe, mis kaetud haugivahuga ning kastmeks krevetileem. Kõrvale kartulipudrust vormitud kujundid.

Ei pea vist korrutamagi, et mulle taas väga maitses;)

Kusjuures, seekord võtsin end käsile ja tegelesin hiigelsuure lõhe fileerimisega. Seni on mu elus kuidagi kirjutamata reegel olnud, et kaladega mässavad alati mehed. Püüavad, puhastavad, fileerivad. Valmistamine toimub nii kuis juhtub. Ma vahel püüan, nüüd ka õppisin fileerimise ära. Puhastamine pole endiselt minu teema. Kohe ei saa neid lõikuda.

Magustoiduks oli klassikaline shokolaadivaht:)

Salat

Kala pilk

Lõhe on kaetud haugivahuga, valmis ahju minema

Krevetileeme tegemiseks kasutati ära ka kreveti koorikud. Tegi leeme veelgi rohkem krevetimaitseliseks (hiljem muidugi kurnati ja sisse pandi puhastatud krevetid)

Sellised nägid kartulid välja ahjus olles...

...ja sellised küpsenud kujul. Väga lõbusad:)

Tibake geograafiat

Vana Hipi bloog sisaldas viidet sellisele toredale (veidi harivalegi) ajaviitele.

Kahju et kaart nii väike on, siis kiirusega suhteliselt raske täppi sättida. Enamus ülimalt tuttavaid asukohti läheb ikka nii 40-100 kilomeetriga mööda. Mõne paiga puhul olen isegi mandriga eksinud! Häbi! Lähimad punktid olid 2, 6 ja 12 kilomeetrit mööda, õnneks teismetes on teisigi, kuid ikkagi võiks kaart suurem olla!

No ei saa üle 10. leveli kuidagi! Ikka panen vähemalt ühe suuremat sorti lolluse sisse, mis punkte piisavaks ei lase kujuneda:)

3 teemat postituses, pealkirjast rääkimata

Läksime E.-ga Mmuah'i einestama, et seal nüüd mõnda aega juba pakutakse ka sushit ja proovime siis ära.

Valik oli tõepoolest suur. Samuti eksootilisemaid maitseelamusi.

Üllatavaks osutus aga teenindus. Olen seal alati kohanud suurepärast teenindamist, kuid seekord läks küll asi veidike veidraks.
Ok, nii kui lauda istusime, nii oli ettekandja kohal. Me polnud jõudnud isegi menüüsse pilku heita. Kui tellimiseks valmis olime, ei osanud ta küsimustele vastata ja hilisema tuvastuse kohaselt andis vahepeal ikka väga-väga valet infot. Ja kui miskit öelda ei osanud, vastas lihtsalt "ma ei tea". Korduvalt. E. siis mainis, et "äkki lähete ja küsite kelleltki kes teab?". Arusaadav ju, et eriti kui algaja oled, ei tea kõike. Siis vabandad ja lähed uurid, mitte ei seisa nagu sammas ega poeta "ma ei tea". Krt, ma ka ei tea, kuid tahan teada. Oleks me siis temalt füüsikavalemeid uurinud - me küsisime kõigest menüü kohta täpsustusi. Me tõesti ise ei tea. Meie töö on muu.

See selleks. Peale pikka ootamist (vähemalt värske sushi, eks) saime sööma hakata ja väga maitsev oli!

Edasi tahtsime tellida magustoitu. Oi jummel kui kaua me ootama pidime et ta meid märkaks! Viiplesime menüüga, lehvitasime - ei midagi. Meie lähedale tulid istuma kaks naist. Istusid ja ootasid. Ja istusid ja ootasid. Ja kui nad enam oodata ei jaksanud, lahkusid. Tuli üks mees. Istus ja ootas. Ja istus ja ootas. Lahkus, kuna ilmselgelt oli ootamine asjatu. Veidi eemal oli üks kannatlik vanahärra. Istus ja ootas. Ja istus ja ootas. Ja istus ja ootas veel. Lõpuks sai oma kohvi. Arvan, et pooletunnise ootamise järel. Valetan, pooletunnise ootamise järel sai ta võimaluse kohvi küsida. Millal ta seda lonksata sai, seda ma enam ei fikseerinud.

Aga kui lõpuks saime tellimuse esitatud, olime ka meie olukorras - istu ja oota. Crème Brulée'd ei valmistata vastalt, see võetakse külmikust. Paistab, et külmik asus kusagil väga kaugel. Peale pikka-pikka-pikka ootamist saime selle lõpuks kätte. Väga maitsev oli.

