esmaspäev, november 26, 2007

Järg reedesele


Seiklused reedese saarde mittesõiduga ei ole siiski veel lõppenud.

Otsustan minna laupäevahommikuse lennuga.
Ärkan õigeaegselt. Koperdan mööda elamist ringi - aega on liiga palju. Ei ole mingit soovi liiga vara lennujaama jõuda, et seal siis kügeleda.
Kell liigub küll aeglaselt, kuid siiski liigub. Lõpuks ometi on aeg väljuda.

Õues tabab aga tõsine üllatus – kui igal hommikul on auto olnud puhas ja sõidukõlbulik (paaril hommikul on tulnud kiirelt siuh-säuh suurem lumekord maha lükata), siis nüüd on auto sõna otsese mõttes jääkooriku all. Uksed ka lahti ei tule, paganas! Olen unustanud silikooniga üle käia enne talve tulekut. Ja auto olen parkinud kohta, kus ta on ilusasti igast küljest loodusjõudude meelevallas. Nice!

Lõpuks suudan ühe ukse lahti sikutada ja panen mootori sooja. Ise hüplen ümber auto ja kraabin ning peksan jääkoorikut lahti. Kojamehed ka akna küljes nagu superliimiga kinni.
Mässan hea hulk aega. Taksot ka enam tellida ei jõua, siis läheks lõppeks kauem aega. Tuleb oma jõududega hakkama saada.

Lõpuks suudan tekitada mingisuguse nähtavuse ja kohe lajatab minuni teadmine – lennule registreerumine on kohe läbi ja algab pardaleminek... Ja mina hüplen alles ümber auto. Kodus.
Helistan lennujaama ja palun end ära oodata. Peale närvesöövat ootamist paitatakse mu kõrvu – nad saavad mind oodata kuni täpselt kella pooleni, rohkem ei ole kuidagi võimalik. Aega on veidi üle 10 minuti. Eeee.....mmmmm.....oookeiiii.....

Panen väga kehva nähtavusega ajama. Mingisugune nägemisauguke tekib klaasile ja nii ma siis kiman, nina vastu klaasi surutud, lennujaama poole. Jumal tänatud, et laupäevahommikune linn on suhteliselt tühi. Pole kunagi nii sõgedat sõitu veel teinud. Aga tõepoolest ei taha ka sellele lennule mitte pääseda. Ja õnneks nähtavus juba taastub, kiirus on muidugi rumalus.

Ainus jalus uimerdav masin satub ette lennujaama parklas ja üks minut enne kella poolt ulatan oma pileti. Tütarlaps naeratab: „Me juba ootasime Teid:)“ ja suunab mind lennukile.
Lõpp hea, kõik hea! Vähemasti sai lennata valges ja vaadet nautida:)

Siit moraal – kui sulle tundub, et aega on üle, ära kasuta seda uimerdamiseks. See ei ole tegelikult üle, seda läheb lihtsalt hetke pärast tarvis.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Väga sobiv järg reedele :) kuidagi ei oleks ju sobinud, kui sa laupäeval ilma igasuguste viperusteta lennukiga kohale oleks saanud :)))) kui, siis juba täiega ikka :)))

Sipsik ütles ...

See kuidagi ikka on nii, et kui tahad kindla peale minna ja juba varakult planeerid, siis läheb lolli järjekindlusega nihu...
Et siis elagu spontaansus!