Kuna toit osutus maitsvaks, siis sinna tasub veel tagasi minna. Kui aga sama teenindaja satub meie lauda, siis usun, et palume teist tüdrukut meie tellimusega tegeleda. Kõlab küll julmalt, kuid päris nii need asjad ka ikka ei käi. Õnn, et meil oli aega ja kannatust. Oleks võinud ka mitte olla.

*

Mulle on tekkinud kinnisidee valgest mantlist. Kas ikka oleks otstarbekas? Samas on enamus päevast pime ja kui mitte pime, siis hall ja hea meelega tooks natuke helgeid värve oma ellu. Punast on juba niigi palju ja sellest vaikselt küllastus. Siiras valge? Tundub mulle endalegi kiiksuga mõttena, kuid lahti sest mõttest kah ei saa...

*

Käisin vaatamas filmi Elizabeth - Kuldne Ajastu (Elizabeth, the Golden Age).

Ei oska ikka veel arusaadavalt kirjeldada. Mõtlema pani. Seda ei tee just paljud filmid. Enamasti kaob emotsioon kinost väljudes. Seekord aga vaikisime. Pea oli nii mõtteid täis.

Mis on õige? Kuidas peaks käituma? Keda usaldama? Kas usaldama? Tohutult tugev naine. Ja tohutult õnnetu naine. Või kas ikka oli?

Kohutav, kui ei olegi võimalik endale inimlikke tundeid avalikult lubada. Sest sa lihtsalt ei tea, kas sinu suhtes ollakse siiras või on lähedus eesmärgistatud. Ja sina nõrgestud. Ja oled haavatav. Ja kuna sina oled ka sinu riik, siis kas saad endale seda lubada? Ei saa, kui hoolid. Kuhu tõmmata piirid? Kus jookseb inimlikkuse ja kuninglikkuse vaheline joon? Kas seda üldse on? Miks seda peaks olema?

Võehh! Liiga palju küsimusi.

Näiteks filmi ajal arvasin, et Mary Stuartil pea maharaiumine oli suur viga. Kuna tegelikult ei otsustanud ju olukorda kuninganna. Ta lasi lõppeks end mõjutada. Olles marionetiks hoopis suuremas mängus. Ja Mary Stuart? Troonilt tõugatud kuninganna? Ka tema osutus kõigest marionetiks, mitte mingisuguseks oluliseks jõuks. Säh sulle kujuteldavat võimu.

Samas - kui poleks provokatsioonile allutud ja Mary elama jäänud, siis poleks Hispaania Armaada niipea rünnanud. Ja oleks ehk tugevnetud veelgi. Ja siis poleks toimunud seda, mida me ajalooõpikutest mäletame. Mis on milleks hea - neid vastuseid ei tea vist kunagi.

Erinevaid elulugusid lugedes on alati peategelasest võimalik aru saada. Ja tema vaenlased on pahad. Loed vaenlase elust - ka seal on omad põhjused, omad motiivid. Ei saa suhtuda nii, et üks on hea ja teine halb. Kõigel on omad sügavamad juured. Juured, millest meie ei pruugigi aru saada. Kuni me ei süvene.

Aga näitlejatöö oli ülikõva. ÜLIKÕVA! Cate Blanchett suudab selliseid pealtnäha külmasid ja ülitugevaid isiksusi nii hästi välja mängida, et ma kohe ei või. Kui vaid kujutada ette ruumi täis kaameraid, mikreid, valgustajaid ja kõiksugu inimesi ning seal keskel sa siis annad suures plaanis aimu sellest, mida su tegelaskuju oma kivistunud ilme taga tegelikult läbi elab. Kõik need tundevarjud silmades, mahavaikitud emotsioonid huulekurdudes, murenoodid lauba varjus. Hämmastav. Sisemist tugevat emotsiooni sellises olustikus mängida ei ole kohe kindlasti lihtne. Minu sügav imetlus.

Njah, miskit pole teha, mul on nõrkus ajalooliste suurkujude suhtes. Nad on kõik andnud nii olulise panuse meie tänapäeva kujunemisse...

Et kes mulle raamatuid kinkida tahab, siis teab mis osakondi piiluda:)

Jessssss!!!

Kõik, kes mõnda aega mu blogi lugenud, on kursis minu suhtumisega muusikasse. Ja sellesse, kuidas ma ei ole võimeline aru saama lauludest, millel ei ole mingisugust sisu. Vaid vingerdav liha. Ok, see liha võib küll superilus olla, kuid siiski sisutu. Minu maitsele siis.
Viimasel ajal on mu põhikriitika alla sattunud Rihanna lugu "Umbrella" (Vihmavari). Kus siis ilus näitsik kinunub: vihmavari-vari-vari jne. Teate ju küll:


Nüüd aga avastasin enda suureks rõõmuks Vanilla Sky variandi nimetatud loost. Ja midagi pole teha - lugu võiks isegi kuulatav olla! Ja otse loomulikult sümpatiseerib mulle see paroodia:) Jess, poisid! 12 points!

Hallolluse rakendamisest

Paar päeva tagasi käisin foorumil, kuhu olime kutsunud rääkima Rain Lõhmuse.

Siiamaani vajavad seal räägitud teemad seedimist.

Loomulikult on erinevatel inimestel erinevad arvamused ning nägemused maailmamajanduse edasistest arengutest, kui eks Lõhmuse nupp ikka üksjagu nokkima peaks. Ta küll korduvalt rõhutas, et need on puhtalt tema isiklikud arvamused, kuid mõtlemis- ja seedimisainet jagub ikka üksjagu. Eriti selles osas, kuidas mõnekümne aasta pärast on tõenäoliselt kõik väga teistpidi. Seni vankrit vedanud riigid on vahetanud/vahetamas kohad nii mõnegi sellisega, millele tavainimene ei oskagi niiväga mõelda. Loomulikult teavad arenguid ja suundumusi majandusala spetsid, kuid meil teistel on ju ikka mingi oma harjumuspärane maailmapilt ja millegi kardinaalselt teistsuguse kujutlemine tundub võõras. Inimelu ei ole lihtsalt piisavalt pikk. Ajalugu saab ju näha, tulevikku kujutleda on keerulisem.

Eks see sissekanne ongi siin põhiliselt selleks, et tulevikus hea meelde tuletada millal mis aimdusteni jõutud sai. Ja mis osutus tõeks, mis naljanumbriks.

Ohh, oleks vaid pappi mida väljapoole meie konnatiiki investeerida. Konnatiigis kõige lollikindlam tundub jaekaubandus, kuna inimesed tarbima ei hakka vähem enivei. Kuni suurt krahhi kuskilt tulemas pole, senikaua nodi, nipsasjakeste ja hea-parema tarbimine jääb.

Minule isiklikult on tekitanud murekortsukesi laubale Kaubamaja aktsia, mis viimase aasta lõikes millegipärast pole nii käitunud nagu oleks lootnud, kuid eelduste kohaselt see nii ei jää. See mure sai ka investeerimisspetsilt kinnitust:) Kõik nõuab lihtsalt natuke aega.

Foorumil sai kinnitust ka kahtlustus, et järjekordselt ajakirjandus keerutab tolmu üles. Seal, kus probleemi polegi. Liiga kollane on meie igasugune meedia. Nii majandus kui poliitika kui igasugused "olulised" uudised.

Njah, väääga palju vajab veel seedimist. Eks seedib siis oma olematu hallollusega. Enne lõplikku dementsust võiks ju püüda teda tibakenegi rakendada.

Märkmikufriik

Mulle nii hullupööra meeldib aasta lõpus võtta kilest välja kalendermärkmiku järgmise aasta sisu ja peale selle hellalt kaante vahele asetamist hakata tegelema täitmisega. Eks ta kipub nii olema, et vaba aega ei jagu niikuinii ja nii tuleb seda aegsasti planeerida, vältimaks erinevate põnevate tegevuste kokkulangemist. Kahjuks sageli on põnevad ja/või vajalikud asjad samal ajal, selle olukorra jätad siis ajahambale harutamiseks.
Esialgu on uus ja vana kalender samade kaante vahel koos. Vanas on ju veel nii palju olulist. Nii nad siis eksisteerivad kõrvuti – vana tooni võrra tumedam ja lehed äralapatud, märkmeid täis, mis vahel üle kirjutatudki. Vahele värvilisi märkmepabereid. Uus seevastu on säravvalge, veidi jäik ning kanded paberile on süütult esimesed.

Kahtlustan, et ma ei oskaks oma märkmikuta elada. Tegelikult on äärmiselt jube paigutada elu mustade kaante vahele...

Oijahh

Kirjutasin siin mingi aeg, et kandideerisin ühe organisatsiooni juhatusse aastaks 2008. Nojah, nüüd siis tuleb oma tegudele näkku vaadata ja tagajärgedega tegelema hakata. Ehk siis püüda olla nii tubli kui võimalik ning täita enesele seatud eesmärgid, arvestades ka teiste ootusi.

Nagu meie 2008 president mu kandideerimisaegsele ajamurele vastas – „Ole mureta, praegu sulle tundub, et pole aega, kuid aeg tiksub selga, varsti tulevad lapsed ja vot siis ei ole enam tõesti aega“. See oli lause mis mu kandideerimisotsuse lõplikult kinnitas. Et ehk ongi viimane aeg midagi teha.

Tegelikult on väikene hirm küll. Aga samas on ka põnev. Ja kõige lahedam on kõige selle juures meeletu kogus uusi toredaid tuttavaid!

Egas miskit, tuleb korraldama hakata:)

Eile poole ööni sai koos viibitud. Traditsiooniliselt uue presidendi juures. Vana ja uus juhatus. Asjalikum jutt sai kohe alguses ära räägitud ja siis läks lõbusaks. Pres. oli äsja majaomanikuks saanud ja seega oli ruumi küllaga. Ja minu tõeliseks õnneks 2 (loe: kaks!) kassivolaskit! Ma kohe ei saanud muudmoodi kui käisin pidevalt põrandal kassidega nurrumas. Neilegi vist meeldis – igatahes saime hästi nurrutud:)

Lapsesuu

* Ekstreemsused on need, mis inimese küljes ripuvad.

* Tüdrukud ei saa seistes pissida, kuna neil pole kuskilt kinni hoida.

* Minu ema on väga ilus. On kohe näha, et ta kunagi noor oli.

* Suleliste hulka kuuluvad kõik sulgedega elusolendid - kanad, haned, pardid, linnud ja indiaanlased.

* Magamise ajal on hea aken lahti hoida, sest hingamine on tervisele kasulik.

* Minul pole köhasiirupit vaja, ma saan ka ilma selleta köhida.

* Ükskord ma olin nii haige, et mul oli 40 kilo palavikku.

* Šnitsli tegemisel tuleb kõigepealt liha surnuks kloppida.

* Kõige parema meelega söön ma riisipudingit õunakompostiga.

* Mineraalvesi ilma gaasita mulle ei meeldi, see on liiga vedel.

* Ma pean pidevalt oma tuba koristama. hoolimata sellest, et ma sündisin lapsena ja mitte orjana.

* Banaani ma ei saanud süüa, sest ema oli selle liiga kõvasti kinni pannud.

* Minu emal on beebi kõhus, aga ma ei tea kuidas tal õnnestus see alla neelata.

* Emadega ei tohi norida, sest nad on kasulikud.

* Kui meil isa ei oleks, peaksime kõik toiduülejäägid ära viskama.

* Trooja hobune oli ainult väljast hobune, seest oli see vagunelamu.

* Kui mehel lapsed on, siis on tal ka naine kaelas.

* Kui armunud esimest korda suudlevad, kukuvad nad kohe ümber ja ei tõuse enne tundi aega püsti.

* Tüdrukutele on parem mitte abielluda, aga poistele on koristajat vaja.

* Minu vanaema tundis veel dinosauruseid.

* Jeesus oli nii ilus, et teda ei tahetud maha matta, vaid naelutati ristile.

* Armastuse puhul saadakse alguses ühe noolega pihta, aga mis pärast seda tuleb, ei tohiks enam haiget teha.

* Vanaemad enam piima ei anna.

* Vanaema on pere kõige kallim osa, tal on vanakraami väärtus.

* Mina veel sõlme ei oska, sellepärast seob ema mu jalad ise kinni.

* Poolsaar on saar, mis veel päris valmis pole.

* Vanaema on nii paks, sest ta on headust täis.

* Kui vanaemal hammas valutab, paneb ta hambad lihtsalt klaasi.

* Issi külvab seemned ja emme muneb muna, nii tulevad beebid.

* Minu vanaisa on peast paljasjalgne.

* Kui arst opereerida tahab, tuleb ta kõigepealt steriliseerida.

* Tappa ei tohiks, sest siis tapab keegi tagasi.

* Kuu peal inimesed elada ei saa, sest poolkuu ajal poleks neil seal ruumi.

* Minu vanaisal ametit pole, ta ongi lihtsalt vanaisa.

* Mida vanemaks inimene saab, seda kallimaks lähevad ta hambad.

* Mida varem inimesed olid, seda ahvilikumad nad välja nägid.

* Tore, et vanaisa ja vanaema koos hauas on, nii saavad nad vähemalt juttu ajada.

* Kaevasime mänguväljakul toreda augu, aga ema ei lubanud seda koju kaasa võtta.

Kodus

Peaaegu kaks päeva oli siis mahti ka kodus olla. Mis siis seekord? Lõputu söömine, nagu alati:) Alati tehakse ju just minu lemmikroogasid, et "paks laps, ilus laps" ;).
Koduse sauna vastu ei saa küll miski. Igale ihupiirkonnale omad möksid, naiste mokalaat, leil ja külm jook.... Mida sa hing veel ihaldada oskad:) Kodus olles on alati nii ülima rahu tunne...

Erandkorras tegime sel korral golfitiiru. Isa tahtis proovida ja läksime ka. Ma olen seda seni täiesti mõttetuks mänguks pidanud, kuid mitte midagi pole teha - kui proovid sõrmega, kaotad käe! Äärmiselt huvitavaks osutus:) Ja kusjuures jummala raske on - järgmine päev olid küljelihased õrnalt valusad!
Jõulude ajal kavatseme jälle mängima minna, panime juba rajagi kinni:)

Tagasiteel oli lennata päris huvitav - tuul ja lörts tormas ja lennuk rappus ja õõtsus ja hüples üles-alla-küljelt-küljele nii et vähe polnud! Tõsine loks oli sees - väikelennuki "eelis". Ikka sai kohe lendamist tunnetada, ootasin juba ka tuult salongis puhuma hakkavat eheduse huvides, kuid seda siiski ei juhtunud. Aga mulle nii meeldib kui asjal väikse ekstreemi maik juures:) Kui Tallinnas maandusime, siis rahvas plaksutas pilootidele - tea kas olid õnnelikud et maha saime? Ja endiselt meeldib mulle, et tassitakse head-paremat näksimist ja mahla ja kohvi:) Et ka 35-minutilise lennu puhul täisteenindus:)

Nüüd aga kodustest.
Nimelt on meile siginenud kaks kiisut, kellel korralikku kodu polnud. Tänavakiisu pojad. Õigemini tütred. Praegu 3-4 kuud vanad. Eelduste kohaselt rohkem sinna 4 poole.
Vaikselt hakkavad nad inimestega harjuma. Usaldavad juba küll, kuigi sülekiisud ei ole. Samas valge laseb kauem süles hoida, hall on pelglikum. Nurrumootorid see-eest sellised et oi-oi-oi!
Loomulikust intelligentsist käivad esimesest päevast alates ise kastis, keegi pole neid õpetama pidanud. See on küll hästi läinud:)
Meie igatahes saime suurteks sõpradeks:) Mängida ja möllata ja vahel miilustada. Lõpuks puhkehetkedel istuti turvaliselt minu tooli all. Mina tundsin end kui paradiisis:)

Saage tuttavaks - Bella. Nime ajalugu - kuna plikad mõlemad parajad röövlid, nimetati nad röövlitütarde järgi. Tema siis mereröövlitütar Arabellast tuletatud ja Bella kui Belõi (valge)... Seega - Bella

Koeraga ollakse suured sõbrad. Algul kohutas, kuid koer ise nii elevil - väiksed naljakad seltsilised. Koer muudkui käib neid lakkumas ja turjalt nakitsemas. Väike embus ka asja juures:)

Piimalimps. Ikka ja alati koos.

Ronja. Röövlitütar Ronjast tuletatud. Poseerib.

Bella on meil rohesilm.....

..... kes kogu aeg ennast peseb.

Ronja seevastu on mänguhimulisem. Kui Bella end järjekordselt peseb, siis Ronja möllab.

Ronja ronib sageli koerale nina alla ja laseb end turjast nakitseda ja lakkuda. Pärast on karv kõik koera ilast turris:)

Kätsh käib ikka ka:) Bella on suurem, Ronja on väledam.

Pliis! Anna see mänguasi nüüd!

Nagu juba mainitud...

Uudishimulik:)

Järg reedesele

Seiklused reedese saarde mittesõiduga ei ole siiski veel lõppenud.

Otsustan minna laupäevahommikuse lennuga.
Ärkan õigeaegselt. Koperdan mööda elamist ringi - aega on liiga palju. Ei ole mingit soovi liiga vara lennujaama jõuda, et seal siis kügeleda.
Kell liigub küll aeglaselt, kuid siiski liigub. Lõpuks ometi on aeg väljuda.

Õues tabab aga tõsine üllatus – kui igal hommikul on auto olnud puhas ja sõidukõlbulik (paaril hommikul on tulnud kiirelt siuh-säuh suurem lumekord maha lükata), siis nüüd on auto sõna otsese mõttes jääkooriku all. Uksed ka lahti ei tule, paganas! Olen unustanud silikooniga üle käia enne talve tulekut. Ja auto olen parkinud kohta, kus ta on ilusasti igast küljest loodusjõudude meelevallas. Nice!

Lõpuks suudan ühe ukse lahti sikutada ja panen mootori sooja. Ise hüplen ümber auto ja kraabin ning peksan jääkoorikut lahti. Kojamehed ka akna küljes nagu superliimiga kinni.
Mässan hea hulk aega. Taksot ka enam tellida ei jõua, siis läheks lõppeks kauem aega. Tuleb oma jõududega hakkama saada.

Lõpuks suudan tekitada mingisuguse nähtavuse ja kohe lajatab minuni teadmine – lennule registreerumine on kohe läbi ja algab pardaleminek... Ja mina hüplen alles ümber auto. Kodus.
Helistan lennujaama ja palun end ära oodata. Peale närvesöövat ootamist paitatakse mu kõrvu – nad saavad mind oodata kuni täpselt kella pooleni, rohkem ei ole kuidagi võimalik. Aega on veidi üle 10 minuti. Eeee.....mmmmm.....oookeiiii.....

Panen väga kehva nähtavusega ajama. Mingisugune nägemisauguke tekib klaasile ja nii ma siis kiman, nina vastu klaasi surutud, lennujaama poole. Jumal tänatud, et laupäevahommikune linn on suhteliselt tühi. Pole kunagi nii sõgedat sõitu veel teinud. Aga tõepoolest ei taha ka sellele lennule mitte pääseda. Ja õnneks nähtavus juba taastub, kiirus on muidugi rumalus.

Ainus jalus uimerdav masin satub ette lennujaama parklas ja üks minut enne kella poolt ulatan oma pileti. Tütarlaps naeratab: „Me juba ootasime Teid:)“ ja suunab mind lennukile.
Lõpp hea, kõik hea! Vähemasti sai lennata valges ja vaadet nautida:)

Siit moraal – kui sulle tundub, et aega on üle, ära kasuta seda uimerdamiseks. See ei ole tegelikult üle, seda läheb lihtsalt hetke pärast tarvis.

Vahel kohe veab viltu

Näiteks siis, kui leiad oma ajagraafikus pikalt planeerides nädalavahetuse, mil on võimalik koju minna. Ostad juba septembris ära lennukilpiletid. Kihutad töölt otse lennujaama ja ootesaali sisenedes kuuled, kuidas mögafonist kostub kellegi hääl: "Tähelepanu, lennule Tallinn-Kuressaare on piletite registreerimine lõppenud"

.

Oled oma pileti ostnud online's, mistõttu tuleb enne veel ka pilet kätte saada. Tibi boksis räägib ennastunustavalt telefoniga. Mögafoniteadet kuuldes karjatad "Persse!", mille peale tütarlaps ehmatab ja telefonikõnet katkestamata ulatab sulle imekiiresti piletid. Saab küll kui vaja:)))

.

Tormad järgmise leti juurde: "Teeme nii, et ma ikka saan peale, eks!" Tädi naeratab ja asub su pagasit kaaluma. Jumal tänatud mõistlike inimeste eest!

.

Pardakaart käes, suundud oma lennu ooteruumi. Varasematel lendudel küll pole olnud vaja saapaid jalast võtta ja masinast läbi lasta... Hea, et pesuväele ei kästud võtta.

Mõne aja pärast tuleb kenake noormees teatega, et halva nähtavuse tõttu lükkub lend edasi ja selgub kell 18. Aga tema isiklikult ei usu positiivset lahendust.

Tuleb uuesti ja teatab, et nüüd selgub kell 21. Aga ülimalt vähetõenäoline. Ma tõepoolest ei jää ootama.

.

Njah. Vahel kohe veab viltu. Vanaema oli juba valmistanud mu lemmikrooga - punnlimpe. Oleksin neid soojalt mugida saanud. Lõputus koguses, nagu tavaliselt. Nii, et hiljem peab kõhtu kätega toetama, muidu kukuks vist küljest. Teinekord siis...

.

Aga ootesaalis olin ma jälle endalikult koomiline. Viigipüksid, triiksärk, pea nõksumas MP3-mängijast tuleva rocki saatel ning näpu vahel heegeldustöö.

Mutistumine on ajas kasvav nähtus

Ekskaas eelmises postituse kommis, et ei usu et ma millegi sellisega (käsitöö) tegelen. Ma ise ka ei usu. 7-8 aastat temaga elades kasvatasin ja lakkisin vaid küüsi. :D Tibi, noh. Sellest ka tema uskumatus siis:)

Viimati (ok, eelmine aasta kudusin ka) tegelesin käsitööga vist põhikoolis. See on siis....ämmmm.....eeeee....ammu. Ei suuda nii palju aastaid näppudel kokkugi lugeda. Varbaid abiks võttes sain kokku, et 14-15 aastakest tagasi.
Seega veelkord tõend – mutistun. A mulle meeldib:) Ullupööra! Sellest ka teema kilkamine siin blogis.

Kuna musta Teddyt jäi tsipakene järele, siis mõtlesin salli mütsiga komplekti teha. Tean jah et lihtsad asjad (ei imesta kui varsti koon kampsuneid, mida nagunii ei kanna...), kuid alustada võikski ju lihtsatest, andestage mulle mu algelisus.
R juba mokaotsast mainis, et teda huvitaksid soojad labakud, sellised vanaema-stiilis-kootud. Nali selles, et ta ei kanna üldse kindaid. Et siis ametlikult mu vananemisele aktsept ja toetus antud:)

Aga asjast. Heegeldasin siis selle jupikese ära. Otsa sai. Järgmise päeva lõuna ajal läksin poodi. Korvi said seenepirukad ja mitu tokki lõnga.
Tööpäeva lõppedes ma tegin mida? Suundusin, nagu tavaliselt, mõnele kursusele või trenni või mõnele kokkusaamisele? Nõup. Kibelesin kiiresti koju oma lõngade keskele. Nagu näljane haarasin heegelnõela ja kukkusin vihtuma. Isegi ei söönud (minu puhul on see hullemat sorti näitajaks). Salli otsustasin teha sügavmusta ja maheda vanaroosa segu. Juubee ilus on!

Kui olin umbes 70cm valmis heegeldanud (sellist mõnusat laia), leidsin, et nii ikka ei lähe. Liiga lihtne. Et tahan natuke teise koega seda. Ja harutasin kõik üles ning hakkasin otsast pihta. Et liiga kiiresti valmis ei saaks:) Aga nüüd on täpselt selline nagu soovin. Ja nüüd õnneks läheb sellega veel üksjagu aega:D

Et siis jah, kes märkab vananemist kortsukestes (ma olen õnneks suht pime ja selliseid asju ei ole märganud veel), kes mutistumises. Mis järgmiseks? Keemilised lokid???

Tütarlaps mustas

Mida teeb tütarlaps, kui närv on must, tuju nullis ja mitte miski ei loe?

Läheb poodi. Laob korvi ahjusooja ajakirja Lilit, ristsõnad, musta karvase lõngatoki (Teddy) ja heegelnõela (nr 5), pudeli roosat veini ja paki jõhvikamahla.

Läheb koju. Loeb paar lehekülge ajakirja, jääb magama. Tunni pärast virgub ja haarab lõnga-nõela. Heegeldab endale mütsi (mis siis et kapi, kus mütse hoiab, uks ei taha sulgudagi liigtäidetud sisu tõttu). Kuna müts tuleb hirmus armas (ise tehtud, hästi tehtud), paneb tütarlaps mütsi pähe ja läheb teki alla ristsõnu lahendama. Nagu väike laps, kes millegi uue saamisel sellest kuidagi loobuda ei raatsi.

Vein jäigi avamata. No ei ole enam isu millegipärast. Küllastus vist.

Selline õhtu siis eile. Täna õigustas müts end 100%-liselt.

Kardan

Kardan, kui keegi laulab õhtupimeduses veidrat viisikest. Sellist joiguvat. Loodan, et see kostab läbi radikate mõnest korterist, hällilaul näiteks. Muidu on tunne nagu seinad laulaks.... Vastik-vastik-vastik!

.

Kiiss, kus sa oled? Tule julgusta mind:(

2 filmi

Kaht vahepealset filmi võiks mainida.

"Invasioon" (The Invasion). Minu jaoks arusaamatu miks seda õudusfilmina reklaamitakse. Küllap ma olen psühholoogilistest õudukatest nii läbi imbunud, et seda kohe kuidagi hirmutavaks pidada ei suuda.

Mulle meenutas teos oma olemuselt ja ideelt kaht filmi. Esimene neist meeldis mulle hullupööra, järg oli aga mage. Et siis "28 päeva" ja "28 nädalat". Samamoodi suur oht kogu inimkonda kiirelt mõjutamas ja siis keegi kes pääsetee leiab ja sinnasuunas rühib.

Nicole Kidman näeb endiselt super välja. Kuidas küll ometi? Vanust ikka juba üksjagu, kuid selline plikake paistab. Aga õudukaid ta minu meelest mängida ei suuda. Ta mõjub neis siiski nii hapra ja samas seksikana. Hirmu küll ei tunneta.
Tegelikult suhteliselt läbikukkunud film. Ei midagi uut ega üllatavat, ihukarvad kah püsti ei tõusnud ja mõtlema ka ei pannud. Kerge meelelahutus heade näitlejatega.

"Mesinädalad kahe naisega" (The Heartbreak Kid)

Nonii, omas zhanris suurepärane teos! Ja isegi mõtlema pani, hoolimata sellest et tõsise komöödiaga tegu.

Teema siis selles, kuidas ühiskonna survele järele andes abiellub mees naisega, keda tunneb alles väga lühikest aega ja kellest suurt miskit ei tea. Peale selle, et kaasa tundub olevat ideaalne. Igas mõttes.

Mesinädalatel muutub aga kõik. Saadakse teada väga häirivaid ja mittesobivaid asju, kuid on ju juba abiellutud.

Siin leiab kinnitust ammu teada-tuntud tõde: inimesega siduda maksab end alles siis, kui ühiselt reisil käidud. Seal selgub sobivusest ja maailmavaadetest nii mõndagi:)

Olukorda filmis ei lihtsusta ka tutvumine uue kaunitariga, kes on "see õige". Loomulikult ei lähe asjad nii nagu peaks ja janti ja nalja saab kõvasti. Vahepeal itsitasin nii et pisarad silmis.

Kõige vahvam ja elulisem oli aga filmi lõpp. Mitte ajada segi lõpuga peale tiitreid, pigem ikka pärislõpuga. Kus saabus tõdemus, et "küürakat parandab vaid haud". Soovitan!

Elu, uni - mis vahet seal on

Öösel nägin unes, et mul oli hommikul ärgates soeng nagu Amy Winehouse'il. Ükskõik kuidas ma seda pesa enda kuklalt eemaldada ka püüdsin, ikka vupsas ta püsti tagasi.

Üleüldse on mu unenäod viimasel ajal nii veidraks muutunud, et ei julgegi magama jääda. Ja Amy soeng kuulub küll kergekaallaslike unede hulka.

Kohutav inimeseloom

Mul on enda pärast üsna piinlik.

.

Tegelikkuses ma kohe kindlasti ei erista inimesi nende nahavärvi, rassilise kuuluvuse, sooliste eelistuste, füüsiliste eripärade ega muu sarnase järgi (kui, siis vaid selle järgi kes demonstreerib oma ilmselget ajuolluse puudumist või siis julmust), kuid paistab, et mõneti pealiskaudne olen küll.

.

Nimelt on minu jaoks mustanahalised eristatavad vaid mõne näotüübi järgi (loe: grupiti liiga sarnased) ning sama lugu asiaatidega. Täna selgus, et sama kehtib ka blondiinide kohta.

.

Nimelt käisime A-ga avastamas sohvabaari La Vie Rataskaevu tänaval. Meid teenindas üks ütlemata armas ja meeldiv tilluke blond näitsik. Ma üldse ei vaadanud temast mööda, suhtlesin temaga palju ja pidasin teda tõsiselt ilusaks tüdrukuks. Ta oli nii meeldiv, et lugesin kogu kaasasoleva sularaha mõttes kokku, et talle väga korralikku tippi jätta.

.

Kui ta oli meid õhtu otsa teenindanud, ilmus ta teistsuguses rõivastuses ja senist meievahelist suhtlust arvestades üllatavalt reserveeritult. Ma ei saanud millestki aru ja pöördusin imestava kommentaariga A poole. Tema siis naerab, et see ju hoopis teine tüdruk. Et ju on vahetus toimunud. Ja oligi nii! Ja mina ei teinud kahel pisikesel ilusal blondiinil vahet. Ma ei saa aru kuidas see võimalik on. Ma ei saa ju niiiiiii tähelepanematu ka olla! Blondiini-rassist?

.

Tegelikult ei maksa oma pead vaevata, hallollusega niigi probleemid. Vaja õppetükkide manu asuda ja Koja aastakoosolekuks ja valimisteks platvorm valmis kribada, kuna ise end esindada ei saa - koolis vaja olla :( Eks ma siis esindan end nii hästi või halvasti kui paber seda võimaldab. Aga vähemasti pääsen küsimustevoorust:DDD Pole halba ilma heata:)